Anton Tammsaare - Raha-auk

• Название: Raha-auk
• Автор: Anton Tammsaare
• Жанр: Короткие истории

Tammsaare 1907. aastal kirjutatud novell.

---

“See oli vast tükk! Tubli poiss! Liivamäe vanal on vast poeg!” ütles üks moonamees õnneliku näoga.

Teine moonakas naeris ainult, kuid selles naerus näis terve rõhutud olek ja viha, kuid ka lõpmata rõõm, nagu kättemaksmise magusus ennast avaldavat, see naer kõlas kui ussi susisemine, kuna aukuvajunud poolkustunud silmades sädemed helkima lõid. Nõnda välgatab eksijale üksik täheke mustade, tormist aetud pilvede vahelt üürikeseks vastu.

Varsti tuli valitseja, lühike paks mehike, kärmel käigul mõisa poolt; juba eemalt võis aru saada, et ta ärritatud oli. Niipea kui ta teomehi seismas nägi, hakkas ta neid juba eemalt sõimama ja ta sõimas neid, kuni ta nende juurde jõudis. Siin ütles ta Hansule, et ta puukoorma pealt ära peab laduma, siis hobuse kohe mõisa juurde ajama ning koju minema; herra olla ta lahti lasknud.

“Kui nii on,” ütles Hans, “kellele kuradile ma neid puid siis veel laduma pean, lähen kohe ära, paruniherra võib ise puud sülda laduda.”

Nõnda Hans ka tegi. Ta jättis hobuse kõige puukoormaga sinna paika ja läks, valitseja sõimamise ja ähvardamise peale vaatamata. Hans teadis, et ta suure lolluse teeb, kuid viha ja teomeeste kiitused olid temalt igasuguse enesevalitsemise-jõu röövinud.

Hans lahkus mõisast jäädavalt. Mahajääjad täitsid hoolega paruniherra nõudmist ja käisid ning seisid igas seatud kohas palja peaga. Sealjuures ülistasid nad salajas Liivamäe Hansu. Mõni nädal peale seda, kui Hans mõisast lahkus, kutsuti ta kohtu ette ning mõisteti herra teotamise ja omavolilise töölt lahkumise pärast 2 nädalaks kinni. Mõisas anti see kohtuotsus kõikidele teada.

“Liivamäe Hans oli ikka üks tubli poiss,” ütlesid mehed isekeskis.

Tüdrukud lisasid hiilgavail silmil juurde:

“Oleks niisuguseid poissa palju!”

Nii lahkus Hans N. mõisast. Vanemad käisid paruniherra “kintsu kaapamas” ja nemad võisid oma kuuendikukoha peale edasi orjama jääda. Hans läks Tallinna. Mõis ja Tallinn – need olid kaks suurt peatusjaama Hansu elus. Kui selgeste nad praegu mõlemad tema silmade ees seisid.

Esimesed aastad elas Hans rahulikult ja rõõmsalt Tallinnas. Teenistus oli õige hea. Hans saatis koju omastelegi raha. Viimasel ajal muutus aga seisukord viletsamaks, sissetulek väiksemaks. Umbes poolteist aastat tagasi algas tööliste seas liikumine: salajased kooskäimised, arupidamised, unistused olukorra parandamisest. See liikumine seisis terves riigis oleva liikumisega ühenduses, oli selle viimase otsekohene tagajärg. Hans oli üks kõige agaramatest liikumisest osavõtjatest. Suure õhinaga kuulas ta oma juhatajate seletusi. Ta ei tundnud neid juhatajaid, kuid ta kuulis nende suust midagi sarnast, mis tema oma südames ammugi varjul oli, mida ta aga sõnades avaldada, teistele ütelda ei osanud. Ahnelt luges ta iga salajase lendlehe läbi ja kõiges selles nägi ta kui uut usutunnistust, mis paradiisi maa peale pidi tooma. Siin kuulutati ilma ärapäästmist mitte mingisuguse imeteo, vaid inimeste enese töö ja võitlemise läbi.

Algasid streigid ja tööliste kinnivõtmised, nende vangistamised, kojusaatmised. Nende mõnede sekka, keda Tallinnale kardetavaks peeti ja keda sellepärast linnast välja oma valda saadeti, oli viimaks ka Hans juhtunud. Kahekümne nelja tunni jooksul pidi ta Tallinna maha jätma. Talle oli see õige raske. Kui aga seltsimehed talle meelde tuletasid, et ka maal inimesed elavad, et ka nemad päästjat ootavad ning et igaühe püha kohus on nende silmi avada ja neile pääseteed näidata, siis tõusis Hansul ilus meelitav lootuseläik rinda. Ta tahtis minna ja töötada, ta tahtis sellesse töösse terve oma hinge valada ja kõik, mis sinna aastate jooksul oli kogunud. Juba ennemalt kujutas ta enesele ette, missugust mõju tema kodukohta ilmumine endiste tuttavate peale avaldab, kudas ta neile hoopis midagi uut kuulutab, millest neil tänini aimugi polnud.

Nüüd istus ta siin väsinult ja roidunult ning mõtles. Tema südamesse asus joovastav, siiski raske tundmus. Ta vaatas oma ümbrust ja tundis siin nii mitmedki puud ja põõsad ära; need olid aga pikemaks, suuremaks, jämedamaks kasvanud, vanemaks läinud. See tuletas Hansule tema oma elupäevi meelde. Kui ruttu nad mööda olid läinud, nagu unenägu, ilma vähemagi tähelpanemiseta. Vanad männid ja kuused olid endised: nad kõngutasid tasakeste oma latvu ja oksi, nagu nad seda siis olid teinud, kui Hans kodukohast linna pidi minema.

Värava tagant metsateelt kostsid inimeste hääled. Koer vaatas tähelpanelikult sinnapoole, ei hakanud aga mitte haukuma. Värava ette jõudes jätsid tulijad suud andes jumalaga. Naisterahvad olid Hansu ema ja õde, meesterahvast Hans ei tundnud.

“Kes see seal istub?” küsis ema Hansu nähes.

“See on ju Hans,” ütles Anna natukeseaegse silmitsemise järele.

“Kelle Hans?”

“Meie.”

“Tere vara hommikut!” hüüdis Hans augukaldalt ja tõusis üles. Natukese puhkamise järele olid ta jalad õige kangeks ja valusaks läinud.

“Ennäe imet, kust sina siis siia oled saanud?” küsis ema.

“Tulid meile õige appi heinamaale,” sõnas Anna.

Nad pigistasid üksteise käsi. Ema silmitses armsusega, õde nagu kartuse ja uhkusega noortmeest.

“Miks sa koju tulid ja meile enne ei teatanud?” küsis ema, kes nagu midagi paha näis aimavat.

“Miks ma tulin … Tahtsin tulla, muud midagi. Kas teile ehk minu kojutulemine vastumeelt on? Ma hakkan tööle, teie kaela ma ei tule ju; kui saan, hakkan metsas liipreid raiuma, siin tehakse ju neid?”

“Jah, tehakse küll,” ütles Anna.

“Meile nüüd vastumeelt …” sõnas ema. “Ma muretsesin mitu korda, nägin uneski, kui linnast tulijad rääkisid, et seal mässatakse. Ma kartsin väga sinu eest, sa oled alati ju niisugune tulipea, jooksed kõige ette … Kas sul tööd oli ka, vabrikud pidid ju seisma?”

“Miks tööd ei ole, kui aga võimalik teha oleks.”

“Noh, kes siis inimest töö juures takistada võib,” ütles ema.

“Tuleb ette …” sõnas Hans mõttes ja vaatas liivamäe sees oleva augu poole. “Mis auk see on?” küsis ta.

“Isa raha-auk,” vastas Anna.

“No jah, ta kaevab mäe sisse auku, et varandust leida, mis seal varjul on. Kui ta raskeste haige oli, sa tead ju, kui ta ära pidi surema, siis näidati talle nägemises, ja tema hakkas kaevama, kaevab iga pühapäev,” seletas Liisu.

“Ja teie usute, et ta sealt midagi leiab?”

“Ah, kes seda nüüd usub, aga mis sa teed selle viletsuse ja vaevaga,” rääkis Liisu. “Ma olen püüdnud ka midagi ütelda, aga või siis tema seda tähele paneb, tead ju, missugune ta on: kaevab edasi. Koolmeister käis siin ja noomis teda jumalasõnaga, aga tedagi ei võtnud ta kuulda, mis siis meist veel rääkida; mind, meid naisi on ta ju ikka lolliks sõimanud … Jah, jumal seda teab, kudas see küll läheb!” õhkas Liisu lõpuks.

“Kust te siis nüüd tulete?” küsis Hans.

“Palvelt, meie käime nüüd palvel, ärkajate juures, oleme nende seas. Koolmeistriga ühes tulime. Oleme kõik ühed vennad, õed,” seletas ema poolõnnelikult, pooluhkelt pojale. Anna tundis aga nähtavaste ema sõnadest häbi; ta paled lõid lõkendama ja ta pööras silmad teisale.

“Kes siin nüüd kooliõpetajaks on?”

“Kadak,” vastas ema.

“Hans Kadak,” täiendas Anna.

“Ta tuli paar aastat tagasi kusagilt kaugelt siia, kus vagad inimesed elavad, nüüd teeb ta ka siinsed inimesed vagaks. Mitmed ei lähe enam kirikusse, seal ei ole selget jumalasõna. Koolmeister ütleb, et sinna ainult jõululaupäeva õhtul ja uue aasta hommikul, pimedas, tulevalgel, minna võib, siis ei ole vanakurja seal,” seletas Liisu.

Hansule oli see kõik uudis. Ta oli usuhullustajatest küllalt kuulnud, oli isegi linnas näitemängus neid näinud, kuid seda, et tema ema ja õde kord ka nende sekka langevad, ei tulnud tal uneski meelde. Kõik, mis ta nii lühikese ajaga koduste uudistena kuulis, langes tinase koormana südame peale. Juba ennemalt oli ta otsuseks teinud kodus sellest mitte rääkida, mispärast ta linnast ära tuli; nüüd sai see mõte iseäranis kindlaks. Ta tahtis kõik salajas hoida, olgu siis, et nad kusagilt mujalt asjaloo kohta selgust saavad.

“Kes nüüd mõisa valitseb?” küsis Hans natukese vaikimise järele.

“On üks uus noorherra,” ütles Anna, “pool aastat tagasi tuli teine.”

“See paruniherra on juba ammugi siit ära … meie vastu oli ta pärast väga armuline, ei ajanud meid ära, jättis ulu alla. Nüüdne noorherra pidada hea saks olema, jällegi parun. Aga sigadepoissi olla teine ratsapiitsaga peksnud, see pole mütsi peast ära võtnud. Laps, rumal, ei märka ju seda, ei tunne kohust ega seadust. Ehk ei tea, mis see nüüd inimesele teeb, kui ta saksa ees mütsi peast ära võtab, eks pane pärast jälle pähe. Näe, vana Künka taat, kudas tema alati hoolas on. Suvel rukkilõikuse ajal käib, ühes kaenlas müts, teises rukkivihud; paljas pealagi aga läigib päikese käes. Ja kui kaua ta juba kiriku vöölmölder on olnud! …”

Ema sõnu kuulates vahtis Hans mõttes hommiku poole. Talle asus võõrastav ja õudne tundmus rinda, mässis ennast tema südame ümber ning pigistas, rõhus teda maona. Süda hakkas niisamuti tuksatama ja surisema nagu ta väsinud jaladki.

Sel silmapilgul astus isa õue. Nähtavaste tahtis ta jällegi raha-auku kaevama hakata, olgugi et vaevalt päikesetõusu aeg võis olla.

“Terve öö otsa olite ära,” sõnas ta Liisut ja Annat nähes.

“Tere hommikust!” ütles Hans ja astus isale vastu.

“Kust sina välja oled tulnud?” küsis isa imestades. “Pole sust ammugi midagi kuulnud.”

Liisu ja Anna läksid peagi ära, esimene lehmi lüpsma, teine magama. Kirikusse ei pidanud nad täna ega vististe iialgi enam minema, või olgu siis, et usklikud ise omale kiriku või palvemaja üles ehitavad ja tema jumala meelepäraliselt sisse seavad.

“Miks sa siis nüüd koju tulid ja nii ootamata?” küsis isa pojalt uueste, kui ta esimeste sõnade peale vastust ei saanud.

“Tuli kord mõte pähe, tahtsin teile aidata heina teha, või kui muud ei saa, hakkan mõisa metsas liipreid raiuma,” rääkis Hans pikkamisi.

“Kas linnas töö otsa lõppes?”

“Töö just mitte, aga himu sai otsa … Tahtsin maale suvitama tulla,” naeratas noormees.

“Eks siin ole muidu ikka hea küll, aga mõni seda teab, kudas selle tööga lugu on. Näe, ilmad aina vihmased, pole heinatööst rääkidagi. Võtsin Murakasoo enese kätte – sa mäletad ju veel –, oli ilus rohi teise peal; niitsin maha, hakkas vihma lahistama ja kuni tänini. Käisin paari päeva eest vaatamas, hein ujub vee peal ja sinna ta mädaneb. Ei aita muud, kui mine kisu teine põõsastesse kokku, muidu tuleb saksale heinamaa määndamise eest veel kahjutasugi maksta. Heinanuuma, suur hulk päivi, peab muidugi asjata mõisa tegema; käisin herra palvel, et ta ometi kahju poolekski teeks – mitte peotäitki ei saa ma ju sealt heina –, aga ei. Ega mõis vihmas süüdi ole, ütleb ta, ilmad on jumala käes, paluge temalt paremaid ilmu. Kerge on ütelda: palu. Eks nad käi küll palumas, meiegi omad terved ööd kodust ära, eks näe, mis sellest tuleb. Kõik lähevad pühaks, kirikus ei taheta enam käia, see jäägu või tühjaks.”

Hans ei öelnud selle kohta midagi. Ta küsis:

“Lähed jälle raha-auku kaevama?”

Sellega andis ta isale mõista, et ta juba teab, mis auk seal mäe sees on.

“Jah, paar pühapäeva olen ma juba tööd teinud,” vastas vanamees, nagu oleks tema töö täieste harilikku laadi.

“Kudas sa tohid seda auku kaevata, kas sa mõisast luba oled küsinud?”

“Ah tühja ka; juba olla mõisas teada. Saks ja valitseja olla ainult naernud: head ja armulised herrad.”

Vanamees jäi natukeseks ajaks mõttesse. Tal tuli korraga tahtmine tervet raha-augu lugu pojale ära jutustada, nagu ta seda juba mitu korda oli teinud. Selle loo jutustamise tung oli talle haiguseks saanud, sest tema läbi püüdis ta kõikidele selgeks teha, et tema, Liivamäe vanamees, iseäralik inimene, äravalitud hing teiste seas on, sest mistarvis oleks muidu temale tuldud niisuguseid asju teatama. Nüüd ei leidnud ta aga kudagi parajat ja sündsat põhjust, kudas oma jutustamisega peale hakata. Kogemata kombel tuli aga Hans isale appi, kui ta nagu möödaminnes tähendas:

“Ja sa loodad sealt midagi saavat … leidvat?”

Isa vaatas tungival, poolpalavikulisel pilgul poja peale, nagu tahaks ta seeläbi oma sõnadele iseäralist mõju anda, ja ütles siis:

“Kudas võiksin ma selles kahelda. Kahtlus on lootuse lõpp. Mulle öeldi, näidati, seletati – ja võimata on seda unustada. Või oli ainult see! Veel palju muud …”

Hans vaatas isale näkku. Ta arvas, et ta seda esimest korda näeb, niisugune iseäralik kirg ja kindlus helkis tema silmis ja näojoontes. Isa mõtles, et poeg midagi küsida tahab, ja jäi sellepärast natukeseks vait. Siis rääkis ta edasi:

“Isegi taeva- ja põrguteed näitas ta mulle ära.”

“Kes näitas?”

“See mees … Meie läksime üle kuivanud jõe, selle põhjas oli märg muda, kus päiksepaistel väiksed vingerdajad roomasid. Jõel oli ümmargune valgeks kooritud palk peal. Meie pidime mööda palki jõest üle minema. Ma ei julenud minna. “Mine aga julgeste,” ütles saatja, “siit langevad ainult ristimata lapsed sisse. Näed sa neid vingerdajaid seal muda sees. Need on nemad. Siin roomavad nad igaveste.” – Aga kuhu siis surnult sündinud lapsed saavad? – küsisin mina. “Nendega ei ole taeval ja põrgul midagi tegemist,” vastas tema. Kui meie edasi läksime, jõudsime kahe tee juurde: üks oli kitsas, mudane ja sügavate roobastega, teine lai ja sile kui kanamuna. Esimene pidi taeva, teine põrgu viima. Ma küsisin, mispärast taevatee nii mudane ja sügavate roobastega, kuna põrgutee nii ilus on. Mees vastas kitsa tee peale näidates: “Siit minejaid on palju ja kõik jalgsi või puu-assidega vankritel; teist teed sõidetakse aga tõldadega, jalgratastega. Kõik, kes jalgsi või väikeste vankritega tulevad, lähevad väikest, teised suurt teed mööda …””

Hans vaatas isa poole; tal oli, kui teeks see nalja, kuid isa nägu oli pühalik-tõsine.

“Ma küsisin, kas ma ei võiks nüüd kohe siit taeva poole minema hakata. Tema ütles, et ma enne veel koju pean minema ja omakseid aitama, õnnelikuks tegema. – Millega mina neid õnnelikuks võin teha, eks saksad muretse eide ja tütre eest; nad on ennemalt neile tööd andnud, eks nad anna edaspidi niisamuti – ütlen ma. “Ei, sa pead koju minema,” ütleb tema ja küsib: “Kas oma maja ees seda liivamäge tead?” – Miks ma seda ei peaks teadma – ütlen ma. “Noh, vaata, seal mäe sees on varandus varjul ja selle pead sa sealt välja kaevama. Kuid sa ei pea ennast kellestki eksitada laskrna. Mitte kaevamine, vaid usk, mis kaevamise juures, toob varanduse maa seest välja, ilma usuta on kaevamine paljas kaevamine.” – Sellepärast ongi seal mäel mõnikord ulgumist kuuldud ja kontide tantsimist nähtud? – küsin mina. “Nojah,” vastab tema. Pärast seda seletas ta mulle kõik, mis tarvis, ära ja saatis mind üle palgi tagasi. Ristimata surnud lapsed vingerdasid ikka alles jõe põhjas sooja muda sees; nad olid kui väikesed valged ussikesed. Üle jõe jõudes kadus minu saatja korraga ära ja ma tulin üksipäini tagasi.”

Vanamees hingas nagu kergemalt ja vaatas küsivalt poja peale. See pööras silmad isa küsiva pilgu eest kõrvale. Mis pidi ta kõigest sellest arvama? Oli ta isa veelgi poolhaige, jampsis ta alles praegu? Oli see unenägu? Ei, sest isa oli valmis labidaga auku minema, et kaevama hakata.