August Kitzberg - Rättsepp Õhk

• Название: Rättsepp Õhk
• Автор: August Kitzberg
• Жанр: Драматургия

---

Mis teie, saks, waest rättseppa pilkate. Hää, kui ennast ka ära toita jõuab. Rättsepal raha! Kaupmehe sakstel on raha. Nende kätte ta kokku läheb.

Toomas

Ja kui nad mõni aeg kaubelnud ja raha kokku ajanud on, siis nad pankrotti teewad ja rahwa üle lööwad. Mis hääga kätte ei saanud, see siis kurjaga nende kätte jääb.

Silk

Mis meie, sõbrad, waidleme, (suulustades. näitab lahtist rahapuuga) siin on raha! Ja tuhat rubla olen ma juba täna käsirahadeks wälja andnud.

Õhk

On ikka pumask küll. Kas need sinised ka rahad on?

Silk

Ei, need on näljahädaliste wõiduloosid. (Näitab.)

Õhk (hääl meelel)

Oi kui palju! Saks, müüge üks mulle ära!

Silk (naerab)

Hahaha, müüge ära! Missuguse ma pean ära müüma? Kas ma tean, missuguse pääle wõit langeb?

Õhk

Andke pääle üks ära. Teil on ise rahawara küll. Lass rättsepp saab ta rikkaks. Ehk pime kana leiab tera.

Toomas (üle läwe, teise tuppa)

Mari, Mari! Tule siia.Tahtsid ikka neid õnneloosisid näha, – tule nüüd waatama.

Kuues etendus

Endised. MariMari

Tere, kaupmehe saks! Wõi õnneloosid. Mina ikka tahtsin küll ammu teisa näha. Kas on ka ilusad?

Silk

Siin nad on, waadake, preili.

Mari

Wõi preili. Küll see kaupmehe saks aga oskab. Kui talutüdrukud juba preilid on, mis nimi siis neile preilidele saab? (Loosi waadeldes.) Ilusad sinised ikka küll, just kui wiie rublalised rahad.

Silk

Kas teil ei ole loosi?

Mari

Ei ole meil kellegil.

Toomas (targu.)

Mina ei ostnud. Kas mõni on loosiga midagi wõitnud? Mine tuult taga ajama! Loosiga ei ole keegi rikkaks saanud, kui ise rubla rublale juurde koguda ei oska. Raha raisk kõik niisugune looside ostmine.

Õhk

Ja-jah! Ikka „rublale rubla juurde!”

Silk

Ootke, preili. Mina kingin teile ühe loosi. Ma kirjutan numbri üles. (Kirjutab.) Soo. Seeria 343, nummer 32. Kui wõit tuleb, siis on teie õnn. Teie wõite küllalt kaupmehe prouaks saada. Palun!

Mari

Tänan, mina ei wõta. Isa wõib mulle ise osta, kui ma tahan.

Silk

Wõtte aga, preili, wõtke!

Mari

Tänan wäga, mina ei taha.

Toomas

Mis sa jonnid. Mari, ära ole rumal. Wõta wastu, mis sulle antakse. Ega saks enam ei kingi, kui ta kinkida ei jõua. Saks on rikas, temal on sajarublalisi kui sõnnikut. See rubla on tal ammugi meie käest teenitud. Ega kaupmees ilmaaegu ei kingi.

Mari (wõtab loosi ja annab Õhule.)

Olgu! Ja mina kingin loosi edasi, rättseppmeistrile. Tema tahab loosi. Kingitud loosil öeldakse õnn olewat.

Toomas

Pea, mina…

Õhk

Ja mina ka loosi muidu ei taha. Rubla, mis tema maksab, annan ma waesele lesenaesele, Sauna-Liisule.

Silk (pahaselt.)

Tehke igaüks mis te tahate! Mis kingitud, on kingitud. Mina lähen minema. Jumalaga.

Toomas

Ootke, ma tulen saatma.

(Mõlemad,. Mari ka – ära.)

Seitsmes etendus

Õhk, üksi

Soo, õnneloos on käes ja kahe käe läbi kingitud. Kui sel õnne ei ole, siis ei ole õigustgi. Ja Sauna-Liisu, kui ta rubla saab, palub ka weel Jumalat. Kuripatt, kui mõni tuhat tuleks, wott siis, Mats puhu sarwe, rubla kuus ja peremehe leib! Ei siis enam Õhk-rättsepal waja pole, talust talusse rännata jakkisid ja kasukaid õmblema! Siis tõukame ka söögipauna ette õieli, nagu wana Toomas seda wäga hästi oskab. Siis tuleme kas wõi Mannit ennast omale küsima, – kus ta jääb!

(Wõtab wiiuli. mängib ja laulab.)

Südamest armastan,
Neiuke, sind!
Tuhat kord terwitan,
Neiuke, sind!
Olen nii mitu ööd
Uneta õmmelnud,
Sinu pääl mõtelnud,
Oh, kus ma jään!
Teised on pulmad tein’d
Tpru, tpru, tpru, tpruu!
Mind pole keegi näin’d
Nnju, nnju, nnju, nnjuu!
Oh, oi, oi, oi ja ja,
Muud kui lase lennata…

(Läheb wiiulil lustise lehepilliloo pääle üle. Siis istub jälle töö juurde.)

Kaheksas etendus

Õhk. Hans, tuleb, istub ta töö juurde. ToomasToomas

Kuhu see loos jäi?

Õhk

Loos on minu taskus.

Toomas

Ega siis seda wiisi…

Õhk (imeks panes)

Kuidas? Ma ei saa aru…

Toomas

No-jah, ega siis loos nõnda ei wõi sinu kätte jääda.

Õhk

Ma ei mõista. Manni ju kinkis loosi minule ära.

Toomas

Ah mis! Kinkis! Kinkija on Riia linna wärawa ette kiwi sisse kinni müüritud. Mannil ei ole midagi kinkida. Sa pead loosi eest ikka midagi maksma ka.

Õhk

Soo? Palju te’ siis nõuate?

Toomas

Ega alla kahte rublat nüüd neid keegi enam ära ei anna.

Õhk

Küll teie ka olete. – Ise ju ütlesite, et loosiga ei ole keegi weel midagi wõitnud.

Toomas (elawalt)

Miks ei wõida. Märjalohu Peetri poeg oli Riiast loosi päält püssi wõitnud. Wiljandi raeherra olla kaks korda 75 tuhat wõitnud! (aeglasemalt.) Muid ma küll ei ole kuulnud. Siin oli ka korra kiriku oreli hääks loosimine, loos maksis 10 kopikat. Kirikuherra ajas wägise pääle, siis ma ostsin ka ühe ära. Mina küll ei wõitnud, aga mõned ikka saiwad midagi. – Wõidab ikka küll loosiga, miks ei wõida.

Hans

Meister, ära anna kahte rublat ära. Peremees pilkab ja naerab neid, kes ei oska raha hoida.

Õhk (Hansule)

Sul on õigus.

Toomas (Hansule)

Wõe, wäike-rättsepp, kui tark tema weel ei ole, wõi pilkab. Keda ma juba ära olen pilganud?

Õhk

Olgu, ma annan kümme kopikat päälisraha.

Toomas

Olgu poolteist rubla.

Õhk (otsib raha)

Siin on rubla ja kaheksateistkümmend kopikat. Enam mul peenikest ei ole ja enam ma ei anna ka.

Toomas (wõtab raha, käed wärisewad)

Kitsipng, sa ikka oled. Wäike-rättsepp hirmutas su ära. No olgu pääle. Kust iga kord seda wiimast kopikat kätte saab! (Raha näpu wahel, ära.)

Õhk (õmbleb natuke aega, siis rõõmsalt)

Wäite-rättsepp, tont! Kui ma kümmetuhat wõidan, siis on kõik sinu, käärid sinu, pressraud sinu, käärikott ta sinu! Amet sinu, wiiul ka sinu. Ilmariga (waimustuses, pool karjudes) hoia eest, ma wiskan! (Wiskab pressraua kolinal läwe poole põrandale.) Raud wii tulle!

(Hans ära.)

Üheksas etendus

Õhk, Mari, pärast ToomasMari

Mis kolin, mürin siin oli?

Õhk

Wabandage, mina olin. Mina wiskasin pressrauaga.

Mari

Mispärast?

Õhk

Niisama, suure kuraasiga…

Mari

Mis häämeel teil siis oli?

Õhk

Mõtlesin, mis ma siis tegema hakkan, kui teie piletiga – ühe suure summa raha wõidan.

Mari (naeratades)

Mis teie siis teeksite, meister?

(Wana Tooma, tuleb, jääb läwe pääle kuulatama.)Õhk

Mina – mina tuleksin teile kosja.

Mari

Soo? Wõi küll.

Õhk

Ilma naljata, mina tulen kosja, mis sest, kui teie mulle koerad pääle ajate. Teist teie sarnast armast ja mõistlikku tütarlast ma ei tea ja…

Toomas (wahele astudes, kärgib)

Mis! Mis sa ütlesid? Kosja? Minu tütrele! Sina! Näljane rättsepp… Wälja! Wälja läwest selle-sama korraga. (Karjudes.) Korista ennast siit, et ma su nägu enam ei näe!

Mari

Isa! Mis nüüd?

Õhk (waigistades)

See oli ju muidu nali!

Toomas

Wõi nali. Minu tütar ei ole rättsepa naljatada! Käi minekit!

Õhk

Kuidas, peremees, selle tühja sõna pärast…

Toomas (jalaga tampides)

Kas sa weel siin oled? Näljane, wigane rättsepp! Hei, poisid! Hei!

Õhk (wihaselt)

Siis sundku ta sind weel! (Karjub ka.) Wäike-rättsepp! Käärid kotti! Masin kasti ja lähme – kus seda ja teist! Mina ennast siin sõimata ei lase! (Toomale.) Minul ei ole sind ega sinu rikkust waja, mõistad seda! Ah sina oled rikas? Sa oled kümme korda oma rikkuse ori! Näe, rättsepp on waba mees, lähed ja tuleb sel ajal ja siis kui tahab! Wäike-rättsepp, hei! Tule!

Waheriie langeb

Teine järk

Tuba Weskimäe talus. Keset tuba rättsepa töölaud masinaga. Pahemat kätt seina ääres woodi, paremat kätt wokk. Keskuks wiib tahakambri, külguks õue.

Esimene etendus

Hans, nokitseb töölaua juures. Perenaene, ketrab. Õhk, woodis pikali. Pärast Henn. Kell lööb 8.

Õhk (haigutades)

Oeeh! Mis kell on?

Hans

No-noh! Meister nüüd ei tea…

Õhk (pahaselt.)

Rigu! Palju kell on?

Hans

Kaheksa. Tulge üles, meister.

Õhk (kargab üles)

Kaheksa! Tont, nii palju juba! (Jääb uniselt woodi ääre pääle istuma, Wahel pühib käega üle näo, nagu peletaks kärpseid ära.) Mis päew täna on?

Hans

Ilus selge päew, meister.

Õhk (wihaselt)

Susi söögu sind! Mis tänase päewa nimi on, küsin ma?

Hans

Neljaspäew.

Õhk

Sina! Sina tee oma nalja mujal ja mitte minuga. Sa oled mul kui rist jalus! Kus sind waja ei ole, sääl sa oled alati, aga kus sind waja on, säält sind ei leia.

Perenaene

Mis see wäike-rättsepp sulle nüüd kurja tegi, et sa nii pahlur oled?

Õhk

Mina? Pahur? Ära hellitan oma poisi. Sa heldene aeg, kui mina õppisin ja olin, wana meister oli kui selge kuriwaim! Ei olnud sel ajal weel masinaid, kõik torka näpuga. Küll tema mind juukseid pidi sarjas ja kõrwu pidi tuuseldas, ma usun, (katsub käega oma kõrwu) mu kõrwad on sest ajast weel praegugi pääluust natuke kaugemal, kui teistel inimestel (püüab silmadega ümbert pää waadata) – ei saa neid ise näha.

Hans

Jah, teil on ikka suured kõrwad küll.

Õhk (kargab üles.)

Suured kõrwad? Sinu omad on sinu jaoks liiga suured, aga eesli jaoks ikka weel wäikesed. Küll nad sul weel kaswawad kah…

Perenaene

Sa oled ikka küll, meister, halwasti maganud, wõi halba und näinud, muidu sa nõnda pahane ei ole. Kes käsib ka riietega maha heita.

Õhk

Ah, Mis! (lööb käega).

Perenaene

Sa ikka midagi nägid. Mõtle järele. Sa muidu nii tige ei ole.

Õhk (mõteldes.)

Jah, ma nägin küll. Ja päris weidrat und. Kõik mu ihu oli söödikuid täis, nii et neid käpuga sai päält maha pühkida. Küll mina pühkisin ja pühkisin, midagi see ei mõjunud. Ikka uusi ja uusi tuli asemele.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.