Eduard Vilde - Astla vastu

• Название: Astla vastu
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Короткие истории

Eduard Vilde 1898. aastal ilmunud jutustus.

---

Teadagi oli Hedvigi terane mõistus aja jooksul üksikuid tähiseid, mis talle kogemata ette olid juhtunud, kokku kandnud ja enesele neist ema õnnetuse suhtes väikese, kuigi uduse aimduse ehitanud. Iseäranis üks omast kohast tähtsusetu ning väheusaldatav juhtum Hedvigi varemast plika-east oli nagu välgukiir korraks ta silmade ette kerkinud ja unustamatult talle meelde jäänud.

Ta kõndis emaga linna peauulitsal. Seal tuli neile üks härra vastu, kellel oli nii lahke, pehme ning ümmargune nägu nagu kesksuvine täiskuu. Ta pisukesed silmad vaatasid nii rõõmsalt ning lõbusalt maailma, nagu oleks ta kõige õnnelikum inimene maa peal. Ta kandis musta ülikonda, musta kübarat ja valget sidet maniska ees. Ta peen lihav käsi hoidis hõbepeaga keppi ja esimeses sõrmes hiilgas tal suur kuldne pitserisõrmus.

Seda armast ümmargust härrat nähes ehmus Hedvigi mamma nii väga, et ta järsku seisma jäi nagu soolasammas. Kui Hedvig ta käest poleks kinni hoidnud, ta oleks vist maha kukkunud.

Ka võõras härra peatas sammu. Ta pilk käis emalt tütrele. Hedvig nägi selgesti, kuis ta armulikud silmad esmalt suuremaks läksid, siis aga mahalastud laugude alla nagu loojusid. Ta näolt oli rõõmus läik nagu pühitud. Ta oli nähtavasti pahane. Mis ta tegi? Ta käsi tuksus kübara poole, vajus aga ruttu tagasi. Ühes käe tõstmisega maigutas ta suud, aga maigutas ainult. Siis sammus pikas kaares mõlemast mööda, ja nii ruttu, et ta, kui Hedvig tagasi vaatas, oli juba veerand versta eemal.

«Kas tunned seda härrat?» küsis Hedvig mammalt.

«Ei,» vastas see nii ootamata karedalt, et laps enam edasi ei julgenud pärida.

See härra ja ema ehmatus ei läinud aga Hedvigil iialgi meelest. Kindel oli, et see sündmus midagi tähendas. Aga mida? Kas seda?

Räägitavat härrat nägi Hedvig veel teist korda elus – mitu aastat hiljem. Ja kus? Altari ees. Hedvig oli esimest korda armulaual. Kevadises leeris käis ikka nii palju lapsi, et laualevõtmist, mis sündis lihavõtte esimesel pühal, sooritasid vähemalt kaks, vahel kolmgi õpetajat. Pastor Lange palus endale mõne maaõpetaja seks päevaks appi. Kui nüüd alguslaul lõppema hakkas ja Hedvig Lintrop oma laululehe pealt üles vaatas – kes seisab seal altari ees? See pole õpetaja Lange kõrge, aukartusele sundiv kuju, mitte tema kõhn, kahvatu, allaheitmist nõudev valitsejanägu. See seal on hingekarjane, kelle ümmarguselt, sulavalt palgelt läigivad igavene heldus ja pehmus, kelle madal, munajas keha vajub alandlikkuses maha. Tema häälgi on magus ning sula nagu kärjemesi. Hedvig vahib, vahib – nägu on võõras ja siiski tuttav. Ta on seda meest kord ennemalt näinud, aga millal ja kus? Korraga tuleb meelde. Ja nüüd ta paneb imeks, miks ta seda kohe ei mäletanud. See on ju teatav armas härra, kelle üle mamma kord uulitsal nii väga kohkus ja kes nii pikas ringis neist mõõdus, teretada tahtis, aga mitte ei teretanud. – «Kes on see võõras õpetaja?» küsis Hedvig ühelt leeriõelt. – «Õpetaja Lange vend – T. kirikhärra maalt.»

Hedvig laskis pilgu üle lähemate pinkide käia, kus ta teadis ema istuvat. Ema istus küll seal, aga Hedvig ei näinud ta nägu, sest emand luges isukalt oma laululehte, hoides seda silmade ees. Leht värises tal näpus. Aga see võis tulla tuulest, mis tõmbus läbi avatud akende.

Hedvig mõtles pärast oma endiste sala-arvamiste üle järele ja raputas pead. Kuis võivad valeaimdused inimesele pähe tekkida! Võõra härra vaimulik kuub, tema seltskondlik seis – Hedvig sõitles ennast oma lapsiku meele pärast! Ta teadis oma ema olevat alamast soost, kehvade vanemate lapse, kes seesuguste ringkondadega elus vaevalt võis kokku puutunud olla. Juhtum kirikus viskas siis tütarlapse senised järeldamised jälle läbisegi ja käes hoitud peenike lõng katkes.

Sest teistel pisukestel märkidel, mida talle veel meelde torkas, oli niisama vähe tõsist pidet. Näiteks ei käinud Anna Lintrop kirikus, ehk ta küll oli usukindel inimene. Kas see midagi tähendas? Võib olla. Aga kui Hedvig kutsus enesele mõtteisse, et mamma suuremaist inimkogudest üldse aralt eemale hoidus, et ta juba rahutuks sai, kui teda uulitsal vahiti, siis kadus mingiks järeldamiseks ka ses suhtes iga tüsedam põhi. Teiseks oli Hedvig seda kummalist ärevust tähele pannud, mis tuli mamma üle Ludvigi külaskäikude puhul. Iseäranis noormehe roheline üliõpilasemüts näis talle rahutust sünnitavat. «Kes ta on?» – «Õpetaja Lange poeg.» – «Õpetaja Lange poeg!» hüüdis Anna ja kahvatas. «Miks sa seda nii imeks paned?» – «Ma ei pane imeks – ma hüüdsin aga nii … Mis ametit ta õpib?» – «Ta studeerib usuteadust.» – «K a usuteadust,» kordas mamma nii imelikult rinna põhjast. Ta võttis enesele viisiks noore härra sealolekul tütrele enese juures kohe tööd anda või teda, kui ta Lange-härraga siiski kokku oli juhtunud, keset jutuajamist äkitselt ära hüüda. Noorte inimeste sõpruse kasvamisega kasvas selgesti nähtavalt ka emanda salajane hirm, mis paistis ta kahvatust näost ning veel enam ta silmadest, mis midagi salata ei jõudnud, kuigi ta arg suu jäi vait. Seal tuli täna Hedvigi suur ilmutus, mis ju omast kohast üksnes rõõmu, täiesti õnnelikku lõppu kuulutas, aga vaest mammat vapustas endine hirm, muudkui veel suuremal võimul, nii et ta tumm suugi oli hakanud kõnelema, abi paluma. Kas võis sellest midagi välja seletada? Kas oli sel mingit peidetud tähendust? Võib olla. Aga kui Hedvig mõtles oma perekondlikkude olude, oma seltskondliku taseme peale, võrreldes neid Ludvigi omadega, siis selgus ema olekule täiesti ustav ning loomulik põhjus. Selles ei pruukinud mingit kõrvaltähendust varjul olla. Nõnda jäi Hedvig uttu nagu ennegi, ja seletuste pärimiseks puudus tal süda.

*

Kuna ema ja tütar Vallgreni aia haljas lehtlas teineteisele silma vahtisid ja sosistades oma kartusi ning muresid hakkasid arutama, sammus Ludvig Lange oma kambris rahutult edasi-tagasi. Ta hoidis parema käe kuue all seljal, pahemaga sügas ja silitas vahetpidamata oma teravaks kärbitud valkjat lõuahabet, vahtis põrandale, laiade silmadega, nagu nööpnõela otsides, tõukas siin ja seal mõne tooli, laua või muu asja vastu, jäi vahel äkitselt seisma ning pigistas silmad kinni, misjuurde ta oma karedajuukselist, veidi tuhakarva käharpead õõtsutas. Vahel sai nagu uut hoogu ja kõndis siis kiiresti, hiigelsammudega, siis jälle kadus põnevus ta näost ja pinge ta liikmeist, ta samm lõdvenes, muutus pikaldaseks, ta jäi seisma, nagu pikkamisi seisma jääb kella viipur, tehes ikka lühemaid, ikka nõrgemaid käike – tudiseb veel veidi ja seisab! Ta jäi ikka mõne asja ette peatuma, mida ta suure tähelepanuga vaatles, ilma et ta ise teadis, mida ta vaatles. Kord jäi ta peatuma oma pleekinud ning tolmunud värvimütsi ette, mis paistis oma läbitorgitud põhjaga nagu väike sõel või kurnamislapp kahe seinale ristamisi pandud rapiiri keskel ja mille alt tolgendasid paar kirjut, määrdinud õlapaela; kas teades või teadmata, aga noormehe nägu avaldas nende tolmunud jätiste silmitsemisel ütlemata õrnust, võib-olla mõeldes nende pühaduse, võib-olla pruudi peale. Teinekord jälle tunnistas ta isa pilti kirjutuslaual säärase põnevusega, nagu näeks ta teda esimest korda. Kaua seisis ta ka ema pildi ees, seisis nagu põranda külge naelutatult kanaarilinnu puuri ees, ja lõpuks juhtus veel, et ta vahtis laiul silmil vastu paljast seina.

Sellest kõigest tohtis vististi järeldada, et kandidaat Lange peas mühasid väga ärevad mõtted. Mitte raske polnud mõista, mispärast.

Tema põues segines armastuseärevus lahingueelse ärevusega. Kumb oli suurem, seda ei teadnud mees isegi. Ta teadis ainult nii palju, et ta oma südameasjaga täna oli kindlale, selgele otsusele jõudnud, ja seda, et otsuse maksmapanek võitlusi nõuab. Ta vingerdas õnne ja kartuse vahel. See tähendab tal ei olnud kartust, õigemini argust võitluse alustamise eest – sellekohase kahtluse salgas ja vandus ta eneses mehiselt maha –, vaid ta kartis ainult, et sõda saab vahest liiga vägivaldne, liiga verine, et peaplahvatus on liiga hävitav, et lõpp võiks tuua kõigi seniste sidemete katkestamise.

Kui ta selle peale mõtles, mis ta oli teinud ja veel teha tahtis, imestles ta iseennast. See kõik oli ju ilmvõimatu, ja ta oli seda võimalikuks tegemas! Kainetel pilkudel pidi ta ennast tingimata hulluks pidama, aga armastajal on vähe kaineid pilke ja ta pidas ennast kangelaseks.

Neil oludel abiõpetaja Lange armastuse suuruse ning tõsiduse kohta kuidagi kahevahel olla on patt, lihtsalt patt. Armastus, mis teeb kellegi kangelaseks, on õiglane ja suur. Ja säärane armastus murrab müürid. Sellest on ajaloos näiteid. Romaanidest ei maksa rääkidagi.

Esimene vägitöö ning võitluse päris algus oli juba see, et Lange-härra neiu Lintropi tütrele avalikult oli julgenud läheneda, et ta «hullu tohtri» majas oli hakanud sisse ja välja käima. Õige küll, ta oli selle läbikäimise hakatusel veel üliõpilane; õige küll, ta oli praegu vaimulik, ja nii ühel kui teisel on seltskonnalt luba kõige patusematesse majadesse sisse astuda, nii ühe kui teise külge ei jää sellest plekki, nad mõlemad seisavad kõrgemal kõigest madalusest, kuigi nad otse poris kõnnivad, sest üliõpilaselt ei nõuta veel vastutust ja iga käik vaimuliku poolt saab ametikäiguks, langeb vähemalt ameti ning seisuse üldise vastutuse alla. Kandidaat Lange võis endale ju lihtsalt katteks võtta, et ta on tohtri majas patuseid ja uskmatuid leidnud, keda ta tahtis õnnistuseteele tagasi pöörata, ning igaüks võis seda rahuliku südamega uskuda. Kuid siiski – me ei või ega taha härra Lange vägitööd eitada, kui ta ise seda selleks pidas. Mõeldagu esmalt selle peale, et ka kõige jumalakartlikumas ning vooruslikumas seltskonnas on neid, kes inimest, seisku see ametilt ning seisuselt ka kui kõrges paleuslikus sfääris, jalgupidi ikka madalale mulla- ja mudapinnale maha on rebimas. Need meeled ja keeled mõtlevad ning kõnelevad põhimõtteliselt paha, ainult paha. Ja igaüks teab, kui kahjulik see on vaimulikule mehele, kui tast koguduses paha mõeldakse ja kõneldakse. Kui siis abiõpetaja Lange neist ohtudest midagi ei hoolinud, neile mehiselt vastu hakkas, siis on see kahtlemata vägitegu, mida me ei tohi ajaloost kustutada, kui tahame olla ausad ja erapooletud. Seda vähem, et kõikjalt kuuleme kaebusi, meie aeg olevat mehise meele ja õigete kangelaste poolest vaene. Peale selle on meile armsaks kohuseks igaühele hästi silmade ette tõsta, et noorel õpetajal oli ta läbikäimise pärast neitsi Lintropi, emand Lintropi ja dr. Vallgreniga peale laiema avaliku arvamuse ka ühe kitsamaga ja lõpuks koduse kriitikaga võidelda, ja et viimased kaks olid esimesest palju käredamad. Noore härra ema oli aadlisoost, isa vanast literaatide ja pastorite kännust. Perekonna sugu-, sõprus- ja tutvuskond koosnes siis ainult nimetatud seisustest. Kuidas need härrased säherduse läbikäimise üle mõtlesid, ei või kellelegi teadmata, vähemalt aimamata olla. Seesugust sõbrustamist ei võinud selle seltskonna vaimulikud ega ilmlikud elemendid heaks kiita. Sest see maja seal vallikünka kaldel ei varjanud mitte ainult sünnilt, vaid ka kommetelt madalaid ning meelsuselt kardetavaid elukaid.

Nõnda oli selle seisuse avalik arvamus, kelle keskel Ludvig Lange oma perekonnaga juurdus ning võrsus; et sel perekonnal enesel teist arvamust ei võinud olla, on loomulik. Ning selle ühise arvamise, selle ühehäälse hukkamõistmise vastu välja astuda oli noorel mehel julgust olnud! Kas ta ei võinud ennast õigusega kangelaseks või – hulluks pidada?

Tema auks peab tähendama: siiamaani ei kahetsenud ta veel sugugi, et ta nii vägeva ühendatud vaenlase oli söandanud võitlusele kutsuda. Ka kõige tasasema, rahumeelsema inimese üle saab vahel võimuse iseäralik õhin – hakata enamusele vastu, trotsida teda, temast vaenulikult eralduda – tihti ka ilma nii võimsa põhjuseta, nagu see, mis juhtus olema Ludvig Langel: kirglik armastus naise vastu. Esiotsa meeldis noormees enesele oma näiteosas veel nii väga, nagu enesele kangelaseosas meelditakse; kõik oma mehisuse, vaimustuse ja kanguse sulatas ta tugevaks, teravaks relvaks, pragunemata teraskilbiks.

Armastus, mis teda nii kaelamurdvaile tegudele õhutas, oli omast kohast isegi sõjakast pinnast tekkinud ja sõjaõhus suureks kasvanud. Et Hedvig ja Ludvig, kumbki isesugusest maailmast pärit, vastamisi jooksvatest kasvatusviisidest läbi käinud, oma arvamuste ning kinnetega sedamaid kokku pidid põrkama, on kerge mõista. Kui nad aegamööda aga siiski nii kaugele jõudsid, et sellest antagonismist õiglane ning kindel südameühendus võis tekkida, ühendus, mis teeb ju mõtteühenduse enam või vähem eeltingimuseks, siis oli selle korda saatnud üksnes härra Lange tark taktika. Härra Lange oli teinud vanasõna järgi, mis ütleb, et targem annab järele, ja ta oli teise vanasõna juurde lisanud: aeg annab head nõu. Kolmandaks oli tal ta koduselt seltskonnalt põhimõte päritud, et viisakas mees annab naisele õiguse, ka seal, kus ta sellel ei arva õigust olevat. Sest naisolend on ju teatavasti nõrk, teda peab hellalt kohtlema, hellalt nagu alaealist. Naine jääb ju lapseks terve eluaja. Neil sihtmõtteil, mida ta teist muidugi märgata ei lasknud – see oleks neiu iseteadvust ning uhkust haavanud –, arvas kandidaat Lange julge olla võivat, et kui Hedvig kord kuskil üksikus kirikumõisas, ainult oma mehe ameti ja mõtteringis, vagusat õpetajaproua põlve peab, küllap siis igapäevase, üksluise elu tihe tolm kõik praod ja lõhed kinni kitib, mis nüüd veel nähtaval olid ja nähtavale kippusid jääma.

Ludvig oli teda esimest korda lähemalt tundma õppinud kui dr. Vallgreni abilist ja haigetalitajat, kusjuures ta ise saatuse või taeva tahtel ravitsetava haige osa oli pidanud mängima. Nime ja näo poolest tundis ta kui sama linna elanik Hedvig Lintroppi juba kaua; neiu ise jutustas vahel naerdes, kus Ludvig gümnaasiumiõpilasena tema kord kahe uulitsapoisi käest oli päästnud, kes tütarlast ta kombevastase sünni pärast tuttaval viisil olid kiusanud; ta sasinud oma tugevate kätega mõlema lakast kinni ning löönud nende päid nagu kaalikaid kokku, kuna Hedvig vaheajal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole kerinud, oma rüütlile ainust tänusõna ütlemata … Üliõpilaspõlves, kui ta koolivaheaegadel kodulinnas viibis, oli Lange-noorhärrale neitsi nägu ning kuju ikka enam silma hakanud torkama – mitte just hiilgava, aga pikkamisi mõjuva, arenemisi soendava iluga. Sel ilul polnud kalli, triiphoones viljeldava soojamaa-lille sära; tal oli ainult kodumaa metskanni nägu, ilma siretava värvi ning läiketa, ilma joovastava lõhnata, aga selle eest rõõmustas ta silma metskanni karske värskusega, terve ning kosutava laanelõhnaga.

Dr. Vallgreni ravitsusele oli Ludvig Lange kogemata juhtunud, nimelt seeläbi, et ta ühe talutaadi peru hobust, kes oli paari hoolimata rattasõitja pärast lõhkuma pistnud, oli peatada püüdnud ning seejuures nii õnnetult kukkunud, et oli käeluu murdnud. See sündis linna lähedal maanteel. Lähem arst linna peauulitsa algul oli aga dr. Vallgren, keda kiideti asjatundjate poolt pealegi osavaks haavatohtriks. Nõnda leidis noor usuteadlane tee sellesse majja, mida tema seisuse ringkonnis nii vähe salliti. Oma haige käega jäi ta kauemaks ajaks tohtri kodusele ravimisele ning neiu Hedvigi hoolitsemisele. Terveks saanud, oli tal juba asja ka ilma mõne murtud luuta tohtrile ning ta assistendile külaskäike teha. Ta ei tahtnud olla tänamatu.

Ta oli saanud terve käeluu, aga kaotanud südame.