Friedebert Tuglas - Saatus

• Название: Saatus
• Автор: Friedebert Tuglas
• Жанр: Короткие истории

---

Imelikul kombel juhtusin kohe alguses teele, mida meie õhtul tähele ei olnud pannud. Kahe kiviseina vahel keerles lai jalgrada.

Jooksin nii ruttu kui suutsin, pääs ainult üks mõte: Nad on su maha unustanud! Nad on su tühjale saarele jätnud!

Vahetevahel nägin põõsaste ja kaljude vahelt merd ning laeva. Iga uue nägemise puhul oli laev kaugemal kui enne. Nüüd näis ta mereseljal veel ainult kui hall täpp.

Põikasin teelt ja hakkasin otse üle nurme mere poole jooksma.

Ma ei olnud veel' kuigi kaugele jõudnud, kui midagi imelikku, üliloomulikku juhtus. Äkki seisis kesk nurme mu ees inimene, naine, hiiglane.

Selle mõne silmapilgu jooksul, mis puu otsast mahatulemisest kuni siiamaale oli kulunud, olin niipalju hirmu ja ahastust läbi elanud, et ma enam õieti ei suutnud ehmatada. Minus oli veel ainult loomusunniline püüd end kaitseda.

See, mis nüüd järgnes, sündis nii ruttu, et seda enesele ainult kui und veel ette suudan kujutada.

Hüppasin kõrvale, kuid hiigla-naine tegi sama liigutuse ja sirutas käed mu järele välja. Põgenesin teisele poole, kuid ta oli mõne sammuga mu järel.

Siis haarasin tupest mõõga. Kuid tema ei hoolinud sellest kõige vähematki. Mehekõrguste kure-katlate nurme keskel sündis imelik rüselus.

Ta püüdis mind kui tallekest, käed laiali. Ma ei osanud ega julenud mõõka tarvitada. Äkki haaras ta minu õlgadest kinni ja tõstis mu õhku otsekui väikese lapse.

Ta pidas mind mõne silmapilgu oma palge ees, kuna mina kõik aeg käte ja jalgadega siplesin. Alles nüüd nägin, et ta naeris, naeris nõrkemiseni. Ja ühtlasi nägin, et ta oli ilus ja noor.

Siis lasi ta mu maha, kus kohe väsimusest ja hirmust murtud' lilledele istuli langesin. Ta rebis oma pää ümbert natukene loori ja hakkas sõrme ümber mässima: minu mõõk oli teda ometi riivanud.

Ta sidus, vaatas minu otsa ja naeratas etteheitvalt. See mõjus minusse imelikult rahustavalt. Nägin ainult ta suuri, siniseid, naeratavaid silmi. Need ei võinud tigeda olevuse omad olla.

Ta lõpetas sidumise ja jäi endiselt mind vaatama. Istusin ta ees lilledel kui pisikene laps. Tundsin jälle kui unes olevat.

Tõusin üles, teadmata enam, kas veel põgeneda või paigale jääda. Siis nägin äkki jälle merd ning kaugel laeva kui musta täppi.

See tuletas uuesti mu seisukorda meelde. Ahastus, mis silmapilkliku hirmu ees oli vaikinud, ärkas minus endise hooga. Tegin mõlema käega märke kaduva laeva poole, vaatasin hiigla-neitsi otsa ja liigutasin pääd.

Imelik, et mul ju alguses mõttessegi ei tulnud, temaga rääkida! Kuid ta näis mind mõistvat. Ta raputas pääd, osavõtlikult ja elutargalt naeratades.

Kas on ta mu seltsimeestega hommikul kokku puutunud? mõtlesin. Kuis võib ta mind ja mu seisukorda muidu nõnda mõista?

Kuid see pääraputus, mis paratamatust ja ühtlasi osavõtet avaldas, äratas minus rohkem usaldust kui miski muu.

Vahe ajal kumardas ta maha ja põimis kurekatlaid. Ja see, et ta lillesid korjas, tõendas mulle äkki, et ta oli täiesti inimene nagu minagi.

Ta vaatas mu otsa, pööris ümber ja hakkas sisemaale minema.

Mis pidin mina tegema? Vaatasin uuesti laeva poole, kuid see kadus just praegu taevarannal. Iialgi enam ei näinud ma teda ega neid, kes temaga purjetasid.

Hiigla-neitsi vaatas kord üle õla ja natukese aja pärast uuesti. Kutsus ta mind kaasa? Pidin ma minema?

Kuid kuhu pidin vastasel korral jääma? Kui siin saarel on muid inimesi, kas ei oleks mul kasulik nendega sõpruses olla? Ja kelle abil võidaksin nende usaldust, kui mitte selle naise abil?

Sest kahtlemata oli ta häätahtlik. Ta oli minuga ainult mänginud nagu talle või linnuga. Tal ei tulnud nähtavasti mõttessegi mulle paha teha, ja minu surmahirmust polnud tal aimugi!

Hakkasin ta järel astuma. Kui ta seda nägi, naeratas ta veel enam. Ta kumardas aegajalt ja murdis mõne lille. Siis puutusid ta loorid maad. Astusin ta järel kui kannupoiss.

Nüüd alles nägin, missugune ta õieti oli. Tema noort ja saledat keha kattis vesi-hall loor. Ta heljus kergelt kahele poole, kui mu ees kõndis, haavatud käes lilla õitevihk.

Kuid ikka veel olin miski une ja viirastuse mõju all, nii et mu mõtted korratult ning sihitult lendasid.

Ma ei suutnud oma tähelepanekut eesminejas hoida. Nägin lillesid ta käes, nägin sandaale ta jalas, nägin õisi, mis ta tallas, nägin juuksekiharat ta kõrva kohal. Kuid teda ennast tervena ei suutnud ma näha.

Tulime jälle jalgraale, mida mööda äsja olin jooksnud. Läksime hääletult, mina mõned sammud ta järel, ikka veel kui unes.

Meist lendasid sinised linnud mööda. Ta vaatas nende poole sellesama pilguga, millega minugi poole.

Tulime metsa. Selle suurte lehtede all oli õhk vesi-roheline ja täiesti vaikne, ilma vähemagi tuule hinguseta. Puud ei kohisenud, linnud ei laulnud.

Varsti aga harenes mets, meie ees oli lagendik ja sellel inimeste asutus.

4

Nõnda nägin nende kodu esimene kord:

Täiesti ümarikku õue piiras kõrge püstaed. Selle keskel olid ümarikud kojad, röövikutest seintega ja nahaga kaetud, kuid ilmatu kõrged. Neid oli viis, kaks suuremat ja kolm vähemat, kõik ühesugused.

Imelik, et ma puu otsas olles neist vähematki märki ei näinud!

Väraval peatasin kaheldes: tundus, nagu oleksin üle inimliku raja kuhugi õudsesse, võikasse maailma astunud. Kuid neitsi vaatas taha, ja ma läksin.

Ta viis mu esimesse suurde kotta. See oli ruumikas hoone, kuhu valgus ainult alati lahtisest ukseavandusest näis tulevat. Seinu ja põrandat katsid tumepunased vaibad. Kõrgelt laekitsusest rippusid alla hallid, lillad ja rohelised loorid ning vööd.

Ta lükkas mu padjale kesk koda istuma ja kadus ise välja. Kulus mõni silmapilk, mil vaevalt ümbrust suutsin imestada. Siis läks koda silmapilguks pimedaks, sest kaks kogu astus üle läve sisse.

Hiigla-neitsil oli omasuurune vanamees kaasas.

Vanamehel oli allavajunud servadega hall kaabu ja põlvini ulatav paks pikakarvaga mantel. Selle alt paistsid ta sääred, niisama karvased kui mantel.

Nad vaatasid korda mööda minu ja üksteise otsa. Kulus mõni silmapilk, siis läks neitsi jälle välja.

Vanamees istus teisele padjale ja vaatas ühtsoodu mu otsa.

Tal oli ümarik nägu, mida kõrvenud karva lühikene habe üleni kattis, tömp nina ja silmad kui sinised tinanööbid. Ta ei pilgutanud kordagi neid, vaid vaatas, ainult vaatas.

Tundsin hirmu, aga ka miski usaldust selle koletise vastu. Mis kavatsus oli neil? Mis mõtlesid nad minuga pääle hakata?

Neitsi tuli varsti tagasi ja pani mu ette mõned puu- ja kuivatud nahknõud piima, mee ja õhukeste kuivade karaskitega.

Tõesti, mul oli nälg. Alles nüüd märkasin seda. Hakkasin sööma, kuna nemad silmipöörmata mind vaatlesid, neitsi ühtsoodu naeratades, vanamees aga niisama tõsiselt nagu ennegi.

Maitsesin korda mööda iga toitu, kuni isu kadus. Muude hulgas oli nahk külimatt peente marjadega. Kuid need olid nii küüvitsa marjade sarnased, et ma neid katsuda ei usaldanud. Alles nende tungivate märkide pääle sõin pihutäie marju. Need maitsesid aga hoopis teistviisi kui olin ootanud.

Kohe selle järele tundsin imelikku väsimust ja und. Kas mõjus nii söömine, need marjad või oli see hirmurikas, ohuline hommik mind nõnda väsitanud, ei tea.

Vajusin kummuli kahe nahkpadja vahele, millel villapool oli väljas, ja magasin silmapilgu pärast kui surnud. Ma ei kuulnud, kuna nad välja läksid, ega ka seda, kas nad hiljem sees käisid.

Kui ärkasin, oli päike ju üle poole taeva. Tundsin janu. Astusin õue, lähenesin ühele vähematest kodadest. Selle lävel istus hiigla-neitsi, käed rüpes.

Kuid vaevalt oli ta mind näinud, kui üles tõusis, kotta kadus ja säält tagasi tulles mulle piima tõi. See, et ta mind nõnda mõistis, pani mind imestama.

Jõin, naeratasin, – võib olla, esimene kord kogu päeva jooksul, – ja hiigla-neitsi naeratas niisama.

Saatsin kogu õhtupooliku õues imelikus meeleolus mööda: ei teadnud, kas olin vang või vaba; ei usaldanud kuhugi minna, kuid ka siin ei tunnud enese kodus olevat.

Vanameest ei olnud kordagi näha, neitsi kadus tihti ära.

Liikusin ettevaatlikult õues ringi. Vaatasin läbi kõik kojad. Kahes suuremas nähtavasti elati, kuid kolm vähemat olid aidad.

Esimestes oli palju nahku, riideid ja patju, teistes aga lugematu arv suuri ja väikseid vakku, külimitte, matte, kappu, karpe, pütte ning sõelu. Seinte ümber käisid ringis riiulid vasest, savist, puust ja nahast kausside ning kruusidega.

Suure õuega oli ühendatud kolm niisamasugust täiesti ümarikku vähemat õue. Neis oli maa lugematuist sõrajälgedest mullane. Nähtavasti olid need elajate tarad, kuid nüüd olid nad täiesti tühjad.

Kui kõik oli vaadatud, istusin jälle koja lävele. Õuest välja ei usaldanud ma minna. Istusin, vaatasin, kuidas metsa ladvad päikese alanemisega värvi muutsid, ja ootasin päeva kulumist.

Kui pikk, ääretu pikk oli see päev! Kui imelikka tundmusi äratas minus õhtu lähenemine, kui taevas jälle roosaks ja roheliseks muutus! Kui kauge oli aeg, mil seltsimeestega üle õhtupunase mere sõudsin. ja nõndasama roosa taevast vaatlesin!

Üle lagendiku ujusid pehmed, soojad udud. Mets eemal muutus lilla-värviliseks. Kui õhtu sini-mantlid läksid läbi õhu.

Hämara jõudes tulid lambakarjad koju. Need olid suured, rammusad, paksu halli ja musta villaga loomad, palju suuremad kui iial olen näinud. Nad tulid, ilma et keegi neid oleks karjatanud, ja täitsid tarad äärest ääreni.

Mind toideti jälle nagu pisikest last ja pandi magama ühte vähemasse aita, mis niisama patjade ja vaipadega oli täidetud kui suuremadki.

Lamasin kahe pehme padja vahel ja mõtlesin, kuid ei suutnud oma seisukorda mõista. Kõik oli nagu tõelikus, inimlikus elus, ja ometi oli kõik üli-loomulik, ilmvõimatu. Kuid kogu teekond oli ju ammu mu pääs tõeliku ja üliloomuliku segi heitnud. Ma ei suutnud enam küllalt imestada.

Mõtlesin ja mõtlesin, uni ei tulnud. Mul hakkas kuum, viskasin padja kõrvale, kuid see ei aidanud. Siis astusin õue.

Võis olla kesköö. Kõik oli vait. Kuulsin lammaste mäletsust ja astusin tara poole. Sääl lamasid loomad nii tihedalt, et maa hingava ja sooja lademega üleni oli kaetud.

Lasksin aia najale ja vaatlesin kaua seda süütut loomakarja. Minus võttis maad hale ja abitu meeleolu: nii nagu nemad selles arusaamatus maailmas, nii olin ka mina!

Tõstsin silmad üles. Taevas näis mõnel silmapilgul tume-sinine, siis lilla, kuid siis jälle tume-tume-roheline. Avarus oli täis ähmaseid, leegitsevaid tähti.

Vaatlesin kaua neid. Siis äkki panin tähele imelikku asja: odamees oli kummuli, kooditähed tagurpidi.

5

Järgmine päev kulus sellessamas ebamäärases meeleolus, milles eelminegi. Läksin ja tulin omapääd, nagu lambadki; kuid ma ei teadnud iial, mis õieti võisin, mis mitte.

Aga ometi usaldasin nüüd palju enam. Mitte üksi õu, vaid ka ümbrus, kogu saar oli mulle vaba.

Mul oli kavatsus mööda randa saare ümber käia. Kuid see näis kergem olevat kavatseda kui korda saata.

Saar oli nimelt suurem kui olin arvanud. Ta oli pikergune, ja meie olime talle oma laevaga terava otsa poolt lähenenud. Pääle selle oli rand mõnes kohas liig järsk, metsik, üksainus segipaisatud kivirahnude väli.

Kuid igatahes sain saarega tuttavaks. Ristlesin suure osa sellest läbi, teeks lammaste radu tarvitades. Need tungisid läbi kõige pimedamate tihnikute ja üles kõige järsumatele kaljurinnakutele.

Põhja-ida pool tõusis astmete kaupa kõrge, kuiv nõmm, täis mehe-kõrguseid sammaldanud kive, mis uisa-päisa siia-sinna paisatud.

Siin ei olnud muud taimestikku kui madara-punane kanarpik ja imelikud lilled, mille tüve maad ligi sammetine lehevanik piiras ning mille paari süllast sirget vart pisukeste helekollaste õite hari kroonis.

Nõmm lõppes kõrge kivipõrandaga, mida kalju-imarad kui pitsid palistasid.

Siit avanes ääretu vaade üle saare sinikauguse.

Sääl all valendas lubjane sõmerik, sääl punaste kaljude väli, sääl aga sinisalude otsatus ja äärmises põhjas püsti seintega hall mägi, mis mere peitis.

Tuul lõõtsus läbi avaruse, valgeid pilvekeri kerkis ääretusest, – kui voldid rullisid vaevalt nähtavad lained üle mere mõõtmatu selja.

Kuid mina ruttasin edasi. Eksisin metsa pimedikus, kohmasin samblasois, komistasin kitsastes kaljulõhedes üle pää ulatavates sõnajala puhmastes.

Leidsin kesk saart sügava oru. Nõrelised puud ulatasid üle selle randade. Allikas tilkus kui hõbe-pisaraid. Läbi pimedate latvade näis keskpäises taevas tähti.

Siin-sääl oli lagendikka käharate hiigla-puudega. Niitusid peitis paks rohi. Oja angervaksa-kallastega lõikas kui vöö läbi rohu haljuse.

Taimestik oli tuttav, kuid lähemal vaatlusel siiski võõras.

Kase sarnased õrnad põõsad olid üleni roosas õilmes. Küüvits oli männa kõrgune. Tamm kandis raudmusti nõelu.

Kõik lilled ja puud, mida tundsin, olid üliloomulikult suured. Puude lopsakad ladvad olid kui künkad, metsasalgad kui mäed.

Ja üle kõige ääretu üksinduse tundmus.

Ma ei tabanud metsas iial muid loomi pääle lammaste ja lindude.

Lambad ilmusid kaljulõhedes vahetevahel ootamatult mu ette. Nad taganesid kõpsuvate jalaliigutustega, uudishimulikka silmi minust pöörmata.

Linde oli ääretu palju. Nad lendasid suurte salkadega ja üksikult. Puude tagant õhetasid nende siniläikivad parved. Mererannal tulid nad tuulega. Ja õhtul tiivutasid nad üle ehataeva.

Kuid nad ei laulnud. Isegi nende tiivalööke ei kuulnud ma.

Nende hulgas oli pärlmutriseid siure ja lohmakaid, halle ümrid, kes liikumata rannal istusid. Nende keskel segisid väledalt punased teevitsad ning jõhvlinnud, – pisukesed loomad, kahe pika punase jõhviga hännas, – pigemini liblikad kui linnud.

Miski märki muist inimestest ei leidnud ma saarel. Ja väsinud uitmast, tulin jälle koju. Langesin voodi ja magasin ilma unedeta, et järgmisel päeval uute unenägude jaoks ärgata.

Püüdsin mõista seda elu, kuid mu mõte ei liikunud paigast. Pigemini oleksin harjunud eluga koerakoonlaste maal kui siin.

Kes olid need hiiglased? Kust olid nad siia saanud? Oli sel saarel varem enam elanikka?

Või oli olemas suur hiiglaste ühiskond, ja see paar siin oli ainult nende äärmine võsu, äärmisel saarel? Oli neil läbikäimist teiste hiiglastega teisil saaril?

Mitmed märgid sundisid mind seda arvama.

Neil oli nimelt riideid ja riistu, mis nad koduste abinõudega ei võinud valmistada. Nad pidid neid mujalt saama. Kuid kust ja kuidas?

Pääle selle ei olnud nad metslased. Kuid üksi olles võib inimene ikka ainult metslane olla.

Ma ei saanud aru nende majapidamisest. Midagi ei tehtud siin nagu tööd, ja ometi oli kõike küll.

Kuid kõige enam pani mind imestama üks asi: nad ei rääkinud. Ja ometi ei tea ma õieti, kas nad päris tummad olid.

Võib olla, nad ei tahtnud rääkida, seda asjatuks pidades. Võib olla, neil oli oma mõtteavaldusviis, mis meie omast põhjani lahku läheb.

Nad ainult vaatasid üksteise otsa, et mõista. Ja imelikul kombel mõistsid nad minugi mõtteid alati, kui mu silmi nägid. Mil kombel, – seda ma ei tea.

Nad olid lihtsalt targad – ühe isesuguse tarkusega, mida meie ei tunne. Nad näisid loodusega ühte sulavat ja nende teadvus näis looduse teadvus olevat. Ning sellepärast arvan, et nad ka loomi ja puid niisama hästi mõistsid kui mind.