» » » Lydia Koidula - Ojamölder ja tema minia
Авторские права

Lydia Koidula - Ojamölder ja tema minia

Здесь можно скачать бесплатно "Lydia Koidula - Ojamölder ja tema minia" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Lydia Koidula - Ojamölder ja tema minia
Рейтинг:
Название:
Ojamölder ja tema minia
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Ojamölder ja tema minia"

Описание и краткое содержание "Ojamölder ja tema minia" читать бесплатно онлайн.



"Õnne ja südamerahuga on aga üsna ise lugu, ja targad inimesed ütlevad, et mõlemad palju sagedamini madala õlekatuse alla kui kõrgesse kivimajasse aset pidavat tegema. Ka Ojamölder oli kõige oma rikkuse ja varaga üks õnnetu ja rahutu ees. Kust see siis tuli? Noh, esmalt sellest, et ta üks püsti-ihnus ja mammonateener oli, kes iial küllalt ja tahtmise järele ei saanud; ning teiseks, et ta lapsed talle puhast südamevalu ja muret tegevat, nagu ta ikka ütles."






Lydia Koidula

Ojamölder ja tema minia

I

Kus lugeja Ojaveskit ja veskirahvast tundma saab.

Kui õnn ja südamerahu ikka seal elaksid, kus täied rahakotid ja rasvased põllud on, siis oleks vana Andres Trimm ehk Ojamölder, kuidas rahvas teda ta veski järele hüüdis, vist kõige õnnelikum mees Männiku külas olnud. Oma nelikümmend kaheksa vakamaad põldu ja heinamaad, ise veel veski ja hooned, majad, tegid Andrese jõukaks meheks, ja et raudlaegas voodi all magamiskambris telliskive täis ei olnud, selle peale oleksin ma kihla vedanud; sest Ojamöldril oli „nodi”, seda teadis iga mees Männiku külas.

Õnne ja südamerahuga on aga üsna ise lugu, ja targad inimesed ütlevad, et mõlemad palju sagedamini madala õlgkatuse alla kui kõrgesse kivimajasse aset pidavat tegema.

Ka Ojamölder oli kõige oma rikkuse ja varaga üks õnnetu ja rahutu mees. Kust see siis tuli? Noh, esmalt sellest, et ta üks püsti-ihnus ja mammonateener oli, kes iial küllalt ja tahtmise järele ei saanud; ning teiseks, et ta lapsed talle puhast südamevalu ja muret tegevat, nagu ta ikka ütles.

Mis tõsi, jääb tõeks. Oma tütre poolest oli Andresel sellega sulaõigus. Mähkmeist saadik hellitatud ja mõnitatud tüdruk koolitati linnas, ning et enesel kaunis libe nägu ja isal hästi ümmargune rahapung oli, sai ta viimaks ühele kergemeelsele linna kaupmehele mehele. Noh, nüüd ei teadnud isa ega tütar enam, kui kõrgesse pead tõsta! Ojamöldri Kata oli ju nüüd kaupmehe proua – kus selle au ots!

See tuuris nõnda aasta võrd aega. Seal oli ühel päeval kõla väljas: kaupmees Lindner on pankrotti jäänud! Kuis nii ruttu? – Eks teada muidugi, kuidas säherdune linnaelu on. Lindner elas priskesti, prouakene aitas kõrvalt, ja kui viimaks sõrmed kukru põhja puutuma hakkasid, mõtles auväärt väimees: „Parem natukesega kui üsna ilma,” võttis tee jalge alla ja lippas – Ameerikamaale, kus teisi säherdusi kelme küllalt peab olema. Säh, võta veel kinni! Tahes või tahtmata pidi isa oma Katakese koju tagasi võtma ja temale armuleiba andma.

Aga nii kergemeelne kui möldri Kata ka oli, see hoop läks ometi südamesse ja lõikas sinna sügava haava. Ta põdes ja kidus, ja kui kullerkupud ja jaanililled uuesti õitsema lõid ja karjalapsed vainul huikasid, magas Ojamöldri Kata oma väikese tütrega juba ammu Männiku kiriku aias.

Jakob, Ojamöldri ainus poeg ja varapärija, oli tuline mees, seda ütles kõik külarahvas, ja pealegi Männiku küla kõige ilusam poiss, seda ütlesid iseäranis kõik Männiku küla tüdrukud. Kes seda ka paremini pidi tundma!

Siiamaale oli asi hea ja isa temaga rahul, aga et Jakob kõigi tütarlaste hulgast just koolmeistri Annat enese abikaasaks nõudis, kui ometi kõik teised keelt ta järele nilpasid, see tegi Ojamöldrile nii suurt meelehaigust, et sagedasti söök ega jook ei maitsenud. Miks nõnda?

Jah, Annal olid kõiksugu head viisid ja kombed, ning ilus oli ta pealegi nagu ingel, üksainus asi puudus tal: raha!

Raha, palju raha – oli aga Ojamöldri öösine igatsemine ja päevane mõte, ja suuremat meelehaigust ei võinud Jakob temale teha, kui üht vaest tütarlast kosida.

Liisa, Ojamöldri perenaine, oli mõistlik, helde ja tasane naisterahvas, kes isa ja poja vahel tänini vaevalt rahu oli pidanud. Aga ta nägi selgesti, et asi kauaks nõnda ei võiks tuurida, sest Andrese viha poja vastu süttis päev-päevalt enam põlema, ja hiljuti alles oli ta ähvardanud Jakobi majast välja ajada, kui ta seda paljast kirikurotti maha ei jäta. Ja Andres oli mees oma sõna tõeks tegema, sest toredamat ja kõrgimat meest kui Ojamölder ei olnud kahekümne versta peal ümberringi leida.

Vaesel emal kippus süda lõhki minema igavese tüli ja riiu pärast, mis õhtul hilja peremehega maha heitis, hommikul vara temaga üles ärkas ja terve päev kortsus kulmul ja hapude sõnadega urisedes ja nurisedes toas ja väljas ümber luuris. Pealegi tundis Liisa oma poja südamevalu isa tahtmise üle, sest et tema oma lugu noores põlves karvapealt seesama oli olnud. Mitte ta oma süda, vaid ta õndsa isa tahtmine oli ta Ojamöldri naiseks pannud; ta ise oli ammu ühe teise valinud. Raske südamega oli ta viimaks isa sõna kuulnud. – Ojamölder oma toreda meelega ei olnud teda iialgi selle eest tänanud ja vaatas ka nüüd võõrsilmi oma abikaasa peale: kas ta ehk Jakobi nõus ei ole. Et sellepärast Liisal kuldsed päevad ei olnud, mõistab igaüks isegi.

Teistviisi, aga mitte parem, oli lugu ülemal-nimetatud Anna elukohas. Kui külatänavast üles ja koolimajast veel tüki maad mööda läheme, tuleb meile kiriku taga vana lagunenud hoone vastu viltuste seinade ja sammalkatusega, mis selgesti tunnistab, et hoone ehitajal ammu enam hambad ei valuta. Siin elab vana Sutlepa Tõns oma naise ja toatäie lastega, ehk küll vana hurtsik õiguse pärast ammu oleks pidanud oksjoni peal müüdud olema, kui võlapärijal linnas ristiinimese süda rinnus poleks olnud.

Kui Anna isat-emat nii äkisti ära surid, oli Tõns Anna – teada muidugi maksu eest – kasvatada võtnud, ja vallakohtul oli heameel, et tühjast-paljast lahti sai ja mõni vaeselapse odava hinnaga võttis. Aga paraku! Tõnis ja Rõõt ei mõistnud iseeneste lapsi kasvatada, veel vähem võõrast. Mees oli püsti joodik ja karvupidikiskuja, naine ropp ja harimata, kes enamasti „minu oma” ja „sinu oma” vahel vahet ei teinud ja tihti pöidla pikemaks laskis kasvada kui teised sõrmed. Mis pidi seal laste kasvatamisest välja tulema? Anna sai kasuvanematelt, mida suurem hulk tema sarnastest saab, kui need vaesed on: vähe süüa, palju tööd ning sõimusõnu, ja kui Taevaisa mitte ise oma sõnaga poleks aitama ja trööstima tulnud, oleks ta koguni mahajäetud ja unustatud olnud.

„Aga,” küsib üks ehk teine, „eks Anna läinud ära, kui kasuvanematele tüliks oli?”

Oi jah, küll ta hea laps oleks läinud, ja mõtles vist ennem selle peale kui meie mõlemad, aga kas ta siis tohtis? – Kui Anna koolist välja sai, palus ta kohtumehi teda teenima panna, et oma leiba sööks ja kasuvanematel kaela peal ei oleks. Aga nüüd oli lugu lahti! Kas nemad pidavat uuesti tema eest kõndima ja muretsema? Tema olgu rõõmus, et ühte kohta võib jääda. Rõõt aga ei oleks teda kuidagi ära lasknud, iseäranis nüüd, kus ta tütre pulmad ukse ees olid. Sest Anna oli kõigega rahul ja maja mured tema kaela peal, ehk küll Rõõt teda paigal ütles risuks ees olevat ja hommikust õhtuni töö ja vaeva üle pragas ja sõimas.

Nõnda oli Anna veel tänini Sutlepa peres, ja silmapisaraid ning nutupäevi oli tal enam kui rõõmutundisid.

Lapsest saadik olid Anna ja Jakob ühes olnud – koolis, lugemas ja Jumala armul käinud, sest mõlemate emad olid ka juba lapsest saadik sõbrad. Aeg oli lastest inimesed teinud, aga armastus südames oli ka kasvanud, ja kui Jakob kahekümnekolme ja Anna kahekümne aastaseks olid saanud, teadsid mõlemad, et teineteiseta elada ei või. Et Ojamölder naljalt üht verivaest miniat vastu ei võtaks, seda nad teadsid ka, aga mõlemad olid noored, võisid ning tahtsid oodata ja lubasid ennem surra kui teineteisest lahkuda – kuidas noore rahva viis ikka peab olema!

Igal linnal ja külal, ma ütleksin, peaaegu igal perel, on oma salajased sosisejad ja posisejad, kes suuremat rõõmu ei tunne kui üht kogemata kuuldud saladust õige ruttu just sellele kuulutada, kes seda koguni teada ei peaks saama – kas Männiku küla üksi neist ilma pidi olema? Polnud veel nädalapäevad möödas, siis teadis Ojamölder otsast otsani, kuidas lood seisid. Aga nüüd oli tuli takus. Andres pragas ja käras, et tuba kõlas, ja kinnitas viimaks vandega ennem surra, kui seda närukaela majasse võtta. Jakob jäi isa kisa juures vagusi, aga vanamees tundis oma poega ja teadis, et ta niisuguseis asjus nalja ei teinud. Aga isa lubas ka oma südames kõik, mis iial võimalik teha, et laste südameid lahutada ja armastust kõigi juurtega seest välja kiskuda. Kas nõu korda läks? – Küllap saame näha!

See oli Ojamöldri igapäevane õnnetus ja südamevalu.

Nõnda seisid lood Ojaveskil.

Nüüd pöörame kord silmad ühe inimese peale, kes küll õiguse pärast väärt ei oleks, et õige koer ta peale haugub ja õige mees ta peale sülitab, aga keda meie siiski ka tundma peame õppima.

Kirja-Tiits – ta kandis seda nime sest saadik, kui ta vanasti kord vallakirjutaja olnud – Kirja-Tiits oli esimene vahekandja, sõnakäänaja ja kõrvapuhuja Männiku külas, üks Taevase Isa päevavaras, kes kõige nurgelisemat lugu ümmarguseks võis lobiseda ja sõnu paremini mõistis seada kui mõni kõrtsitüdruk jalgu. Häbemata ja julge, tuli ta tagauksest jälle sisse, kui teda eest välja visati, ja ilma Kirja-Tiitsuta ei saanud ometi ükski läbi, sest võrukael mõistis kõigile, paremini kui mõni kupu-ehk nõia-eit, mokka mööda rääkida. Kirja-Tiits aitas kosida ja matta, pulmi ning jootusid teha, kirjutas kõik palvekirjad ning rendikontrahid, ja terves Männiku külas polnud ainust maja leida, kuhu Kirja-Tiitsu terav nina ja rõugenud nägu veel poleks tunginud. Ja teada muidugi, ikka hakkas sõrmede külge seda-teist, sest kui amet ka ei austa, siis ta ometi toidab, ja kõik, mis ei karjunud, sellel oli Kirja-Tiitsu taskus ruumi. „Natukene valetada, natukene varastada, see on niisama hea kui pool adramaad” – vaat’ see on sõna, mis justament Kirja-Tiitsu kohta sündis. Sest libesaba puhus mehel ja naisel kõrvad täis, ajas lapsed ja vanemad kokku, kui aga omakasu leidis. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. Juhtus küll mõnikord ka, et kui asi liiaks läks, mõni laast märgid kõrvapuhuja selja peale maalis; selle ta raputas maha nagu koer vee – mis temasugune häbist ehk aust teadis! – Ühe sõnaga: Kirja-Tiits oli päris Juudas (sest punane pea oli tal ka), keda igas asjas võis pruukida, kuid aga mitte hea peale!

Sutlepa Tõns kiriku taga oli Kirja-Tiitsu hea sõber ja vader. Teada muidugi, kuhu põrn maost ja roe rattast jääb! Ojamöldriga aga oli asi viltu läinud, sest see oli Kirja-Tiitsust kord hästi petta saanud, ja ses asjas oli Andresel imeväärt hea mälu: seda ta ei unustanud naljalt ära. Siiski oli Ojamölder viimasel ajal kelmi vastu jälle natuke lahkemaks läinud, ja Kirja-Tiits selle peale uhke. Ta ütles tihti Tõnsu vastu: „Pane tähele, vader, pane aga tähele, ta tuleb ometi tagasi, – kui ka üksipäini koolmeistri Anna pärast.” Ja siis irvitas võrukael, kui oleks tal Ojamölder juba kotis. Ja paraku, kelmil oli õigus!

Ühel laupäeval enne jõulu oli Ojamölder linna vilja müünud, ja et kaup tulus olnud, oli Andrese süda rõõmus ja nägu lahke. Kodu poole sõites oli ta juba tükk maad linnast kaugel, kui ta Kirja-Tiitsu kätte sai, kes linnas ka seda-teist oli talitamas käinud. Kui endine kirjutaja vana rikast Ojamöldrit ta kenade ruunadega nägi tulevat, jäi ta alandlikult tee äärde seisma, tõmbas mütsi peast ja kummardus maani, kui oleks Ojamölder mõni kohtusaks ehk mustakuue-mees olnud. Rasv petab hiire lõksu, ja kelm teadis, mis ta tegi.

Uhkele Ojamöldrile oli see väga meele järele. Äkisti pidas ta ruunad kinni ja hüüdis:

„Tiku peale, Kirja-Tiits, minu ruunad jooksevad rutemini kui sinu jalad. Ma mõtlen: on ikka parem alandlikult sõita kui kõrgilt jala joosta.”

Nagu välk oli Kirja-Tiits vankri peal ja nüüd vahutas suu tänust ja kiitusest; aga mehike jäi õige kohkuma, kui Andres armulikult ütles:

„Võid minu kõrvale õlgede peale istuda, – juttu ajades läheb tee lühemaks.”

„Ei nüüd vanamehe surm või enam kaugel olla,” mõtles Kirja-Tiits, võttis hoolega kuue hännad lahti ja istus Andrese kõrvale maha. Jutt ja kõne langes turuhinnast tänavuse ilma ja külvi peale, kuni viimaks Kirja-Tiits Ojamöldri ruunasid kiitma hakkas.

„See on tõsi,” hüüdis ta ja lõi nahkpükste peale, et aga laksus, „see on tõsi: uhkemaid loomi pole kellelgi krahvil ega vürstil!”

„Aga mis nad ka maksavad!” vastas Ojamölder, kellele kelmi kiitus nagu sula mesi mööda rindu maha läks. „Kaks kõrget nisukoormat on nende eest linna sõitnud! Siiski, mis sest viga? Meiesugusel on veel enam salves.”

„Muidugi,” vastas Kirja-Tiits ning meelitas ja lipitses magusasti edasi, kuni vanamees hea tuju sai. Siis küsis ta äkisti:

„Trimmu peremees, ärge pange pahaks, aga ma olen juba ammu imeks pannud, et te ikka veel ise laadale sõidate: teie rikkusega ja aastatega võiks see töö Jakobile jääda. Ta pole ju ka enam laps, ja kauplemise poolest võiksid juudid veel temast õppida.”

Ojamölder vaatas tüki aega maha, siis ütles ta mõttes: „Tõsi küll, küllap ta nõnda on, aga asi ei lähe ometi korda, mitte koguni! Usu mu sõna, Kirja-Tiits! Ma istuksin ka paremini sooja ahju taga, kui et siin vankri peal põrun, aga – igamehe king pigistab ta oma jalga! Niikaua kui ma ise veel vähe jalul olen, ei anna ma peremehe keppi käest. Meie päevil on noorrahval iseäralised mõtted ja liialt veel minu Jakobil!” Ja et vanamehel just kõnetuju oli, lisas ta juurde: „Saadaksin ma ta linna, siis läheks lugu veel hullemaks kui ta on, sest kergemalt ei võiks ta kuskil Annaga kokku saada, kes igal laupäeval Sutlepa Rõõda võinatukest ja mune linna viib. Kirivase päralt! Ma peaksin just laste ja vanade naeruks saama, kui ma ise köit hakkaksin lööma, millega mind puuakse!”

„Eks vaadake kord,” lükkas Kirja-Tiits vanameest puusa, „kui hunti hüüad, siis on ta põõsa taga.” Kümmekond sammu nende ees käis Anna, kes, tühi korv käe otsas, linnast kodu poole tõttas.

Ojamölder ei lausunud sõna, aga ta viskas pea kuklasse, vilistas kord, ja nagu välk lendasid hobused ja vanker vaesestlapsest mööda, kes kohkudes kõrvale astus.

„Oot’, oot’, vennike,” mõtles Kirja-Tiits, „sinule mehikesele panen ma kirbu kõrva, kellest sa niipea lahti ei saa.”

„Mis tõsi, on tõsi,” ütles ta rebaseviisi naeratades ja vaatas võõrsilmi vanamehe peale, „kena tütarlaps on koolmeistri Anna, ja Jakob toob teile ilusa minia majasse.”

„Mitte nii kaua kui minu silmad lahti on!” karjus Ojamölder, punane nagu keedetud vähk. „Küllap leiame hullule koerale veel raudahelad!”

„Sellele mitte,” irvitas Kirja-Tiits, „ja kui teie ta ka paelu panete, teie perenaine laseb ta ometi jälle lahti. „

„Minu perenaine?” küsis Ojamölder ja ajas silmad pärani. „Jampsid sa või oled sa purjus?”

„Ei koguni,” kostis kelm, „mul tulevad aga nii iseäralised mõtted.” Ta pööras pea Andrese kõrva nõjale ja sosistas: „Olete siis koguni ära unustanud, et Anna kadunud isa vanasti teie Liisat kosis? Kas ta oma endise peiukese tütrele paha hakkab soovima? – Seep see on: vana armastus ei kustu,” naeris kelm suure häälega. „Aga mis see mulle korda läheb!” lisas ta juurde ja tegi nii ilmsüüta näo nagu rebane, kui ta kanavargilt tuleb. „Jutust tuleb jutt, ja Trimmu peremees on tark küllalt ilma minu abita aru saama, kuidas lood seisavad.”

Iga õige isa ja naisemees oleks keelepeksja piitsavarrega vankri pealt maha ajanud ja talle seda-teist tee peale kaasa andnud, mis mesimagus ei ole, aga kus Ojamöldril seda meelde pidi tulema? Ta istus õlekoo peal nagu Loti naine, kes soolasambaks sai, ja ei lausunud musta ega valget. Kirja-Tiits oli kaval küll ise ka suud pidama: ta tahtis vanamehele aega anda kuuldud sõnumeid põhjani ära seedida. Vahetevahel kuulis kõrvapuhuja Andrest kord „oi, oi!” ütlevat, muidu aga jäid mõlemad vait, kuni Männiku küla kaugelt paistma hakkas. Siis ütles Ojamölder:


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Ojamölder ja tema minia"

Книги похожие на "Ojamölder ja tema minia" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Lydia Koidula

Lydia Koidula - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Lydia Koidula - Ojamölder ja tema minia"

Отзывы читателей о книге "Ojamölder ja tema minia", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.