Lydia Koidula - Ainuke

• Название: Ainuke
• Автор: Lydia Koidula
• Жанр: Античная литература

"Ainuke" ülistab laulu ja selle mõju ning on sündinud eesti esimese laulupeo eelaasta elevuses ja ilmutab selgesti laulupeo mõtte õhutamise tendentsi laiemates ringkondades.

---

„Hm! Noh, see läheks ehk veel korda, poisist võiks ka aegamööda juba abi hakata saama – ”

„Ja – viis vähemat last veel pealegi,” lisas Ado juurde.

„Urjah!” hüüdis Andres. ,,Tule jumaluke appi! Ei, sõber, see läheb liiale. Kuue lapse isa korraga! Kuule, Ado, kui sa mõnda teist ei tea – selle jätame parem võtmata.“

„Eks ma ütelnud! Seda ma arvasin!” ütles teine. „Sinuga ei ole kerge asi: pole sulle üks ega teine paras. Aga – pea kinni, mul tuleb üks nõu. – Jah, vaat’, see oleks asi!”

„Mis siis? Räägi välja!”

Pahmaru Ado piip oli uuesti täis topitud. Ta pani tule peale, tõmbas suitsu kaks ja sirutas jälle käe õllekannu järele.

„Mis nõu sul siis tuli?” küsis Andres teist korda.

Ado pühkis suu kuuekäise vastu kuivaks. „Mis nõu? Vaata – tühi teab, mis sel piibul sõgedal on, et ta ei tõmba. – Vaata, ma mõtlesin nõnda: vana Vaariku Villemil – kas sa tunned teda, Andres?”

„Paljalt nime järele. Eks ta ela P. valla mõisakrundi peal?”

„No muidugi. Villemil on ilus talu ja oli pool tosinat tütreid toas – tüdrukud nagu õunad puus. Viis neist on juba isa laualt läinud ja ise oma sigu söötmas – ma ütlen sulle, Andres, nagu soe nisuleib võeti nad kodust üks teise järele ära! Viies sai alles ülemineva kadripäeva aegu Noore talusse miniaks. Viimane, Kadri, on nüüd veel üksi kodus pesamunaks, paks ja punane nagu maasikas. Temap see on, keda ma sulle soovitaksin. Kas tead, Andres, Vaariku pere on usin rahvas, pole neil leivast ega leivaservest puudust. Ja seista pole tüdrukud kodus ka suurt saanud, selle eest võin ma vastutada. Oskavad oma sukavarrast sõrmitseda ja kangalõime üles lüüa! Mis sa arvad?”

Mis Andres pidi arvama? Seda oli ju silmaga näha, et niisugune kaup oli õnneks nimetada. Kindel asi oli ikka sealt naist võtta, kuhu mitu juba enne raudkäpa saatnud: hea õlu kiidab ennast ise. Kus viis kanapojukest ema kasvatust austanud, seal ei võinud kuues seda laitma minna. Andres arvas sedasama, ja kõik muu nimetamata – perenaist oli tal ikka tarvis.

„Kuule, Andres,” ütles Ado, „mul on homme muidugi P. mõisa asja – kubjas Mart, ülejäänud loom, ei maksa viimast saapatallutamist ära – mis sa arvad, kui ma Vaariku talusse asja teeksin ja sõna kaks sinu heaks nimetaksin?”

„Nüüd varsti? – Ei tea, ma pean teda ometi enne ka oma silmaga näha saama?” ütles Andres.

„Ma ütlen sulle, sa võtad ta, usu minu sõna! Nad on tublid inimesed. Ja kui ta tõesti sulle meelt mööda ei peaks olema – ega sa kontrahti pole teinud! Mina ei tee enne veel vähematki kaupa.”

„Ega sa poolhullu pole!”

„Ära karda, Andres! Tead isegi – Pahmaru Ado on vana rahva laps ja mõnda tuult juba jalge all näinud: ei mina sulle põrsast kotis hakka kauplema! Kas tead, ma tulen nii kolme küla kaudu, ei küsi muud kui mis nad arvavad, kui sa nii mööda minnes korra Vaarikule sisse astud? Oled sa teda näinud, siis võta või jäta. Oma silm on kuningas.”

„Eks ta ole – jäägu siis sellega. Nimeta mulle ka aegsasti, mis sa kuuled, Ado.”

„Teadu pärast, kuidas siis! Küll sa näed, Andres, mis hoopis teine lugu sul naise kõrval on. Eks ole tuttav asi: üks lind ikka pesa pillab, kaks korjavad. – Aga läki minema, aeg on käe. Head ööd siis, Andres – ja mis sa hakatuses nimetasid kulu kandmisest – ”

„See jääb muidugi nii. Head ööd!”

Pahmaru Ado läks kodu poole ja arvas tee peal iseeneses sõrmede varal ära, palju oodatav õnnekaup teekäikusid peaks nõudma. Siin oli aus rahakopikas korjata, kui asi toime läheb. Vaariku Villem oli hiljuti veel nimetanud, et ta mõne rubla peale ei tahtvat vaadata, kui ta Kadri ka veel ausasti mehele saaks – nüüd tuli see lugu Lohasaare Andresega kätte nagu targale tõbi ja arstile haigus. Aga tema Riinule ei olnud seda tarvis nimetada: mis naised oma ninaga iga meeste asja vahele tükivad. – Lohasaare Andres aga, kui ööseks asemele heitis, pani iseeneses väga imeks, et tal kosjatee jalge all oli ilma „südame kipitamata” ja et „ainuke” küll nimetatud oli, aga mitte nähtud. No ega ta esimene olnud, kes teise osavama asjatalitaja nõusse oli võtnud. Pealegi, Noore-Tõnu naine, Kadri õde, oli tubli naine – seda oli õnnis ema ka korra nimetanud, nagu talle nüüd meelde tuli. See läks Vaariku talule kiituseks. Noh, küllap saab ju näha, ega nad maast-ilmast väljas pole! – Sellega uinus Andres magama. -

*

Kas see tõsi peaks olema, et seal, kus kosilane kõnnib, kõik uksed ula ja väravad vallali seisavad, seda ei julge meie siin pikemalt arutama hakata. Niipalju aga jäi tõeks, et Pahmaru Ado teisel õhtul Lohasaarel käies Andresele oli ütelnud, vanamees olevat talle oma suuga nimetanud: „Miks ei! Kui ta tuleb, saame ju näha, mis soodu mees ta on. Mina omast kohast ei lükka kellelegi riivi ette.” Seda oli vana Sauna-Mareti õetütar oma kõrvaga kuulnud ja võis selle sõna eest seista niihästi Are-Toomal kui Uuetoal. Ja seda oli ta veel kuulnud, kuidas Andres kostnud: „No ega sellega nii suurt ruttu ka ei ole; paar nädalat võin ikka veel oodata – seniks saavad möldririistad ka valmis.” – Jah, seda oli Sauna-Mall kuulnud, üsna oma kõrvaga, aga mis asjale riivi ette ei pidanud lükatama ja keda „vanameest” Ado oli nimetanud ja mida Andres tahtis oodata – jah, need olid mõistatused, mis rasked olid aru saada. Võis ikka mõne noore perenaise kohta käia, keda Lohasaarele oodata oli, aga mine võta seda Andrest kinni – tema oli ju alati hoopis teine kui muud inimesed ja ei kostnud küsijatele muud kui: „kes ootab, see õndsaks saab” ehk „kes kannatab, see kaua elab!” Et ta ka vanarahva sõna oleks kuulda võtnud, nagu see ja teine noor inimene, või silmad lahti ajanud, kui talle tüükaga tähendati, mis kõlblik ja sünnis oli! Eks Uuetoa eit ole talle alles tunaeile ütelnud: „Kuule, Andres, sa oled virk ja vile poiss, sinul sünniks üsna Are-Tooma Els ära võtta. Sel ei ole ka, nagu ütelda, käed kokku kasvanud.” Aga mis te arvate, mis ta üleannetu loom selle päris jumalahea peale oli vastanud – et Uuetoa eit ise oma armast ristilast ja onutütart temale, jumalakartmata inimesele, soovitanud! „Ei käed ega keel” – seda oli ta ütelnud, muud midagi. Nüüd küsis kõik Uuetoa pere: kas niisugusele ei kulunud vemmal ära? – Ja kui Are-Tooma perenaine Liisu hiljuti küsinud: „Andres, sinust saab ikka Uuetoa rahva väimees? Olete ju naabrirahvas ja mis tõsi on: Mari on viisakas, hea laps, seda pean ise ütlema, olgu ta küll mu sugulane” – kui Are perenaine „pisut tähendamise viisil” nõnda oli küsinud, arvate, et ta sõge siis selget sõna oli lausunud ehk juttu üles võtnudki? Oota seniks! „Jah, nemad viivad meie kaevust vett – neil endil näib otsas olevat,” ja siis läinud ta höövlirauda ihuma ning vilistanud iseeneses:

„Et püssirohu kombel varsti
Mu süda ei löö põlema,
Siis ütlete mul üsna ilmsi,
Et ma ei oska armasta – ”

No mis niisugusega maksis juttu teha! Kes tuhat sealt aru kinni pidi võtma! Ja endist „ainukese” laulu ei olnud ka enam poolteise nädala ajal tema juurest kuulda olnud, mis tal muidu iga päev suus oli. Mis nüüd sellest jälle pidi mõteldama? Kui ta ometi kord algust oleks teinud, ükspuha kus külas, et ometi näha oleks saanud, missugune riistapuu see on, mis „Lohasaare saksa” meelepärast oleks! Aga küllap seda loota oli! See sündis puha nende kiuste ja piinamiseks, et ta niisamuti päevast päeva elas, tuul ja päike omast käest, ning teiste inimeste südameid sõi, nagu poleks nende lapsed temale head küllalt. Ja Pahmaru vanal oli ka nagu lukk suu ees: ei lausunud musta ega valget, küsigu nemad kui palju tahes. – Jumal teab, kas niisugusest ülepea naisevõtjat saab. See sureb ikka viimati poissmehe-põlve ära! Ei nemad hakka sellepärast küll kellegi haledat meelt tundma, kui tal pool maja lagedaks varastatakse; nende enda vahel ütelda: Sauna Mallel olid mõnikord pigised näpud – niisugusele paras! Kes tal käskis head nõu tuulde pillata. Vana poissmees, kes teab, kes niisugusest ka midagi peab! Oli tema esimene naise-ealine või jäi viimaseks! Sauna-Mari võis ka kes teab mis kuulnud olla: enne surevad veel kolm põlve katku kätte, kui Lohasaare Andres kosja läheb! – Aga mis teise rahva asi neisse puutus! Nemad ütlesid ikka: keelepeksmine on paha amet ega sünnita iial head – seda võis igaüks tähele panna.

Noh, seda pani ka igaüks tähele, kuid mitte keelepeksjad ise, liiati kus nad käisid seelikud seljas. Aga seekord oli Lohasaare Andresel kosjaminekuga ometi tõsisem nõu kui külaeided arvasid. „Ainukese” laul, niipalju oli kõdistajatel õigus, „ainukese” laul oli vaiki jäänud. Mispärast, jah, seda ei teadnud Andres isegi. Sest saadik kui Pahmaru Adoga kosjajutt ära oli räägitud, sest saadik ei läinud „ainuke” Andresel enam üle huulte: ta süda lõi sees rahutuks, niipea kui seda laulu alustama läks – jäi parem üles võtmata. Seda tundmust rinnus Andres seletama ei hakanud, muud kui tegi selle järele. Niisamuti ei tahtnud Andres otsekohe Vaarikule minna ja üle ukse tuppa komistada: „Andke oma Kadri mulle, mul on naist tarvis!” Uih, ega temagi eilne olnud! Pole neil tarvis karta, et tal kes teab kui suur häda käes on. Naisi on ju iga nelja tuule käest saada, kümme tükki iga sõrme kohta. Aeg annab head nõu.

Aga jaanipäeva hommikul, kui P. valla mölder Hans Särg kahe ruunaga Lohasaare ukse ees peatas ja tütre uus pulmakirst ning vokiratas vankrile oli kantud, siis vaatas Andres veel korra ümberringi järele, kas kõik köied peavad ja raske kirst teise ääre peale ei või vajuda, ajas siis sinivillase kuue selga, tõmbas uue kaapkübara pähe, mis mineva laada aegu linnast oli ostetud, ja ütles möldri vastu:

„Nüüd oleks hea, kui me minema saaksime – mul on ka seda-teist P. mõisa pool toimetada ja õhtul pean aegsasti jälle kodu olema; muidu jääks talu ööseks peremeheta.”

„Hobustel on alles kaerad saamata,” kostis teine. „Seniks kui nad söövad ja vett saavad, läheme natuke edasi kõrtsi ja võtame pudeli õlut: mina maksan. Selle olete minu Miina kena kirstu eest ära teeninud, ja pika tee vastu kulub meil ka suutäis ära. Läki peale!” Sellega astus ta mööda maanteed mõisa kõrtsi poole ja Andres sammus takka järele, endal mõttes, kuidas ta ühest asjast pidi kõige sündsamalt juttu tegema, mis tal südame peal kipitas.

Kui mõlemad laua taga istusid, õllepudelid ees, ja seda-teist olid rääkinud – ilmast ja välisest tööst ning mis muidu ette juhtus, köhatas Andres ja hakatas:

„Mis ma tahtsin küsida: Teie olete teadupärast P. vallas igal pool nagu kodus, mölder?”

„Miks ep ole. Tunnen seal iga last ja iga laps tunneb mind. Mis teil siis küsimist oli?”

„Hm, parem kästakse ikka kahe kui ühe juttu kuulda – ”

„Kas seal ehk kellegagi töö pärast kaubal olete?” küsis mölder, kui teine jälle takitses.

„Võiks küll nõnda sündida,” kostis Andres kergema südamega. „Jah, ma olen töö pärast kaupa tegemas. Kas vahest tunnete Vaariku pererahvast? Mis inimesed nad peaksid olema?”

„Küllalt tunnen. Ärgu olgu teil hirmu. Nemad on jõukas rahvas, seal te tasust ilma ei jää.”

„So, so. Ma võin siis julgesti – ”

„Muidugi. Kuid ühe poolest võtke head nõu kuulda.”

„Head nõu? Mille poolest?”

„Tehke kõik kohtu ja tunnistuse abil kirjas kindlaks. Vaariku Villem on üks neist, kes iialgi rahul ei ole, kui ta hinnast maha ei tingi ega laida, olgu töö ka kes teab kui hea. Tema on paigal nendega jändamas, kellele ta tööd andnud, ja on ka kohtutega alati käepärast. Muidu on ta kindel mees. – Aga nüüd on aeg käe, läheme peale, hobused ootavad. Tulge, puusepp!”

So, so, või sellevärviline oli Vaariku Villem! Hm – Noh, kui ta „kindel mees” on ja muidu suuremat laiduväärt viga ei ole, nagu Pahmaru Ado ka juba ütelnud, – mis Andresel muu korda läks! Temal ei olnud ju muu kui tütre pärast temaga tegemist, ja kiusakamadki äiataadid üteldakse tulevase väimehe vastu okkad ikka sisse tõmbavat. Kes teab, kas niisugune kiusleja äiataat väimehele enesele edaspidi koguni kasulik ei ole? – Andrese meel läks sedasugu mõtete juures õige lahkeks. Ta tõusis üles, pani piibu põlema ja astus möldri kõrval tuldud paarsada sammu Lohasaare poole jälle tagasi, kus koorem ootas.

Tont teab, kust see nüüd tuli, kas kõrtsmiku noorest õllest või paksust suitsust ja vingust kõrtsitoas, või koguni mõlemast kokku – Hannus ise ajas lugu küll tagantjärele ikka kuuma jaanipäeva päikese süüks, aga mis siin salata: toast õue astudes lõi vana Hannuse pea korraga kaunis ümber käima. Vana Lohasaare päeviline Mikk, kes ukse ees hobuseid vahtis, kuulis neid suure häälega juttu ajades alt mäele tulevat. Peremees vilistas juba kaugelt suure häälega: „Oh Eestimaa, oh Eestimaa, kus leiba ja vett …” Mis niisugune ka veest-leivast peaks rääkima, kellel õlut-viina ühtepuhku põigiti nina ees võis seista! Küllap sellel hea korjata, kellel kott oma käest kaelas ripub! Nemad kahekesi võisid senikaua oma hea suutäie neelanud olla, kui tema siin tulipalava südasuvise päikese käes hobuste juures higistada saanud. Eks ole ammugi teada, mis temasuguse vaese orja päralt jäi: sai ööd-ilma kui päeva sundida ja taga kihutada, ja juhtus kord kogemata teise hea inimese armust suutäis jumala märjukest üle keele libisema, siis sõnu veel pealegi „lakkevasikas” ja „jälle täis” ning kes teab mis veel, mida vana pea kõike enam meeles ei jõudnud pidada, nagu nimelt eile õhtul. Aga kui nad ise õlut jõid nagu vett, siis polnud ühtigi. Jumalaristike olgu vilja juures – see kinnitas ikka vana südant! „Joobnud” – Tohho hullu! Nagu sellesuguse kasina palgaga veel midagi ära juua üle – ! Mikul jäi pool mõtet pähe kinni, sest Andrest-Hannust olid hobuste juurde jõudnud, ja enne kui mölder ohjad peosse tõmbas, kutsus ta sulase kõrvale ja pistis talle vaevapalgaks valge hõbetüki peosse. Miku jäi ammuli suuga vahtima: tule jumaluke appi! Kui see 25-kopikane ei olnud, siis ei tundnud ta enam raha! Seda pidi ütlema: P. valla mölder Hannus Särg oli ometi mees, kes ennast teise higist nuumama ei läinud. Poole päeva palk sellesama tühja pooletunnise vaeva eest! Vaata hinda ja – ju ta ikka ka õige raha on?

Seni kui Miku veel hõbetükki näpu vahel veeretas ja vahtis, oli aga hobuste peremees ohjad juba enda kätte sasinud, uhtis ja laksutas piitsa, nagu oleks kahel noorel loomal tühja kirstu asemel kümnevakane jahuvoor taga. See ajas küll ruunadel aru pähe, aga enne kui heatujuline peremees tahtis. Tuhatnelja lendasid äkisti ohjad ta peost välja, ise kümme sammu eemale kraavi, ja vanker hobustega edasi, ikka põrinal ja tuhinal mööda maanteed minema – mine võta veel kinni!

Suure suuga vaatas Miku pealt, kuidas ehmatanud Andres hüüdes ja appi kutsudes loomadele põigiti üle kesapõllu ette jooksis. Noormehel välkus küll nagu nool meelest läbi: ega see tema kahju ole, kui kirst, vakad ja vokiratas ühtekokku pihuks-puruks oleksid pudenenud – töö palk oli käes ja uued riistad oleksid uuesti maksta olnud. Aga – uih – eks tal ka ristiinimese veri rinnus ole! See oleks ju inetum kui inetu olnud, kui tema teise kahju peale oleks lootnud. Hobuste peremees ise oli parajasti luud-kondid kuivast kraavist välja koristanud ja urises iseeneses: „Tohho sõge, mis see peaks olema!” kui Andres all, eemal maanteel, kõrvalise hobuse peast valjaidpidi kinni sasis ning vaigistades ja hüüdes tuliseid loomi seisma pani.