Eduard Vilde - Minu vangipõlv Ellis Islandil

• Название: Minu vangipõlv Ellis Islandil
• Автор: Eduard Vilde
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Короткие истории

Eduard Vilde 1911. aastal ilmunud jutustus.

---

Kui suur suu kuskil mõjub, siis Ameerikas. Seda tarkust sain hiljemgi koguda. Kohe mindi abi otsima. Paar minutit hiljem olin teises ruumis kahe arstliku ülekuulaja ees, kellest üks küsis inglise keeli, teine aga küsimused saksa keelde ja minu vastused inglise keelde tõlkis.

Seesama eilne laul minu varitsevatest vaenlastest. „Kas te Euroopas mitte tähele pole pannud, et teile uulitsal järele kõnnitakse?”

„Olen küll: ühed kõnnivad järel, teised ees.”

„Mitte nii: et teile keegi alatasa järele hiilib, teid vahetpidamata silmas peab, teie liikumise üle arvatavasti mingi salanõuga ja kurja tahtega valvab?”

„Ei, doktorihärra, tagaajamishullust ma ei põe.”

Nad vahetasid teineteisega kiire pilgu, mis ära sulas muhelusse.

„Teie olevat paar aastat Euroopas, nimelt Saksamaal, ühes närviparanduse-asutises ravimisel olnud; kas teie ergud on nüüd jälle korras?”

„Niisuguse asutise tarvis näivad minu denuntseerijad küpsed olevat, muidu luiskaksid nad pisut arukamalt. Miski pole kergem kindlaks teha, kui et mina rohkem kui 27 aastat vahet pidamata oma kutsepärast ametit olen pidanud.”

„Keda te oma denuntseerijateks peate?”

Tähendasin oma umbkaudset arvamist ja andsin selle põhjenduseks pikema seletuse, mida ülekuulajad teraselt tähele panid. Minu imestuseks pöörasid nad uurimise nüüd asjadele, mis olid arstlikult alalt hoopis väljas, kuid hiljem sai mulle selgeks, et see sündis ikkagi arstlikul eesmärgil: minu vastuste järgi taheti mu vaimse tervise üle otsustada. Härrasid huvitas kõigepealt minu poliitiline meelsus.

„Kas olete kunagi anarhistlikele või nihilistlikele aateile lähedal seisnud?”

„Ei, ma olen ainult sotsiaaldemokraat. Nihilismi kohta lubage mind tähendada, et sellenimelistest poliitilistest aadetest kõneldi õndsa Turgenevi ajal, kes müntis voolule ka selle nime, nii siis läinud sajandi 80. aastatel. Praegu aga elab ja valitseb nihilism ainult veel minu denuntsiantide peades.”

„Missuguse sihiga on ajalehed, milledele kaastööd teete?“

„Osalt demokraatlikuga, osalt sotsiaaldemokraatlikuga, kuid viimased ilmuvad ainult väljaspool minu isamaad.”

Seepeale võeti kõnesse üks kaebusepunkt, mis üllatas mind samuti täieliku uudsusega nagu too vaimuhaiguse lugu: minu ärapõgenemine naise ja laste juurest. Valekaebajad olid nimelt „puhast tööd” püüdnud teha. Nad kalkuleerisid: mida rohkem süüsid, seda keerulisem kaitsmine, seda kindlam vastase tagasisaatmine Euroopasse. Sisserändamisvalitsusel aga on tagasisaatmisega praegu suur rutt. Rabeleb tõrvatud mees enese ühest konksust lahti, eks siis pea teine, ja kui mitte teine, siis ehk kolmas. Seepärast vaimuhaiguse ja anarhismi kõrvale veel „perekonna kuritahtlik mahajätmine”, mida Ameerika sisserändamisseadused, nagu kaht esimestki pattu, tingimata emigrandi kojusaatmisega karistavad. Ülekuulajate nõudmisel jutustasin neile oma esimese ja teise abielu loo ära: et ma Berliinis 20 aasta eest tsiviilabiellu olin heitnud, et mul iialgi lapsi pole olnud, et ma oma esimesest naisest juba ligi 14 aastat lahus olen, et see kui mittekristlik abielu riigis, mille alam ma olen, seaduslikult maksvusetuks on tunnistatud ja et ma oma maailmavaate ning poliitiliste põhjuste pärast Venemaal 1905. aastal vabaabiellu astusin, et kirikliku laulatuse tseremoonia alt pääseda.

„Kas teil oma esimese abielu maksvusetuks tunnistamise kohta dokumenti on?”

„Niisugust dokumenti ei või mul olla. See on Venemaa valitseva senati määrus, mida säilitatakse Vene riigi Seaduste Kogus. Kui mina 1905. aastal uuesti tahtsin abielluda, pöördusin enne advokaadi poole, et lasta oma endist abielu seaduslikult lahutada. Minu advokaat, härra Jaakson Riias, andis mulle, kui ta asjasse puutuvad seadused läbi oli vaadanud ning ka evangeeliumi luteri usu kindralkonsistooriumist järele oli küsinud, otsuse, et minu abielu kui Venemaal eo ipso maksvuseta abielu mingit vormilist lahutamist ei nõua ning kohtuliku protsessi teel lahutatav ega maksvusetuks tunnistatav ei ole. Venemaal otsustab abielu asjus ainult kiriklik ametivõim, millele aga mittekiriklik abielu ei allu. Ilmlikel kohtuil jälle puudub abielude suhtes iga kompetentsus.”

Et minu Venemaa passil seisab minu endise abielu maksvusetuse kohta asjaomane märkus, seda ei tulnud mul meelde mainida; ka olin passi Euroopasse maha jätnud, kust ma ta hiljem traadi teel kätte nõutasin.

Seega lõppes inkvisitsioon. Kuid ainult tänaseks. Kui mind veel kahest-kolmest kantseleist läbi oli pukseeritud, kus minu kohta ikka jälle midagi paberisse pisteti, jõudsin viimaks endisesse traatvõredega hiigelsaali ning pikkade vahekodade kaudu ühte osakonda, mille eelkoridori sein kandis lapidaarset pealkirja: „Emigrantide korterid”. Kae, või korterisse pannakse sind siia! mõtlesin kasvava põnevusega. Vist ei saa siis maalepääsemisest täna veel asja. – Minult küsiti, mäherduse rahvusega ma soovivat koos elada. Valisin sakslased kui puhtamad. Silmapilk hiljem olin pogris.

3

Ma astusin oma käsikompsudega ühte ruumi, mis võis vaevalt 140 kuubikmeetrit suur olla. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Ühed istusid kolmel seinte ääres seisval pingil ja kahel ainukesel aiatoolil, teised seisid istmete puudusel püsti. Raudsammaste külge kinnitatud magamisraamid – kaks kõrvuti, kuus paari pealekuti – olid lae alla tõmmatud. Suurt, mere poole minevat akent kaunistasid raudsed võrktrellid. Kambri kõrval asetseva avara väljakäigukoha uks seisis lahti ning esitles mu ninale lõhnakest, mis mitte liiga kange, aga ka mitte liiga lahja ei olnud. Väljakäigukohas oleva veekraani kallal kustutas üks germaani noormees parajasti oma janu, teine ajas habet, kuna kolmas vaigistas sealsamas mingit muud vajadust. Ehituselt oli tuba kõigiti korralik: seinad kolmandiku kõrguseni vooderdatud valgete samottkividega, põrand tehtud kuuekandilistest siledatest tsemenditahvlikestest, uks ja aknaraamid heast puust hoolsasti meisterdatud.

Ma tervitasin härrasid kaasvange ja küsisin, kas neil ikka nii vähe ruumi on.

„Mõne päeva eest oli meie salongis pisut lahedam,” vastas mulle üks väike habemik sakslane võltsimatus „Dräseni“ murdes, kuna ta pöidlaga põlglikult üle õla näitas, ,,aga tunaeile tuubiti meile terve Pfalzi pillikoor, kakskümmend kolm muusikalist kelmi, ühes oma mürariistadega lisaks, ja nüüd seisame tihedamalt koos kui papid põrgu väravas. Ja oleksid siis veel mõistlikud moosekandid, kes tooksid vahel väikese valsi „Nutusaare” rahvusvahelise publiku lahutuseks kuuldavale. Aga ei. Istuvad pingid läbi, sülitavad põranda ligedaks, aga pillid lastakse kotis roostetada!“

„Wir blasen nur noclt Trübsal!” [Me puhume veel ainult kurvastust (saksa k.)] ohkas üks süüdistatud pfaltslastest, kes norutas oma lühikese piibunossiga nurgas imar-vängelt lõhnava suitsupilve sees, kuna tema kõrvalt kerkis virn kottides ja kastides olevaid muusikariistu.

„Poisid, goddam, andke ometi uuele vabariiklasele teed ja istet!” käsutas järsku keegi kõhukas berliinlane preisi alamohvitseri toonil. „Kas te pimesikud ei näe, kuidas Ameerika priius ta ära on rammestanud!”

„Mis minusse isiklikult puutub, härrad,” vastasin neile vagusalt, „siis ei tee ruumiküsimus mulle vähematki muret. Minu „ülemkoda” on nimelt natuke korratuses. Mul käivad tujud peal, mille puhul ma naabritele ja teistele ligidalolijaile enam-vähem tülitavaks võin saada. Ma nimelt löön, hammustan, torkan noaga, kõmmutan brauninguga. Säärast anarhistlikku „otsekohest aktsiooni” alustan enamasti siis, kui ma parajal pilgul istet ei leia või kui naabrid mind pigistavad. Tarkadel hetkedel, mis paraku mitte liiga sagedad pole, olen muidugi igasuguse terrori vastane.“

Mind kuulati viisaka terasusega, siis pöördus väike habemik saksilane moosekantide poole:

„Sel seigal, kulla pfaltsi veljed, oleks küll parem, kui telliksite endile komissarihärralt teise hotellinumbri. Teie all enamasti on istmed kinni, teie süü peamiselt on salongis valitsev kitsikus – teile võib siis meie väga austatud terroristlik kaaskodanik kõigepealt pahandavaks saada.”

„Kas te sihukesel tusatujul ka pillisid lõhute?” küsis minult üks noor naeruhimuline Austria sakslane.

„Pillid, mis mulle kätte juhtuvad, ajan kohe lõhki!”

„Häda, häda, Pälzer Buwe! [“Pfalzi poisid“ – pfaltsi murdes öeldud. – Autor] Oma pille armastate ju enam kui oma elu! Mida te veel ootate, kui ei hakka vehkat tegema?” karjus noor piltilus austerlane.

Meie võllanaljatamine jäi pooleli, sest korraga hakkas rahvast kubisev vahekoda suust suhu käivast hüüdest „Sööma! Sööma!” rõõmsasti rõkkama. Vanaldane saksi isand heitis minu kaaslaseks. „Ärgu täitku teid see sireenidelaul liialdatud ootustega,” tähendas ta melanhoolselt. „Vaadake minu keha mööda alla ja te saate aimu, kuidas Euroopa laevaseltsid meid siin nuumavad.”

„Kas teie siis juba kauemat aega siin olete?”

„Kümnendat nädalat.“

„Mis –? Kümnendat nädalat Ellis Islandil?”

„See pole palju, härra,” vastas ärakuivanud saksilane resigneeritud naeratusega. „Siin on üksikuid isikuid ja terveid perekondi, kes juba kolm, neli ja viis kuud pisarsilmil laevaühingute armuleiba söövad.”

„Miks neid siis nii kaua kinni peetakse?”

„Nad protsessivad sisserändamisvalitsuse otsuse vastu, mis määras nad tagasisaatmisele, ja protsessid võtavad Ameerikas sagedasti rohkem aega kui mõnel tagurlikul maal Euroopas. Küllap ma teile mõnda protsessilugu hiljem jutustan.”

„Või söök on siis nii halb?“

„Ta pole iga kord mitte liiga halb, aga kuidas teda serveeritakse, see võtab hundilgi isu ära. Teie võite aga süüa saada ka raha eest; siis antakse teile natuke paremat, aga hind on soolane.”

Olime astunud vahekotta, millesse voolas paljudest ustest rüsinal jamavaid inimesi, nende seas naisterahvaid ja lapsi igas vanuses, ka emasid rinnalastega. Et ka meie „salongis” oli korteris pisemaid ja suuremaid alaealisi, kuid ainult poisikesi, seda olin juba tähele pannud.

„Sellest kitsast koridorist,” seletas minu kaaslane, „on pool meesterahvastel, pool naisterahvastel jalutamiseks tarvitada, kumbki osa umbes 25 lühikest sammu pikk. Kuid jalutamisest ei ole jalutajate suure hulga pärast juttugi, see on ainult hädine trügimine ja üksteise vahelt läbipugemine. Koridori suu ees istub alati vaht ning naisterahvastest lahutab meid nende ja meie vahel istuv naisvalvaja.”

„Kas meid siis iga päev värske õhu kätte ei lasta?”

„Jumal hoidku, ega see Vene vangikoda ole! Väga harva pääseme tunniks või paariks hoone katusele, nimelt täiesti selge ilmaga.”

Et see õige oli, seda sain edaspidi ise näha: Kahe esimese nädala jooksul olin ainult ühe korra katusel käinud, ehk küll ilmadel viga ei olnud; hiljem hakkasid need korrad sagenema, vahest rohkenevate haiguste mõjul, sest ruumisid täitev õhk oli väljakannatamatu.

Mitme pika vahekoja kaudu ringi jõudsime ilmatu suurde söögisaali, mis seinast seina pikki võõpamata ja katmata laudu ning lihtsaid talgupinke täis oli reatud. Ainult ühe laua ots esimeses reas – siin sõid, nagu varsti nägin, maksvad võõrad – valendas lõuendkattest. Suure plärina ja plaginaga pilluti ühes saaliosas hallikirjuid emailitud söögiriistu, kausse ja taldrikuid, laudadele, kuna see töö teises osas, kuhu meie kogunesime, juba valmis oli; nägime ainult veel oma isu kahanduseks, kuidas kaunis räpased noormehed auravat ja mitte väga armsalt lõhnavat toidusodi suurtest plekktoobritest kaussidesse ja taldrikuile potsisid – nagu praaka või rokka loomakünadesse. Seejuures tallasid nad jaluli istepinkidel ringi ja vedasid neid mööda ka oma toobreid edasi.

„Kas see on siis söök ja söögikoht teise laevaklassi reisijatele?” küsisin saksilaselt.

„Siin on esimene, teine ja kolmas klass demokraatlikult ühele järjele seatud,” sain vastuseks. „Vahe seisab ainult selles, et kaks ülemist klassi käivad teisel ajal söömas kui kolmas. Kui aga raha eest sööte, siis saate tellitud toitusid nii kaua oodata, et teie söögiaeg lõpul kolmanda klassi omaga kokku langeb.”

„Kas ka pogriruumid on „klassivahedeta“?”

„Ei. Siin on vahe selles, et kolmandas klassis tuleb suurema ruumi peale vähem, ühendatud esimeses ja teises klassis aga väiksema ruumi peale rohkem inimesi. Ses suhtes on Ellise saare ülemus pahemal pool rahvameelsust. Oodake õhtu ära, külamees, ja te näete imet!”

4

Reporteri-uudishimu sundis mind esmalt maksuta lõunalauas istet võtma. Ma jäin sinna aga ainult paariks minutiks. Juba leeme ja liha limane, sodine nägu pitsitasid kurgu kinni. Maitsen siit, maitsen sealt, nämmitsen natuke kinniste silmadega – ei midagi! Mis ei libise, see ei libise! Ja sellisel toidul peavad inimesed nädalate ja kuude kaupa elama! Laevaseltside armuleib? Mis armuleib! Need rahvusvaheliseks trustiks ühinenud laevaseltsid pruulivad väljarändajatest iga aasta nuumatud dividendid välja, nad on sõiduhinnad viimasel aastakümnel ühiselt tohutu kõrgeks kruvinud ja nad ajavad oma äri põhimõtte järgi, mida nimetataks avalikuks pettuseks, kui kapitalistlikus ärimaailmas oleks sõna „pettus” tuttav. Üheski laevaagentuuris, kust sa endale kalli raha eest sõidupileti ostad, ei ilmutata sulle poole sõnagagi, et Ameerika sadamates lõksud välja on pandud, kuhu sa imekergesti sisse võid sattuda, et Ühendriikide sisserändamisseadused on täis haake ja konkse, mille abil ülearuseks peetavad juurdetulijad ilma mingi tõsise põhjuseta tuldud teed tagasi võidakse saata. Ainult sinu tervis vaadatakse agentuuris ja laeval pealiskaudselt üle, aga kui sa sellest enesele lootuse ammutad, et Ameerika tohter sinu ka terve leiab olevat, siis võid kindlasti eksida. Ta tarvitseb su ihult mõne muhukese või vistrikukese leida, ta otsib su keha küljest mõne iludusvea üles ja sa lähed armutult tagasi, kui sa ametnikkudele vahest muidu ei meeldi, nimelt priske noorusega ja atleetliku tugevusega. Sa lähed mittemeeldimise puhul juba sel nii ligidal seisval juhul tagasi, et sul Ameerikas varaliselt heal järjel olevat sugulast või sõpra ei ole, kes sulle tööd ning tarbe korral ainelist abi võiks anda ja kes sisserändamisjaama sulle järele tuleks. Oma tõotusi peab see toetaja kohtu ees pealegi vandega kinnitama. Ameerika sisserändamismäärused on sari, millest läbi pudenevad need, kellel siinsele produtseerivale kapitalile küllalt tüsedat tööjõudu pole müüa pakkuda või kelle tööjõu kohta vahest karta on, et see Ameerika kurnavaile töömeetoditele küllalt ei vasta. See sari peaks aga väljarändajale, kes oma senise elamise-olemise mahajätmisega ja ühest maailmajaost teise kolimisega raske varalise riisiko enda peale võtab, põhjalikult tuttav olema. Iga laevaagentuur peaks, enne kui ta tahtjale sõidutähe müüb, need määrused trükitult viimasele ette panema, kirjaoskamatuile neid aga suusõnal teadustama. Seda laevasõiduliinidelt nõuda oleks valitsuste kohus. Aga valitsused kaitsevad „isamaalise rahvamajanduse” tulul laevaseltse, mitte rahvast, kelle kopikatega need seltsid õitsvat äri ajavad. Nagu mulle üks teadja Ellis Islandil hiljem ette arvas, sööb kolmandas klassis reisiv väljarändaja teekonna vältel kõige rohkem 6 dollari eest toitu ära, tagasisaatmise puhul siis teist korda 6 dollari eest; need 12 dollarit sõiduhinnast, 38 dollarist, maha arvata, jääb ühingule 26 dollarit järele, millega on sõiduhind ikka veel nii hiilgavalt makstud, et selts tagasisaadetutegi pealt veel kasu saab. Sest neid, kes kontrolljaamas pikemat aega laevaliinide sandileiba peavad sööma, on sisselastavate või ruttu tagasisaadetavate väljarändajate kohta, kellede pealt ühing täie või poole tulu saab, ju võrdlemisi vähe.