Marie Heiberg - Mure-lapse laulud

• Название: Mure-lapse laulud
• Автор: Marie Heiberg
• Жанр: Поэзия

---

Marie Heiberg Mure-lapse laulud

MA KIRJUTAN…

Ma kirjutan werega
hinge imelist saladust…
murede sügawuse
otsata hämarust…

Ma kirjutan, ja pisarad langewad mu silmist
laulu märgade ridade pääle.

Tume tuluke walgustab hämarat tuba,
mille seinu silmad ei seleta…
Õues kostab kange tormi müha,
süda tuksub nii arglikult, waljusti…

Ma kirjutan werega
hinge imelist saladust,
murede sügawuse
otsata hämarust…

MU SÜDAMES ON ELU

Mu südames on elu
kui leekiw tuluke,
kui waikne hoogaw walu,
kui hõiskaw waewale.

Mu südames on elu,
on iha igatsus
ja waritsedes walwab
sääl juba wäsimus.

Mu südames on elu
kui leekiw tuluke, —
täis salalikku jõudu
ta hõõgub ülesse…

MINU KIIGELAUL

Ema tegi hälli tuule pääle,
Taara taewa warjule,
pani otsa oru poole,
teise künka harjale.

Nii mind wäikest õhtu õhud
õõtsutasid uinuma.
Esimese ema armu
jõin ma ööde murena.

Kalli isa kangeks kaitseks
oli mulle taewa tuul,
ema armul hellatajaks
oru oja leina-laul.

Nii ma kallid kaswasingi,
kaswasingi kangemaks,
tõusin teistest tugewamaks,
elu tarwis tüsedaks.

ME AIA ALL MÄNNAMETS MÜHAS

Me aia all männamets mühas,
ta laulu mu rinnasse lõi,
ta hääli ma pidasin pühaks,
ei ial neid unusta wõi.

See oli nii wangistaw waga,
nii pühalik, tume ta hääl, —
kui määratu kauguse taga,
täis salajat sahinat sääl.

Aeg lendas ja kaugele kandis
mind kodust ta woogude wool,
mõnd’ õpetust, huwitust andis
mull’ elu wäsitaw hool.

Kuid karjamaa mändade müha
mull’ armsaks ikkagi jäi —
nii tõsine, tume ja püha,
ei seda ma unusta wõi.

SINA JA MINA

Meie oleme sugulased, sina ja mina, taga merede, üle mägede – oleme aga siisgi sugulased… Ma tunnen, kuidas mu hinge walguse kiired teed otsiwad sinu poole… ja hämara öö taga, kus kohiseb torm, peab olema päikese paiste, õitsew Italia ja sina, mu südame kallis!..

Kõrged on Alpid, sinine lõunamaa taewas ja sumbunud ta öö… siisgi lähemal on meie kewade… lähemal mu sõber!..

Torm hulub õues ja ma nagu kuuleks kauguses su karjamaa kaskede tasast koha!.. „Tule tagasi kallis, tule tagasi sa!”… meelitas see, ja mu süda tuksub ja ihkab nagu sulisew mäeojake öö hämaras sinu poole…

Meie oleme sugulased – mu kodumaa… taga merede, üle mägede – oleme aga siisgi sugulased…

MIS OLI SEE?

Mis oli see, mis õhtu waikses õhus,
kui katkew kandle keeli helises,
mis tõustes, wajudes mu rinda rõhus,
et süda tummast walust wärises?..

Mis oli see, kui weere-wete woogu,
mis nahutades wangist wabanes,
kui paelumata pisarate hoogu,
mis waikselt nägemata weerewad?..

See oli arm, mis lõkkele lõi rinnas,
kui kaugelt kodu tulles nägin sind,
ja higi, were pisaraid ja wermeid,
mu orja ikkes Eesti kodu pind…

ELU RÕÕM

Ma tahaksin mängida mägede pääl,
mis kaugusest sinawad silma,
ja hüpata männiku latwadel sääl
ja waadata ilusat ilma.

Ma tahaksin tantsida tuuledega
mu ärkawal kodumaa pinnal,
ja õitsewat kewadet kaisutada
me orgude mägede rinnal.

Ma tahaksin laulda, et raugeks mu hääl,
me põliste metsade wilus,
kuuwalgetel, waiksetel öösetel sääl
mu kodumaa kewade ilus.

KEWADEL

Ilus on kewade… Taewas sinendab heledalt, päike on juba kesk-hommikus… nii säraw, nii kaugel… Tee on kuiw, wast wilu poolsel perwel wilgub rohu rüpes weel kastet… Kaugus on hele-hall ja waade wäsitab… Mõisa rukis tee ääres on nii ilus lokkaw, tume-roheline juba waksa pikune…

Kaugemal paistawad talu nurmed… mullastükkide ja kesa wahel on ka lapikene rohelist… rukis… See on nii harw ja lühike… alles kollakas, nagu oleks eila lume alt wälja tulnud…

Tee ääres lepiku kõrwal hoiawad lapsed karja… Poisikene paljaste jalgadega, õlest kübar pääs, seisab rukki-nurme ees ja puhub pilli… Tütarlaps lühikeste punaste riietega kükitab pisut eemal ja mängib kiwikestega, wahete-wahel altkulmu minu poole piiludes… Poiss ei waata… puhub pilli… näib jonnakat loomu olewat… tõmmu juuste ja punaste põskedega…

Päris maa tõugu mõlemad… „Olgu teie aeg ja teie inimesed paremad!” See on kõik, mis mul nendele soowida oleks…

Tee wiib edasi, loogeldes üles mäele… Waksal punaste wagunitega ja alewiku majakesed hakkawad paistma…

Pea olen sihil…

KEWADEL METSAS

Kui sõnaksid tumedast kaugusest walguse waimud —
nii metsa sees sahiseb kewade salalik tuul,
ja ootel ja lootel on hingedes imede aimud
ning kotkana kõrguses lehwitab lõpmata luul.

Ma istun all metsas ja kuulatan mändade müha,
mis kaugeneb, ligineb, kaugeneb lõpmata lool,
ja rinnas on tundmus, nii imelik, wärisew, püha,
kui läheneks wõimukas kohisew laenete wool.

Ja laulda ma tahaks, sest kewade suuruse tundest
ja laulda sest wägewast tumedast mühinast sääl.
Kuid sõna mul surutud südames warjude sundest
ja magusast raskusest lämmastud hõiskuse hääl.

PÕHJA-WAIM

Mets mühab ümberringi.
Ma seisatan lagedal
ja mõtlen: Küll armas on elu
siin Põhja taewa all!

Kui sügaw sinaw süli
end laotab ta üle maa…
Ja kuuskede õõtsuwail ladwul
käib kohin tuulena.

Ja metsa puude warjul
kui heljuks õnne-aim,
kui laulaks lõputa laulu
me kaitsja Põhja-waim…

TEE ÄÄRES

Tee äärde wäsinuna
kord istsin maha ma,
et rõhkust rändamiseks
ja jõudu koguda.

Tee ääres söödil õitses
hulk õisi kollaseid.
Ma nop'sin mäe nõlwalt
säält palju, palju neid.

Ja nende mürgist lõhna
ma rinnal wäsinul
jõin uimastuse ihal
tee haljal kallakul.

All orus sonis oja
nii waiksel wulinal
ja jahe laene suudles
puu juuri kalda all.

Kui kaunis keset luhta
küll weel on weereda,
et järwe waikusesse
kord minna uinuma!..

Kuid minu tee täis tolmu
on põuast palawast,
wiib läbi õitswast ilmast
nii petwast, ilusast…

ÕNNE MÄLESTUS

Ta tuli waikselt, heledalt, kui päike
ja oli südameta kewade;
ta järel aga kumas mure läike,
mu rinda hoowas walu tuline.

Sest naerateles kadus rõõmus palge
kord ära suwe taewa sinasse,
ta kuju warjas põua-pilw nii walge,
kui udu kerkis üle silmade.

Kuid mälestuse wirwe waiksel helgil
mu hinges loidab weel kui päikene,
mu õnne taewa hämarduwal telgil
jäi tulekirjana ta hiilgaw tee.

UNENÄGU

Tormid laulawad, laened laksuwad merel metsikut laulu ja orgudes kohisewad ojad… Öö on…

Tähed tukuwad wäsinult kohawates pilwedes… Kõik on otsata hämar, ja looduse wäed jutustawad teineteisele oma wägewusest ja wõimust…

Peitu on pugenud inimesed, – kõik julged, kes päewa ajal suurustasiwad oma tarkusest ja wõimisest.. Üksi tormid huluwad ja tormawad wõimsal kohinal läbi otsata pimeduse…

Aga… kuule, mis see on… nagu tasane kandle kõla… kostad läbi öö-tormide… waikne laulu hääl…

Mäel ilmub imeline walguse kuma… wiiras-tuseline, liikuw… Ja nüüd weel teine, teisel pool mäge… Nad lähenewad… pikkamisi… ühinewad… Ja nüüd seisawad mäel roosakas walguses kaks inimeselast…

Tormid raugewad… kaowad kiirelt, kui põgenedes kaugele… ja pilwede wahelt wilkuwad tähed… Ma näen neid… Nad waatawad naeratades teineteisele otsa ja hakkawad siis käsikäes tasakesti mäest alla sammuma…

On need tõesti inimesed? Kas ei ole mitte inglid tormisid waigistama tulnud?

Ei. Need on kaks eksinud inimeselast, kes teineteist otsisiwad, teineteisele ainult ütelda tahtsiwad, et nad – inimesed on… Et siis edasi rännata ja jutustada hämarale ilmale omast õnnest… igawesest walgusest… armastusest ja rahust…

Läbi orgude, üle mägede kõnniwad nad ja kaowad siis waikselt piirita kaugusesse… Tähed heidawad heledaid pilkusid nende teele… Uinuwad lillekesed nikutawad nendele pääd, pimedus põgeneb nende eest ja tormid kardawad neid ning inimesed imestawad nende julgust ja rahu, millega nad üle mägede ja kuristikkude rändawad…

Sest nad on kaks eksinud inimeselast, kes teineteist armastawad… ja usuwad…

SA ISE LÄKSID KAUGELE

Sa ise läksid kaugele,
ei tule tagasi,
kuid midagi mu hingesse
sa jätsid ometi:

Su õrnad, armsad helinad,
su laulud lahedad
kui kaunid kandle-kõlinad
mu hinges heljuwad.

MINU SÜDA

Just nagu unun'd tempel,
kus waimud walwawad,
ja aja waikset laulu

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.