Betti Alver - Tuulearmuke

• Название: Tuulearmuke
• Автор: Betti Alver
• Жанр: Литература 20

"Tuulearmuke" kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu.

---

„Mängi Polishinelli, see on jumalik!“ ütleb must kogu, milles pikapääle tädi Matilde ära tunnen.

„Või Chopini,“ arvab Eva.

Kuidas? Mängima pean ma? Nüüd? Neile?

„Aga magad ju, armas laps!“

„Ava ometi silmad!“ See on Inge hääl.

„Ärka üles, unimüts!“

„Lase midagi kuulda!“

„Hääd hommikut, printsess Lea!“

Nad naeravad, et mõlema käega silmi hõõrun. Vaatan abi otsides ringi, ent kõikjal naervad, uudishimulikud näod.

„Mine, mine, mängi Polishinelli!“ lükkab mind tädi. „Ei, tädi.“

„Mis? Kui mitte seda, siis muud. Midagi moodsat.“

„Ah, ei ju! Ma ei taha!“

„Lea!“

„Aga kuule, kes võib siis nii tujukas olla? Nii ei saa me kuigi kaugele.“

See on jälle Inge oma guvernanditooniga.

„Palume, palume!“

„Ootame põnevusega…“

„Armas Lea!“

„Kullake, paike, mängi ometi!“

„Lea peab mängima. On inetu nii tõrkuda. See ei kõlba kuhugi!

„Ei, Lea, sa pead mängima!“ ärritub ruuduline Petermann.

„Ja ja, Lea peab mängima!“

Neile kõigile on see täiesti ükskõik, ainult sellepärast, et ma ei suuda, kiusavad nad mind.

Tädi punetab juba ja näpistab mind käsivarrest.

„Lea, sa mängid!“

„Ah palun, palun, jätke mind! Ma ei saa ju.“

„Sa ei saa? Miks sa ei saa?“

„Ei, ei, armas Lea, meie ei jäta sind enne, kui meie palvet täidad.“

„Tead ju, milline mõnu on sind kuulata!“

„Ah armas laps, sa ei pääse ju kuhugi, jää aga paigale!“

Müürina seisavad nad mu ümber, mattes kinni iga väljapääsutee. Selja taga räägib vaheta tädi, ka teised kordavad oma palveid juba masinlikult.

Kas nad siis ei mõista, ma ei saa, kui nad mu siinsamas tapaksid?

Inge ja preili Petermann on kui kaks tüütavat kärbest mu ümber. Tunnen, kuidas jõud kehast kaob, viha liikmed nõrgestab ja kurgus midagi kramplikult luksuma hakkab.

„Härrased! Ta nutab!“

„Kuulete, Lea nutab!“

„Naeruväärt!“

„Lea, nutad tõesti?.. Hahahaa!“

Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo, muutes uduseks pilgu ja mõistuse. Ei, mul pole häbi! Keda peaksin häbenema? Surun kõvasti hambad kokku, et mitte valjusti nuuksuda, ja soovin, mind lastagu nüüd kaua-kaua nutta, või muidu…

„Vahest mängiksid meile nüüd Pisarate sonaati, hihihii?“

„Mis arvad sest, Lea?“

Jälle keerlevad pöörase kiirusega tulised rõngad ja kuskil taob kumisev kell. Oodake!

„Härrased, silmi vaadake! Kaege ometi, millised silmad!“

„Ai! Mis see on? Kuulge, ta tahtis mind lüüa!“

„Ohoo, tiigripoeg!“

Katan silmad käsivarrega, et mitte nägusid mu ümber näha.

„Näete, kuidas ta väriseb?“

„Ta on haige! Klaas vett, palun!“

Nata tuleb, võtab mu ümbert kinni ja me läheme magamistuppa. Hoolimata nutust märkan, et söögitoas laud kaetud ning juustu all kollane taldrik, mis harilikult saalis ümmargusel laual ja millele Nata väike õde Sonja tuttavate nimekaardid laob.

Väike poolpime ruum täitub askeldavate inimestega.

Laskun laiale voodile, surun näo patja ning soovin, nad jätaksid mu üksi. Ent nad ei mõtlegi sellele.

Kõik peavad mind nüüd silitama ja kahetsema, üksteise võidu vett ja palderjani pakkuma. Mida enam nad hädaldavad, seda suuremaks paisub viha, seda enam valgub silmist pisaraid.

Ukselt hüüab proua Lipov juba mitmendat korda:

„Härrased, palun õhtusöögile!“

Ta on valmis ise minu juurde jääma, ent preili Petermann tõrjub ta kõrvale:

„Minge, minge, armas proua, mina jään! Tunnen seda… Väike massaaž – ja laps on jälle rõõmus. Siin aitab ainult massaaž!“

„Ei ei, ma ei taha!“ hüüan läbi nutu. „Minge kõik ära! Minge, palun!

Kardan preili Petermanni külmi, kondiseid sõrmi.

,,Ärge puutuge mind!“ karjun, kui preili mulle läheneb ja kleiti tahab lahti päästa. ,Jätke mind rahule!“

„Hüsteerik!“ pomiseb preili, puuderdab väikese peegli ees nina ja läheb välja.

11

Magamistoas on hämar, ainult nurgas põleb pühapildi ees punakas tuli. Söögitoast kostub siia vaid nõrka kõnekõminat. Sirmi taga voodis hingab keegi sügavalt ja räägib unes midagi segast, see on Sonja.

Uksele koputatakse.

Kardan, see on jälle vanatüdruk oma massaažiga.

Keegi astub sisse. Pimedas ei näe tulijat enne, kui ta mu ees.

Dr. Andersen.

Tõukab vaikides nurgast tugitooli, istub voodi kõrvale ja paneb käe mu otsaesisele.

„Noh, kuis läheb?“ küsib ta viimaks. ,,Ei maksa nutta, rahunege! Mis ärritas teid siis nii väga? Nägin vaid…“

,,Aga… ma ei saa ju… ei taha neile mängida!“

,,Nii, nii. Muidugi, muidugi. Rahunege ainult! Te ei pruugi ju sugugi mängida, keegi ei või teid sundida! Ei maksa nutta, tõesti ei maksa! Ärge mõelge enam sellele, Lidia!“

,,Ma pole Lidia! Mu nimi on Lea.“

,,Õigus, õigus: Lea. Väga õrn nimi. Valutab midagi?“

,,Varbad valutavad,“ ütlen luksudes. ,,King on väike. Aga ma lööksin nad maha.“

„Mhh?“ tõstab ta pääd. „Mis see oli? Süda… lamage ometi rahulikult! On teil tavaliselt hää uni?“

,,Ma ei tea… Vist küll, igatahes ma magan. Tahaksin koju, varsti, praegu, kohe! Koju tahaksin!“

„Jah, muidugi, silmapilk. Ei maksa vaid nutta!“

Neelan luksumisi ja hammustan keelt ning huulde, et nuuksumist summutada. Vaatlen läbi pisarate dr. Anderseni. Pool ta näost näib lambikese paistel veripunane, kui oleks sinna õhukest purpurset siidrõivast kleebitud.

„Tubli, tubli. Kuis tunnete end nüüd?“

Nüüd on tal isegi juuksed punased. Kuskil lööb ägisev kell.

„Hästi juba. Palju ta lõi?“

„Üksteist.“ Äkki küsib doktor, endiselt naeratades: „Millised on teie silmad, laps? Selles petlikus paistes näivad nad kord sinised, kord mustad.“

Paistan ma talle ka punasena? pean äkki mõtlema. Tõusen põlvili ja vaatan vastasseinal rippuvasse peeglisse. Ent säält ei paista muud kui lai tooliselg kellegi kuklaga ja kaks heledat jalga.

„Nad on sama hallid kui teiegi omad, härra doktor!“ ütlen aeglaselt.

Arsti näole tekib kerge imestus.

„Nii tähelepanelik olete? Ent mina ei mäleta…“ vaikib ta äkki.

Mida ei mäleta härra Andersen?

„Ma ei nuta enam, tõesti mitte! Lähen nüüd.“

„Jah, jah. Elate?.. Õigus, Kindluse tänaval. Lähme siis!“

„Teate mis? Ma ei taha enam nende juurde minna.“

„Hm. Teie ei taha?.. Noh, olgu. Minge otse ette, ütlen proua Kuusikule, et teid saadan.“

Kargan põrandale. Dr. Andersen äigab korraks üle mu juuste.

„Püsti on nad kui inimsööjal!“ ütleb ta ja lükkab siis roseti õlalt seljataha. Tema arvates peab see vist sääl kõlkuma. Vaatan imestanult üles, suu juba avatud märkuseks, ent ta näib nii veider-asjalik, et valjusti naerma pean.

„Tasem, tasem ometi! Sääl magab ju keegi.“

„Ah, mis, ükskõik! Teate, teie… hahahaa! Inimsööjal! Lähme nüüd, härra doktor Andersen!“

12

Ka tädi tuleb eestuppa ja mähib mulle oma roosa siidsalli kaela ümber. Ta ei jõua doktorit lahkuse eest tänada ja jutul pole jälle otsa ega äärt.

„Hääd ööd, tädi! Mul on pööraselt kuum. Võin end nii külmetada.“

„Ole siis mõistlik, Lea! Tuhat tänu, doktor, astuge ometi, astuge vahel sisse!“

Väike trepilamp on kustunud. Tunnen eeskoda väga hästi ja võin sellepärast ruttu joosta. Ent alumisel trepil jõuab härra Andersen paar astet ette.

„Härra doktor, ettevaatust! See trepp on kivist!“

Ta naerab.

„Jah, teil on õigus. Tänan!“

Öö on endiselt vihmane ja pime. Tundub, kui oleks ilm tuulisemaks muutunud.

„Kust kaudu läheme?“ küsib Andersen. „Pargist või südalinnast?“ Laterna rohekas valgus langeb ta näole.

Ah! Nüüd, kübaras ja selles hallis mantlis tunnen ta ära! See on mees säält kliinikust, väikese Gerti isa!

„Läheksin meelsamini läbi pargi,“ ütlen talle otsa vaadates. ,,Aga säält on veidi kaugem.“

,,Hää. Läheme siis pargist. Andke oma käsi, Lea!“

Tükk aega sammume vaikides tühjal, märjal tänaval. Tädi rätik segab mind. Võtan selle kaelast, mähin kokku ja panen tasku.

,,Pange rätik kaela, niiske on.“

,,Ah mis! Mul on ju nii kuum!

,,Olge mõistlik! Tehke nagu ütlen!“

„Ma ei taha.“

Sõnalausumata võtab dr. Andersen taskust rätiku ja keerutab mulle kolmekordselt ümber kaela.

Aeg-ajalt pudeneb puilt teeraja liivale külmi piisku. Eemalt vilguvad kliiniku kollased tuled.

„Miks on Lea nii isemeelik?“

Arst süütab paberossi. Kollakaspunane tuli valgustab hetkeks kõhna nägu ja sügavalseisvaid silmi. Jooned suunurgis näivad veel süvenenumad.

„Kuis ütlesite? Isemeelik?.. Olen siis seda?“

„Usun küll. Teie tädi rääkis mõndagi, millest järeldan…“

Nii nii… Nüüd on tädi Matilde jälle õige laterna süüdanud!

Mida võis ta dr. Andersenile öelda?

Et tänamatu ja rumal olen, et poriseil puiesteil hulkuda armastan? Et minust eales, hoolimata kõigest kasvatusvaevast hääd nahka ega korralikku tütarlast ei saa? Et meeleldi tädi armsama tassi maha pillasin, lilla kübara sisse augu lõikasin ja üleeila Evat hammustasin? Illustreeris mu kalduvusi ohtralt veenvate näiteiga, nii et see vana pedant Least suurepärase iseloomustuse sai. Ja nüüd… Ah olgu! Minupärast mõelgu nad kõik mis eales tahavad ja Andersen rääkigu veel kolm korda koolipapalikumalt, mis puutub see minusse? Pole temagi asi, mis teen ja keda hammustan, jätku rahule mind! Olen jah halb ning isemeelik, tädi Matildel on õigus! Teadku, et kedagi, mitte kedagi ei karda!

„Pole see siis isemeelikus,“ jätkab dr. Andersen – „pole see siis isemeelikus, külmal märtsiööl väljas joosta, paljajalu, seljas vaid teab taevas mis? Ma ei suuda uskuda, et te tõepoolest nii võiksite… Päeval köhida ning palavikus lebada, et järgmisel ööl juba säärast lapsik-mõttetut tuju korrata. Usun, oli ju nii?“

„Jah muidugi oli see nii! Teen üldse alati, mis tahan – alati, alati! Mitte keegi ei saa mind keelata täna öösi sedasama tegemast. Võtan kingad jalast, kleidi seljast ning jooksen alla. Tuleb siis tädi ja hüüab: pöörane Lea, on lapsik-mõttetu, mis teed! – siis raputan sirelipõõsaid ja visnapuid, et tädi selga terve meri sajab ning ta oma lokkide pärast juba majja jookseb – hahahaa!“

,,Ma ei mõista, Lea, miks seda mulle räägite? Teil on palavik. Olete mõistlik täna ja ei lähe enam välja, kuulete?“

„Teie keelate mind?“

Dr. Andersen laseb mu käe lahti ja astub ettevaatlikult üle suure vihmaloigu. Arusaadav. Lakk-saapad seemisnahaga.

,,Ainult kui arst. Usun, mõistate seda ometi.“

Jõuame Kindluse tänavale.

Laternaist paisatud valguses näen, härra Anderseni nägu on ükskõikne-rahulik ja nagu mulle tundub, veidi tüdinud.

Surun käed sügavamale mantlitasku ja astun otse läbi külmade loikude. Raudvõrega piiratud maja ees seisatame.

„Siin elate vist? Mäletan, käisin kunagi härra Kuusiku pool. Pean teid üles saatma? Ei? Hää. Jooge klaas kuuma vett ning püüdke kohe uinuda! Paari päeva pärast astun sisse. Näete, kui tihedasti nüüd sajab! Minge siis… ja loodan, et täna loobute oma rännakust poolalasti. On mul õigus? Teie ei jookse enam vihmas?“

Oi, doktor, kuis olete tore! Miks peab seda kõike aga säärase igava häälega ütlema?

„Miks mitte?“ vastan samasuguse tooniga. „Täna palju kauemini veel kui muidu. Hääd teed, härra Andersen!“

Ta kehitab õlgu ja kergitab kübarat.

„Hääd ööd.“

Seisan uksel ja vaatan talle järele. Vaatab ta tagasi? küsin eneselt.

Ent ta läheb pääd pöörmata, veidi küürus. Ladinal langeb piisku trepiastmeile. Sel ööl jalutan kaua aias.

13

Esmaspäev pean voodisse jääma. Tunnen vasakus küljes valusaid pisteid ja ah, kuis on mul kuum! Tädi käib üles-alla, seljas jälle vana flanellkleit, kõrvult lokikesed kadunud. Kohendab patju ning mahalibisenud vaipa, ujutab mu üle köhatilkade ja kuuma soodapiimaga ning näib, ta on unustanud terve eilse loo. –

Mida oled siia joogi hulka seganud, tädi, et see nii kole maitseb?.. Brrr!.. Lükkaksin su hää meelega kõigi termomeetrite ja piimakruusega välja, tõuseksin ja läheksin alla tänavale.

Ent kui raske on väiksematki liigutust teha, keha on kui täis kive. See vana rumal, igav palavik!..

Milline ilm täna on!

Linnas lööb kell üheksa. Kollane hommikupäike silitab vihmast tilkuvaid musti puid, joonistab kuldseid arabeske mu väikesesse tuppa, paiskab kiirtevihke hämaraksjäänud nurgisse.

Üle sakilise katuserägastiku virvendav valgus, sügav kevadsina. Nii selge on täna, et silm kauguses jälle Nunnetorni nõelteravat tippu seletab. Armas, hää Nunnetorn!

Mis arvad, tädi, kui õige alla katsuksin minna? Tahaksin hää meelega näha, milline nägu me vanal Kindluse tänaval täna!

Niisugune, nagu ikka, ütled sa?

Ei tädi, kuis võiks see olla? Kas sa siis ei näe, et täna kõik, kõik teistmoodi? Ka sina, tädi, näid veidi parem kui tavaliselt.

– Pean jälle seda koledat rohtu jooma? Uhh, tädi Matilde, saan selletagi terveks! Sa ei pruugiks tõesti nii palju muretseda ja trepist üles-alla käia, tean kui raske see sulle on.

Vaata, kell käib juba kümnele, oled siis äri unustanud? Pead tõttama, tõesti, tädi! Täna on sind sääl ju nii väga vaja, usu mind, äri on täis ostjaid… Milline päike, milline taevas! Olen veendunud, täna tunnevad kõik tarvidust uue kleidi ja mantli järele… pole see nii? Juula toob juba, mis vaja, mine, tädi! Mine!

Tädi võtab termomeetri mu kaenlast. 39.4… Ei, ta ei või mind Juula hooleks jätta, olgugi et äris nii mitu hädalist asja õiendada. Vaja Kristjan arsti järele saata. Ta vist lõhub praegu hoovis puid. Juula, mingu Kristjan dr. Anderseni järele!.. Prokuröriproua jumaldab teda… olevat haruldaselt osav ja moes praegu, see dr. Andersen.

„Tädi, ma ei taha dr. Anderseni! Ma ei taha kedagi! Tunnen, olen juba peaaegu terve!“

„Ära räägi mõttetust, Lea! Näeksid ise, missugune oled! Kristjan, olete teie sääl?“

„Tädi, tädi, ainult mitte dr. Anderseni, pai tädi! Dr. Sheff näiteks on nii armas… tahan dr. Sheffi!“

Ent uus arst on millegi pärast tädi Matilde silmis armu leidnud ja päälegi olevat Sheff ajast ning moest. Seda ütlevat ka prokuröriproua. Nii siis, Kristjan, Vana-Puiestee!

„Ma tiia, tiia toda küll, prouake! Valge maja aia sehen. Miu vend oli sääl kojamiheks, kui veel tohtriärra isa elli. Küll ma ütle, küll ma ütle joht kõik nigu proua soovis, et latske om sängün kui külmavõetu ätsmeke… Nojah, majanummer oli jah katsatõist!“

„Tädi! Kristjan! Tädi Matilde, kuule siis ometi!“

Ent tädi sulgeb juba Kristjani järel ukse. Kuulen, kuidas kanged vanainimesejalad raskeis veesaapais trepist alla lohisevad, eeskoja uks käib ja sammud üle hoovikivide kajavad. Värava juures räägib Kristjan koeraga ja ajab teda tagasi. Mopi tükib vist jälle kaasa.

Pöörased, pöörased!

On’s seda vaja? Ah teie mõistmatud, oleks teil aimu, kuivõrt sobimatu on see, mis tegite! Millist närivat rahutuspiina mu olemisse valasite! Paljas mõte järgnevast visiidist võib mu hulluks teha! Pöörane tädi, inetu, naeruväärne tädi!