» » » » Matthias Johann Eisen - Luupainaja

Matthias Johann Eisen - Luupainaja

Здесь можно скачать бесплатно "Matthias Johann Eisen - Luupainaja" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Сказка, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Matthias Johann Eisen - Luupainaja
Рейтинг:

Название:
Luupainaja
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Luupainaja"

Описание и краткое содержание "Luupainaja" читать бесплатно онлайн.








Matthias Johann Eisen

Luupainaja

Esimene jagu: Arutlused luupainajast

I. Kuidas mu kinnas luupainajaks sai ja kuidas mu kinnast tapeti

Kinnas luupainajaks? Mis imelik jutt see on? Kes seda enne kuulnud? küsib lugeja vist imeks pannes. Üsna õige, mina ei olnud niisugust lugu enne ka kuulnud kui seda keegi mulle hiljuti kõneles.

Ma jutustan juhtumise just, nagu ma selle kuulnud.

Ajalehed ja kalendrid kirjutasid juba mõnda aega rahvaluule korjamisest – rääkis mulle Harju Hans. Mis ime siis, kui sõnad viimaks minusse mõjusid, ehk küll mu vennad minu kohta ütlevad, et tarvis paar saapaid enne ära kulutada, kui mind saavad midagi uut asja ette võtma. Heakene küll, ma sulemees sugugi ei ole ega mu laulud luuletaja albumis veel ei seisa, laulud, mis ma korjanud, aga siiski võtsin ma ajalehtede soovi peale südame rindu ja läksin rahvaluule korjamise teekonnale. Ammugi teadsin, et Vana-Viiu ütlemata palju vanu jutte ja laule oskab. Vana-Viiu oli mulle siis nagu Põhjala neiu taevakaarel, kes mu südant magnediga ligi vedas ehk, nagu meie noored laulikud ütlevad, Vana-Viiu oli see Põhjala neiu, kes mu südame nagu petrooleumilambi põlema pani. Vana-Viiu oli eht Põhjala neiu, ainult selle väikese vahega, et ta taevakaarel istumise asemel ahju äärel istus ja punapõskede asemel kena kollakas värv ta 70 suve äraelanud palgeid ehtis. Ahju äärel istudes kudus Vana-Viiu kuldkangast, ei, ütleme parem kuldsukka, sest sul oleks raske mõista, kuidas Vana-Viiu ahju äärel istudes kangast võis kududa. Kuldvill, mille lõngast Viiu sukka kudus, ei olnud küll Kolhise jäära seljast niidetud – Kolhises ei olnud Viiu veel iialgi käinud, ta kõige pikem tee oli eluajal ainult Lääne-Peterburki ulatanud – ei, Viiu arvas koduse ute villa kuldseks küllalt ja oli rõõmus, kui sestki sukalõnga jätkus.

Heakene küll, Vana-Viiu ahju äärel võitis minu südames seda puhku Põhjala kuldneiu, sest Viiu laulis mulle nii palju laule ja vestis nii palju jutte, et mu pea küll vist rohkem auras kui mõnel Tallinna laulikul, kui see Keila laada tarvis 100 laulu ühe päevaga valmis sepitsenud ja rahvale rõõmuks trükikotta saatnud. Kõik Vana pere rahvas kogus end meie ümber kokku ja kuulas Viiu lugusid pealt, otsegu oleks Viiu uueks Odüsseuseks saanud, kes oma eksiteedelt nüüd tagasi tulnud. Ja ometi ei olnud Vana-Viiu eksitee kaugemale ulatanud kui hundisohu, kui Viiu korra Pilli-Peetri pulmast sooja peaga koju minnes enam õiget teed kinni ei osanud pidada. Nagu Kalevipoeg Taara kangelaste keskel “kuulas käsipõsikille” laulikute lugusid, nii kuulas Vana pere Viiu lugusid, ehk need küll ammugi perest kõige pisemaidki teateid ei annud.

Igal asjal oma aeg! ütleb vanasõna. Minu harjumata käsi väsis kangest kirjutamisest, ei väsinud aga Viiu suu vestmisest, liiatigi kui talle vähe hõbevalget keeleliigutamise eest andsin. Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu kõõrutanud. Ma ise tegin viimaks lõpu, seda enam, et ükski hur ega Aaron mu käsi ei toetanud, ja teiseks, et mu kõht seda kunsti veel kätte ei olnud õppinud, mida mustlane ilma tagajärjeta oma hobusele õpetas, kui see ta käest süüa nõudis ja mustlane toidu muretsemise ilmaaegu tööks ning vaevaks pidas.

Tegin siis lõpu, selle kindla tõotusega, tuleval nädalal kirjutust jätkama tulla. Enne seda polnud mul aega. Tänasin Viiut südamest lahkuse eest, soovisin, et ta mulle alati Põhjala neiuks jääks, ja läksin siis kodu poole, rõõmus nagu võidupaberi omanik, kes pangast 200.000-ga koju sammub, nii et maa raha raskuse all üsna väriseb. Õieti ütelda, pidasin ma ennast veel õnnelikumaks, sest 200.000 mees peab igal silmapilgul kartma, et Morando Morandiini II teel vastu tuleb, hoolimata sellest, et 200.000 mees paruni viisi kas ka kuue hobusega sõidab, püstoli otsa vastu 200.000 mehe rinda paneb ja ütleb: “Vennas, jaga õige seda suurt varandust! Miks peab sinul nii palju olema ja minul ei midagi!” Ja Morando II võtab, mis oma arvab olevat, istub tõlda, lükkab 200.000 mehe välja ja sõidab oma teed. Minul niisugust kolli karta ei olnud. Minu varandust ei himustanud Morando I ega II.

Koju minnes jättis Vana pere mind lahkesti jumalaga, nagu oleksin ma mitte Viiuga, vaid Vana 18-aastase Maiega praegu kindla kosjakauba ära teinud ja nagu oleksin ma tulev Vana peremees. Vana peremehe poeg, 25-aastane Jaak, tuli mind veel koguni õueväravasse saatma.

Sügisene vilu sundis mind teel kindaid kätte panema. Panen ühe kinda kätte, hakkan teist panema, ei kinnast kuskil. Kuhu mu kinnas jäänud? Otsin kõik taskud läbi, ei kinnast ühtigi! Kas oli kinnas teel maha kukkunud? Ei, vist mitte, sest koju minnes ei olnud ma taskust midagi võtnud. Et kinnas jalad alla võtnud ja taskust ise ära jooksnud, seks puudus mul usk. Kuhu siis kinnas saanud? Tuletasin meelde. Tuligi meelde, et Vanal lugusid üles kirjutades kindataskust teise pliiatsi olin võtnud. Vist tõmbasin pliiatsit taskust võttes kindagi taskust välja. Nii see küll oli. Minu kinnas oli sedaviisi tõesti Vanale jäänud öömaja pidama. Ei arvanud heaks ennast pakase poisi kätte piinata anda.

Seisin nüüd nagu Herakles ristteel. Õigust ütelda ei näinud ma ristteed kuskil, sest et ma ainult jalgteerada mööda koju sammusin. Sellevastu olid mu mõtted Heraklese viisi ristteel. Kas Vanale tagasi minna kinnast tooma või otsekohe koju sammuda ja kinda toomine homseks jätta? Kanad pöörsid endid magades õrrel vist juba teisele küljele ja punaseharjamees rehkendas, mil oma lauluga vanapaganale selle kõige parematel ettevõtetel pussi mängida ja teda kihutada katla alla tuld rutemini tegema, kui venelased Napoleoni meie maalt välja kihutasid. Selle peale vaadates ja urisevat kõhtu meelde tuletades jätsin täna kinda kindaks ja sammusin kodu poole. Eks olnud hommegi veel aega kinnast ära tuua.

Teisel hommikul rändasin uuesti Vanale. Ei sõitnud saaniga sahinal, nagu Veske omal ajal kinda kaotamisel ja otsimisel, vaid apostlite kahe ruunaga läksin kinnast otsima.

Talule sisse ma sammusin;

Vastu tuli neiuke.

“Neiu, kas nägid üht kinnast maas?

Ütle mulle, hellake!”

nõnda küsisin ma Vanale jõudes kui Vana-Mai mulle ukse peal vastu tuli, küsisin Veske sõnaga ja lootsin, et Vana-Mai sama tark on nagu Veske tütarlaps ja mulle, kui mitte minu, siis oma kinda annab, naljatades:

“Külamees, keegi su kinnast ei näind;

Palun, võta vastu see!”

Vastuse ootamine tahtis mind aga uut Messiast ootavaks Heebrea meheks muuta. Kõige vähemalt näitas lugu, nagu oleks Maiel vaheajal tõsine peigmees käinud ja Mai peigmehele oma keele armastusepandiks kinkinud või Sakariaks saamist tõotanud. Võõraema silmadega vahtis ta mu otsa ega lausunud musta ega valget.

Mai on täna vist pahal tuulel. Olgu peale. Ega ma teda kummardama hakka, kui ta ei soovi rääkida.

Tahan teistelt küsida!

Ümisesin iseeneses Veske laulu sõnadega ja astusin tuppa.

Toas leidsin pererahva kõik koos. Teretasin.

Mis ime see? Kas oli Maie peigmees kõige Vana pererahva keeled suust ära varastanud selle järele, kui Mai ise oma keele talle pandiks pannud? Või oli Vana pererahvas ööse unes Gorgo pead näinud ja kole pea nende vere tarretama pannud? Siiski üsna tarretanud ei võinud veri veel olla: Vana pererahvas liikus ja rääkis, rääkis kõige vähemalt eneste vahel. Vist oli keegi neile täna hommikul harju Laulikut ette lugenud ja lauludega nende kõrvad ära kuretanud. Nii vist. Tarvis oli valjumalt rääkida. Hüüdsin:

Ära mu kinnas see kadus siin;

Tulin kinnast otsima!

Ei paremat palka ühtigi. Keegi ei vasta mulle. Vana taat vaatab minu peale, aga niisuguse pilguga, nagu möirgav lõvi omal ajal Tallinna kantsist välja tulles. Oleks ehk lakkagi vastu külge peksnud, kui tal nimelt lakka oleks olnud. Terve Vana pere näis nõu kokku pidanud olevat mind täna lõunaooteks ära õgida; nii põrnitsesid nad kõik mu peale ja ootasid veel nagu parajat silmapilku. Vana taat tõstis peale selle veel käe rusikasse, näitas mulle rusikat, mis, mööda minnes öeldud, täna vist pesemata jäänud, ja tähendas rusikaga ukse peale.

Seda tähendust polnud aga tarviski. Niipalju mõistust oli mul eneselgi peas, et ma lõvide pesas ei tahtnud viibida. Vana pere oli aga nagu lõvipuur. Jättes Vana rahva hambaid irvitama, astusin õue tagasi.

Kodu poole minnes arvasin iseeneses: vist on Peltsebuul täna ööse Vanal võõraks käinud ja Vana rahvaga mõne lepingu teinud, mille järele Vana pere rahvas sest saadik möirgavateks lõvideks peab saama. Eilset lahkust tänase viha ja vaenuga Vana peres võrreldes ei osanud ma enam muud otsust teha.

Koduteel juhtusin Vana sulase Jüriga kokku.

Vist on see niisamasuguseks käest läinud nagu kogu Vana pere! mõtlesin iseeneses. Aga eks tehkem proovi. Teretasin.

Mis ime see? Jüri võttis tervise vastu.

Mina kohe küsima: “Jüri, kas teie rahvas “Tuhat ja üht ööd” vaatamas käinud ja nüüd kõik möirgavateks lõvideks muudetud? Ei oska enam sõnagi rääkida. Peavad ainult nõu, kuidas mind ära õgida!”

Jüri puhkes naerma: “Või lugu nii? Või käisid juba meil! Ja jah, see on naljakas lugu küll! Seda pean sulle rääkima!”

“Räägi! Räägi, armas Jüri!” palusin. “Olen praegu nagu mõistatuste maal, kus enam mingist asjast aru ei saa!”

“Kuule siis!” ütles Jüri. “Tule aga, istume seni aia peale, kuni ma jutustan!”

Me istusime aia peale.

“Varsti pärast su äraminemist eile õhtul,” ütles mulle Jüri, “heitsime magama. Olime alles natuke aega maganud, kui meie Jaagule kange luupainaja peale tuli. Oigas ju ägas teine luupainaja käes mis hirmus.

“Vaatame, kes luupainaja on!” hüüdis Jaagu ägamist kuuldes Vana taat. Vaevalt pääsis sõna suust, kui juba tikust tuli oli üles tõmmatud. Kõik pererahvas tõusis üles luupainajat otsima, kelle küüsist Jaak seda puhku õnnelikult ära pääsnud. Mina üksi jäin asemele pikali. Otsiti luupainajat veel hoolsamini kui naiste-rahvad õhtuti klouni sugulasi mustakuuelisi taga ajavad. Otsiti, otsiti, ei leitud ometi midagi.

Korraga hüüdis vaheajal välja tulnud Viiu: “Käes! käes! Siin luupainaja ongi!”

Uudishimu pärast ajasin enda asemel püsti. Vahtisin nii, et silmad tahtsid peast välja karata, ei näinud ometi luupainaja varjugi.

“Kus on luupainaja?” küsisin.

“Siin, siin!” hüüdsid Vana taat ja Viiu ühest suust ja näitasid mulle kinnast.

“Aga see on ju kinnas!” vastasin ma.

“No jah!” ütles Vana taat. “Luupainaja on enese kindaks moondanud. Eks sa seda tea, et kui tuli ruttu üles võetakse, luupainaja kerge ärapääsmise peale mõteldes enese mõneks asjaks moondab. Me oleme kõik kohad läbi otsinud, ei leidnud aga midagi muud võõrast asja kui ainult selle kinda. Seep see luupainaja ongi!”

Viiu hakkas kinnast silmitsema. Võõras kinnas, päris võõras kinnas. Vaatas veel, hüüdis korraga: “Nüüd ma tean, kelle see kinnas on!”

“Kelle siis?” küsis kõik pererahvas.

“Kelle muu kui Uue Oti!” sähvas Vana Viiu. “Olen teise käes just niisugused kindad näinud, nagu see siin maas. Vaata kurilooma! Tuleb esmalt minu käest vana tarkust välja norima ja kui tarkus käes, tuleb meie Jaagule luupainajaks!”

“Ai, ai, ai, kurilooma!” hüüdis terve Vana pere.

“Tarvis kurjategijale hea õpetus anda!” sõnas Viiu.

“Mismoodi aga?” päris Vana taat.

“Eks sa tea, et kui luupainajaks moondatud asjale viga tehakse, see viga luupainajaks käivale inimesele tehakse!” seletas Viiu. “Tapame Uue Oti poolsurnuks!”

“Tapame !” ütles Vana taat.

Ja nüüd tehti vaene kinnas Prantsuse viimseks kuningaks. Suur pakk toodi tuppa, kinnas pandi peale ja hakati kinnast tapma. Seks võttis Vana taat kirve kätte ja andis kindale kirvega vopsu. Pöial katsus lennata, kargas kindast kaugele eemale, aga tiibade puuduse pärast arvas pea paremaks põrandale maha heita.

“Nüüd on Uue Ott pöidlast ilma!” hüüdis Vana taat.

“llma!” kädistas Viiu sekka. “Aga see on kurjategijale olles liiga väike nuhtlus!”

“Minugi poolest võime tal veel sõrmi otsast ära võtta!” ütles Vana taat.

Jälle tõusis ja langes kirves. Kaks kinda sõrme katsusid lõokesele järele lennata, pidid aga lennates nägema, et kana juba lennul võidu nende käest viib. Silmapilk hiljemini langesid kinda sõrmed põrandale maha.

“Ehk saab juba!” tähendas Vana taat oma timukatöö peale vaadates.

“Ei veel! Ei veel!” kädistas Viiu vahele. “Kõik sõrmed otsast ära! Seda on kuriloom küllalt ära teeninud. Jäävad teisele ju parema käe sõrmed muidugi järele! Leitud kinnas on pahema käe kinnas. Pahem käsi jäägu luupainajal ilma sõrmita!”

Niisugusele kangele nõudmisele ei võinud Vana taat vastu panna. Kolmat korda tõstis ta kirve kinda tapmiseks. Kirves langes ja kinda viimased sõrmed hüppasid kurvastuse pärast vastu lage, kus nad kümne kilgi öörahu rikkusid. Aga või ep Vana taat niisugusel tähtsal tunnil kilkidest hoolis!

“Nüüd anna veel hea kolks pihta!” käskis tark Viiu. “Aga anna silmaga, mitte teraga, sest muidu võiksid sa luupainaja täiesti ära tappa, kui kinda kirve silmaga pooleks raiuksid!”

Taat pani kinda veel kord paku peale ja vajutas kindale kirve silmaga niisuguse põmmaka pihta, nagu peaks ta paku peal vanapagana elu praegu võtma. Siis pistis naela kindast läbi ja peksis kinda naelaga seina külge.

“Sooh! Nüüd on luupainaja oma palga saanud!” hüüdis Vana taat võidurõõmuga.

“On saanud!” lisas Viiu juurde. “Nüüd aga olge targad, meie rahvas. Kui homme keegi meilt midagi tuleb saama, olgu Uue Ott või keegi muu, siis ei tohi talle midagi anda. Kõige parem ka mitte sõnagi vastata. Antakse midagi, siis ei mõju kõik sõrmede äraraiumine midagi. Ei anta aga, siis jääb luupainajaks käija eluajaks vigaseks!”

“Niisugused juhtumised olid mineval ööl meil. Nüüd saad vist asjast aru, mispärast meie rahvas sinu vastu möirgavateks lõvideks on muutunud!” ütles Vana sulane juttu lõpetades.

Tõesti, nüüd läksid mu silmad lahti ja ma teadsin, et ma enesele luupainaja au olin ära teeninud. Ma tänasin sulast ta teadete eest ja sammusin kodu poole.

Luupainaja lugu ei läinud mu meelest. Ühtelugu mõtlesin selle peale, kuidas inimesed meie päevil säherdust rumalust veel võivad uskuda.

Paar päeva läks mööda.

Korraga näen: Vana Mai tuleb meie õue. Astub tuppa, teretab. Lõvist korraga nagu lammas saanud. Siiski vahivad Maie silmad järgesti minu peale. Kas tuleb süüd andeks paluma? Või mulle viimaks ometi nagu Veske neiu kadunud kinnast kätte tooma? Või mind koguni kosima? Lühidalt: Maie meiletulek andis mulle suure mõistatuse mõistatada.

Mai varsti küsima: “Kuidas käsi käib? Kas teie peres kõik terved?”

Meie eit vastu: “Terved kõik nagu purikad vees!”

Mai uuesti pärima: “Kas teil keegi haige ei ole?”

Meie eit vastu: “Jumalale tänu, terved kõik!”

Mai uuesti teraselt minu peale vahtima. Õieti ütelda, tahtis Mai minu kätt näha, sest nimelt mu pahema käe sõrmede peale sihtis Mai oma pilkusid, nagu oleks süda sõrme otstesse konterbandiks läinud.

Viimaks Mai mulle ütlema: “Anna mulle õige kätt! Lepime ära! Mina pahandasin sind hiljuti, ei vastanud sulle midagi!’’

Ma sirutasin parema käe Maiele vastu.

“Ei, ei, leppimiseks antakse pahemat kätt!” hüüdis Mai kärmesti.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Luupainaja"

Книги похожие на "Luupainaja" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Matthias Johann Eisen

Matthias Johann Eisen - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Matthias Johann Eisen - Luupainaja"

Отзывы читателей о книге "Luupainaja", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.