» » » » Gillian Berrow - Equestria Girls. Bändide võistlus

Gillian Berrow - Equestria Girls. Bändide võistlus

Здесь можно скачать бесплатно "Gillian Berrow - Equestria Girls. Bändide võistlus" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Прочая детская литература, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Gillian Berrow - Equestria Girls. Bändide võistlus
Рейтинг:

Название:
Equestria Girls. Bändide võistlus
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Описание книги "Equestria Girls. Bändide võistlus"

Описание и краткое содержание "Equestria Girls. Bändide võistlus" читать бесплатно онлайн.



Enterloti keskkoolis korraldatakse heategevuslik kontsert ja Vikerkaaresööst, Õunarüüp, Roosa, Haruldus ja Võbelus kavatsevad kontserdil osaleda oma uue bändiga Vikerbuumid. Aga kohale ilmub teine tüdrukutebänd Lummajad ning veenab kõiki tegema sõbralikust kontserdist hoopis bändide võistluse. Pinge muudkui kasvab ja Loojangukuma taipab, et Lummajad pole teps mitte tavalised tüdrukud ja tahavad midagi hoopis enamat kui parima bändi tiitel.





Gillian M. Berrow

Equestria Girls. Bändide võistlus

Sõpradele, kes vaatavad läbi sõrmede üksteisevigadele, erinevustele… ja neile hetkedele, kui sõber kogemata muutub maailma vallutada üritavaks koletiseks.


1 Peatükk

Kõik valed noodid


Rõõmsalt lobisevad teismelised muudkui voorisid Kenterloti keskkooli kõrval asuva kiirtoidukoha ustest sisse ja välja. Nad lobisesid jalgpallitrennist ja peo korralduskomisjonist ja rääkisid taga uusimaid paarikesi. Elevust tekitas ka Vikerbuumide uus laul.

Igavesti me sõbrad oleme!” laulis naerusuine tüdrukutepunt restoranist välja jalutades. Friikartulid ja joogid käes, kiirustasid lapsed koju koduseid ülesandeid tegema, lehvitades üksteisele hüvastijätuks ja saates veel viimaseid sõnumeid. Keegi ei märganud kolme uut, omavahel nägelevat tüdrukut, kes lahkusid söögikohast midagi ostmata.

Ärritatud Adaadžo heitis silmilt lopsaka pastelse juukselaka, Aaria lasi kuuldavale rahulolematu ohke, mis kõlas nagu puristamine, ja Sonaat trampis jalgu, leides, et inimeste jalanõud ei kõmise sugugi sama meeldivalt kui ponikabjad.

Helendava rohelise valguse vine heljus tüdrukute vahel, kui nad üksteise poole kummardusid. Kui vine nende peade ümber keerles, avasid tüdrukud suud ja paistsid kummalisest valgusest sõõmukest ammutavat. Näis, nagu oleksid tulipunased ripatsid, mis tüdrukutel kaelas rippusid, korraks helendama löönud.

„See küll vaeva väärt ei olnud,” kurtis Aaria. „Mul on kiirtoidust kõrini. Ma tahan korralikult süüa.”

„Mida sa siis ootasid?” küsis Adaadžo. „Siinse maailma energia pole samasugune nagu Equestrias. Meie võime siin jõudu koguda on piiratud.”

Aaria ajas huuled mossi ja ohkas uuesti. „Ma soovin, et meid poleks kunagi sellesse hirmsasse kohta pagendatud!”

„Päriselt?” küsis Adaadžo, hääl sarkasmist nõretamas. „Mulle siin küll meeldib.”

„Nagu tegelikult ka või?” nähvas Sonaat. „Sest minu arust on see kõige vastikum koht.”

„Minu arust oled sina kõige vastikum, Sonaat,” andis Aaria vastu.

Sonaadi nägu läks vihast punaseks. „Ah nii? No minu arust oled sina vastikuimast vastikum, Aaria.”

„Jah?” Aaria keeras teistele tüdrukutele selja ja põrnitses tänavat. „Mul on praegu sutsu tegemist. Kas sobib, kui ma ignoreerin sind mõni teine kord?”

Adaadžo lausa norsatas vihast. „Üht ma teile ütlen – see, et ma siin teie kahega koos lõksus olen, ei muuda seda maailma sugugi talutavamaks.”

Korraga hakkasid tüdrukud normaalse õhtumüra – teismeliste, autode ja muusika – taustal kuulma kummaliselt tuttavat üminat. See oli meeldiva kõrgusega ja vaevukuuldav, nii õrn, et kellegi teise kõrvu see ei jõudnudki. Aga tüdrukud kuulsid seda ja pöördusid kõik korraga silmapiiri poole.

Just siis nad seda nägidki. Kauguses, otse Kenterloti keskkooli muruplatside taga, paistis maagilise vikerkaarevärvilise valguse nõrk virvendus.

Adaadžo silmad läksid ahnelt suureks. Aaria ja Sonaat ta kõrval olid nii põnevil, et suutsid vaevu hingata. Taevast valgustavad kaunid värvid naelutasid nad paigale.

Adaadžo hakkas esimesena rääkima. „Kas tundsite seda?” küsis ta teistelt summutatud häälel. „Kas te teate, mis see on?”

Teised ei saanud sõna suust. Kas see võib tõesti tõsi olla? Ei, ehk on see kõigest ettekujutus.

Aga Adaadžo ei suutnud elevust tagasi hoida: „See on… See on… Equestria maagia!”

Aaria raputas umbusklikult pead. „Aga siin maailmas ei ole ju Equestria maagiat.”

„Nüüd on!” Adaadžo teadis, mida ta näinud oli. Mis selle põhjus ka oli, kuidas iganes see ka juhtus, selles tavalises inimeste maailmas oli Equestria maagiat, ja juba küpses ta peas plaan. „Ja me kasutame seda, et panna kõik siin armetus väikeses maailmas meid jumaldama!”


2 Peatükk

Sulnis elu


Paari kuu eest oli Videvikusära rännanud läbi salajase värava. Ta oli esimene Equestria poni, kes Kenterloti keskkooli tuli. Loojangukuma oli varastanud ta krooni ja viinud selle inimmaailma, lootes saada selle maagia abil kõikvõimsaks. Aga Videvik näitas talle, et printsessiks olemine ei tähenda, et kõik su ees kummardaks, see tähendab hoopis teiste innustamist, et nad su kõrval seisaks.

Ja just nii juhtuski, kui Videviku inimsõbrad tema kõrval võitlesid ja harmoonia elemente kasutasid. Õunarüübi ausus, Võbeluse headus, Roosa Piruka naer, Harulduse lahkus ja Vikerkaaresööstu ustavus lõid võimsa rõõmuvikerkaare, mis haaras eksiteele sattunud krooni Loojangukuma peast ja tõi selle Videvikusära kätte tagasi.

Koostööd tehes juhtus kuue sõbraga midagi lummavat – nad muutusid pooleldi poniks. Esmalt ilmusid ponikõrvad, siis muutusid nende juuksed lopsakaks ja läikivaks nagu lakad ning lõpuks kõlkusid neil taga sabad. Nad said olla korraga nii ponid kui ka tüdrukud!

Kahjuks tuli inimtüdrukutel Videvikusäraga hüvasti jätta. Armastatud poniprintsess pidi Equestriasse naasma ja portaal kahe maailma vahel suleti igaveseks. Ent isegi pärast Videvikusära lahkumist ei lakanud sätendav vikerkaarevärviline valgus Kenterloti keskkooli koridorides keerlemast. See paistis aitavat kõigil hästi läbi saada ja innustas tüdrukuid isegi oma bändi kokku panema ja muusikat looma.

Muusika tundus Equestria tüdrukutest pärast nende seiklust Videvikusäraga lausa välja voolavat. Nad kirjutasid laule nii Harulduse kabrioletiga mööda linna kihutades kui ka koos kohvikus kihistades. Vikerkaaresööstule meeldis kitarri mängida peaaegu sama palju kui sporti teha. Õunarüüp oli basskitarril suurepärane ja Haruldus tõeline klahvkitarrivirtuoos. Võbelus oli avastanud, et tal on tamburiini peale loomulikku annet, ja Roosa valas kogu oma hoo ja energia metsikutesse trummisoolodesse. Vikerbuumid rokkisid, ja mis kõige parem, kui muusika võimust võttis, muutusid tüdrukud pooleldi poniks!

Hei, hei, kes kuuleb-näeb,
meil tähtis teade teile.
Sõpruse võluväel
on suurim tähtsus meile!

Kenterloti keskkoolis tantsisid kõik ponitantsu, kui Vikerbuumid mängisid. Nad ristasid käed ja kõigutasid end küljelt küljele. Nad tõstsid põlvi ja kepsutasid. Nad hüppasid ja plaksutasid. Keegi ei suutnud nende laulule vastu panna! Isegi mitte suur ja vägev Triksi! Isegi mitte Loojangukuma!

Vikerbuumide muusika oli maagiline ja iga kord, kui nad mängisid, heitis nende vikerkaarevärviline energia oma kiired üle kogu Kenterloti keskkooli. Puudu oli ainult üks… Ja see oli Videvikusära. Kuidas siis oleks, kui tema koos Vikerbuumidega laulaks? Tüdrukud murdsid selle üle pead, kuigi teadsid, et seda ei juhtu. Sellest hoolimata olid nad väga rõõmsad, ka kõik teised Kenterloti keskkoolis olid rõõmsad, rõõmsamad kui kunagi varem. Ent kellelgi polnud aimu, et äsja oli nende maailma imbunud tõsine ebakõla…

3 Peatükk

Loojangukuma bluus


Kenterloti keskkooli võimlas käisid suure kevadise heategevusliku peo ettevalmistused. Päike siras poleeritud puitpõrandal. Lapsed maalisid plakateid ja kaunistasid loosungeid. Ruum oli tulvil naeru ja elevust. Mõnel lapsel olid isegi Kenterloti Imeloomade kõrvad ja sabad, et kooli vaimu üles näidata. Aga eriline oli vaatepildi juures see, kui sundimatult hästi kõik omavahel läbi said.

Meeskonnapusades sportlased lobisesid näiteringi lastega. Moebeibed avaldasid saladusi vanades T-särkides ja teksades sõpradele. Paistis, et Kenterloti keskkoolis polnud oluline, mis muusikat sa kuulad, mis riideid sa kannad või mida sa pärast kooli teed – kõik paistsid lihtsalt sõbrad olevat. Videvikusära oli endast võimsa võlujälje maha jätnud.

Aga kui Loojangukuma võimlasse astus, tundus päikese ette pilv tulevat. Paar last heitsid talle pilgu ja pöördusid eemale. Üks või kaks last sosistasid. Loojangukuma üritas seda mitte tähele panna. Ta teadis, et ei meeldi pärast kõike juhtunut ikka veel teistele. Ta oli ju ikkagi muutunud deemonlikuks kurjusejõuks, kes tahtis teha ajupesu kogu õpilaskonnale ja muuta nad armeeks, mis tungiks Equestriasse ja vallutaks selle. Aga tegelikult seda ju ei juhtunud ja ta oli oma õppetunni saanud. Pärast seda juhtumit pingutas ta kõigest väest, et sõbralik olla.

Naeratades astus ta Õunaõie, Mesimagusa ja Tuhatnelja juurde, kes maalisid värvilist plakatit. Ükski tüdrukutest ei vastanud ta pilgule, kui ta lähenes. Loojangukuma istus nende kõrvale maha ja haaras punasest värvist tilkuva pintsli.

„Kas teil abi on vaja?” küsis ta nii armsalt, kui oskas.

Mesimagus kergitas kulmu, Tuhatnelja varjas üllatushüüatust köhatusega. Kõik kolm vahetasid pilgu, mis ütles: „Mõtleb ta seda tõsiselt?”

Õunaõis piidles Loojangukuma külmalt. „Ee, ei, aitäh,” ütles ta. „Pole vaja.”

Pettunult asetas Loojangukuma pintsli ettevaatlikult värvipurgile tagasi. „No olgu,” ütles ta leplikult ja vaatas ruumist sõbralikku nägu otsides ringi.

Siis märkaski ta Roosat, kes elavalt kätega vehkis. „Siia, Loojangukuma!” hõikas tüdruk.

Kohe suundus Loojangukuma võimla teise serva, kus töötas Roosa koos oma sõprade Võbeluse, Harulduse, Vikerkaaresööstu ja Õunarüübiga. Need olid tüdrukud, kes olid Videvikusära kaitsnud, kes olid näinud Loojangukuma kurja poolt väga lähedalt, aga kes siiski olid talle kõige kiiremini andestanud.

Teised võimlas olevad lapsed piidlesid Loojangukuma kahtlustavalt, kui ta möödus. Ta üritas õelatest sosinatest mitte välja teha ja tundis end paremini, kui Equestria tüdrukute juurde maha istus. Nemad olid temaga avatud ja soojad ja siirad. Ta pidi möönma, et see oli omamoodi imeline.

„Mul polnud aimugi, et kogu kool siin on,” tunnistas ta istet võttes.

Haruldus hoidis üleval sätendavat plakatit, mille nad Roosaga valmistanud olid. Kõik Roosa Piruka kunstiteosed olid suurepäraselt sätendavad!

„Üsna pilkupüüdev reklaam, kui keegi minu käest küsiks,” itsitas Haruldus. Ta pühkis seelikult sädelevaid helbeid maha.

„Ja see isegi lõhnab nagu kook!” hüüatas Roosa.

„Tõesti?” imestas Võbelus. Ta kummardus plakatile lähemale ja nuusutas seda. Taas eemale tõmbudes oli ta nägu sädeluse ja vanilliglasuuriga koos.

„Ma kasutasin liimi asemel vanilliglasuuri,” seletas Roosa rahulolevalt sõrmi limpsides.

Õunarüüp vangutas Võbeluse sädelevat nägu nähes pead. „Võbelus, sul on siin veidi…”

Võbelus äigas käega õrnalt üle põse, pühkides näolt mõned sädelevad helbed. „Kas sain puhtaks?” küsis ta.

Õunarüüp naeratas: „Mitte päris!”

Loojangukuma itsitas koos teiste tüdrukutega. Ta oli rõõmus, et sai nendega kaasa naerda.

Just siis tõusis üks tüdruk püsti ja teatas nördinult: „Suurel ja vägeval Triksil sai liim otsa!”

Ta jäi ootama, et talle liimi juurde antaks, aga keegi tema kaaslastest ei teinud väljagi. Niisiis hüppas Vikerkaaresööst püsti, kargas saltoga üle Roosa pea, tegi täiusliku hundiratta ja pistis Triksile liimipudeli nina alla. Kõik võimlas viibijad plaksutasid Vikerkaaresööstu veatu akrobaatikakava peale – peale Triksi.

„Oli see tõesti vajalik?” urises ta.

„Ma ei tea, Triksi. Kas alati ja kõiges täiuslik olemine on tõesti vajalik?” Vikerkaaresööst heitis mitmevärvilise juukselaka seljale ja astus uhkelt üle võimla tagasi sõprade juurde. Ta oli tõesti nii paljudel spordialadel osav, et võis vahel veidi ennast täis minna. Ta istus just siis tagasi plakatit joonistama, kui võimla ühes otsas olevale väikesele lavale astus direktor.

Direktor Taevalik kandis elegantseid lillasid pükse ja pehmet beeži jakki. Ta oli noor, aga samas ka tark ja tõsine. Ta teadis, kuidas oma keskkooli õpilasi innustada. Ta köhatas hääle puhtaks ja koputas vastu mikrofoni, et kõigi tähelepanu köita. „Tere õhtust, õpilased!”

Lapsed tõstsid pilgud oma tegemistelt. Üks poistest tõstis heakskiidu märgiks pöidla ja direktor naeratas talle.

„Ma tahtsin lihtsalt öelda,” jätkas ta, „kui rahul ma olen, et nii paljud teist osalevad esimesel Kenterloti keskkooli kontserdil.”

Võimlat täitsid elevushüüded ja – huiked. Lapsed olid nii rõõmsad! Üks lastest kargas püsti ja mängis õhukitarri.

Direktor Taevalik rõõmustas õpilaste innukuse üle. „See on võrratu võimalus teenida raha Kenterloti keskkooli huvitegevuse jaoks, nii et jätkake aga loosungite ja plakatite tegemist. Mida rohkem kohalikke kontserdist teab, seda parem. Mina arvan, et sellest tuleb üks põnevamaid üritusi, mis meie koolis toimunud on, pärast… sügisballi!”

Nende sõnade peale kadusid naeratused Kenterloti keskkooli teismeliste nägudelt. Paar last ahmis isegi õhku. Sügisball oli olnud õudne ja hirmuäratav õhtu! Võitlused, zombid, tüdruk-deemon. Ja kogu kupatus oli olnud Loojangukuma süü! Kõik jõllitasid teda altkulmu. Või noh, peaaegu kõik. Võbelus puudutas toetavalt Loojangukuma käsivart. Haruldus ja Vikerkaaresööst naeratasid kaastundlikult. Õunarüüp pilgutas talle silma, üritades mõista anda, et kõik on andestatud. Roosa Pirukas ulatas talle suure paberilahmaka, Loojangukuma üritas selle taha peituda.

Vaene Loojangukuma. Kas keegi hakkab teda üldse kunagi uuesti usaldama?


4 Peatükk

Muusika nende kõrvadele (ja sabadele!)


Tüdrukud teadsid, kui ebamugav on Loojangukumal võimlas olla, nii et nad lahkusid koos temaga ja läksid muusikaklassi.

„Sügisballi ei unustata vist kunagi,” oigas Loojangukuma.

„Aga sa olidki üsna hull.” Isegi Võbelus ei suutnud teda kaitsta. Ta haaras tamburiini ja hakkas seda õrnalt väristama.

Loojangukuma vajus toolil kössi. „Ma olin deemon. Märatsev deemonitüdruk.”

Roosa lõi vastu oma trummikomplekti taldrikuid. „Ja sa proovisid muuta kõik teised zombideks, et luua oma isiklik armee.” Ta pööritas silmi ja ajas käed pulksirgeks, proovides Loojangukuma naerma ajada. Aga too vajus vaid oma toolil veelgi madalamaks.

Haruldus, kes oli endale klahvkitarri rihmaga kaela riputanud, naeratas Loojangukumale lahkelt. „Aga ikkagi, kullake, sul oleme ju meie. Meie andsime sulle andeks su endised… pahateod.”

Teised noogutasid nõusolevalt oma pille valmis pannes. Loojangukumal õnnestus manada näole tänulik naeratusevirve.

„Kui aus olla,” ütles Õunarüüp, kes oli alati aus, „siis ma ütleks, et see kogemus muutis kõik Kenterloti keskkoolis üksteisele palju lähedasemaks.”

See oli märguanne Roosale Pirukale ja elava „üks… kaks… kolm” saatel alustas ta lummavat trummipõrinat, mis tüdrukute laulu sisse juhatas. Vikerbuumide rõõmsad helid voogasid uksest välja ja läbi Kenterloti keskkooli koridoride, kandes endaga erilist maagiat, mis oli pärit ponimaalt Equestriast.

Muusika imbus saali, kus näitering kevadnäidendit harjutas. Publikus istus toetav seltskond jalgpalli- ja maahokimängijaid, kes iga stseeni lõppedes sõpradele püstijalu plaksutasid. Ja siis pani üks Vikerkaaresööstu kitarrisoolodest kogu kooli rokkima. Lava taga lõid parajasti katkist võimendit parandanud tehnikahullud käsi kokku. Eemal kunstistuudios töötasid moefännid käsikäes keskkonnasõprade klubiga, et luua kasutatud materjalidest võrratuid kostüüme. Üks ilus tüdruk näitas eksootilist jakki, mis oli tehtud üleni nätsupaberitest. Ta kõndis üle toa nagu modell moelaval, kui Vikerbuumide laul haripunkti jõudis.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Equestria Girls. Bändide võistlus"

Книги похожие на "Equestria Girls. Bändide võistlus" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Gillian Berrow

Gillian Berrow - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Gillian Berrow - Equestria Girls. Bändide võistlus"

Отзывы читателей о книге "Equestria Girls. Bändide võistlus", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.