Matthias Johann Eisen - Näki raamat

• Название: Näki raamat
• Автор: Matthias Johann Eisen
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Детская

---

Hakanud naesterahva poole minema. Naesterahvas põgenenud eest ära. Mees läinud kiiresti, naesterahvas veel kiiremini.

“Mis näki jalad tall on, et ei või järele jõuda!” pahandanud mees.

Ehk mees küll tasakesi nii ütelnud, kuulnud naesterahvas seda ometigi. Vaadanud korra ringi ja hüpanud siis vette.

Vesi vulisenud, vee vulisemisest kuulnud mees aga ühtlasi ka heledat naeru äält.

J. Blumfeldti suust.

18. Must härg laukas

M. Aija Veelt.

Vee valla maa sees vasta suurt raba, mis Köima ja Vörungi poole läheb, on suured sügavad laukad, mis “Kasklaugasteks” hüütakse. Seal nähtud enne alati näkkisid.

Korra läinud üks Vee valla mees sinna ligidale pardi jahile. Käinud tüki aega, ei näinud ühtki parti.

Viimati hakanud ära tulema. Näinud nüüd ometi: must härg tõusnud äkisti laukast ülesse ja ujunud mehe poole. Mees hoidnud teine poole lauka äärde. Härg jälle tema pool.

Nii ujunud härg mitu korda üle lauka, ikka sinna poole, kus mees olnud.

Viimati hakanud mehel hirm. Arvanud: ega see õige härg ole, vaid näkk. Läinud kohe koju, rääkinud lugu teistele.

Teised kohe: “Lähme vaatama!”

Hulk noori mehi tulnud kaasa. Läinud laukale.

Laukale jõudes tõusnud härg uuesti laukast ülesse ja hakanud meeste poole ujuma. Mehed pidanud esite nõuu härga kinni püüda.

Üks aga olnud targem. Ütelnud: “Mis me tast kinni püüame! Kes teab, kas on õige härg või on koguni mõni näkk!”

Nii pea kui mees näki nime nimetanud, kadunud härg nagu suur kala laukasse ära. Pärast ei ole teda iialgi enam seal näha olnud.

Teise korra näinud kütid seal ühe hane. Küll lasknud teda, aga kellegi kuul ei hakanud peale. Hani ujunud ikka keset laugast Viimaks võtnud üks kütt särgi eest preesi, pannud püssi, lasknud siis.

Nii pea kui pauk käinud, kadunud hani.

19. Sukka kuduv näkk

O. Hintzenberg Lehtsest.

Valge jõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas. Need näinud seal valges riides neiu edasi, tagasi kõndivat.

Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise:

“Kujun, kujun surnu sukka, kujun kooljal koiva katet!”

Tütarlapsed läinud uudishimulikult lähemale. Neiu tõmmanud tütarlapsi käega, otsekui kutsuks neid enese juurde.

Tütarlapsed ei julgenud ometi minna. Kuuldud laul kohutas neid ära.

Nüüd läinud neiu jõkke suure kivi otsa, visanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda:

“Tund on tulnud, mees pole jõudnud!”

Siis aga hüpanud plumsatades vette, jäenudki vette. Varsti selle peale upunud sinna üks mees ära.

20. Hõbeprees

O. Hintzenberg Lehtsest.

Kolu järvel Kadrina kihelkonnas püüdnud kaks noort meest kalu.

Korraga näinud noorem püüdja järve põhjas ilusa hõbepreesi.

Hüüdnud seltsimehe poole: “Ei tea, kes siia järve ilusa preesi ära kaotanud. Oot, ma võtan ära!”

Vanem mees aga olnud targem. Keelanud teist. Ütelnud: “Ära võta. See on näkk!”

Prees kadunud ära nii mis järv vahutanud.

Jutustanud Toomas Vall Kadrinast.

21. Näki särk

F. Vahe Hiiu Kassaarest.

Triksu külas Sepa jõe kaldal istunud korra väga ilus naesterahvas.

Külanaene läinud sealt mööda. Näinud seda.

Jõe kaldal istuja võeras naesterahvas kutsunud möödamineja naese enese juurde ja lubanud pead otsida. Külanaene läinud.

Võeras naesterahvas võtnud särgi seljast ära, pannud põlvede peale külanaese pea alla. Istudes libisenud võeras naesterahvas külanaesega ikka jõe kaldast alla poole.

Korraga näinud külanaene võera hambaid. Ütelnud: “Sull on nii mustad hambad nagu näki hambad!”

Näki nime nimetades kadunud võeras vette, särk aga jäenud külanaese kätte.

Külanaene läinud koju, pannud särgi selga ja kannud seda särki 7 aastat.

Korra tulnud jutt, kudas see särk nii kaua vasta pidada. Naene rääkinud, et see näki särk olla. Aga nii pea kui naene näki nime nimetanud, lagunud särk. Ei jäenud enam hilpugi kokku.

Ühe Kihelkonna mehe suust.

22. Mehe juhtumised

D. Pruhl Metsikust.

Mees läinud korra järve äärde. Näinud, et üks pisikene laps ennast seal pesnud.

Mees läinud sinna ja ütelnud: “Laps, mis sa teed siin?”

Sedamaid kadunud laps mehe silmist nagu tina tuhka.

Mees ise olnud nii väsinud, et kuhugile ei jaksanud minna. Seal ligidal olnud heina ladu.

Mees roomanud käpakille sinna heina lattu. Seal maganud mees ühe valu kolm päeva ja kolm ööd. Siis härganud üles. Olnud nii tugev, et jaksanud koju minna.

Sest ajast saadik ei läinud mees enam millalgi üksi selle järve äärde. See mees on kaua noor olnud, ei ole vanaks läinud.

Korra läinud see mees teistega seltsis sinna järve pesema. Sealt ära tulles jäenud haigeks ja surnud ära.

Peale mehe surma kuulnud teised õuest väikse nutu äält. Kui vaatama mindud, ei nähtud kedagi.

23. Võitlemine sõrmusega

J. Reitvelt Veelt.

Tüdruk läinud korra jõelt vett tooma. Leidnud jõe äärest hõbesõrmuse.

Tüdruk võtnud sõrmuse, pannud sõrme, Võtnud panged vett täis, tahtnud ära tulla. Ei saa kudagi viisi jõe äärest ära.

Ei aidanud muu kui pannud sõrmuse jälle sõrmest maha. Siis peasnud jõe äärest ära.

See sõrmus olnud näkk, kes tüdrukut tahtnud jõkke viia.

24. Jõkke viimise katse

M. Aija Veelt.

Kaks tüdrukut läinud korra jõe äärde heinamaale käima. Jõe kallast mööda edasi minnes tulnud äkisti kolmas tüdruk nende seltsi. Lahket juttu ajades läinud kõik kolmekesi edasi. Istunud viimaks põõsa äärde puhkama. Võeras tüdruk palunud, et teised ta pead otsiksivad.

Tüdrukud olnud ses nõuus. Teine hakanud pead otsima, teine aga jäenud selja taha muidu istuma. Pea otsimise ajal pannud võeras tüdruk käe selle tüdruku vöö alla, kes ta pead otsinud.

Selja taga istuja tüdruk näinud seda. Saanud aru, et see õige lugu ei ole. Võtnud nua, pannud tüdruku selja taha vöö alla, nii et tera pool välja poole olnud.

Natukese aja pärast karanud võeras tüdruk püsti ja tõmmanud ka teise enesega ühes jõe poole. Selja taga istuja tüdruk lõiganud aga nuaga kähku vöö katki. Nii ei saanud võeras tüdruk teist tüdrukut kaasa viia.

Võeras tüdruk hüpanud vette. Vesi löönud plahvatades üle pea kokku. Võeras kadunud nagu kala vette.

Nüüd alles saanud tüdrukud aru, et võeras keegi muu ei olnud kui näkk, kes teist tüdrukut ära tahtis uputada.

Sest saadik ei julgenud keegi sinna jõe kaldale käima minna.

25. Jänese tagaajaja

O. Hintzenberg Lehtsest.

Mees läinud ööse saeveske kõrvast üle silla. Näinud: jänes joosnud ta ees silda mööda edasi, tagasi. Ise ilus valge.

“Näe, möldril kodujänesed! Tarvis jänes kinni püüda!” mõtelnud mees.

Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna, tänna, olnud üsna mehe ligidal. Kätte jänest mees siiski ei saanud.

Viimaks lipsatanud jänes alla saepuru kambrisse. Mees järele. Pannud imeks, et kambris nii valge. Püüdnud jänest, aga ei saa hästi kätte. Jänes pugenud saepurusse.

Mees tahtnud järele minna, kuid löönud pea vasta seina.

“Mis pagana näkk sa oled, et sind kätte ei saa!” pahandanud mees.

Sedamaid läinud saepuru kamber pimedaks. Mees ei näinud enam jala ettegi. Tõmmanud tikust tuld ülesse. Põrganud ehmatades tagasi. Just ta ees vulisenud vesi.

Oleks mees ilma näki nimetamata edasi astunud, oleks ta jõkke sattunud.

26. Tõld hoostega jõkke

O. Hintzenberg Lehtsest.

Mees läinud üle Valga jõe silla. Korraga kuulnud sõidu mürinat.

Vaadanud tagasi, näinud: tõld kolme halli hobusega sõitnud talle tuhat nelja järele.

Mees kupatanud hobusele piitsaga, et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, tõmmanud tee kõrva, et saksad mööda peaseksivad.

Oodanud, oodanud, ei saksu ühtigi.

Vaadanud tagasi näinud: hobused ja tõld sõitnud jõkke. Vesi vulisenud ja kohisenud tüki aega.

Jõest ei tulnud enam kedagi välja. Jõkke sõitjad saksad olnud näkid.

Kaarel Evartovi suust Lehtsest.

27. Hobune kallale kippumas

O. Hintzenberg Lehtsest.

Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhtu küüni magama, üsna üksipäini. Teised heinalised läinud koju.

Teistel õhtutel tulnud Oolul raske töö järele kohe uni peale, aga täna ei tulnud.

Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamäel. Oolu mõtelnud: “Kes seal nii hilja veel piaks hõiskama! Vist mõni eksija! Tarvis vasta hõisata!”

Õisanud vasta.

Õisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimalt kui enne.

Oolu vaadanud läbi küüni seina, kas kedagi näha. Õisanud uuesti. Näinud aga: hall hobune tulnud õisates küüni poole.

Oolu pugenud seda nähes hirmuga heintesse. Hobusel olnud inimese sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juurde, noorsanud nii valjusti, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima. Just Oolu kohast.

Oolu lõdisenud heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis jõkke nii mis summunud.

Oolu vaadanud läbi prao, kas hobune siia poole või teine poole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natukese aega vee peal ja läinud siis vee alla. Pole enam välja tulnudki.

Oolu ei saanud hirmu pärast enam magada, vaid aelenud homikuni heintes. Ei jäenud enam üksi ööseks heinamaale, kartnud alati näkki.

28. Kärdla näkk

J. Keller Kroonlinnast.

Enne käinud Kärdla jõest näkk välja. Väike lapse näol käinud lammaste juures. Ise kutsunud lambaid: “Ute, ute, ute!”

Kui lambad juurde tulnud, võtnud näkk ühe kinni, vedanud jõkke, uputanud ära.

Selle peale tulnud jälle teist lammast ära viima.

Ka inimesi viinud see näkk mitu korda jõkke ja uputanud ära.

A. Mihkelsoni suust Saaremaalt.

29. Rägavere näkk

D. Pruhl Metsikust.

Rägavere mõisa soos on suured turbla augud. Neis käivad töömehed palaval ajal vahel ujumas. Üks naesterahvas hoiatanud küll töömehi: “Et ärge minge sinna suurde auku ujuma, seal on näkki nähtud!” Töömehed ise näinud augu juures ka ise paari korda ilusa naesterahva. see kadunud ikka äkisti ära, ei tea, kuhu saanud.

Ühel pühapäeval läinud jälle neli meest sinna auku ujuma. Rääkinud ise minnes: “Seal augus piab näkk olema. Näkk on ju vaim; mis ta meile teeb! Hea oleks, kui teda näha saaksime!”

Ujutud tüki aega. Kolm meest tulnud veest välja, üks jäenud ujuma.

Äkisti hakanud ujuja kisendama: “Nüüd viib! Nüüd viib!”

Ujuja olnud kalda ääres. Teised võtnud mehe käest kinni, tahtnud kaldale tõmmata, aga ei jaksanud. Mees kippunud ikka kesk augu poole. Keegi vedanud nagu jalust.

Mehed hüüdnud appi. Mõned tulnud veel appi. Siis saadud mees suure vaevaga elavalt hauast välja.

Kaldal rääkinud mees: Ta näinud, ilus valges riides naesterahvas tulnud vee põhjast ta poole. Mees hakanud küll kaldale ujuma, aga juba võtnud naesterahvas ta jalust kinni ja vedanud põhja. Vaevalt jõudnud mees veel appi hüüda.

Peale selle läinud korra neli tüdrukut selle augu äärde. Vees olnud ilus noor naesterahvas; see kutsunud tüdrukuid ujuma. Üks 16 aastane tüdruk läinud vette. Nii pea kui aga vette saanud, vajunud kohe põhja.

Teised joosnud külasse abi otsima. Mindud küll suure seltsiga augu äärde, aga ei leitud midagi. Otsitud mõnda päeva tüdruku keha, aga ei leitud midagi. Siis oli selge, et näkk tüdruku kõige kehaga ära viis.

Sest ajast ei läinud keegi enam sinna ujuma.

Jüri Vingelbergi suust Metsikust.

30. Paarika järve näkk

J. A. Veltmann Kõost.

Ennemuiste läinud üks vanadlane mees Paarika järve taha metsa kõndima. Järve kaldale jõudes näinud ta üsna enese ligidal noore ilusa naesterahva ennast pesevat.

Vanamees jäenud pärani suga lugu imestlema. Mõtelnud: Kes see naesterahvas ometigi siin piaks olema? Jäenud salaja vaatama, kuhu see naesterahvas viimati läheb.

Ilus naesterahvas pesnud enese puhtaks, kuivatanud lumivalge linaga kuivaks, pannud riided selga, sugenud pea siledaks ja ehtinud ennast iga viisi.

Viimaks võtnud naesterahvas lina ja seebi, sirutanud käed edespidi ja lasknud nagu merelind, pea eel, otseti kaldalt järve vette. Vesi löönud vulisedes kahelt poolt kokku. Vanamees ei näinud enam midagi. Sai aga aru kätte, et naesterahvas keegi muu ei olnud kui järve näkk.

H. Lutsu suust.

31. Võrtsjärve näkk

H. Kosesson Tarvastust.

Vanal ajal läinud üks vanamees pühapäeva homikul oma väikse pojaga Võrtsjärve äärde kõndima. Järve ääres näinud ta eemal kaugel üht inimest järve peal käivat.

Vanamees vaadanud seda ime asja kaua aega pealt, ega ole aru kätte saanud.

Viimati hakanud see inimene tema poole tulema. Siis näinud vanamees, et see õige ilus naesterahvas olnud.

Poeg isa käest küsima, mis see imelik asi tähendada.

Vanamees mõtelnud: Ega see õige asi ole, et inimene vee peal käib. Ütelnud ise: “Jumal Isa, Pojuke!”

Sedamaid kadunud naesterahvas sulinal vette ära.

Vanamees kõnelenud selle peale pojale, et ta vanemate käest ikka näkist kuulnud, aga ei ole seda iialgi uskunud. Nüüd on ta oma silmaga näinud, et kõik tõsi, mis vanemad inimesed räägivad.

32. Kahala näkk

J. Abreldal Kuusalust.

Kahala järve kalda peal võtnud korra kaks naesterahvast loogu.

Korraga näevad: üks hall vanamees kõnnib järve kalda ligidal vee peal.

Naesed ehmatanud seda nähtust nähes hirmsasti ära. Saanud aru, et see näkk olnud. Mõlemad vaadanud hirmu pärast Uuri küla peale. Järve poole jälle tagasi vaadates olnud hall vanamees selle aja sees kadunud.

33. Kaevu näkk

J. Abreldal Kuusalust.

Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk.

Tüdruk läinud kaevust vett tooma. Näinud sõrmuse vee peal.

Hakanud sõrmust ära võtma. Sõrmus kadunud vette. Üks imelik vägi tõmmanud ka tüdruku vette.

Üks mees juhtunud tüdruku vette langemist nägema. Mees tulnud, tõmmanud tüdruku kaevust välja.

Seda viisi peasnud tüdruk veel hingega ära.

34. Juhtumised kaevu juures

O. Hintzenberg Lehtsest.

Karjapoiss käinud metsas karjas. Iga õhtu vana kaevu juurde minnes tulnud ta juurde äkitselt tema suurune poiss. See olnud kangesti riiakas, püüdnud ikka karjapoisiga kisklema minna. Sundinud loome peksma ja kurja vanduma.

Viimaks rääkinud karjapoiss lugu teise karjapoisile. Läinud teisega kahekesi selle vana kaevu juurde. Kaevu vaadates näinud kaevu põhjas risu all ilma nahata koera.

Hakanud koerast rääkima. Sedamaid koer kaevust välja, neid taga ajama.

Poisid joosnud, mis võinud. Viimaks jätnud koer tagaajamise järele. Poisid peasnud ära.