Eduard Vilde - Üle suure vee

• Название: Üle suure vee
• Автор: Eduard Vilde
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Литература 20

Eduard Vilde 1911. aastal ilmunud jutustus.

---

Viimaks kuldsete lillenuppudega ülekülvatud nõoviir keset pilkast pimedust – me tormame otseteed siretavasse õiemetsa, peatume ja oleme – Triestis.

Triestis, 2. märtsil

Ahjuta kambrike. Külm ja hämar. Lõdisedes poen riietesse. Aadria põhjasopis pole kevad veel korterit võtnud.

Aga väljas sinise kummi küljes köeb päike. Õhk on külm kui raud, täis hiilgust ilma soojuseta, tuhase hallenduse all magavad veel mägede turjad ja astmelised küljed. Taarale tänu – Viini talv on ometi seljataga! See ulguv talv, mis nuttis mul hinge ihust ning aru peast ja on osalt vist selles süüdi, et olen praegu uuel, võib-olla kaelamurdval koduotsimisel. Kaheksa, kümme, neliteistkümmend päeva ja ööd järgemööda kaebavad Alpid oma valu ning viha sellele linnale ja matavad ta üleni oma jäätunud või pooljäätunud pisarate alla.

Siin aga kallab päike naeru alla. Ja nagu marmorvalge alasti noorik istub Triest selle sära paistel ja sirutab jalad voogude sinasse. Aadria suudleb neid jaheda rahuga. Ja mina vaatlen seda vilu rõõmuga.

Kompromissilinn. Mitmed stiilid, mitmed keeled, mitmed meeled. Nagu romaani ja germaani segaveri põhjaitaallasest on arendanud uue, kaunis ebamäärase, palju varieeruva tüübi, nii ristlevad siin mõlema tõu ehituslikud maitsed segavalt üksteisest läbi. Triest pole Itaalia, pole Austria, pole ka Slavoonia ega Kroaatia, mille kodanlust siin rohkesti elab – ta on kõigist natuke, kuigi itaalia laadi üleolek veel silma paistab. Võrk kitsaid, kõveraid, tumedaid itaalia tänavaid elatanud lodžamajadega uuemate, karakterita hoonete seas – sealtsamast mõni plats või lai moodne peauulits viini ehitistega – kohvik, pank, kroonu asutis või saksa kauplus. Füsiognoomiat püüab linnale itaalia maitsesihil anda torniline, rõõmuskerge raekoda; ülikauni platsi ääres, näoga sinava mere poole, seisab ta, mõlemal käel suured moodsad palatsod hotellide ja laevandusäridega ning vastas aiake igihaljaste põõsastega. Jumekas füsiognoomia, teatavail elevusehetkil koguni nõiduv-kaunis, aga noorik Triesti ebakorraline keha ei ole talle vastav, olgu küll, et seesinane noorik endale nii maalitava istumispaiga ranna terrassidel on valinud.

Itaalia keel domineerib, slaavi murdeid on rohkesti kuulda. Austria ametnikud ja kaubanduslik intelligents esindavad saksa elementi. Naisus ilmutab sagedasti itaalia kehasihvakust, aga näojooned on jämedad, talupojalikud, ega ole lõunamaalist temperamenti märgata. Ajuti näib mulle koguni, kui näriks tõsistel, mõtetes vahtivatel triestlastel südames midagi sellest melanhoolsest murest, millega mina ümber kuukan nende helevalgeid uulitsapõrandaid mööda. Uulitsad on neil nimelt suurte neljakandiliste marmortahvlitega prügitatud, kõnnid nagu kiriku põrandal, ühesugune sile ja tolmuta on nii sõidu- kui ka kõnnitee. Viinist tulijaile on säherdune prügitis päris ime. Ma ei mõista, kuidas minul kui Viini alevielanikul veel nii terved sääreluud on!

Muidugi ei puudu Triestil Verdi mälestuskuju. On üldse vähe linnu maakeral, kus poleks raiutud või valatud Verdit. Itaalias pealegi pole säärane linn mõeldavgi, nagu leierkast ilma Verdi viisideta ei ole mõeldav. Ilma Vittario Emanueleta ja Garibaldita aetakse siin ja seal metsataguses veelgi läbi – suur Giuseppe peab aga seisma turul samba otsas.

„Saxonia” pardal, 4. märtsil

Mul oli eile peaaegu nõu naisele New Yorki telegrafeerida, et jätan teekonna katki. Tulgu tema parem Euroopasse tagasi, ehk hoiame endid siingi veel mõne aja veepeal. Midagi mu sisemuses – kas peas või südames – tõrgub Ameerikale vastu. Ettevõttel on avantüüri maik juures. Ma ei tee enesele Ameerikast illusioone, aga ta läheb mustaks mu meelest, ikka mustemaks, mida tõelikumalt ärasõidu moment mulle läheneb.

Ja täna, kui sõitsin hotellist sadamasse, tikkus mõttesse: Peaks laevatohter mu silmadest vea leidma! Oma 274 Austria krooni saaksin tagasi, Alpid ja kevad on ligidal, eide, kellest ma kauemini lahus ei püsi olla, meelitaksin roosiliste kujutustega kah sinna. Peaks mind välja praagitama!

Arst pööras mu silmalaud jõhkralt pahempidi, aga viga ta mu organismist paraku ei leidnud. Pean siis reisima. Ehk ongi ikka parem. Naine arvab ju, et aineliselt hädasse jäämise hädaoht Ameerikas on väiksem kui vanas maailmas – naisterahva tööd hinnatakse seal palgaliselt palju kõrgemalt. Edasi siis – leib on magus ja rahu veel magusam! Ning – hm! – ma võin ju – väga õige! – ma võin ju Napolis või Palermos deserteerida, kui kasvab põues Ameerikavastane uss ja läheb talumatuks.

Meie laeva on hea mürakas. Suurust 14 000 tonni. Madrused ja stjuuardid kõik inglased. Viimased tumesinistes, pihtjates, kuldnööbilistes mundrites, inglise-ameerika moe järgi habemest lagedad nagu imevad lapsed. Lord Byron siunas habet „mehe needeks”. See näikse olevat ka tema sugurahva arvamus. Inglased pole vist kunagi passioonilised habemekandjad olnud, praegused näikse habet pidavat otse barbaarsuse märgiks. Minu kajuti stjuuard tõendab mulle, inglise neiu ei andvat habemikule mehele suud ega kätt, ja nii Inglismaal kui ka Ameerikas tikkuvat suure habemega välismaalastele uulitsapoisid karjas külge. Tahad rahu saada, võta habe maha!

Davies on minu noore ümmardaja nimi, minu nimi tema suus aga paratamata Uaild. Ükski koolutav ja painutav võim ei suuda inglase keelepära nii kaugele viia, et see võõrsõna „õieti” kuuldavale lükkaks. Inglise keel kubiseb võõrsõnust, aga kõik on hääldamises äratundmatuseni moonutatud. Siin tuleb mulle meelde see alp pedantsus, millega meie püüame võõrsõnu hääldada nende pühas algpuhtuses, et, jumal hoidku, mitte sattuda võõra keele oskamatuse hirmsasse häbisse! Vägisi katsume nõnda laulda, nagu nokk meil m itte ei ole kasvanud. Laensõnade rõhkugi ei julge me muuta. Oleks minu teha, ma heidaksin välja kõik eestlase keelelihaseid vägistavad häälikud kõnest ja kirjast. Seda peremehe-õigust pole oma kodus tarvitanud mitte üksnes inglise ja prantsuse keel, vaid suurema või väiksema iseteadvusega kõik arenenud keeled maailmas.

Triestist on „Saxonial” ainult vähe reisijaid peale võtta – Cunardi laevade Vahemere-liin algab päriselt alles Fiumest, Ungari sadamalinnast. Umbes 200 väljarändajat, raskete pampudega koormatud, kobib vahetekki, meid 2. klassis on ainult 5 meest ja 1. kajuti promenaaditekil näen vaid kuut või seitset härrast jalutavat. Oma kabiini jagan ühe noormehega, kelle ilming mulle ei meeldi, ja meie vastas võttis korteri üks umbkeelne jänki, kelle vastu ma mingil põhjusel ka mitte sümpaatiat ei tunne.

Alles kella kuue eel ragisevad ankrud üles. Avar sadam taganeb ruttu, tema nägusad muulid peenenevad. Päike vajub Veneetsia kohal sinise peegli poole, ta ehib end suremise vastu võõraste värvidega. Ka valge Triest loojeneb. Ta seob oma alabasterliku näo ette lillakaspunase siidloori ja katab Foma saledaid liikmeid tuhakarvalise niiske vaibaga. Pahemal käel temast, sinise veesopi seest, kaljupuru käärakust, tempab kullakollendusel Miramar – otsekui rikka mehe õhtupalve. Aadria uinuvale pinnale korjub pärlmutrit – ikka enam ja enam. Pärlmutter ja särjesapp keevad ühte, neist hangub peenike, õhuke nahk, mis katab peegli plingilt ja pringilt rebusel kumal kinni. Ja nüüd tuleb suur punastumine. Päike upub. Vereleekides heidab ta hinge. Määratu suured lilled purpurist ja punasest kullast sirguvad ta märjalt kalmult pilvedeni.

Fiumes, 5. märtsil

Veel oli pime, kui „Saxonial jäi hing äkitselt kinni. Märkasin seda unes ja ärkasin. Midagi jäi veel nõrgalt, üsna nõrgalt tuksuma – mõni üksik tuiksoon raudses hiigelkeres.

„Seisame!” hüüdis vastik noormees, minu kabiinikaaslane, pealmisest sängist.

„Fiume!” haigutasin talle vastu.

Veerand tundi hiljem hurjutas meid äge pannide parin voodist. Äratamiseks löödi lokku. Nahknupulise nuiaga taob stjuuard raudse kaane vastu. Seesama kõrvulukustav signaal kutsub meid tunni aja pärast ka pruukostile.

Meie laudkond sisaldab peale minu järgmisi isikuid: ameeriklane Williams, farmer Texasest, üks kroaatia noormees ning teine keskealine kroaatlane ja lukksepp Tischler Viinist, minu kambriosaline. Viimane on ennemalt juba paar aastat Ameerikas elanud, ta kõneleb natuke inglise keelt; ka vanem kroaatlane tönkab seda pisut. Ameeriklane aga, ehk küll viibides teekonnal ümber maakera ja nähtavasti rikas haritlane, ei mõista – nagu jänki ja inglane muistegi – ainustki muukeelelist sõna.

See mister Williams esindab arvatavasti ameeriklase tüüpi: kõrge kasvuga, tugeva kondiga, pikerguse kõhna näoga, ruugete juustega. Ei ainust karvauitu põsel ega nina all, pikkade kollaste hammaste seas mitu kuldset, mis igal muiatamisel välguvad. Iseloomulik on tema näo ja sinikate silmade vastuolu: silmad noored, nägu vana; esimene vaade tema näkku ütleb sulle: 40 kuni 45, alles järgmised alandavad arvu 25 kuni 28-ni. Riietuse elegantsus, massiivsed, kaunis tõusikumaitselised sõrmused, ilmatu suur kravatinõel annavad talle midagi tsirkust meenutavat artistlikku. Ta armastab jahvatada. Suu käib tal alatasa. Tema jutt on mage ja jahe, ta näomäng iseteadlik, peaaegu uhke, kuulaja ja tema vahele külma piiri tõmbav. Lauanaabrite vastu võib ta, kõige välise viisakuse kiuste, olla hooletu, isegi hoolimatu, ja ta olekust on lugeda: ,,Mina olen mina – sina oled ainult sina!” – Iialgi ei võiks ma selle inimese sõbraks saada.

Aga ka Viini lukksepa omaks mitte. See on antsakas tööline-gigerl. Kolm sõrmust sõrmes, lakksaapad, hooplev kravatt suurustava nõelaga, moeülikond – kõik vurletoreduse maitseliigist. Nõnda ehib end borneerunud inimene. Ja tõesti – kui sa talle silma vaatad, põrnitab sulle sealt vastu midagi animaalset. Ma küsisin, kas ta on organiseeritud. Ei. Seda ma arvasin. Seks on intelligentsi vaja. Nõnda, kuis see isand on, kujutan ma enesele predestineeritud streigimurdjat. Härra Tischler on viimase aasta Viinis oma haige venna kauplust juhatanud. Ma kardan, et tema ja kaupluse kassa vahekord mitte ilma saladusteta ei olnud.

Noor kroaatlane, Praha kaubanduskooli absolvent on vaimustatud panslavist, tema vanem suguvend tönts, toorevõitu talupoeg – meie saarlase laadi mehepirakas, nii eestilise füsiognoomiaga, et ma talle lauda ilmudes peaaegu „tere!” pidin ütlema. Tema ja lukksepp ei söö mitte – nad õgivad. Nähtavasti täidab neid tiiras õhin makstud sõiduhinnast nii palju tasa süüa, kui iganes võimalik.

Pärast einet käisin linna vaatamas. Mäherdune imekaunis asend sinava lahe ääres, mille suu Veglia ja Cherso kaljusaared nii kinni sulevad, et aru ei saa, kust me õieti sisse pääsesime! Maa pool pärg paljaid kaljukõrgustikke, mis irvitavad lubjaselt, peaaegu kriidiselt loitvale päikesele vastu. Rohelist nõrkade, sinises udus ujuvate vöödikestena paistab ainult loodest – Abbazia ja Lovrana sülest. Neid kuulsusi lähen homme vaatama. Sest alles 8. märtsil sõidame siit edasi.

Fiume ise on argipäevaselt hall, tööhigine sadamalinn. Kotiriidest põll on tal ees, kotiriidest kandjakate kuklas. Elanikud igast Austria-Ungari rahvusest, madjarite käes pole vist enamustki, rohkesti itaallasi. Asfaltprügitis peauulitsail annab linnale natuke turnüüri. Sadamas liikuvad lõbunaisterahvad, kes silmitsevad ankrut heitvaid laevu kaaluval äripilgul, tuletavad meelde, et oleme Ungaris.

Mister Williams ja isand Tischler on sõbrunenud. Kui nad õhtul linnast tulid, kordasid nad tähendusrikkalt itsitades ja teineteisele silma pilgutades üht ungari kõnekõlksu. Mõlemad lõhnasid veinist.

Abbazias, 6. märtsil

Valge, nobe auruvene tõi mind poole tunniga üle lahe. Ameeriklane ja viinlane heitsid minu seltsi; ei olnud midagi parata, nii väga kui ma seda imedepäeva üksinda oleksin tahtnud maitsta.

Alles täna näen Aadriat tema täies kirjeldamata hiilguses. Õhk on soe, kõik värvused sügavad, kuumad, armastavad. Mere asuurile loidab päike joovastunud priiskavusel maha. Näib, nagu tahaks Helios kõik oma varakülluse sinisele armukesele rüppe puistata. Lagedad kaldakõrgustikud naeratavad; paistab, kui seisaks seal murruna hulk mullakarvalisi raugakesi koos, kes heidavad laste armumängu üle õnnist nalja. Tumeroheline triip kaljuprao vahel aga – see piilub nagu häbelikult peidetud siidsäng, mis ootab paarikese ilmumist.

Abbazia on päikeselõks, mille taimejumal oma õrnemate lapsukeste elatamiseks kavalasti välja on mõelnud. Kinnipüütud kiired sünnitavad lõksu praokitsuses igavese suve, siin mühab loomulik triiphoone täis lõunamaist taimeilu; mõni samm kaugemale – ning järsult, ilma vähema kui üleminekuta, võtab talvine elutus kahmetult maad. Isegi Lovrana, mis hoiab Abbazia käest kinni, seisab nagu koltunud vanapiiga õitsva tütarlapse kõrval. Fiume ümber alles märts, Lovranas aprill, Abbazias aga mai või juuni. Ja kõik kolm reastikku selle kitsa lahesuu ümber, nagu Pirita, Tallinn ja Tiskre Tallinna lahe ümber.

Meie istume palmide all. Liikumatult unistavad haljad hiigelsuled tumepruuni villaga kaetud tulpade otsas. Kummipuud raskete läiklehtedega, vägevad aaloed lihavate okasharudega, tumedad seedrid ja leinavad küpressid, mõtlikud mimoosid, rõõmustlevad magnooliad, alandlikud loorberid ning terve nõiamaailmake täis õitsvaid lilli piirab meie ümbrust. Kahju ainult, et iga salgakese ja tukakese taga varitsevad villa, hotell, kohvik ja pansion – rikatsevad, uhkustavad ehitised, mis profaneerivad paradiisikese püha üksindust. Nad võiksid seista eemal ja kõrgemal, et ehitud altari peale vaikivas kaljulõhes aukartliku imetlemisega alla vahtida.

Aga veel midagi kainendab luhtavat luulelugu. Keset seda haljendust märkab silm raagus puid ja raagus põõsaid. Need on need „põhjamaa võõrad” lõunamaa laste seas, kes ei usalda kesakuu kevadet, meelitagu neid pealegi palav päike ja ahvatlegu siidine õhk. Külmalt, tõsiselt, trotslikus umbuses ootavad nad o m a aega. Selgesti mäletavad nad kuud ja nädalat, mil nad endid ehtesse võivad panna – siis, kui seda tegema hakkavad nende vennad sealpool Alpisid. Sajad aastad on nad juba võõrsil elanud, aga unustanud pole nad oma tõu elukombeid mitte. Vahest poleks need magavad tõrkujad – tammed, vahtrad, pärnad, pöögid – mulle nii huvitavalt silma hakanud, kui ma mitte Viinis toona üht Maeterlincki meistrikujutist Riviera kevadisest loodusest poleks lugenud, milles on kõnet ka neist põhjamaa alalhoidlastest.

Kaldapromenaad Abbaziast Lovranasse – see on midagi unustamatut nagu mõni värvilõõmav episood hommikumaises muinasjutus. Jänkit ja viinlast aga loodus ei huvita. Ainult ilma leiavad olevat ilusa. Esimest veetlevad Viini ja Budapesti toredad preilid, kes endid promenaadipinkidel soendavad nagu angoora kassikesed päikese käes, kuna tööline-gigerl uurib jalutavate dendide uurikeesid, saapaninasid ja kuuefassonge. Ameeriklane jääb sageli seisatama ja irvitab bonnedele ja lapsehoidjaile oma kuldhammastega uljalt näkku. Ta teab, et ta Euroopas seda tohib. Ameerikas võiks talle kergesti suhu lennata paar kindaid või vankris lutsutava beebikese piimasosku.

Sadamakai meie laeva vastas on valgest hommikust peale muutunud päratu suureks rahvaleeriks. Rohkem kui poolteist tuhat hinge ungarlasi, kroaatlasi, sloveenlasi ja juute suurte ning väikeste lastega sadrib seal kraamivirnade vahel läbisegi. Vaditakse, kisatakse, nutetakse, naerdakse – ärevus kisub näod viltu, ajab silmad pungi, paneb käed vehklema ja jalad tarbetult tammuma. Ema otsib last, kes ripub tal sabas, mees naist, kes kükitab ta jalgade ees. Igakõlalised keeleribad ristlevad õhus, igakarvalised riidehilbud kerkivad hunnikutes. Ja laevatrepi jalal igavlevad jäätunud politseinäod.