Friedebert Tuglas - Kahekesi

• Название: Kahekesi
• Автор: Friedebert Tuglas
• Жанр: Короткие истории

---

Kõik armastus ja hellus ning lapsepõlwe muinasjutud, kõik liitusiwad ühte hällilauluks. Ja nii oliwad need laulud kui madala haawiku salapäralik kohin, kui taewas alles idas koitma lööb…

Walus kiskus ta süda kokku, kui ta nukkusid nutmas nägi. Seda wõis ainult tema näha – armastaw ema. Siis laulis ta kuningapoegadest, kes nõiutud laanes eksiwad… Ja tema süda naeris nende naerule kaasa ja hõiskas nende hõiskamistega. Seda wõis ainult tema aru saada – armastaw ema. Siis laulis ta kolmest kuningatütrest nõiutud lossis…

Aga nüüd oli ta nii wäsinud ja uimane. Õhk oli raske ja lämmastaw. Mõtted käisiwad pääs nagu hallid udupilwed, alguseta, lõputa. Ja weel enam kui ialgi ennem oli ta süda laste pärast mures: need oliwad wiimasel ajal nii tuimad, nii elutud. Oleks tahtnud, et nad ometi kord kõikidele nähtawalt naeratanud oleks, kord käed talle hõisates wastu sirutanud, et nad muinasjuttu oleks imestanud ja uinudes sinised silmad kord kinni pigistanud. Aga ei, – kurdiks ja tummaks pidiwad nad eluajaks jääma! Ei tulnud enam ema suust laulusõna, ei olnud usku jutustada eksiwatest kuningapoegadest…

Musta mulla pääle pani ta nad puhkama. Las nad magawad! Las nad näewad und – ilusat ja laulwat, nagu kewadine maailm! Las nad näewad und nende ema armastusest, murest ja igavusest! Ja kui nad ka kurdid ja tummad on, siis on unenäo maailm nendele waba. Sest kõik noored ja ilusad asjad näewad und ning laulawad ja naerawad unes…

Ta istus, käed sülle langenud, ja waatas unistades üles, kus läbi toome lehestiku taeva sina helendas. Ja juba tärkasiwad ta pääs mõtted, palju suuremad ja palju kaugemad, kui ta lapsed ja nende unenäod.

Kõrge ja suur on taewas ja maailm! Maa on pehme ja roheline, aga taewas sügaw, hele-sinine. Tahaks ainult istuda selle taewa all ja unistada, tume lein südamealuses, lein kõige ilusa ning waikse pärast; ja õnnetundmus rinna sees, rõõm elamisest ning sinise taewa sügavusest.

Ta ohkas wäsinult.

Silmi pilukile pigistades wahtis ta wärisewate lehtede poole. Sääl nad kiikusiwad, sääl nad liikusiwad. Ja üks käis üles ning alla kui roheline liblika tiib. Ja ta ootas juba: nüüd ta murdub, nüüd ta wariseb! Aga ei, ees weel oli tema elu: kaduw kewade ja põuane suwi ning wihmased sügise ööd…

Ta tõmbas oma noore rinna sügawalt õhku täis, wiskas pää selga, ja jäi pool seliti käte pääle toetades istuma. Hallitanud puude tüwed jooksiwad silmade ees ringi, haralised ja kõwerad, täis pragusid nagu kinnikaswanud haawu, noorepõlwe eluwõitluse armisid. Silmade ees awanes salajam looduse hinge nurk: Pundar kägarasse kaswanud oksi, elawaid ja kuiwanuid, lopsakaid ja loogelisi nagu sõlmes ussa, muhulisi nagu vererohkuse paisepõdemises. Ja sääl nende pääl lehtede ja õite telk, walge ja roheline, elaw oma südametuksumises, lämmastawas soojuses wõrsuw ja janunew. Ja sääl niiskes hämaruses takjaste, nõgeste ja metswabarnate rägastik, laialehelised, hiirehernes, weriheinad – kõik, mis roomab, mis wingerdab, maad mööda terawa ninaga teed katsub ning puu tüwesid mööda taewa poole keerleb, õhu ja walguse järele hingeldades. Ja kõige selle taga alt otsast soetatud jämedad aia postid ja nende ristpuud ning läbi ämbliku wõrkude kitsad lapid taewast, põldu ning mustawat metsa…

Wabarna põõsas laulis wäikene lind lõpmata laulu ning iga takja lehe all saagis rohutirts. Aga muidu ei oleks nagu terwe taewa all elamist olnud. Talu aia taga oli pühapäewalikult wait. Ainult kusagil kaugel tilises mäletsewa lehma kaelas kellukene, waikselt ja ühetooniselt, nii nagu oleks temagi ainult osakene sellest pühapäewa hommikupooliku looduse südame tuksumisest.

Leeni pigistas silmad kinni. Oli nii imelik wäsimus, nii imelik rõõmu ja kurwameelsuse tundmus, terwes ihus unistaw lodewus. Ei kuulnud ega näinud enam midagi. Ainult läbi silmalaudade wirwendas kollane kuma ja kaugel tilises karjakellukene.

Ja korraga – nagu läbi une kuulis ta seda – inimeste naer, sosistamine ja rohu kahin jalgade all. Wäsinult wirgusiwad pääs mõtted. Häältest tundis ta tulejad, ei olnud wiitsimist nende pärast pääd pöörata ja taha waadata. See oli õde Marie ja see – sulane Kusta.

Ah, miks peaks Marie ometi nii torkawalt ja terawalt naerma! Nagu nuga lõikas see Leeni wäsinud kõrwadesse. Ei, ka siin ei pidanud ta rahu saama, et oma mõtete ja nukkudega üksi wõiks olla. Ikka nad tulewad, räägiwad ning naerawad.

Kuiwanud oksad ragisesiwad jalgade all ja põõsad kahisesiwad. Nüüd oliwad nad juba toomedest mööda. Jällegi sosin ja jällegi Marie naer, lämbuw ja tantsiw, edew ning salapäralik.

Leeni nägi ta punast undrukut oksade wahelt wilkuwat, kirjut ja edewat nagu tema kandja. Nüüd oliwad nad wist juba maha istunud, sest oksad ei kahisenud enam. Ainult sosin ja naer, sosin ja naer…

Leeni sirutas väsinult. Aah! Rind oli kauasest istumisest walus. Ta hingas sügawalt mesist õhku sisse. See oli täis mustasõstra koore ning toome õite lõhna, uimastaw-magus. Ta tõusis üles, ja tuhanded kollased ja rohelised liiva ja puu koore lapid tantsisiwad ta silmade ees, vormita ning värsked.

Üle võsa paistis aed, täis vanu sammeldanud õunapuid: ja sääl eemal punased mesipuud, murumättad otsadel; ja sääl pihlapuu rägastik, humalatest ümber põimitud; ning kõige selle taga kõrgel taewas kaevuling nagu ülestõstetud hiiglase käsiwars.

Ja siis nägi Leeni Kustat ja Mariet. Need istusiwad seljaga wastu aeda toetades külili langenud tühja mesipuu pääl. Marie oli käed Kusta juuste sisse löönud, sasis ja silitas neid, rinnaga wastu poisi õlga toetades, täis luksuwat naeru ning ülewoolawat rõõmu.

Kustal oli suur wõileiwa käär käes. Ta sõi seda laia suuga, naeris suutäite wahel ja hoidis teise käega Marie ümbert kinni.

Sääl nad istusiwad. Ja Leeni waatas nende pääle.

Korraga oli ta wäsimus ja uni kadunud, ta oli niisama äritatud nagu nemadgi. Ta tundis, et siin midagi saladuslikku, midagi keelatut oli.

Ah, miks süda ometi nii kõwasti peksis, kui ta põõsaste all kumarkili nende poole roomas! Nagu wasarad tagusiwad rinnas…

Nüüd oli ta juba nende selja taga.

Aga, tõtt ütelda, mis puutus see kõik temasse? Las nad istuwad, las nad naerawad. Tema mängis oma nukkudega ja läheb tagasi mängima. Ehk ta tuleb rahulikult põõsast wälja ja läheb nendest mööda, nagu ei oleks midagi olnud. Ja mis on siis üleüldse olnud? Ainult poiss ja tüdruk istusiwad mesipuu pääl ja naersiwad!

Aga kuidas süda ometi peksis! Ta seisis hinge kinni pidades õitsewate oksade wahel, wärisewad huuled awatud.

Kusta lõpetas söömise. Ja siis wõttis ta korraga oma võimsate kätega tüdruku ümbert kinni, ning päid selga wisates sulasiwad nende huuled kirglises suudluses, milles nende musklid end nagu wõitluses pingule tõmbasiwad ning käed wärinal koomale kiskusiwad.

Aa!

Leeni waatas pärani silmil. Ahaa! Nüüd sai ta aru, nüüd mõistis ta kõik. Ta põlwed wärisesiwad, ta pää käis ümber. Ta esimene mõte oli: kõigest wäest jooksma pista, sellest eemale põgeneda, mida ta nii kartis… mis nii lõpmata inetu… ah, ei, ei, mis nii keelatud, nii saladuslik oli!..

Aga järgmisel silmapilgul täitis teda ainult lõpmata uudishimu. Seljaga wastu toome toetades ning kätega hõõguwat palet kinni kattes, nii tardus ta, täis kartust ja häbi.

Wärisewate sõrmede wahelt nägi ta nende kokku-sulanud päid ning Marie laenetawat juuste kuhja, milles nagu ussid oleksiwad keerlenud. Ta nägi, kuidas õe pää alla wajus ning Kusta kaela ümber wisatud käte pääle rippuma jäi. Nad naersiwad sõnalausumata, naersiwad iga liikme ja iga muskliga. Ja siis kostis Marie lämbuw sosin:

„Aga selle Maali pääle ei tohi sa enam waadata! Ei tohi!“

„Ei… ma ei waata…“

„Nii nagu tahaksid sa teda ära süüa, nagu oleks ta sulle, kes teab, mis! Ta ei ole sulle midagi, mitte kui midagi!“

„Ei midagi… ei midagi…“

Nende rinnad wajusiwad kokku. Poisi pää kaldus tüdruku hõõguwa palge pääle. Ja jällegi sosin:

„Ei ole ta noor, ei ole ta ilus ja waene on ta nagu kirikurott! Mis on sul asja temaga ja temal sinuga? Ja waadata ei tohi sa enam tema pääle, nagu oleks ta sulle, kes teab, mis!“

„Ei midagi… ei mitte midagi…“

Üks wäikene lind laulis wabarna oksa pääl lõpmata laulu ning õhk oli lämmastawmagus kui mesi… Leeni kuldsetele juustele pudenesiwad walged toome õied ning tema wäikene pääkene käis wärwidest, lillelõhnast ja hõõguwast sosinast ümber…

Ah, kui hää oleks kõigest sellest eemal olla, kaugel, kaugel!

Uimaselt läks ta läbi toome wõsa, tasakesi ja wäsinult. Ta unustas omad titekesed magama, ja need jäiwad nüüd päikese kätte. Sest warjud läksiwad nende päält ära – ja neil pidi soe tulema, nii et üle roosade palgete higipisarad alla weerewad. Ja päike põletab nende näokesed pruuniks, nii et nad nagu Moabi lapsed wõi Mooramaa mehed wälja näewad. Nii, nagu oleks nad nädalate kaupa lõikusepõllul olnud ning tükitöö pääl särgi wäel selga murdnud. Wõi nagu oleks nad palgega palu pääl maganud, ning nüüd ei aita muu, kui maahõbeda kaapimine…

Ta unustas omad lapsukesed. Las nad näewad und, et nende ema wäsinud on, nutta ja kaebada tahab ning ei tea, mis tegema peaks! Las nad näewad und, kuidas tema wäikene süda häbi ja walu pärast rinnus rabeleb!

Leeni läks aiast wälja, läks läbi õue ja siis nurmedele. Põllupeenar käis talirukki ja ristikheina wälja wahel. Kõrgel pää kohal sinetas lõpmata taewas nagu meri. Ja selle taewa all wõrsuwate wäljade keskel käis wäikene tüdruk, õnnetu ja wäsinud, pää täis meeleäraheitlikka, kibedaid mõtteid.

Ah need suured, need suured inimesed! Tal oli häbi, tal oli walus nende pärast. Tal oli tundmus, et ka temagi nende saladust teades sellest osa on wõtnud. Tal oli tundmus, et ta kõigest sellest isale ja emale rääkima peaks, kõik ülestunnistama, nende pääle kaebama – ja siis nende eest andeks paluma – kas wõi põlwedel paluma!..

Ah need suured, need suured inimesed! Kuidas nad räägiwad ja kuidas nad on! Nii salameelikud, nii kawalad on nende mõtted. Aga kõwasti nad naerawad, kõwasti nad pilkawad kõike, mis lapselikult õrn, mis iseenesele elab. Sest nad naerawad tema ja ta laste üle. Ja nad ütlewad: „Suur tüdruk sa oled – ja nukkudega mängid! Aeg mehele minna – ja nukkudega mängid!“ Ei nemad saa aru tema armastusest, ei tunne ise seda, ei tea ialgi! Kõik on nendele nii toores, nii lihtne kui lage heinamaa, kui mustaw turbasoo!

Oh, miks peaks nad teda ometi kiusama, miks haawama – iga oma sõnaga, iga oma teoga! Mustaks muutuwad toome helbed, kui nad nende pääle pilgu heidawad, ja lilled kaotawad lõhna, kui nad nendest mööda lähewad…

Ta purtskas korraga nutma, walusalt ja kibedalt. Ja pisarad jooksiwad üle ta palgete – alla mustasse mullasse.

Ah, nutta ainult jääb temale, nutta – maailma ja elu ning kõige ilusa ning õrna pärast, mis elus on ja mida inimesed ei näe, ei tunne ning tunda ei taha!

Nutus kerkis ja wajus ta rind. Ja mida kaugemale läks, seda enam ununesiwad Marie ja Kusta kodus. Rinda täitis üleüldine lein elu pärast, walu kõikidest haawadest ja ülekohtust, mis maa pääl sünnib. Ning selle kõrwal tärkas tundmus elu suurusest, rõõm olemisest, igavene igatsus…

Pisarad kustusiwad ta silmis. Ah, kui nüüd ainult minna ja minna – ühelpool rukkinurm ja teisal ristikhein – ning kahe wälja wahel keerleb põllupeenar taewa kaugusesse! Ta läheb ja läheb – ainult nurmed ja taewas, nurmed ja taewas…

Aga taewas oli nii lõpmata sinine, ning selles sinises meres ujusiwad lumiwalged kerged pilwed nagu pleekiwad kangad. Ja üle pilwede woolas alla päikese walgus, nirises pilwede pragudest nagu kuldne wihma waling. Ja pehme maapind, karwane ning kore, wõttis seda wihma wastu, imes oma sisse, sünnitamise walus tuksuw, hõõguwas janus hingeldaw, loomise õnnetundmuses wärisew ja õhkaw. Maa sügelewat ja pakitsewat koort läbi murdes paiskasiwad lehekesed ja nupukesed oma päid üles. Niiskes ja kuumas hämaruses roomasiwad muruheinte niidid, kord maa alla kadudes, ema rinda imedes, kord lehepungasid päikese poole wisates. All soojusest aurawa mulla pääl märgade hallituse rakukeste wahel käisiwad pisikesed putukad, helepunased nagu werewa sammeti tombud. Iga lehekese, iga lible all istus keegi, waatas säält salakawalalt wälja, näitas keelt ning sarwi ja ümistas oma laulu. Iga kõrrekese pääl kiikus mõni metslane, õõtsutades ja kaasitades. Warsi mööda roomasiwad imelikud olewused, aegamööda oma pikki kisadega koiwi asetades, helbetel rippudes ja kõikudes, suud ammuli pääs, silmad pärani – nagu arust ära…

Õhk oli nagu mesi ja maa nagu magaw laps lämmastawal suwe ööl: Ta nägi und ja sonis läbi une, hingas sumedat õhku oma sisse ja aeles õrnade sõrmekestega kätki nööride kallal…

Nurmed lõppesiwad. Leeni läks küngaste rajakestel, mis siira-wiira põõsaste wahel keerlesiwad ja millede esimesi tallajaid keegi ei tea: nagu oleksiwad taewaalused linnud nad wäljawalinud ning sääsed samblasse sõtkunud. Ta läks ja tundis ülewoolawat rõõmu kõigest, mis ta nägi ja kuulis: jalgade ümber krabisevast kanarpikust ja tee ääres puuoksa pääl istuvast punasest orawast, kes tervele jumala maailmale palgesse sülitas; walgest kasetohust, päikesest ja oma elust. Ta unustas, kust tuli ja kuhu läks. Ta tahtis ainult minna, ilma ainsama mõtteta pääs, ainsama tundmusega rinnas: tahaks midagi, ja ei tea mis; on rõõmus ja kurb, ja ei tea miks. Ah, kui nüüd keegi wastu tuleks – ükskõik, kes – ta naeraks sellega ja nutaks rõõmu pärast! Ja nad jookseksiwad teineteise järel pärimäge plaginal alla orgu. Oo, õhk winguks kõrwade ümber ja kase oksad lööksiwad palgesse! Ja lilled wilkuksiwad mööda kui helmede pael!

Ja korraga pistis ta jooksma. Ah, kuidas süda peksis ja hing rinnus rabeles! Maa wajus jalgade all ja õhu laened wõtsiwad teda wastu. Aga ta jooksis ikka kiiremini ja kiiremini, nagu oleks teda keegi tuhandil tiiwul taga kihutanud, wõi oleks muld ta jalgade all punaselt õõgunud. Ah, ikka edasi läbi winguwate õhu wirnade, edasi kinniste silmadega awanewa tühjuse sisse!

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.