Anton Tammsaare - Vanad ja noored

• Название: Vanad ja noored
• Автор: Anton Tammsaare
• Жанр: Короткие истории

Tammsaare 1903. aastal kirjutatud novell.

---

“Keda töö on enne tapnud! Minu isa mäletas veel seda aega, kus ööd kui päevad pidi mõisa orjama, nii et püsti käies magama jäid, aga sellepärast ei surnud keegi töö kätte. Peaasi on ikka see – tarvis vanast purust pikkamisi lahti saada,” vaterdas Mari.

Nagu Kaarel oli ütelnud, nõnda ta ka tegi. Pühapäeval läks ta kiriku juurde ja kauples suvilise ära. Sestsaadik läksid noorte ja vanade suhted kord-korralt ikka halvemaks: vanad mõtlesid, et noored neid ei salli, nendest püüavad lahti saada, noored aga ei tahtnud vanadele liiga rasket töökoormat peale panna.

II

Viimased lumetükid sulasid aedade ääres ja paksu metsa all, põllud muutusid tahedaks ja ootasid harijaid. Ja ega needki kaua oodata lase, eriti Kadaka noor peremees oma suvilisega. Varsti pöörab nende sahk talveunes suikuvat maapinda. Varesed ja linavästrikud tõttavad nagu uudishimus seda tegevust oma silmaga üle vaatama; nad korjavad uniseid ussikesi värske põllumulla seest.

Vanade ja noorte vahekord ei ole paranenud, vaid suvilise tulekuga ennem halvenenud. Ei lahuta nende meeli ei kevadine leige tuul, soe päike ega kosutav vihm, mis paneb imevõimul maa haljendama.

Ei mõju ka kõrge väljamägi, mille ühel küljel levib madal kaskedega kaetud sookarjamaa paari kõrgema metsasalgu ja nende vahel läikiva jõega õhtuti hõljub siin valkjas udulinik, mis matab rohelise kasemetsa oma hõlma, mille alt kostab tedre kudrutamine ja sihkulöömine, rabakana karjumine ja kakutamine, tikutiste ja korbiitsakate kisa ja karjaga kojutuleva karjase hõiskamine ühes kellade helinaga.

Teisel pool väljamäge on kõrge raba, kus kasvavad harvad rässakad männid, millest ükski ei julge oma latva taeva poole tõsta. Siin ja seal on suured musta veega laukad, mis lahutavad norgus mände üksteisest.

Kevadel tulevad siia kured endile asupaika otsima kõnnivad oma pikkade koibadega ja karjuvad oma kumeda kurguga; aga männijässe see ei häiri, neid see värskele elule ei ärata. Ei tea, kas viimsepäeva pasungi seda suudaks.

Raba ja põllu vahel asub heinamaa-siil. Siin kasvavad terava ladvaga kased ja kuused, mõni lopsakas mänd, toomingad ja pihlakad, kevadel õitsedes, sügisel marju kandes. Puude ja põõsaste vahel ilutsevad jaanikannid, kullerkupud ja kassikäpad. Kui Tiina alles noor oli, käis ta neid noppimas ja pärga punumas. Nüüd ei pane neid enam keegi tähele, või olgu siis, et mõni pahur mullikas karjapoisi käest siia pääseb ja mõne ära sõtkub või kogemata keelega ära nälpab. Kadakal ei nopita enam lilli ega laulda laule, nagu see oli veel koduväi esimesel aastal. Kõik on tusased ja mossis, kõik on nukrad ja norgus, nagu oleks neil osa mändidest, mis kasvavad mustaveeliste laugaste vahel.

Esimesi põllutöö-päevi vana Juhan, kelle käsi oli juba terveks saamas, ei rääkinud midagi. Sai aga nädal mööda, sõnas ta ühel hommikul Kaarlile:

“Siin peres mind vist küll enam ei vajata, pean kusagil mujal kohta otsima, et endale leivapalukest teenida.”

Ta ütles seda vaikselt, nagu tal ikka viisiks, kuid Kaarlile kõlas see kibedalt.

“Mis häda sul siis sest tööst na on! Las käsi saab enne täiesti terveks, eks sa siis jõua hakata,” vastas ta.

Paar päeva läks mööda, siis ütles Juhan hommikul Kaarlile:

“Ma lähen täna õige kündma, jää sa ise koju.”

“Mispärast?” vastas see. “Mul pole praegu midagi iseäralist toimetada ega teha; milleks siis sina, vana inimene, pead kündma minema, eks sinu jalad ole eluajal küllalt käia saanud. Sa selle asemel tule peale keskhommikut külvama, või kui sa seda raskeks pead, siis võid ka aedu parandada või heinamaad puhastada.”

“Ennemuiste oli see ikka naiste amet,” vastas Juhan.

“Mina ütlen sedasama, et kui paremat tööd temale anda ei ole, siis niisugust pole ka tarvis tegema minna,” rääkis eit, kes oli meeste juttu pealt kuulanud ja toast kambrisse astus.

“Heldene aeg, mis neil töödel siis viga on, et neid ei sünni teha. Kui heinamaa puhastamist ei salli, siis paranda ja kohenda aedu ja külva vahepeal,” rääkis Kaarel.

“Kauake seda külvamist on, seepärast ei maksa ühelgi inimesel siin vahtida,” vastas eit. “Minu vanamees pole veel nii jõuetu, et ta neid kõige viletsamaid töid peab tegema ja teiste jätiseid korjama. Aga kui meid nii halvaks peetakse, siis võime siit ära minna.”

Mis teil jälle on?” küsis Tiina kambrisse astudes.

“Mis meil on …” kordas eit, “meil on see, mis meil ammugi on.”

“Ja millest me kuidagi lahti ei saa, püüa või kõigest hingest,” lisas Kaarel juurde.

“Millest ma’i tahagi lahti saada, kui noored nii hullud ja iseennast täis on,” põrutas eit jalga vastu põrandat.

“Mine võta kinni, kes hull või kes iseennast täis,” tähendas Kaarel.

“Mis seal võtta on! See ju silmaga näha ja käpaga katsuda. Üksnes teiesugused ei saa aru, mina mõistan kõike väga hästi. Esiteks tarvis koht enda kätte kiskuda: vanad ei oska ju kohta pidada. Siis suviline: vanad ei oska enam tööd teha. Ah, te olete vanad, te võite puhata! Tule välja mu vastu rukkivihku lõikama, lina kitkuma või heina niitma – vaatame, kumb on siis noorem. Kerge on suurustada: ma olen noor. Ole noor, kelle asi see on, aga ära sellepärast vanu talla! Te elage enne nii vanaks, kui meie oleme, ja katsuge siis, kas tahate vanad olla, keda aetakse heinamaad puhastama. Tänini on minu vanamees osanud seemendada ja äestada, aga nüüd enam ei kõlba – muud kui vana …”

Kaarel ootas kärsitult eide jutu lõppu, et siis öelda:

“Või selleks andsitegi koha meie kätte, et nüüd seda iga silmapilk ette heita. Ega me vägisi kiskunud; miks te andsite, kui ta teile nii kallis oli?”

“Mis sa sedasi räägid,” katsus Tiina teda vaigistada, aga Kaarel ei pannud seda tähelegi, vaid jätkas:

“Nüüd mul suhkrutoos või meepott, mis see koht on! Olete oma ea siin ära elanud, ja mis te olete siit saanud? Seesama kaks-kolmsada rublakest – eks see on asi küll …”

“Peale selle oleme veel need noored saand, kes meist nüüd tahavad lahti saada,” sähvas eit vahele.

“Kes on tahtnud teist lahti saada? Teie ise tahate meist lahti saada, ega te muidu nii ühtepuhku me kallal ei näriks,” vastas Kaarel.

“Kui ma oleks taht teist lahti saada, siis ma poleks omale tütart nõutandki ja nõnda poleks sina ka minu väimees saand olla,” napsas eit, nagu õnnelik selle üle, et tal on nii head ütlused valmis. Ja ta vaatas oma vanamehele otsa, nagu loodaks ta sealtpoolt heakskiitmist; aga Juhani nägu oli ükskõikne, nagu ei teakski ta, et vanad ja noored maailmas olemas.

Eit ja Kaarel vaidlesid, kuni viimane läks vandudes uksest välja. Kuid paremat sest ei tulnud: vanad arvasid ikka, et noored neist lugu ei pea, kuna noortel, eriti Kaarlil, tahes-tahtmata mõte tekkis, et vanad ajavad jonni, norivad riidu. Selles veendusid nad päev-päevalt ikka enam.

Vanamees läks küll külvama, parandas ka aedu ja puhastas isegi heinamaad, ometi ei unustanud ta – eriti aga eit – Kaarlile kordamast: “Ei tea, kas oskangi seda tööd teha,” või jälle: “Ei tea, kas kõlbabki minu tegemine. Omal ajal oskasin ikka kõike teha, aga kes seda noorte tahtmist teab.”

Tiina ei vastanud niisugustele ütlustele midagi, kuid Kaarli süda kihvatas iga kord neid kuuldes. Ja ehk küll Tiina teda alati palus, et ta vanade sõnu vaikides kannataks, ometi pääses sõnasõda aeg-ajalt lahti.

Sulane püüdis pererahva riiust kõrvale hoiduda. Kuigi eit talle vahel midagi ütles, siis tegi ta, nagu ei kuulekski ta seda. Aga viimaks sattus ka tema vanadega vänta.

Kui ta kord kartulivagusid ajas, ja nimelt uue sahaga, mille Kaarel oma tahtmise järgi oli teinud, tuli vanamees tema tööd vaatama. Sulane oli paar ringi teinud, kui vanamees kohmas tasakesi: “See on see noorte tarkus: hea lai rauapuu, raiskab hästi palju maad; mine kartuleid võtma, siis ei saa sealt midagi.”

Sulane ei teinud sellest väljagi, hõikas hobusele ainult täiest kõrist: “Kalla vaole!” ja läks edasi. Kui ta tagasi tuli, seisis vana Juhan ikka alles vao otsas ja hakkas jällegi tasahilju:

“Küllap targad rääkimas, aga tegijat pole kusagil; kui vaatad, siis naera seda rumalust kohe …”

Ka nüüd ei vastanud sulane midagi, lausus ainult endamisi:

“Mis ta peaks siin pobisema, kui ta koju ei saa – mind ka ei või rahule jätta.”

Jõudis aga sulane uuesti siiapoole vao otsa tagasi, seisis vanamees ikka veel endisel paigal ja rääkis:

“Aga mine sa kusagil sõna nimetama või juhatama, siis pole muud kui: mis sa, vanainimene, ka räägid, – ja saadetakse sind heinamaad puhastama.”

Nüüd ei jõudnud sulane enam vaikida.

“Mis sa sest mulle räägid, ega mina seda sahka teinud, pole ka sind saatnud heinamaad puhastama; mine räägi sellele, kes seda on teinud,” ütles ta ja läks ise edasi. Kui ta jällegi vanamehe juurde jõudis, vastas see:

“See on ükstapuha, räägin ma sinule või temale, ühesugused olete kõik.”

“Katsu, et sa siit minema saad, mul pole tarvis su lori kuulata,” ütles sulane nüüd juba pahaselt.

“Ennäe mul minema-ajajat!” tõstis vanamees häält, mida sulane imestas, sest seda polnud ta tänini kunagi tähele pannud. “Kelle põld see on, kus sa künnad? Või katsu, et sa minema saad …”

Aga ta läks siiski ära. Kodus rääkis ta asjast kohe eidele, misläbi noortega jällegi tubli sõnavahetus tõusis. Ja vaevalt sai see lõppeda, kui juba algas uus.

Kartulipanemise ajal pidi vana Juhan kuhja juures suuri kartuleid pooleks lõikama, tema aga tahtis aidata ka kartuleid kühveldada, mille kohta Kaarel tähendas:

“Las olla pealegi, pea’s ma üksigi jõuan, teed oma käele liiga.”

Sellest oli Juhanile küllalt. Ta viskas kühvli sõna lausumata maha ja hakkas jällegi kartuleid lõikama. Peale lõunat tahtis ta minna kartulivagusid kinni ajama. Ka seda ei lasknud Kaarel teha, vaid saatis selle asemel sulase.

“Noh, nüüd on selgesti näha, et võõrad on enam väärt kui omad: sulane kõlbab kartulivagusid kinni ajama, aga mina mitte,” nohises vanamees tasahilju.

“Kuidas see sulane siis sellepärast enam väärt on?Tema on ainult noor, võib kergemini sahka käte otsas kanda. Mis häda sul siis ennast oma haige käega igale poole ette toppida?” vastas Kaarel.

“See on tõsi jah, tema on noor, mina vana. Laiad kartulivaod, uut moodi, mina, vanainimene, ei oska neid kinni ajada,” ütles vanamees pilkavalt.

“Mis sa nüüd sellepärast nii palju pahandad, et ma laiema rauapuu tegin. Vagusid saab küll vähem, aga nad on paksemad ja kartulid kasvavad selle jao ka suuremad, on kergemad üles võtta, aga mõõdu järgi korjab neid niisama palju kui ennegi.”

Kaarli seletused olid asjatud: vanamees ajas oma jonni. Viimaks tuli ka veel eit; noh, siis läks nagu aurujõuga.

Nüüd möödus umbes nädal avaliku sõnasõjata. Siis leidus aga jällegi põhjus, pealegi niisugune, mis andis tervele elule teise värvi. Turbalõikajad asusid rabas tööle. Enamasti olid need saarlased. Asukohaks oli neil turbasara, mille katus pidi neid niihästi vihma kui öökülma eest varjama. Mõne päeva elasid nad nõnda, siis tulid nad Kadakale peavarju paluma: kui mitte muud, siis ometi rehealunegi või aitade-vahe, kus tuul nii läbi ei lõõtsu kui saras. Kaarel oli nõus meestele peavarju andma; ka Tiinal polnud midagi selle vastu, ainult vanad jäid oma arvamise juurde.

“Armas perenaine, ega mede mehed teile kurja tee,” ütles üks saarlastest eide poole pöördudes. “Päeval oleme rabas, võtame turbaid välja, ainult öösi tuleme siia. Kui tahate, tuleme teile appi heinamaale ja rukist lõikama. Ning mede mehed lamutavad tööd teha, seda ärge kartke.”

“Ega mina perenaine ole, mis te sest mulle räägite. Ise otsin teise juures varju nagu teiegi,” vastas eit ja vaatas Kaarli poole.

“Ema!” ütles Tiina paluvalt, sest ta märkas, et öeldud sõnad ärritasid Kaarlit. Mehed aga seisid ikka veel ja palusid, et armas ja lahke pererahvas neile ulualust annaks.

“Andku, kui tahavad, või terve maja võõraste kätte ja mingu ise metsa kuuse alla; see pole minu asi,” sõnas eit ja läks kambrisse, kuhu ka vanamees talle järele kobis.

“Noh, ehk ometi lubate?” mangusid mehed Kaarli ja Tiina kallal.

“Mis sa arvad, Tiina?” pöördus Kaarel naise poole.

“Võiks küll, aga mis saab vanadega? Need pole sellega sugugi rahul,” vastas Tiina.

“Oodake natuke: ma lähen kambrisse, räägin seal,” ütles Kaarel.

“Ära sa aga riidu mine, hoia ennast,” ütles Tiina läveni järele astudes.

“Noh, isa ja ema, mis me siis teeme nende meestega? Kas anname neile peavarju või ei?” hakkas Kaarel kambrisse astudes pool-meelitades rääkima.

“Isa ja ema,” osatas eit. “Millal me su isaks ja emaks saime? Nüüd tuled sa meie käest küsima. Olete enne kõik oma tarkuse järgi teind, eks tehke ka nüüd; mis teil meist on! Või kui me peakski midagi ütlema, ega see ikka aita, te ajate ikka oma tahtmist.”

“Kui asjad niimoodi on, siis annan ma meestele korteli, ja muud midagi,” ütles Kaarel ja pidi kohe välja minema, kuid eit vastas:

“Seda me teadsime juba ammugi, sellepärast me rääkima ei hakanudki. Võta aga nad siia, las lähvad reie alla laudile või aidalakka, tallavad sul seal hulga heinu ära; neid ei söö siis enam ükski loom, muudkui aja sõnnikusse. Piibunossid on neil ka veel hambus või va plotski-otsad, sussitavad teised pealegi, kuni sa viimaks ilma peavarjuta jääd ja ühes nendega rabas turbasara all vihma ja külma varju otsid. Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.”

“Mina ei saa aru, mis hull viha teil meie vastu on!” ütles Kaarel. “Mine sa mistahes asja rääkima, siis pole muud kui järjest pilkamine ja närimine, ei kuule ühtainust lahket sõna.”

“Võta aga saarlased sisse, küll siis kuuled,” vastas eit. “Hea rabahais veel pealekauba; tõuse hommikul üles või heida õhtul magama, just kui turbaonnis elad kohe.”

“Eks sa ise ole sest rabast kaugel küll, oled klaaskapis üles kasvand. Varsti lähed igavesti maamulda, aga ikka põlgus nende mulla- ja mudakaevajate vastu. Meil enestelgi igal pool maa ja muld, kambritelgi pole laudpõrandaid all,” rääkis Kaarel.

“Äh, milleks meie pidime laudpõrandat tegema! Selleks on ju noored, kes kõik asjad ilmas jutti ajavad,” vastas eit.

Kaarel nägi, et tühisest vaidlemisest pole tulu, ütles vanadele, et ta meestele peavarju annab, ja läks uksest õue. Meestele ütles ta, et nad saavad korteri ainult selle tingimusega, kui nad lakas, kus nad magavad, kunagi ei suitseta ega tuld tarvita. Mehed lubasid seda kui ühest suust ja tõttasid rappa oma asjade järele, kuna Kaarel lausus Tiinale.

“Saagu, mis saab, aga ega inimesi või lasta ära külmada.”

“Eks see asi meil ikka kirjuks lähe, pole muud kui alatine riid ja nääklemine,” ütles Tiina.

“Mis ta veel läheb, ta ongi juba kirju. Aga mis sinna parata, see on sedasi loodud,” arvas Kaarel.

III

Kartulivõtmise aeg. Taevas on enamasti hallide pilvedega kaetud, kust tibab aeg-ajalt vihma. Tuul lõõtsub sagedasti nagu südametäiega ja lõhub lagedal väljal põllumeest kiusates viljaaunu või ulub kurvalt kambrinurga ääres, nagu tunneks ta oma tegude üle kahetsust. Kured lendavad karjakaupa lõuna poole: kostab vali kruuksumine ja poegade lapselik kisa, mille kohta seletatakse, et nõnda häälitsevad lõokesed, keda kured kannavad oma pikkadel jalgadel talveks soojale maale. Varesed on suurtesse parvedesse kogunenud ja liiguvad kraaksuva kisaga ühelt viljaväljalt teisele. Kogu maailm näib praegu ainult nende päralt olevat. Vanad panevad noori paari ja peavad pulmi, kus peiupoisid nii toredasti õhus kukerpalli lasevad ja vanad kivide otsas vanduvaid lauakõnesid peavad.