» » » Jakob Pärn - Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu

Jakob Pärn - Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu

Здесь можно скачать бесплатно "Jakob Pärn - Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Короткие истории, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Jakob Pärn - Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu
Рейтинг:

Название:
Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu"

Описание и краткое содержание "Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu" читать бесплатно онлайн.








Jakob Pärn

Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu

I

Mis on minu elu? Üks tühi töö ja waimu närimine, muud mitte midagi! – Ela ja talla, liigu ja lase ennast waewata hommikust õhtuni, ja kelm ja koer, laisk ja päewawaras oled sa weel peale kauba. Mitte head kõhutäit süia ei saa sina kõige oma waewa eest ja riided, need on enam naru-kaupmehe koti-täide, kui minu ihu kate. Maja on minul ka kui hea sia laut ja seegi wõib homme juba teise pärandus olla. Hea meelega muudaks mina teda inimese elumajaks ümber, lubjaks seinad, teeks suitsutoru peale, laudpõranda alla, suured aknad ette, head uksed seinte sisse, tubli ahju sojenduseks; aga siis oleks mina wiimast aastat tema peremees. Iga üks teda siis himustaks, iga üks oma poole kisuks ja wägisi suurema rendiga ära neelaks.

Seeneta ja uitse aga wana wiisi edasi, siis ei tule sind ükski nuusutama!

Mu isa oli tubli puusep, anna Taewa taat tema kehale rahulist hingamist kalmu künkas ja ülenda tema suremata hinge. Tema oleks wõinud ühe aastaga maja teiseks muuta, aga kui mina temale seda nõuu antsin, ütles tema: „Poeg, ole kawal kui madu ja tasane kui tuikene ja jäta kerwes ennem roostetama, kui et sina teda maja juures liigutaks; sellest ei sünni meile muud kui häda! Ja temal jääb õigus. Meie majad ei ole mitte meie omadus, maid wõera, ja wõeral on kül ehk hea meel, et meie teda ilusaks ja nägusaks ehitame, aga siis ka seda suurem õigus enam-pakkujalle ära anda. Linnu kombel lendajad, oleme meie waesed Eesti rentperemehed, see aasta siin, kes teab kus tulewal aastal.

See maa ei ole enam meie maa, need majad ei ole mitte enam meie majad, nemad on nüid wõera, meie peale tungiwa rahwa majad ja maad, ja seda õigusega, nemad on meid sõjas ära wõitnuwad, meid orjaks teinud ja nüid peame seda kandma, mis nemad peale panewad. Urise ja nurise süda kui palju sa tahad, aga kel wõit, sel wõimus. See on terwe tõsi ja iga küla laps tunneb seda olekut maast madalast, ja ohkas selle raudahelas sadandid aastaid, aga wiimaks ometigi katkes wägewa keisri Aleksandri I. sõna peale raudahelas ja päike wiskas kiired armulikult pimedusse. Eestlane lunastas rahaga oma maad lapikese wiisil wangist ja ehitas pesakese peale, keda ta oma tuba, oma maa, wõis nimetada. Wõitja armuline keiser Aleksander II. mearis wana haawade peale mõnda salwi, ja iga aastaga paraneb meie põlw, aga wäga pitkamisi. Weel aga lähewad aasta sadanded aja sängi puhkama, kunni Eesti lapsed wõiwad öölda: Nüid künname jälle oma wäljade peal ja elame oma majades. Need põllud ümber selle maja on kõik meie rahwa head ja kurjad päewad näinud. Kui sinul, emalik maapind, suu oleks, kül sina wõiks seletada ja kõnelda, millajal wesi sind weel kattis ja omaks nimetas, millajal hirmsad konnad ja sisalikud su peal roomasiwad, millajal ehk Mammut-elajas su küüra tallas ja millajal esimene Eestlane su selga lõhestas ja su haawadesse esimese peatäie wilja riputas, millajal Kalewi kangem poeg sõa wangert wägewa tegudega weeretas ja Wanemuine temast laulu lõnga kultselt kangaks kudus ja Eesti piigad ja noored mehed õhtutel tema suust lugusid õppisiwad ja Taara auuks kõerutasiwad. Sa maapind wõiksid ka kuulutada, kui palju werd sa wastu tahtmist pidid oma sisse imema, mis orja-piits rahwast wälja pigistas, aga sa magad rahuga. Maga aga rahuga ja toida meid weel, kunni sa jälle rõõmsaid päiwi näha saad; sest tulewased päewad sull toowad rõõmustust!

Sa ma pind oled juba ligi 200 aastat tugewa kotka tiiwa all, see kotkas, kes sind jõudis ära wõita ja sind omaks teha, see kotkas jõuab sind ka täiesti wabaks teha ja kõik su muhud ja weripaised terawa nuaga maha lõigata ja tugewad waheseinad maha peksa, mis walguse ees põigiti seisawad, siis saab Wanemuine lustil su turjal tantsima ja wanast kenamaid lugusid luuletama, Lämmeküine laanes kargama ja Wibuane metsas ja wõsus pidutama, Wanaisa aga walguse riigist wannikuid õnnistades maha külwama. Siis seisad sa maapind pruudi ehtes ja kosutad kange mõduga inimese lapsi, kes wahtu wasta taewast Wanaisa auuks wiskawad.

Siis saawad weel mu kondid kalmu künkas kargama ja Eesti põlwe õntsaks kiitma: Koit kaisutab Ämarikku ja mõlemad hüiawad: „Õntsad need, kes puhtad südames on; sest nende päralt on riik pilwete all ja nende peal.“ Aga nüid tööle, luuletusel on oma aeg, ja tööl oma aeg ja aega mööda asjad käiwad.

Lahwardi Kristjan sügas kuklatagust, sülitas korda kolm ja tõttas oma koplisse, kus ta kirwe kätte tõmbas ja hau kubusid köitma hakkas. Kewadene päike wiskas sojaste kiired tema selja peale, tuule õhk oli waikne, warsi jooksis higi mööda Kristjani palgeid, ta pühkis märga otsa eest ja ütles:

„Oma pale higi sees pead sina leiba sööma ja töö on kõige kurja mõtete ots.“

Ta wiskas kuue kampsoli pealt maha ja kubu sündis koo kõrwa. Arwata sada wihku oliwad walmis, seal astus kärme sammudega metsawaht Kristjani poole, ilma teretamata; kui mõni mõisnik ehk uhke kiriksand, käratses ta juba eemalt:

„Kristjan, mis sina nüid hullad, sa tead, et mõisa poolest puuraidumine talupoegade rajades ära on keeldud.“

„Tere ka, metsa isand, jätke käratsemine maha, minu kondrahis seisab, et mina oma põldu ja heinamaad hagudest pian puhastama ja seda mina ka auusaste täidan.“

„See ei ole tõsi, anna kirwes siia, ja reede tuled kohtusse.“

„Jäta tülitsemine maha, metsa isand, kirwest mina ka ära ei anna, waid pruugin teda weel wõsude kautajaks.“

Kristjan haris paju puhma peast kinni ja mõne löögiga oli selle elu rammu kautud.

„Kui auulikul metsaisandal aeg igawaks metsas läheb ja saapaid muidu tahab kulutada, siis sõitke kahel ratsul mõisasse ja kaewake minu peale,“ lisas ta naerul juurde.

„Anna kirwes siia, talupoja lurjus!“ kisendas metsawaht, „ehk muidu wõtan teda wägisi.“

„Mina näen, et tõsi taga on, siis ütlen mina ka suutäie tõtt: Tee et sina minu koplist wälja saad, ehk muidu wiskan sind kui taku koonalt üle aja; mõisa härra sõitis weel kahe päewa eest ratsul siit läbi ja andis mulle luba, õieti käskis mind, oma kopli hagudest puhtaks laastada ja harwad suuremad puud kaswama jätta. Kas kuuled nüid?“

„Ära ole nii ninakas, noor mees, tead, et tulewal kewadel kondrahi aeg täis on ja siis uue mõisast pead wastu wõtma, ehk oma teed minema. Mina olen wana metsawaht, sinu isaga mõnda noota wedanud, küllap sinuga ka warsi walmis saan.“

„Ütle parem: olen sinu isada kaks korda mõisas weriseks peksa lasknud, aga need ilmasüita hoobid äratawad sind iga öösi unest ja kui sina kord hauda kukud, kisendawad nad sulle surma-laulu weel järele.“

Metsawaht pööris ümber ja sammus minema, tee peal põrutas ta rusikaga mööda püssi-pera ja ütles: „Oh sa wiimane narukael! Näe kui uhke ja ninakas, kül mina su nina otsast tüki maha oskan raiuda. Just kui oma isa suust maha kukkunud, kes mind ilmaaegu leiwa raiskajaks ja Jumala päewawargaks pidas. Oot, oot Kristjan, ühe aasta sees oled sa härra meelest esimine kelm ja metsa-waras ja siis jäta Lahwardi talu jumalaga ja kerja kui tahad. Tema nol’k julgeb oma isada weel minu ette heita, kellele ma kaks korda tugewast kupu sarwed pehme koha peale tõmmata aitasin. Noh, ta oli neid täiesti ära teeninud ja minu süda ei waluta sugugi selle üle, ehk kül terwe wald seda ülekohtuks arwas. Tema pojale tahaks mina aga aadri arstiks olla, temal näitab liig must weri sarwe all pakatama.“

Metsawaht Tõmm sammus heinamaal edasi, Kristjan aga istus künka otsas, käed ristis ja ohkas: „Wana isa nülgija olen täna wäga ära pahandanud, temal on libe keel ja ussi meel, kes teab mis õnnetust ta minu peale saadab? Tulgu mis tuleb ja saagu mis saab, mina olen poissmees ja wõin kohta ja tööd igal pool leida, aga tema tütrest Leenust on minul wäga kahju. See on tuline töö inimene ja waatab teistesuguste silmadega Eestirahwa peale, kui tema werejänuline isa, kes täiesti ennast mõtleb kes teab mis unsakas wõi pinsaks olema. Kül tema nüid mõisas oma worsti wormi laiutab ja sõnad ani-raswaga libistab. Tõsi jääb tõeks: Eestlane, sa oled iga ühele torkida ja sõimata; wäga kahju, et suur Jumal weel meid ma-pinna peal roomata laseb. Minu isal on õigus, kes ütles: Kuri hunt ja Saksa ori on mõlemad ühesugused kiskjad loomad! Aga mina pian hundile wõru nina peale panema, siis ei saa ta hambad mind purustada.“

Kristjan wiskas riided õla peale ja sammus koju poole. Kodu tõmbas ta sugu paremad hilbud selga ja tõttas otse mõisa ja palus härraga jutule. – Tuapoiss oli Kristjani lapsepõlwne sõber ja teadis härrale Kristjani palumist nõnda ette panna, et teda kohe wastu wõeti.

Mõisa härra üks priske pitk mees, keskmises elu aastates, astus ette-tuppa ja küsis käigi järele.

Kristjan waatas lahke näuga ta otsa ja ütles: Auulik härra, mina olen teie käsku oma kopli pärast täna täitnud ja teda hagudest puhastanud, aga metsawahi isand Tõmm tuli senna wahele, tahtis minu kirwest ära wõtta ja kui mina seda ei annud, lubas ta mind talust wälja ajada ja kes teab mis weel teha; tulin kohe teie palwelle, mind selle kurja libeda keele eest kaitsta.“

„Soo, soo, hea kül, oli parem et ise tulid, kül ma temale ütlen, et sind sinu kopli juures rahule jätab; mine aga nüid rahuga koju ja puhasta teda edasi.“

„Tänan auulikku härrat!“

Ta kummardas alandlikult ja pööris sammud koju poole.

Härra waatas taga järele ja urises: „Sellest mehest saab tugew talupoeg, karsk kui hobu, kartmata kui lõwi, aga tasane kui lammas!

Soo soo, jaa jaa, Kristjani silmist paistab päris Eestlane wälja.

Selsamal ajal jõudis ka metsawaht Tõmm oma majasse, wiskas mütsi mööda põrandat, püssi nurka, kiskus karwu, trammis jalgadega ja pomises:

„Homme, homme lähen mina mõisa ja siis Lahwardi Kristjan hoia püksi nööbid kõwad, et neid ööwaht wägist lahti ei kisu. Leenu, Leenu! Kus sina logeled, Leenu!“

„Mis sul waja on, armas isa?“ küsis Leenu elaja tallituselt laudast jookstes.

„Pane söök laua peale, minu kõht on tühi; kus ema on?“

„Oota sugu, söök on kohe laua peal; ema läks üleaia Madiselt linaharja tooma, meie tahame homme sugu weel linu sugeda.“

„Sugege aga peale, mina tahan homme ka üht luiest täidetud kubu sugema hakata, siledaks ja libedaks peab tema saama ja pehmeks, et teda ümber sõrme mässida wõib. Nüid on jo talupojad hullud, ja weel iseäranis noored peremehed, tahawad ninasse karata. Warastawad kui kaarnad, hauguwad kui koerad ja arwawad endal kes teab mis õiguse olema.“

„Armas isa, sind on täna mõni inimene pahandanud, tule siis ja heida magama, ehk homme tulewad teised mõtted ja Eesti rahwas oleme meie ometigi kõik“, ütles tütar Leenu.

„Kasi koera saba alla oma Eesti rahwaga. Mis kasu on minul Eesti rahwast? Nemad mind ei toida ega kata, ega minule palka maksa, muidu pahandawad aga weel oma uhkusega.“

„Kes on sind täna siis nõnda pahandanud, armas isa?“

„Pia suu, seal on Lahwardi Kristjan, kui päris koer, esite weel aasta peremees, raiub puid kust tahab ja kui mina teda selle eest karistada tahan, lubab tema nol’k mind üle aja, kui koera raibet, metsa wisata. Mis arwab ta ennast olema? Mis, mis – tulise päralt!“

Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piima kauss ja wõi taldrik kõlisesiwad; „tema julgeb minu wastu panna.“

„Armas isa, hakka sööma, sul wõib täiesti õigus olla, aga Kristjaniga on wist õel noota wedada, ta on tark ja kihelkonna koolis õpetud mees.“

„Mis, mis – sina hakkad weel tema eest seisma? mis, mis! sina minu, ühe auusa metsawahi tütar? Mitte sinu sülge ei ole ta wäärt ja sina piad teda targaks? Kül reede tema punased püksid tarkust kuulutawad. Homme päew lähen mõisa härra juurde ja räägin tänast juhtumist, kül siis saame näha, kes targem on, mina wõi tema.“

„Armas isa, oleks wist parem, kui sina homme mitte mõisa ei läheks,“ ütles Leenu pool paludes.

„Kasi wälja!“ käratas Tõmm ja wiha wälkus tema silmist.

Leenu jooksis wälja, jäi õues aja ääre seisma, pisarad tilkusiwad silmist ja ta ohkas: „Oh Jumal, isa tahab Kristjani kohtu kätte anda; piaks see karikas temast weel mööda minema; mina nutaks omad silmad peast, kui ta koguni mõisas peksa saaks.“

Tõmm aga istus tuas laua ääres, saatis wihaga leiba luusse ja pomises: „See on minu süi, et nüid oma tütar narukaelte ja wargate eest seisma hakkab. Kihelkonna koolitaja on neid kõiki ühe wormilise õpetusega täitnud ja minu tütar on ka uut õpetust temalt saanud. Parem oleks wõinud mina oma raha maha wisata, kui nüid õpetud tütre käest niisugust hullu juttu Eesti rahwast, ja kes teab kellest weel kuulma pian. Aga mina olen weel Tõmm ja mõisa metsawaht ja pargin enne tütre ja lasen siis ninaka Eestlaste nahka parksepa wiisil parkida.“

Selsamal ajal tuli metsawahi naene Edu koju. Tütar Leenu läks temale wastu ja ütles:

„Armas ema, isa on tuas hoopis pahane; Lahwardi Kristjan on teda täna metsas hoopis pahandanud, homme lubab ta tema peale mõisas kaewata, ja ega siis head lugu ei tule. Pai ema, katsu isada sugu waigistada. Minul oleks wäga kahju, kui see noor mees ilma aegu peksu läbi tiutatud saaks. Ta on koolis mind mitu kord aidanud, aita teda, armas ema, kimbatusest.“

„Mis meil, armas laps, meeste riiu-asjaga tegemist on? Aga siiski tahan asja kuulata, aga sa tead, kui wähe isa minu nõuu andmisest hoolib.“

Leenu jooksis karja lauta, nuttis kibedaste ja ohkas: „Oh jõuaks mina, ma peastaks Kristjani sest kimbatusest.“

Edu astus tuppa, nägi meest kortsus kulmul ja küsis asja järele.

Tõmm luges terwe epistli Kristjani uhkusest, ilmatarkusest ja ähwardas jälle peksuga.

„Jäta wanamees mõni nahatäis mõnele ka wõlgu“, ütles Edu tasaselt.

„Mis wõlgu, mis, mis? Kas sina ka tema poolt seisma hakkad? Mis!“

„Ära pahanda ilma aegu, armas mees, mõtlesin, tema on noor inimene ja saaks peksu läbi wäga tiutatud.“

„Nõnap need naeste mõtted on, just noortele on karistust tarwis, siis ei lähe nemad ninakaks. Talupoeg ei saa peksu läbi sugugi tiutatud, waid aga mõistlikumaks tahutud.“

„Seda mina just ei usu“, wastas Edu, „waid arwan, et talupoeg peksu läbi weel pahemaks läheb ja pealegi pool hulluks, kui ta enesel arwab õiguse olema, ja Kristjanil näitab sugu õigust olema, sest härra on wist temale luba annud oma koplit puhastada.“

„Mis aru teil tütrega täna peas on?“ kisendas Tõmm. „Teie tahate minu üle walitsema hakata ja mind sundida metsawargatega ühte nõuusse heita. Wist on teil mõni kosja nõuu weel selle taga warjul?“

„Ära nüid jälle wihasta, mina olen omi mõtteid aga sugu awaldanud; kas tütar sedasama mõtleb, ei tea mina.“

„Siis olge mõlemad üsna wait ja tehke oma tööd ja ärge segage mind minu radalt.“

„Tee siis, kuda tunned õige olema, aga ära pärast kahetse, kuda sa seda minewal suwel kord tegid.“

„Siin ei kahetse mina sugugi, noore härja terawad sarwed piawad nüriks lõigatud saama, ja nüid heidan puhkama.“

Edu pööris tuast õuue ja nägi Leenut mures oma tallitust tallitama ja ütles: „Ei minu sõnad mõju isa juures ühtegi, ta läheb homme mõisa ja kaebab Kristjani peale, aga mina arwan: härra ei tee Kristjanille ühtigi, sest tema on ise Kristjani käskinud oma hobuste koplit puhastada.“

„So, so, siis ei ole Kristjan jo mõisa metsast hagu ega puid raiunud?“ ütles Leenu.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu"

Книги похожие на "Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Jakob Pärn

Jakob Pärn - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Jakob Pärn - Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu"

Отзывы читателей о книге "Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.