Eduard Vilde - Koidu ajal

• Название: Koidu ajal
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Литература 20

Eduard Vilde 1904. aastal ilmunud jutustus.

---

«Ta peaks ometi kindaid kandma – see on ju hirmus!» sosistas preili Riita Heinrich Bergmanni poole, kui ta näo oli jälkusemärkidega kõrvale pööranud.

Nagu oleks Andrei Petrovitš neid sõnu kuulnud, tõmbas ta taskust paari valgeid puuvillkindaid ja pani kätte.

«Ma ei kanna suvel mitte heameelega kindaid, selle pärast vabandage,» ütles ta rahulikul toonil seltskonna poole.

Vaheajal oli Riesemanni kutsar perroonile ilmunud, et koolihärra kraami vankrile viia, mis ka Stella-preili juhatusel sedamaid toimus.

«Me jalutasime jala jaama ja läheme ka jala tagasi, nagu teeme seda harilikult iga päev ajaviiteks; teie aga, härra Kurbatov, soovite vististi teile vastu saadetud sarabaniga sõita?» ütles Stella Riesemann, kes siin majaproua asemiku osa näis enese peale võtnud olevat.

Härra Kurbatov vaatas aga oma tulevase õpilase peale ja ütles:

«Selle üle otsustab minu noor seltsimees, kellega tahaksin ühte jääda; Eberhard, kas sõidame või läheme jala?»

«Ma lähen teistega ühes jala,» ütles poiss, vahtides altkulmu võõra peale ja siis temast mööda.

«Siis lähen ka mina teiega ühes jala,» tähendas Andrei Petrovitš”.

Riita-preili kortsutas kulmu, kehitas Heinrich Bergmanni suunas tusaselt õlgu, väristas pead ja astus paar sammu edasi, nagu tahaks ta seltskonnast eralduda. Heinrich Bergmann astus talle järele, tema tundmusi nähtavasti jagades. Osvald Göbler vaatas oma ilusate silmadega küsivalt mõrsja ja siis teiste neidude ning nende kaasalise, härra John Mühlbachi poole; Stella Riesemann otsustas aga ruttu ja teisi tähele panemata:

«Väga hea, härra Kurbatov, tulge meiega! – Jüri, vii koolihärra kohver vankrisse ja sõida koju, koolihärra läheb jala.»

Polnud ime, et Riita Riesemann Heinrich Bergmanniga seltskonna ees minekut tegi ja viimasest teel ikka mõnekümne sammu võrra lahku hoidus. Neile järele tõttasid ka teised, nii et ainult Stella-preili, Göbler ja Eberhard viimane õe salaja antud käsul – Andrei Petrovitši juurde jäid. Vahel juhtus koguni, et Stella ja Kurbatov olid üksinda, sest Göbler käis John Mühlbachilt sagedasti paberossi peale tuld laenamas ja sattus temaga siis jutusse, kuna Eberhard tarvitas silmapilke, mil Stella venelasega elavamalt vestles, eemaleminemiseks.

Stella-preili lahkuse üle võõra vastu ei imetsetud palju. See oli üks tema «tujudest», ja Riesemannide sõpruskonnas teati, et Stella on tujukas. Tujukas ning isemeelne ja mitte harva kangekaelne. Ta ilmutas vahel mõtteid ning arvamisi ja tegusidki, misüle naeratades või koguni pahandades pead raputati, iseäranis sõpruskonna vanema õrna soo 1iigis. Stellale näis sageli nalja tegevat just seda heaks tunnistada, mida teised hukka mõistsid. Öeldi, ta põdevat vasturääkimistõbe, ja et ta kaunis osavasti vastu rääkis, siis kardeti temaga vaidlusse sattuda ning püüti parem selleta läbi saada. Seda tegi iseäranis härra Osvald Göbler, kel oli põhimõtteks peiupõlves kõiki mõrsja soove pimesi täita, ja paljud teised noored mehed. Kõik vabandasid Stella-preilit sellega, et ta on tujukas – tujukas ja isemeelne.

Mis puutus Eberhardi, siis ei meeldinud talle põrmugi ta uus piinaja, kelleks ta pidas ju iga õpetajat. Ta leidis tema olevat inetu ning labase ja põlgas teda sellepärast; ja ta vihkas teda ta julge, iseteadliku oleku eest, mis tuli muuseas ka selles nähtavale, et Andrei Petrovitš temale, Eberhard Riesemannile, vabrikant Riesemanni pojale, kohe esimese lausega oli öelnud sina. Ja ta polnud tema p ä r i s õpetajagi, vaid ainult ajutine tunniandja suvisel priiajal. Et Andrei Petrovitš talle loa oli andnud ka ennast sinatada, seda pidas poiss maitseta naljaks. Eberhard Riesemann vihkas ning põlgas Andrei Petrovitšit, seepärast murdis ta teel oma väikest ja mitte liiga tarka peaaju küsimusega, kuidas vastasele juba varakult hambaid näidata. Ta tegi sellega varsti hakatust.

«Te sõitsite kolmandas klassis, härra Kurbatov, aga papa saatis teile teise klassi jaoks reisiraha,» hammustas Eberhard Riesemann oma piinajat ühel silmapilgul, mil suurem osa seltskonnast juhtus neile nii ligidal olema, et see võis iga sõna kuulda.

Tekkis vaikus. Stella vaatas laial, ehmunud pilgul poisi otsa, leidmata vaimuerkust teda hurjutada või tema sõnade mõju kuidagi nõrgendada. Teised pistsid pead kohmetul muhelemisel vargsi kokku. Kahju, et Riita Heinrich Bergmanniga oli liiga kaugel eemal, ta oleks asja leidnud vennakese meeleteravusest südamlikult rõõmutseda – vähemalt esimesel silmapilgul, sest teisel silmapilgul kostis Andrei Petrovitš juba:

«Ma sõitsin kolmandas klassis, sest et ma teel tahtsin juttu ajada; raha eest, mis sinu papa saadetud summast järele jäi, ostsin sinule, Eberhard, väga tulusa raamatu kingituseks. Kas armastad raamatuid, sõber?»

Ei, see «sõber» v i h k a s raamatuid, aga et ta enese löödud tundis olevat ja nüüd püüdis kurja nõu vaga näo taha ära peita, siis vastas ta, et armastavat raamatuid.

«See rõõmustab mind,» ütles härra Kurbatov, kätt seltsimehelikult poisi õlale pannes, «sest ka mina armastan raamatuid üliväga; nad on mu kallimad sõbrad, kellest ma ei suuda lahkuda. Seepärast tõin palju raamatuid kaasa – minu raske reisikohver on neid täis, ja sa võid neist lugeda, mida soovid ja millest aru saad. Mul on mõnigi raamat, mida mu senised õpilased on suure isu ja kasuga lugenud.»

Eberhard piilus hirmunud pilgul selle kardetava raamatumehe otsa ning tarvitas esimest parajat silmapilku, et tema ligikonnast pääseda. Stella Riesemann, jäädes jälle peaaegu üksinda Andrei Petrovitši kõrvale, võttis jutulõnga uuesti üles, kuigi teisest kohast.

«Te sõitsite kolmandas klassis, sest et tahtsite juttu ajada,» ütles ta häälega, millest kuuldus veel nagu vabandamispalve venna üleannetuse pärast. «Kuidas tuleb seda mõista, härra Kurbatov? Ka teises klassis võib ju leida jutukat seltsi.»

«Mulle on huvitavam ja õpetlikum juttu ajada rahvaga, ja rahvast leian kolmandas klassis,» kostis Andrei Petrovitš.

«Ahah, üks rahvasõber!» mõtles Stella Riesemann ja ta naeratamine seejuures polnud vaba pilkest.

«Aga teie jutlemine rahvaga ei võinud kaua kesta, sest niipea kui rong sõitis üle Narva jõe, hakkas teile rahva keel vististi takistust tegema.»

«Mitte nii väga, preili Riesemann. Ma oskan kaunisti eesti keelt. Ma olin kolm aastat Viljandi maakonnas kodukooliõpetajaks, ja et mulle keele õppimine raske pole, siis õppisin eesti keele oma ümbruse abil kätte , Teie olete vististi eestlane, preili Riesemann?»

Stella-preili vaatas kähku Kurbatovi otsa. «Kuis tulete sellele arvamisele?»

«Teie näojoonte järgi. Aga ma võin eksida,» vastas Andrei Petrovitš rahulikult, kuna Stella-preili nägu, mida võõras – vististi teadmata ja tahtmata – nii raskesti oli teotanud, kattus sügava, tõmmu punaga.

«Enese teada olen sakslane,» vastas preili Riesemann veidi karedal, aga isevärki kindluseta toonil, kuna ta vargsi Kurbatovi otsa vaatas, nagu kartes selle näolt leida umbusalduse märke.

Andrei Petrovitši nägu oli aga ükskõikne ja rahulik, sealt polnud midagi lugeda.

Kui sügav mõju on mõnel pealiskaudsel, sihita pillatud sõnal. Andrei Kurbatov võis vaevalt aimata, et ta oma lihtsa, suu servalt libisenud sõnaga oli ainsa inimese seltskonnas, kes temale oli eelarvamiseta, peaaegu sõbraliku huviga, osavõtmisega lähenenud, ära pahandanud, oma vastaseks teinud. Stella Riesemann tundis enese olevat solvatud. Sel venelasel pidi ometi teada olema – nii arutas noore neiu peake esimesel ärevusel et eestlase näolaadi mitte ilusaks ei peeta, ja Kurbatov oli tema, Stella Riesemanni, kes luges oma näojooni õigusega jumekate sekka, näo poolest eestlaseks tunnistanud! See oli esimene konks. Stella pidi seda inimest kõige vähemalt hoolimatuks, taktituks pidama. Aga veel enam. Kui Kurbatov tõesti mõne aasta oli Baltimaal elanud, siis pidi ta teadma, et siinseis jõukais ning haritud seltskonnakihtides keegi ei taha eestlane olla, et seda peetakse alandavaks, teotavaks, et sõnaga «eestlane» mõeldakse ainult talupoega ja teisi madalamat liiki, harimata või vähe haritud inimesi. Teadis aga Kurbatov seda, siis oli ta Stella Riesemanni meelega tahtnud alandada ning haavata. Muule otsusele ei võinud vabrikant Riesemanni tütar, kelle silm oma seltskonna koplikese aiast üle ei ulatunud, loomulikult jõuda. Aga Stella Riesemann tundis sel hetkel ka veel ühe kolmanda põhjuse pärast vaenu Andrei Petrovitši vastu. Ta oli tema pärast halba kitsikusse sattunud. Stellal oli karta, et tema vale välja tuleb. Kui Kurbatov balti inimesi ja olusid vähegi tundis – ja vististi tundis ta neid seevõrra siis pidi ta varsti aru saama, et vabrikant Martin Riesemann on seda tõugu sakslane, kes ei taha olla eestlane. Vabrikant Riesemann mitte ainult ei kõnelnud väga ladusat ja otse talupoeglik-lopsakat eesti keelt, vaid ta kõneles ka saksa ja vene keelt nii väga eesti kõla ja käänetega ja tegi neis keelis taoti nii häbemata karakterlikke grammatikavigu, et tema rahvuse kohta võis ainult see kahevahele jääda, kes ei teadnud, et üldse maailmas on eestlasi. Ja Stella Riesemann oli Kurbatovi vastu väitnud, ta olevat sakslane!

Nende jutule tuli vaheaeg, mis aga ainult noorele neiule sai piinlikuks. Andrei Petrovitš veetis kõige rahulikuma näoga aega ümberkaudse looduse vaatlemisega. Päike loojus parajasti metsa taha, millele nad lähenesid, ning soetas tumerohelisele kuusikule, mis aasade palistusel kaskede, leppade ja pihlakatega segunes, tulekarva hõõguva tagaseina. Kollakaspunane kuma tungis särava kullavõrguna läbi puude ja põimis nende latvade ümber õhetavad, virvendavad kiirtekroonid. Õhk oli tiinelt täidetud igasuguse õilme- ja heinamaalt imbuva värske rohu lõhnaga, läbi luha lookleva oja pinnalt hakkas tõusma kerge valge uduvine. Üksik lind sirtsus kurva, igatsust äratava kaebega kuskil puu otsas, lehtmetsa padrikust kuuldus ööbiku metalline nuuksumine, vaheldudes üksiku, laulja rinnast nagu vägisi üleskeeva rõõmu- ja lootusehõiskega; oli ju jälle kord kevad – oh, et ta teed rajaks armsale, soojale, viljakale suvele!

«Noh, pealinna kaasvõitleja, kuis seisavad siis lood praegu poliitikaga?»

Andrei Petrovitš vaatas üles, ärgates nagu kergest unest. Ta silm langes Heinrich Bergmanni värvimütsile, mille alt talle vastu valendas noormehe peen, päevitumata nägu iseteadliku heasoovija poolkõrgi, poolsõbraliku ja veidi pilkava muigega, kuna Bergmanni lõdvalt upitatud kõnetoon just neidsamu omadusi avaldas. Noor üliõpilane oli ees minevast seltskonnast maha jäänud, nagu tahtes kuulda, millest on juttu venelase ja Stella Riesemanni vahel.

«Poliitikaga?» küsis Kurbatov. «See on teile ju vististi tuttav.»

Bergmann kõngutas poolpõlastavalt pead, popsides peent kollakat sigarit merevaigust pitsi otsas põlema.

«Meie ei võta poliitikast osa – see on ju teada,» vastas ta, pannes sõna «meie» peale selgitava rõhu.

«Aga siis ei huvita teid ju asi, mille järele küsite.»

«Noh, ajaviiteks tahaks ju ikka kuulda saada, millal on lähem mürgel. Niisugune asi teeb nalja.»

«Kahetsen, härra Bergmann. Sellest ei tea ma teile midagi rääkida. Kõige parem on: oodake ära!»

Heinrich Bergmanni pilk pöördus vilksti venelase näole. Kurbatov aga vahtis ükskõikselt enda ette maha, nii et aru polnud saada, kas pidi ta vastuses peituma midagi torkavat või mitte. Noormees, kes nägi, et ta valitud jutuainega pealinna koolivenna tundmaõppimises kaugemale ei saa, vormis teise, rohkem hariliku küsimuse. Ta päris järele, kui kaua on härra Kurbatov juba ülikoolis ja millal ta selle loodab lõpetada.

«Nende hõbekiudude järgi otsustades, mis ehivad teie habet, pean teid aukartusega lugema sammalpeade sekka,» lisas ta naeratusega, millest oli pilkemaik kadunud; «või astusite sisse alles küpsemais aastais?»

Andrei Petrovitš andis teed kahele rattasõitjale ja ühele ratsalisele, enne kui kostis, misjuures ta oma nüri habeme korraks läbi pihu libistas:

«Ma olen juba kümme aastat ülikoolis. Varakult halliks jäämine näib aga olevat meie perekonna omadus; minu kadunud isa oli kolmekümne viie aastaga veel hallim kui mina.»

«Kümme aastat olete ülikoolis? Kas ikka ü h e s sadulas?» hüüdis Heinrich Bergmann.

«Ei, juba kolmandas, ja kui tahate, neljandas; ma astusin nimelt vaimulikust akadeemiast ülikooli – esmalt õigusteaduskonda, pöördusin siis ökonoomia ja riigiteaduste poole ning õpin praegu arstiteadust.»

«Ja siis järgneb?» naeratas Bergmann.

«Seda ma veel ei tea.»

«Aga kuhu te kõige selle tarkusega siis kord lähete?»

«Sinna, kus temast puudus on, kus ma teda võin kõige tulusamalt tarvitada.»

«Enese või teiste kasuks?»

«Teiste ja enese kasuks.»

«Teie tahate minna r a h v a sekka, nagu käib tuttav lööksõna?»

«Seal ma juba olen.»

«Kas lõpetasite mõne eelmise kursuse?»

«Jaa, ma olen õigusteaduse kandidaat.»

«Ning tahate saada ka veel praktiliseks arstiks?»

«Nimelt.»

Stella Riesemann oli Bergmanni lähenemisel, mis tuli kogemata nii soovitud silmapilgul, astunud Kurbatovist veidi eemale, kuid mitte nii kaugele, et ta nende vestlust poleks kuulnud. Nüüd ta nihkus, tuska nähtavasti unustades või maha surudes, temale jälle ligemale.

Heinrich Bergmann piilus kõrvalt noore neiu poole, pilgutas talle silma, ja see nagu kadedusse kastetud, kokkupitsitatud muie, mis roomas ta ilusa, rõõsa näo üle, näis Stella-preilile ütlevat: «Ega see kõik tõsi ole, mis ta lobiseb! Hoopleb ainult ja püüab meile imponeerida!» Andrei Petrovitši poole pöördudes pajatas aga hästikasvatatud korporant niisama viisakal kui uskuval toonil:

«Ja missuguse ameti valite endale kord tegelikuks elukutseks, härra Kurbatov? Ühe või koguni kõik korraga?»

«Seda ma ei tea,» vastas Andrei Petrovitš. «Mul pole viisiks oma tulevikku kindlasti ärapiiratud, ette valmis sepitsetud plaani pigistada. Ma arvan ainult, et ma kogutud teadust nii ühes kui teises kutses võin tarvitada, pidades neid kas ükshaaval või korraga.»

Nüüd arvas preili Stella Riesemann parajaks sõna võtta, sest ta tundis, et tema äkitselt tulnud vaikimine kippus kahtlaseks minema. Tema silmadel oli kummaline väljakutsuv läige, kui ta ütles:

«Kas poleks aga tulu, mida soovite teistele ja iseendale saavutada, suurem, kui oleksite uurinud ainult ü h t e teaduseosa ja pühendaksite edaspidi enda ka ainult ü h e l e elukutsele, oma jõudu õppides ja pärast töötades killustamata?»

Andrei Petrovitš pööras täie näo noore neiu poole, vaatas silmapilgu vaikides talle otsa ja ta pilgust paistis nagu meelehea rõõmlik kuma.

«Teistele saadetav tulu on minu arvates seda suurem, mida rohkem ma ü l d i s e l t tean, mida vähem ühekülgne ma olen. Mida enam mul on p a l j u d e l e anda, seda parem. Ma tahaksin olla ennem halb advokaat ja halb arst kui elu ja inimeste halb mõistja, kui halb nõuandja ja halb arvustaja. … Mis aga puutub minu isiklikku tulusse, siis oleks aineliselt mulle muidugi kasulikum ühtainust ametit põhjalikult mõista ja teda killustamata jõul põhjalikult pidada. Aga ma pole midagi vähem kui praktiline inimene, preili Riesemann, ja see tuleb minu teadmisest, et ma ka praktiline ametipidaja ei suuda olla. Mul puudub meelekindlus, vastupidavus, kannatus elada ühele ja samale kutsele, teha ühte ja sedasama, mõelda ühe ja sama asja peale, jääda eluajaks ühe ja sama naha sisse. Ma suudan rohkesti tööd teha, aga mitte alati sedasama tööd. Kui arst või advokaat tunneksin varsti kadedust puuraiuja või katusetõrvaja üle ja ma jätaksin oma ameti kus tühi ja läheksin nende juurde töösse.»