» » » Eduard Vilde - Uus toaneitsi

Eduard Vilde - Uus toaneitsi

Здесь можно скачать бесплатно "Eduard Vilde - Uus toaneitsi" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: literature_19, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Eduard Vilde - Uus toaneitsi
Рейтинг:

Название:
Uus toaneitsi
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Описание книги "Uus toaneitsi"

Описание и краткое содержание "Uus toaneitsi" читать бесплатно онлайн.



Eduard Vilde 1887. aastal kirjutatud naljajutt.





Eduard Vilde

Uus toaneitsi

UUS TOANEITSI

Narva-Jõesuu rannas oli praegusel tunnil veidi vähem elu ja liikumist kui muidu, sest pärastlõunane suplemisaeg nihkus lõpule ning jalutajad olid veel tulemata. Ainult veel mõni üksik supleja tempas eemal lainetes nähtavale, teisi tõttas supelülikonnas riideputkade poole, milles algas kiire nabin, sest juba ilmus siit ja sealt üksikuid jalutajaid kalda laiale valgele liivapalistusele.

Kaunis kaugel rannast ja teistest suplejatest pikutas selili veepinnal, käed ristis pea all, keegi noormees, lastes end voogudehällis õõtsutada, näilikult ilma kätt või jalga liigutamata. Osav ujuja vahtis seejuures ainiti üles sinava taeva poole ja ta priske, peaaegu neitsilik-õrn nägu oli nii õnnelikul naerul, nagu vaataks sest sinast alla tolle hurmava vene plika peake, kellega ta mineval ööl Kurhausi saalis korduvalt oli tantsinud.

Leopold Sepp mõtles nüüdki intensiivselt Sinaiida Gavrilovna peale, nagu ta seda terve päeva oli teinud. Ta arutas pikalt ja laialt probleemi, kas siis võiks olla niisugusel paaritunnilisel tantsututvusel, liiati esimese nägemise järgi, mehe südame kohta tõesti kestvat mõju. Ta vandus, et ta seda neidu enam iganes ei suuda unustada, kuid lähemal hetkel naeris enesele näkku selle veidra oletuse pärast; ta sõimas end poisikeseks, narriks, kuutõbiseks ning võttis nõuks mõne mõistlikuma mõttega aega viita. Ent asjata – Siina ja ikka jälle Siina, see võhivõõras tütarlapsuke, kellest ta muud ei teadnud, kui et ta Jõesuus suvitas, Kurhausis pidul oli oma paksu tädi ja kahe vanema õega ja et ta on – seda oli Sinaiida Gavrilovna ise tähendanud – kellegi ohvitseri tütar. Mitte neiukese lähemat aadressigi… ei siinset ega päris-elukoha oma – ei teadnud noormees. Ja siiski – Leopoldil helises midagi südames, mis teda õhutas ja julgustas Siina peale edasi mõtlema. Ta oli pealegi neiu suurtest lapsesilmadest midagi lugenud, mis tähendas nagu kutset – kutset tema tumma palumise peale. Nende silmad olid ühtelugu küsinud ja kostnud, kostnud ja küsinud. Ja kui nad pidu lõpul teineteisele kätt olid andnud, siis oli see, kui kinnitaksid nad mõlemad: olen rahul – kaup on küps.

„Kas ehk näeme teineteist veel?”

„Loodetavasti.”

Ja kuidas ta kelmike seejuures oli naeratanud!

Leopold püüdis enesele seda naeratust veel kord hästi loomulikult kujutada, kui korraga suurem laine temast üle pahvatas ja talle hea lonksu mõrusoolast vett suust ja ninast sisse kallas. Kugistades ja läkastades ajas supleja enda püsti. Kui ta hinge tagasi oli saanud ja silmad jälle seletasid heitis ta pilgu üle voogude ranna poole ja kohkus. Ta oli nähtavasti ainus supleja vees ja rannas, riietujaid paljalt paar, sellevastu silmas ta aga kaunis rohkesti jalutajaid, kelle seas teadagi enamjagu oli daame. Mõtlemine vene plika peale ja soe vesi olid tal meelest võtnud, kui hilisel tunnil ta oli suplema tulnud.

Ruttu hakkas mees ranna poole rühkima. Nüüd torkas talle veel silma, et ta oli oma hajameelsuses supelpüksid unustanud, joostes ihualasti vette. See oli enam kui piinlik praegusel olukorral. Liivale jõudes pistis ta seepärast nagu nool riideputka poole, milleks talle siin elav sõber, kellele Leopold Peterburist külla oli tulnud, võtme oli andnud.

Kui Leopold Sepp võtme järele kahmas, ei puutunud talle midagi pihku. Vaatab – võtit ei ole. Tõmbab putka ust – uks lahti ei tule. Topib kõik kümme sõrme ukse vahele ja rebib – uks jääb kinni, uks on lukus ja võti puudub.

Leopold lööb käed oimude ümber ja meeliskleb. Ega ta ometi võtit juhmist peast merde kaasa võtnud ja sinna käest kaotanud? Võimatu – nii juhm ei või armastajagi olla! Aga kus ta on – kõigi põrgute nimel – kus ta on? Ka ukse ees maas ei ole teda. Leopold otsib silmadega, otsib siis kätega, siblib viimaks otsekui kana liivas, aga kui kana, kes ei leia tera! Võtit ei ole – teda ei ole!

Ja liikumine rannas läheb juba elavamaks. Mõned jalutajad kõnnivad siblivast Aadamast mööda: härrad heidavad muheleva pilgu ta peale, daamid pööravad näod teisale või pöörduvad punastades kanna pealt ümber ja kaovad.

Noormees lõdiseb juba külmast, aga ta pea on kuum ahastusest. Ta trummeldab mõlema rusikaga putka ukse vastu, püüab seda õlgade jõul sisse suruda, katsub küüntega mõnda seinalauda lahti rebida – tühine vaev kõik. Ta sibab putka ümber sõõri joosta nagu meeletu, hakkab korraks koguni majakese katusele ronima ja siis püüab teda ümber lükata – aga onn jääb tummaks, kinniseks, kõikumatuks – ühe sõnaga: halastamatuks.

Kas ma ei eksi – see ei olegi vahest minu putka? Neid näib olevat palju ühesuguseid, mõtleb Leopold ja pühib järgmise juurde.

Ka see on lukus. Teine veel. Kolmas ka. Siis tuleb üks, mis on lahti, – kuid selles istub keegi hiljaks jäänud riidessepanija – õnneks mees. Järgmised jälle kinni. Siis korraga uks lahti, kuid mingisuguseid riideid pole sees – vist kogemata lukku panemata unustatud.

Sepp lipsas avatud putkasse peitu ja hakkas aru pidama. Hooneke oli seestpoolt umbes samasugune nagu see, millesse ta oma riided oli jätnud – vähemasti ruumi suuruselt. Kaks võimalust oli seepärast: ta riided lamasid kas mõnes onnikeses, mille uks on lukus, ning siis oli keegi võrukael ukse lukutanud ja võtme ära viinud; või aga oli Sepp enese siinses avatud putkas, millel võti ees, riidest lahti võtnud, ning sel puhul oli keegi ta ihukatted lihtsalt ära varastanud. Muud seletust oli võimata leida. See seletus aga oli nii rabav, nii uimastav, et vaene noormees ahastusest taipas ainult ägada.

Inimesel on äpardusi, on õnnetusi – tuhandesuguseid… aga säherdust pole vist veel kellelegi juhtunud! Sest mõeldagu: rand kubiseb supelvõõrastest, nende seas hulk naisi, – sõbra korter, kes ise Narva sõitis, Jõesuu kaugemas servas, – korteri võti pealegi kadunud ülikonna taskus! Teiste riiete saamine niisama võimatu kui alasti kuhugi peitu pääsemine!

Kui inimene niisuguses olukorras ei kaota mõistust, siis tal teda ei olegi.

Leopoldi ainus udune lootus oli veel see: Ehk läheneb keegi vaht; see toogu ihukatteid kas või vanapagana korterist! Aga ta piilus ukse vahelt asjata – ühtegi vahti polnud ligidal ega kaugel näha. Sellevastu vooris nüüd juba jalutajaid randa mööda nagu sipelgaid.

Meeleheit teeb tuimaks. Sepp astus riietusonnist jälle välja naervale päikesepaistele ning hakkas veel mõne putka kallal õnne katsuma. Ta jooksis lidukil, taoti neljatöllakil roomates ning hoidus iga vähema kui liivakühmu varju. Ta katsus uksi, müskas seinu, kargas vaateauku otsides üles katuseni. Külm higi seisis tal otsaesisel, ta oimud tuksusid kuuldavalt.

Jalutajaist jäi mõnigi seisma ja vaatas pead väristades haruldast etendust pealt. Nähtavasti ei mõistnud keegi endale imelist nähtust seletada. Võidi vahest küll arvata, et keksija ja ronija oma terviseks gümnastikaharjutusi teeb, aga et ta seks niisuguse olematu ülikonna ning siinse paiga oli valinud, sellest ei võidud muud järeldada, kui et ta on väga häbemata inimene. Või joobnud. Või koguni nõdrameelne. Daamid katsid nägusid päevavarjudega ja põgenesid. Nooremad neist naersid ninarättidesse, mõned vanemad prouad aga vihastasid ja hakkasid hurjutama. Iseäranis suurt vihakära tõstsid paar vanapiigat, kes pistsid valjusti appi karjudes plehku, nagu kipuks keegi nende vooruse kallale.

Äkitselt astus kiirel sammul alasti noormehe juurde keegi vanaldane, väga kurja näoga härra, kelle pale punetas vihast.

„Noormees,” hüüdis ta, „mul on viis täisealist tütart –”

„Soovin õnne,” kogeles Sepp, teadmata, mis ta ütles.

„Vait!” kärgatas kuri härra. „Me oleme teie häbitut tembutamist juba küllalt pidanud pealt vaatama – nüüd on minu kannatus otsas. Kes te olete?”

„Armas härra, see on ju kõrvaline asi,” ägas noormees.

„Minule mitte! Ma tahan teie peale kaebust tõsta Kui te vähegi haritud inimene tahate olla, – minu nimi on Wedel – parun Wedel –”

„Leopold Sepp – tulevane arst,” vastas õnnetu Aadam, kummardas viisakalt ja sirutas oma kohtluses käegi teretuseks välja, mille eest parun ruttu taganes.

„Ma usun, teil on koguni julgus minuga veel nalja heita?”

„Jumal hoidku, seks puuduvad mul põhjus ja tuju –”

„Miks kirevase pärast ei taha te siis mitte riietuda.”

„Ei taha? Oh, parunihärra, kui te teaksite, kui väga ma tahan! Magasinitäie riideid tõmbaksin selga, kui soovite, – aga ma lepiksin ka palja särgiga, ainult pükstega, – ei, koguni üheainsa väikese kobrulehega, kuna- viigilehed meil ei kasva Kas arvate, et mulle lõbu teeb nõnda palja jalu kuni kaelani teie ja kõigi teiste härraste ees seista ?“

„Kus te riided siis on?”

„Seda võiksin niisama hästi teiltki küsida, – seda –”

„Küll nüüd! Te olete joobnud! Ma tahan sedamaid samme astuda, et teie üleannetu mäng lõpeks!” Nõnda hüüdis vana parun ja läks puhkides kiiresti minema. Ta näis olevat tõsisel arvamisel, et nokastanud üliõpilane teda peale kõige ka veel julges pilgata.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Uus toaneitsi"

Книги похожие на "Uus toaneitsi" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Eduard Vilde

Eduard Vilde - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Eduard Vilde - Uus toaneitsi"

Отзывы читателей о книге "Uus toaneitsi", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.