Jakob Liiv - Kõrbelõvi

• Название: Kõrbelõvi
• Автор: Jakob Liiv
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Поэзия

---

Kolmas laul. Öömajal

Ju weerenud on päike selgest taewast
Ja eha tumendab kui hiilgaw kuld.
Kõik jääwad õhtule nüüd tööst ja waewast
Ja teewad walgustuseks üles tuld.
Siis seawad üles keedukatkad, potid,
Et õhtusööki keeta endile.
Ja toowad rohu pääle moonakotid,
Sest koht on söömapaigaks omane.
Ja kuni toidu katlad tulel keewad,
Ei ole kuulda jutuajamist,
Kõik tasakesti õhtupalwet teewad
Ja loewad tähtsaid kohte kooranist.
Nad Meka linna poole pöördud palgel
Kõik kooris kummardawad paludes,
Ja paistawad sääl nõrga tule walgel
Kui kujud, tõsised ja rahu sees.
Siis ridastikku perekonna wiisi
Kõik muru pääle maha istuwad
Ja sööwad maisi kooki, moosi, riisi
Ja ise lahkelt juttu westawad.
Kus wanemad on elanud ja käinud —
Kõik räägitakse noorematele,
Mis nemad ilmas tunda saanud, näinud,
Kõik külwatakse laste hingesse.
Ja pärast sööma, ümber suure tule
Nad mitmekordses ringis istuwad
Nii wagusi, et hingamist ei kuule,
Ja muinasjutu westmist ootawad.
Nii igakord kui Allah suurust kiites
Ju wäsinud on wagad rändajad,
Siis lõbusasti ühes aega wiites
Üksteisel muinasjutte räägiwad.
Päämees, kes kaua näinud elu, ilma,
On täna jutustajaks palutud,
Kõik waatawad nüüd tänades ta silma,
Ta nende palwet täita lubanud,
Solimann „Kõrbe waimust” muinasjuttu
On tõotanud õhtul rääkida,
Ta astub ootajate sekka ruttu
Ja algab kõnet walju häälega:1
„Siin kaugel kõrbes, kuhu surelikud
Ei pääse, on üks kuulus uhke loss,
Ta ilust särawad kõik lagendikud;
Sääl kunstirikkalt kallid kiwa koos.
Panani puid ja uhkeid palmi hiisi
Sääl piirab ümber ilus lillewöö;
Mis luule kujutanud paradiisi,
Ei wõigi olla suurem ilu-töö.
Purts-ilu-kaewud wikerkaari wiisi
Sääl saatwad taewa alla pisaraid,
Mis maha tulles kastwad palmi hiisi
Ja elustawad õisi õrnemaid,
Mis sätendawad ilu-kaewu kastel
Ja püüdwad rõõmustada peremeest,
Kes ala kurwal meelel tasa astel
Käib wälja selle uhke lossi seest.
Siin elab Miiras, kõrbe walitseja,
Kes waljult oma walda walitseb,
Ta ees ei leia armu põgeneja,
Ei hing, kes püha linna ligineb,
Tal wahest silmist kadus kurbtus, wiha
Kui harmatan ja samum mässasid,
Ta palgetele ilmus õnne iha,
Kui nägi inimeste walusid.
Kuid talle jõudis aeg, kus üksgi wägi
Ei suutnud teda rõõmustada siin,
Ta rinda koormas raske mure wägi,
Ta palgel paistis kurwastus ja piin.
Küll pananid ja uhked palmiread
Ja lilled teda kummardasiwad,
Ei tõstnud Miiras rõõmsalt oma pead,
Ei paranud ta haawad walusad.
See oli ükskord, ammust ajast juba,
Kui Miiras waatas oma walda, maid,

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

1

Solimann räägib kuuljatele Arabia rahwa muinasjuttu.