» » » » Friedrich Reinhold Kreutzwald - Paiklikud ennemuistsed jutud

Friedrich Reinhold Kreutzwald - Paiklikud ennemuistsed jutud

Здесь можно скачать бесплатно "Friedrich Reinhold Kreutzwald - Paiklikud ennemuistsed jutud" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Сказка, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Paiklikud ennemuistsed jutud
Рейтинг:

Название:
Paiklikud ennemuistsed jutud
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Paiklikud ennemuistsed jutud"

Описание и краткое содержание "Paiklikud ennemuistsed jutud" читать бесплатно онлайн.



1. Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada 2. Parknaha-kaupmees 3. Porkuni preili 4. Vinguv jalaluu 5. Paigast läinud järveke 6. Narva kaupmehe tütar 7. Kus Narva endine varandus magab 8. Vaskjala silla piiga 9. Emujärv ja Virtsjärv 10. Toolse rannamehe tütar 11. Näljaaja mälestuste kivikuhjad 12. Palmse härrade varjaja-vaim 13. Kotka küüsist päästetud kuningapoeg 14. Mereneitsike ja Palmse härra 15. Kabeli ehitamine 16. Palmse härra päästab Tallinna vaenlaste käest 17. Palmse prouade surma-kuulutajad 18. Kodukäijate kütt





Friedrich Reinhold Kreutzwald

Paiklikud ennemuistsed jutud

1. MIKS TALLINN IIAL VALMIS EI TOHI SAADA

Igal sügisel tõuseb kord pimedal keskööl üks väike hall mehike Ülemiste järvest, läheb mäge pidi alla linna väravasse ja küsib väravavahilt: „Kas linn juba valmis või kas on seal veel midagi ehitamist?“

Nagu nüüd suuremates linnades enamasti ikka juhtub, et ehitamisetööl palju iial puhkamist ei leita, vaid kui uusi hooneid ei ehitata, tuleb vanade kallal mitmes paigas kohendamisi, lappimisi ja teisiti-seadmisi, nõnda et palju iialgi töövahet ei ole, kus kõik ametimehed puhkaksid. Aga peaks ka kogemata ühel puhul kõik ehitamisetöö seisma, siiski ei tohita seda järvemehikesele kuulutada. Sellepärast on kohtu poolt linna väravavahtidele kindel käsk antud halli vanamehikese küsimise peale iga kord vastuseks anda:

„Linn ei ole veel kaugeltki valmis, seal on palju ehitamisi poolikul, mis ehk mõne hea aasta aega ära kulutavad, enne kui kõik tööd korrale saavad.“

Võõras vanamehike vangutab siis vihaselt pead, pobiseb sõnu, mida vaht ei oska, pöörab kanna pealt ümber ja läheb Ülemiste järve tagasi, kus tema alaline asupaik on.

Peaks temale küsimise peale kogemata vastuseks antama, et valmis linnas midagi ehitamist enam ei ole, siis saaks selsamal tunnil Tallinnale ots tulema, sest et Ülemiste järv kõige veekoguga Lasnamäelt orgu alla langeks ja linna kõigega ära uputaks.

2. PARKNAHA-KAUPMEES

„Vaht hüüab linnas südaööd,
Kes sõidab ratsul salateed?“

Vanal ajal nähtud Lasnamäel kuuvalgetel öödel sagedasti üht raudriides meest kõrge valge hobuse seljas, kimp pargitud nahku kaenlas, mida ta teekäijatele müüa pakkunud, kellega ta kogemata kokku saanud. Aga keegi ei himustanud pakutud kaupa osta, sest et nahkadel vänge inimese hais küljes leitud, mis ostjad ära hirmutanud.

Ühel ööl tulnud üks väike kitsehabemega vanamees ja küsinud: „Mis hinda sa, vennike, oma parknahkade eest tahad?“

Raudriidelane kostnud:

„Mulla põrmus rahulist puhkamist, mis mulle tänini veel osaks ei ole antud.“

Vanamees hakanud taga nõudma, mis süü pärast uhke ratsamees mulla sängis rahu ei leidvat ja kes teda sealt igal ööl sõitma sundivat. Raudriidelane andnud vastuseks:

„Ma olin omal ajal kuulus sõjamees, Pontus oli mu nimi; ma lasin sõjas surnud meeste nahad seljast nülgida, parkalil parkida ja neid siis hobuste ja lojuste nahkade asemel tarvitada, nõnda et minu majas muid nahkasju ei leitud, kui mis pargitud inimestenahkadest tehtud. Saapad mu jalas, vammus ja püksid, mis mul raudriiete all seljas, niisamuti hobuse sadul, valjad ja muud rihmad, mis sa siin praegu näed, on pargitud inimestenahkadest õmmeldud. Enne surma jäi veel hulk pargitud nahku järele, sest et mul sel puhul midagi nahkriistu enam tarvis ei olnud. Kui ma teise ilma väravasse jõudsin ja parajasti sisse tahtsin astuda, hüüdis väravavaht: „Pea kinni! Sind ei tohi ma varem sisse lasta, kui sa õmblemata pargitud inimestenahad oled ära müünud. Aga et sul luba ei ole päeval hauast välja tulla, pead sa öösel kaupa otsima, kes sinult nahku tahab. Sõida igal keskööl kuke lauluni Lasnamäel teede ligidal ratsu seljas, kuni nahkadele ostja leiad.“ Ehk ma nüüd küll juba kahe põlve rahvale nahku müüa olen pakkunud, siiski ei ole keegi neid tahtnud osta, sest et vänge inimese hais nahkade küljes olla.“

„Noh,“ kostnud vanamees, „nimetatud vea pärast ei lähe mina sinu kaupa põlgama. Kui sa nende eest suuremat hinda ei küsi kui lahtipäästmist öösisest sõidust, siis lööme käed kauba peale kokku. Astu hobuse seljast ja tule minuga ühes.“

Pontus rõõmustas, et ta ostja oli leidnud, võttis nahakimbu kaasa ja hakkas vanamehega seltsis minema. Aga ostja viinud ta otsekohe põrgu.

Ukse lävele jõudes võtnud vanamees oma tõsise kuju – sarved peas ja saba taga, lükanud Pontuse tuppa ja hüüdnud koleda häälega:

„Pontuse nülitud mehed, astuge ette!”

Seal tulnud nahata mehi karjakaupa kokku, kes kõik verisele lihale katet tagasi pärinud.

Vana-peremees ütelnud hambaid irvitades:

„Nülgige temal nahk seljast ja venitage iga päev nii kaua tema nahka, kui teie lihale ja kontidele küllalt katet saab.“

3. PORKUNI PREILI

„Mis tulevalgust tiigi peal
Vaht öösel tähel’ pannud?
Kas kaugelt vana rahva hääl
Sest sõnumeid meil’ annud?“

Öövahtide suust teadnud rahvas vanal ajal ümberkaudu paljugi imelikust tulevalgusest rääkida, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtaval olla. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära.

Ehk tiigi tuluke küll vanasti juba rahvale tuttav asi olnud ja palju inimesi oma silmaga tiigi valgust näinud, siiski ei teadnud keegi asja sündi pikemalt ära seletada. Viimaks leitud Haljala kihelkonnast üks vanarauk, kes selle poolest sügavamat otsust võinud anda. Tema jutt kostnud nõnda.

Mõnisada aastat enne Rootsi aega elanud kindlas Porkuni lossis üks vahva sõjamees rüütlite seisusest, kes kui poissmees oma noore õega majapidamist talitanud. Rüütel pidanud kui sõjamees sagedasti kodunt ära olema, mis ajal tema õde ühe noormehega sõprust sigitanud, mis kaugemale läinud, kui mõlemad ette võinud arvata. Kui preili oma olemist nii pikalt tundnud, et ta naisetanuta enam ei arvanud läbi saavat, pidanud ta nõu juhtunud õnnetust vennale üles tunnistada. Ta läinud ühel päeval venna kambri, langenud tema ette põlvili, tunnistanud oma eksimist ja palunud luba ennast noormehega lasta laulatada

Vend aga tõuganud teda tulises vihas kui koera jalaga eest ära, lasknud õe eksitaja tuppa kutsuda ja löönud mõõgaga temal pea otsast maha, nii et veri preili peale langenud, kes ehmatusest ära minestanud. Siis käskinud rüütel keset tiiki jää sisse augu raiuda, vedanud ise õe karvupidi sinna ja lükanud ta elusalt üle pea jää alla vette; ise jäänud ta nii kauaks augukaldale valvama, kui viletsal loomal enam elupäästmise lootust ei võinud olla.

Aga et õnnetu preili pattu kahetsemata vägivaldselt surma oli leidnud ja kirikliku õnnistamiseta märga hauda pidanud langema, sellepärast ei võinud tema hingele seal rahupõlve tulla, vaid rahuta hing pidavat igal ööl küünla viisil tiigi peal paistma. –

Kui kirikuõpetaja vanarauga juttu kuulda saanud, läinud ta ühel päeval lootsikuga sinna kohta tiigi peale, kust öösine tulevalgus tõusnud, õnnistanud matmise sõnadega hauapaika ja pidanud pika palve, misläbi preili hing igavese rahu osaliseks oli saanud.

Hiljem ei ole kellegi inimese silm öösel Porkuni tiigi peal enam tulevalgust näinud.

4. VINGUV JALALUU

„Mis ta kisa kihutanud,
Nutuhäälta äratanud?“

„Kalevipoeg“

Jõepere Arukülast Kadrina kiriku poole minnes läheb tee kitsast orust läbi, kus enne, nagu vanemad inimesed veel selgesti mäletavad, öösel sagedasti haledat vingumisehäält kuuldud, mis kui piinatud looma kaebamine kostnud. Mõned möödakäijad näinud kuuvalgel ööl ka kedra viisil keerlemist, mis ehk kuuldud vingumist võis sünnitada.

Päevavalgel ei leitud sealt muud kui üks inimese jalaluu, mis omas paigas liikumata seisnud. Keegi ei teadnud tõesti ütelda, kas jalaluul öösise vingumise ja keerutamisega midagi tegemist on või ei.

Aga üks julge südamega Aruküla noormees ei leidnud varem rahu, kuni asjalugu temale selgeks saanud. Tema olnud paar korda seisma jäänud, kus teised hirmu pärast sammusid kiirustanud. Seal näinud ta, kuidas jalaluu keerutamine vingumist sünnitanud, mispärast ta salamahti nõu pidanud asjalugu põhjani tundma saada.

Ühel kuuvalgel ööl läinud ta orgu, kuulnud juba eemalt vingumist ja näinud ligemale minnes jalaluu imelikku keerlemist. Tema vaadanud tükk aega naljakat kedratantsu ja näinud selgesti, et vingumine tõesti luu kiirest ümberkeeritusest tõusnud. Seal karanud ta paar sammu edasi, sasinud mõlema käega luukedrast kinni, mis veel tema pihus sipelnud, kui tahaks ta julge mehe käest vägisi pakku põgeneda. Aga tugeva mehe nahkkindad ja sepapihi-sarnased sõrmed ei lasknud vangistatud asja nii hõlpsasti enda käest putkama minna.

Aegamööda lõppes jalaluu siplemine ja äkitselt seisis üks võõras mees luuhoidja ees, kes kui tuulest sinna oli visatud. Võõras mees pajatas:

„Tuhat tänu sulle selle heategemise eest, et sa mind pikast piinapõlvest oled tulnud päästma, kus minu vaene hing tänini rahu ei võinud leida. Küll käis rahvast paljugi mööda, siiski ei olnud kellelgi julgust tantsivat luud oma kätte võtta, nagu sina, hea mees, praegu tegid. Talita pikemalt, kuidas ma sulle tähendan, kõik nõnda, et minu väsinud hing ükskord puhkama saab, siis pead sa oma vaeva eest kuningliku palga saama.“

Homme hommikul, kui koiduvalget tõstab, kaeva siia kohta, kus meie praegu seisame, üks seitsme jala sügavune ja kuue jala pikkune haud, pane kont haua põhja hommikupoolsesse otsa, mine siis ja palu kirikuõpetaja siia, et tema palve ja surnumatmise õnnistamisega selle kondi maha matab, siis pääsen ma piinast ja saan igavesse rahusse puhkama.

Ma olin omal ajal rikas ja suur kuningas Rootsimaal; ülekohus kihutas mind siia maale sõdima, kus väga palju vaga verd minu läbi ära valati, sellepärast pidin ma pattude nuhtluseks sõja-mässamisel siin paigas õnnetu otsa leidma. Suurem osa väge langes minuga selsamal päeval, riismed, mis õnnekorral järele jäid, põgenesid pakku, nii et kellelgi aega ei olnud surnute peale vaadata. Vaenlased riisusid minu keha paljaks ja jätsid kui koera raipe siia maha. Hiljem olid metsalised minu keha ära söönud, nii et muud temast järele ei jäänud kui see ainuke jalaluu, mida siia vinguma pandi, kuni keegi tema peale juhtuks halastama, et luu saaks maha maetud ja minu hing pattude piinast päästetud.

Kui jalaluu seatud surnu viisil on sisse õnnistatud ja kirikuõpetaja kolm labidaotsa-täit mulda tema peale on visanud, siis ära täida hauda veel mullaga, vaid oota seni, kui kirikuõpetaja on koju läinud. Pärast kaeva hauda hommiku poolt servast veel poole jala osa sügavamaks, sealt leiad sa oma vaevapalga. Leitud rahast maksa 25 taalrit kirikuõpetajale matmise eest, lase viiskümmend taalrit kiriku vaestele jagada; mis sellest üle jääb, on kõik sinu oma, miska sa teha võid, kuidas sa ise tahad.“ Nõnda rääkides olnud võõras niisama imelikult mehe silma eest ära kadunud, nagu ta sinna oli tulnud.

Mees pannud vaia sinna kohale märgiks, kuhu ta haua pidi kaevama, läinud siis koju labidat tooma ja olnud koidu piiril juba tööl, nagu temale olnud õpetatud. Jalaluu seisnud vaia kõrval liikumata, nagu ta sinna maha oli pandud. Lõuna ajal saanud haud valmis, mees pannud jalaluu sisse ja läinud siis kirikuõpetajat sinna paluma, kellele ta oma öösise juhtumise otsast otsani kõnelnud; siiski ei lausunud ta matmise palgast sõna, sest et ta isegi veel ei teadnud, kas ta midagi peaks leidma, ja tühja lubamisega valelikuks ei tahtnud ta jääda.

Kirikuõpetaja pannud küll väga imeks, mis ta mehe suust kuulnud, siiski ei tõrkunud ta pikemalt vastu, vaid läinud mehega seltsis rahutut inimesekonti ristirahva viisil maha matma. Pärast õnnistamist ja kirikuõpetaja äraminekut kaevanud mees õpetust mööda hommiku poolt haua serva poole jala osa sügavamaks, seal tulnud lai vaskne kaas maa seest temale vastu.

Kaant lahti kangutades leidnud ta nelja toobri suuruse vaskkatla, servini rootsi taalritega täidetud. Tema püüdnud kangiga katelt üles kergitada, mis kogunisti võimalik ei olnud, sellepärast jätnud ta tühja töö, võtnud kuue seljast, laotanud maha, kuhu peale ta kord-korralt nii palju raha pannud, kui turjal jõudnud ära kanda. Kantud rahalasud puistanud ta natuke maad eemal põõsaste varju maha, kuni katel põhjani saanud tühjendatud; katla põhjas olnud veel ligi poole külimitu osa selget kulda. Tühja katla jätnud ta sinnasamasse, täitnud haua mullaga täis, silitanud siis pealt ühetasa ja läinud külast hobust tooma, miska varandust ära vedada. Aga hobusel olnud kaks korda tugevasti vedamist, enne kui kõik raha ära viidud.

Nüüd tasunud õnnelik rahaleidja kirikuõpetajale matmise palga, andnud ka viiskümmend taalrit vaeste osa õpetaja kätte ja palunud neid kiriku vaestele ühetasa ära jagada.

Mõne päeva pärast ostnud ta enesele kaks tugevat hobust ja rautatud vankri, pannud rahakoorma peale ja läinud oma kohalt ära. Kuhu? – Seda ei ole hiljem keegi kuulnud; aga arvatakse, et ta üle mere kas Soome- või Rootsimaale olla läinud, sest et leitud taalrid kõik Rootsi kuningate raha olnud, mis seal enam maksab kui meie maal.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Paiklikud ennemuistsed jutud"

Книги похожие на "Paiklikud ennemuistsed jutud" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Friedrich Reinhold Kreutzwald

Friedrich Reinhold Kreutzwald - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Friedrich Reinhold Kreutzwald - Paiklikud ennemuistsed jutud"

Отзывы читателей о книге "Paiklikud ennemuistsed jutud", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.