» » » Ann Leckie - Abistav halastus. 3. osa
Авторские права

Ann Leckie - Abistav halastus. 3. osa

Здесь можно купить и скачать "Ann Leckie - Abistav halastus. 3. osa" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Зарубежная фантастика, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:

Название:
Abistav halastus. 3. osa
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Abistav halastus. 3. osa"

Описание и краткое содержание "Abistav halastus. 3. osa" читать бесплатно онлайн.



Radchi impeeriumis käib kodusõda, sest valitseja Anaanderi kloonid on omavahel impeeriumi arengusuundade pärast tõsiselt tülli läinud. Athoeki tähesüsteemis näivad asjad admiral Breqi – endise sõjalaeva – kontrolli all olevat. Siis aga leitakse orbitaaljaama hämaramast osast keegi, keda ei saaks nagu üldse olemas olla, saabub salapärase ja ülivõimsa Presgeri impeeriumi esindaja ning seejärel ilmub oma laevastikuga Breqile kätte maksma Anaander Mianaai ise. Breq keeldub oma laeva ja meeskonnaga põgenemast, sest nii jääksid Athoeki inimesed hätta. Võidušansid on väikesed, kuid see pole Breqi kunagi peatanud. Esimese sammuna tuleks anda kõigile Athoeki tehisintellektidele enesemääramisõigus, teadmata küll, millise poole nad valivad… „Abistav Halastus” on romaanide „Abistav Mõõk” ja „Abistav Õiglus” järg.






Ann Leckie

Abistav halastus. 3. osa

1

Ühel hetkel ma magasin. Järgmisel ärkasin tuttavate tee valmistamise helide peale. Aga aeg oli kuus minutit varajasem, kui ma olin kavatsenud. Miks? Püüdsin vaadata.

Leitnant Ekalu oli vahis. Millegipärast nördinud. Isegi pisut vihane. Tema ees ekraanil oli vaade Athoeki jaamale ja seda ümbritsevatele laevadele. Kuppel Aia kohal jäi selle nurga alt peaaegu nähtamatuks. Athoek ise oli poolenisti varjus, poolenisti aga säras sinise ja valgena. Tagaplaanilt kostva signaalide sädina põhjal ei tundunud midagi korrast ära olevat.

Avasin silmad. Mu kajuti seinad näitasid sama vaadet meid ümbritsevast kosmosest, mida nägi leitnant Ekalu komandosillal – Athoeki jaam, laevad, Athoek ise. Majakad nelja siinse süsteemidevahelise värava juures. Ma ei vajanud seda vaadet oma seintele. Ma võisin seda näha ükskõik kus ja siis, kui vaid tahtsin. Kuid ma polnud kunagi andnud käsku selle vaate kasutamiseks siin. Laev oli teinud seda omal algatusel.

Neli meetrit pika ja kolm meetrit laia kajuti otsas leti ääres seisis Seivarden ja tegi teed. Vanade emailitud nõudega, tasse oli sellest komplektist alles vaid kaks ja neistki oli üks sakilise servaga – pärast seda, kui Seivarden oli rohkem kui aasta eest teinud kohmakaid katseid kasulik olla. Juba üle kuu aja polnud Seivarden enam mu teenri rollis, kuid ta kohalolek oli nii tuttav, et ärgates võtsin ma selle pikemalt mõtlemata lihtsalt teadmiseks. „Seivarden,” ütlesin.

„Laev, tegelikult.” Ta kallutas korraks pead minu poole, ise teele keskendudes. Kalri Halastus suhtles meeskonnaga tavaliselt kuulmis- või nägemisimplantide abil, kõneldes otse meie kõrvus ehk asetades meie nägemise ette sõnu või kujutisi. Nägin, et see toimus ka nüüd, Seivarden luges sõnu, mida laev talle andis. „Praegu olen ma laev. Ning kuni sa magasid, admiral, saabus kaks teadet, kuid mingit otsest ohtu ei ole.”

Tõusin istuma, lükkasin teki kõrvale. Kolme päeva eest oli mu õlg olnud tervendajaga fikseeritud, käsi tuim ja liikumatu. Taastunud liikumisvõime rõõmustas mind ikka veel.

„Ma arvan, et leitnant Seivarden tunneb sellest vahel puudust,” jätkas Seivarden. Andmed, mida laev temast luges – ja mul tarvitses nende nägemiseks vaid tahta –, näitasid kerget kartust, mõningat kitsikust. Aga laeval oli õigus, Seivardenile meeldis see põgus naasmine meie endiste rollide juurde, kuid mulle, nagu ma märkasin, ei meeldinud. „Kolme tunni eest me saime teate admiral Uemilt.” Admiral Uemi tegi sama tööd mis mina, ühe värava kaugusel Hradi süsteemis. Käsutas kõiki seal viibivaid Radchi sõjalaevu. Mida see siis ka parasjagu tähendas: Radchi kosmoses käis kodusõda ja admiral Uemi, nagu ka minu volitused pärinesid parajasti Omaughi palees valitsevalt Anaander Mianaailt. „Tsturi palee on langenud.”

„Kas ma söandangi küsida, kelle kätte?”

Seivarden pöördus leti juures, teetass kinnastatud käes. Tuli minu voodi juurde. Koos veedetud aja järel tundis ta mind juba liiga hästi, et mitte üllatuda mu vastusest või sattuda kimbatusse mu katmata kätest. „Isand Mianaai, kelle siis veel?” vastas ta põgusalt naeratades. Ta ulatas mulle teetassi. „Selle kätte, ütles admiral Uemi, kellel on sinu vastu väga vähe armastust. Nagu ka admiral Uemi vastu.”

„Tõsi.” Minu jaoks oli Radchi isanda Anaander Mianaai erinevatel osadel väga vähe vahet ning ühelgi neist polnud mingit põhjust minuga rahul olla. Kuid ma teadsin, millist poolt admiral Uemi toetas. Või kes ta ehk isegi oli. Anaanderil oli palju kehasid, ta oli harjunud olema kümnetes, kui mitte sadades kohtades üheaegselt. Nüüd oli ta taandunud ja killustatud, paljud ta kloonitud kehad olid langenud võitluses tema endaga. Mul oli tugev kahtlus, et admiral Uemi võis ise olla üks kild Radchi isandast.

„Admiral Uemi lisas,” jätkas Seivarden, „et see Anaander, kes Tsturi üle võttis, on suutnud katkestada ühenduse väljaspool Tsturi süsteemi asuva endaga, nii et tema ülejäänud osa ei tea, mida ta kavatseb. Admiral Uemi ütles, et kui tema oleks Anaander Mianaai, siis ta kasutaks suuremat osa oma vahenditest selleks, et nüüd, kui palee on tema käes, süsteem enda jaoks kindlustada. Kuid et tal oleks ka tugev kiusatus saata võimaluse korral keegi sinu kallale, admiral. Hradi laevastiku juht palus ka rõhutada, et need uudised jõudsid temani Omaughi paleest tulnud laevaga, nii et teave on mitu nädalat vana.”

Rüüpasin teed. „Kui türann on tõesti nii rumal, et saadab laevad siia kohe pärast seda, kui on Tsturi oma kontrolli alla saanud, siis võivad need siia jõuda mitte varem kui…” Kalri Halastus näitas mulle numbreid. „Umbes nädala pärast.”

„Sel osal Radchi isandast on põhjust olla sinu peale äärmiselt vihane,” rõhutas Seivarden laeva rollis. „Ning tal on ajalooliselt tuntud kalduvus sooritada järske tegusid nende vastu, kes on teda piisavalt vihastanud. Kui ta oleks saanud, oleks ta juba varem siia tulnud.” Ta kortsutas kulmu sõnade peale, mis järgmisena ta silme ette ilmusid, kuid muidugi võisin ma neid ka ise näha ja teadsin juba, mis need on. „Teine teade on kuberner Giarodilt.”

Ma ei vastanud kohe. Kuberner Giarod oli määratud kõrgeimaks võimukandjaks kogu Athoeki süsteemis. Otsesemal või kaudsemal moel oli ta nende vigastuste põhjuseks, millest ma äsja olin paranenud. Õigupoolest oleksin ma neid vigastusi saades peaaegu surnud. Kuna ma olin see, kes ma olin, ma juba teadsin temalt mulle saadetud teate sisu. Seivardenil ei tarvitsenud seda valjusti välja öelda.

Aga kunagi olid Kalri Halastusel olnud abistavad – laeva tehisintellekti orjadest inimolendid, selle käed ja jalad, silmad ja kõrvad. Need abistavad olid läinud, ära võetud, ja nüüd oli laeval läbinisti inimestest meeskond. Ma teadsin, et lihtsõdurid esinesid vahel laeva jaoks abistavatena, rääkisid laeva nimel, tegid asju, mida laev enam teha ei saanud, et seda niiviisi rõõmustada. Minu ees üldiselt mitte – ma olin ise abistav, viimane allesjäänud fragment transpordialuselt Toreni Õiglus, mis hävitati kahekümne aasta eest. Minu jaoks polnud ei lõbus ega lohutav näha oma sõdureid jäljendamas seda, mis ma kunagi olin olnud. Siiski polnud ma seda ka keelanud. Mu sõdurid olid mu minevikust teada saanud alles õige hiljuti. Ning näis, et nad leidsid selles võimaluse kaitsta end väikeses laevas elades paratamatult tekkiva läheduse eest.

Kuid Seivardenil polnud selliseks näitemänguks mingit vajadust. Ta tegi seda, sest laev tahtis. Miks võis laev seda tahta? „Kuberner Giarod palub sul naasta jaama niipea, kui see sulle sobib,” ütles Seivarden. Ütles laev. See sõnastus, hoolimata ilustavast niipea, kui sobib määratlusest, ei olnud päris sündsalt viisakas. Seivarden polnud nii nördinud, kui leitnant Ekalu oli olnud, ent kindlasti mõtles ta nüüd, kuidas ma reageerin. „Kuberner ei põhjendanud oma palvet. Kuid Kalr Viis märkas eile õhtul Allaia ees rahutusi. Turvateenistus arreteeris kellegi ja õhustik on seejärel olnud närviline.” Laev näitas mulle lühidalt kilde sellest, mida veel jaamas viibiv Viis oli näinud ja kuulnud.

„Kas Allaed polnud mitte evakueeritud?” küsisin. Valjusti, sest ilmselt tahtis laev seda vestlust just nii läbi viia, ükskõik siis, mida mina sellest arvasin. „See pidi tühi olema.”

„Täpselt nii,” vastas Seivarden. Laev.

Suurem osa Allaia elanikest olid olnud ychanad – keda xhaid, Athoeki annekteerimise kõige edukamalt üle elanud rahvusrühm aga põlgas. Teoreetiliselt kaotasid rahvuslikud erinevused oma tähtsuse, kui Radch mingi maailma annekteeris. Tegelikkus oli segasem. Ning mõned kuberner Giarodi vähem ratsionaalsed hirmud olid seotud Allaia ychanadega. „Suurepärane. Laev, kas sa ärataksid leitnant Tisarwati?” Tisarwat oli meie saabumisest saadik loonud kontakte nii Allaias kui ka jaama juhtkonna seas.

„Juba äratasin,” vastas Seivarden Kalri Halastuse eest. „Selleks ajaks, kui sa oled riietunud ja söönud, on süstik valmis.”

„Tänan.” Märkasin, et ma ei tahtnud öelda ei „Tänan, laev,” ega „Tänan, Seivarden,”.

„Admiral, ma loodan, et ma ei ole liiga pealetükkiv,” ütles laev Seivardeni kaudu. Enne pisut pingul olnud Seivarden muutus rahutumaks – ta oli nõustunud laeva eest esinema, kuid äkki tegi miski talle muret, võib-olla kahtlus, milleni laev jõuda tahab.

„Ma ei kujuta ette, et sa saaksid kunagi liiga pealetükkiv olla, laev.” Aga muidugi võis laev näha minu kohta kõike – iga hingetõmmet, iga lihase vähimatki tõmblust. Enamgi, sest ma kandsin endas abistava implante, mis siis, et mitte selle laeva abistava omasid. Kindlasti ta teadis, et ohvitseri kasutamine abistava asendajana häiris mind.

„Mul on sulle üks küsimus, admiral. Omaughis sa ütlesid, et ma võiksin ise olla oma kapten. Kas sa mõtlesid seda tõsiselt?”

Korraks tundus mulle, nagu oleks laeva gravitatsioon üles öelnud. Polnud mõtet püüdagi varjata oma reaktsiooni laeva sõnadele, nagunii oli mu füüsiline reaktsioon nähtav kõigis üksikasjades. Seivardenil polnud ükskõiksuse teesklemine kunagi eriti hästi õnnestunud ning ta aristokraatlik nägu reetis kohkumist. Ilmselt ta ei teadnud, et mitte see polnud laeva eesmärgiks. Ta avas suu, nagu tahaks midagi öelda, ja sulges taas. Kortsutas kulmu.

„Jah, mõtlesin küll,” vastasin. Radchaaide jaoks polnud laevad inimesed. Me olime varustus. Relvad. Tööriistad, mis vajaduse korral toimisid nii, nagu kästud.

„Ma olen seniajani selle peale mõelnud,” ütles Seivarden. Ei, Kalri Halastus. „Ja ma olen otsustanud, et ei taha olla kapten. Aga ma leian, et mõte, nagu võiksin ma olla kapten, meeldib mulle.” Seivarden polnud ilmselt kindel, kas ta peaks sellest kergendust tundma või mitte. Ta teadis, kes ma olin, võimalik, et teadis ka, miks ma olin Omaughi palees seda öelnud, kuid ta oli kõrgest soost radchaai ning eeldas nagu kõik Radchi ohvitserid, et ta laev teeb alati täpselt nii, nagu kästud. On alati tema jaoks olemas.

Ma olin ise olnud laev. Laevadel võivad olla tunded, isegi väga tugevad tunded oma kaptenite või leitnantide vastu. Teadsin seda oma isiklikust kogemusest. Oh, kuidas veel teadsin. Suurema osa oma kahe tuhande aasta pikkusest elust polnud ma mõelnud, et võiks olla põhjust tahta midagi muud. Ning mu enda pöördumatult kadunud meeskond oli haigutav auk minus, kuhu ma olin õppinud mitte vaatama. Enamasti. Samas, viimase kahekümne aastaga olin ma harjunud ise oma otsuseid tegema, saamata soovitusi kelleltki teiselt. Ise oma elu juhtima.

Kas ma olin mõelnud, et mu laev tunneb minu vastu sama, mida mina olin tundnud oma kaptenite vastu? See oleks olnud võimatu. Laevadel polnud selliseid tundeid teiste laevade vastu. Olin ma seda mõelnud? Miks oleksin ma pidanud sellele mõtlema?

„Hea küll,” ütlesin ja rüüpasin lonksu teed. Neelasin alla. Ikkagi ei näinud ma põhjust, miks pidi laev seda rääkima Seivardeni kaudu.

Muidugi, Seivarden oli läbinisti inimene. Ja ta oli Kalri Halastuse Amaati leitnant. Võib-olla polnud laeva sõnad mõeldud mulle, vaid talle.

Seivarden polnud kunagi olnud ohvitser, kes hooliks või isegi märkaks, mida ta laev tunneb. Toreni Õiglusel teenides polnud ta kuulunud mu lemmikute hulka. Aga laevadel olid erinevad eelistused, erinevad lemmikud. Ja viimase aastaga oli Seivardeni käitumine märgatavalt paranenud.

Abistavatega laev väljendas oma tundeid tuhandel erineval, vaevumärgataval moel. Lemmikohvitseri tee polnud kunagi jahtunud. Tema toit oli valmistatud täpselt nõnda, nagu ta eelistas. Ta munder sobis talle alati, istus vähimagi pingutuseta hästi. Väikesed vajadused või soovid rahuldati peaaegu kohe pärast nende tekkimist. Ja enamasti märkas ta ainult seda, et tunneb end mugavalt. Kindlasti mugavamini kui teistel laevadel, kus ta ehk oli teeninud.

Peaaegu alati oli see rangelt ühepoolne. Nädalaid tagasi olin Omaughi palees öelnud laevale, et ta võiks olla isik, kes juhib ennast ise. Ning nüüd ütles ta mulle – ja ma olin kindel, mitte juhuslikult ka Seivardenile –, et vähemalt potentsiaalselt tahaks ta seda olla. Tahtis olla tunnustatud. Tahtis võib-olla mingit väikest vastust oma tunnetele (või vähemalt mõistmist).

Ma polnud märganud, et Seivardeni Amaatid oleksid olnud eriliselt hoolitsevad, kuid nad, nagu kõik teisedki Kalri Halastuse sõdurid, olid inimesed, mitte oma laeva jätked. Kui laev oleks nõudnud, et nad abistavate kombel alatasa väikesi sõbralikke tegusid teeksid, oleksid nad tundnud end ebamugavalt.

„Hea küll,” kordasin. Leitnant Tisarwat tõmbas oma kajutis saapaid jalga. Alles ärgates – Bo Üheksa seisis teetassiga ta kõrval. Ülejäänud Bo dekaad magas sügavalt, mõned nägid und. Seivardeni Amaatid lõpetasid oma päevatööd, valmistusid õhtusöögiks. Meedik ja pooled mu Kalrid magasid veel, aga vaid kergelt. Laev pidi nad viie minuti pärast äratama. Ekalu ja tema Etrepad olid vahis. Leitnant Ekalu oli kuberneri teatest ikka veel pisut nördinud ja miski tegi talle veel muret, ma polnud kindel, mis see oli. Väljas libises mööda Kalri Halastuse korpust tolm ja Athoeki päike soojendas seda. „Kas oli veel midagi?”

Oli. Seivarden, kes oli vestlusteema muutudes ikka enam pingul, pilgutas silmi, oodates mingi teate ilmumist. Terve sekundi jooksul ei juhtunud midagi. Ja siis: Ei, admiral, see on kõik. „Ei, admiral,” luges Seivarden maha. „See on kõik.” Ta hääles oli kahtlus. Kellegi jaoks, kes tundis laevu, oli see väike paus olnud paljuütlev. Mind üllatas pisut, et oma laevade tundeid üldiselt mitte märkav Seivarden oli seda tähele pannud. Ta pilgutas kolm korda silmi ja kortsutas kulmu. Murelikult. Segaduses. Enda kohta tavatult ebakindlana. Ütles: „Su tee jahtub ära.”

„Sellest pole midagi,” vastasin ja jõin tassi tühjaks.

Leitnant Tisarwat oli tahtnud kohe tagasi Athoeki jaama minna. Olime süsteemis viibinud veidi üle kahe nädala, aga juba olid tal seal sõbrad ja sidemed. Ta oli püüdnud süsteemi juhtkonna seas mõjujõudu saavutada peaaegu et sellest hetkest alates, mil ta siin esimest korda jala maha toetas. Mis asjaolusid arvestades polnud ka eriti üllatav. Tisarwat polnud juba mõnda aega enam Tisarwat – Radchi isand Anaander Mianaai oli õnnetut seitsmeteistaastast leitnanti muutnud, et teha temast enda jätk, veel üks osa Radchi isandast. Selline, nagu ta lootis, keda ma ära ei tunneks ning kes hoiaks mul silma peal ja kontrolliks ka Kalri Halastust. Ent ma olin ta ära tundnud, eemaldanud implandid, mis ühendasid Tisarwati Radchi isandaga, ning nüüd oli ta keegi teine – uus leitnant Tisarwat eelmise mälestuste ja võimalik, et mõningate kalduvustega, kuid kes oli veetnud mõned päevad ka Radchi maailmaruumi kõige mõjuvõimsama isikuna.

Ta ootas mind süstiku luugi ees. Seitseteist, mitte just pikk, aga sihvakas mõnede seitsmeteistaastaste kombel, kes pole oma kasvu veel täis saanud. Varasest äratamisest veel uimane, kuid iga juuksekarv õiges kohas, tumepruun munder eeskujulikus korras. Mingil muul moel poleks Bo Üheksa – nüüd juba süstikus – oma noort leitnanti kajutist välja lasknudki. „Admiral.” Tisarwat kummardas. „Tänan, et sa mu kaasa võtad.” Ta sirelilillad silmad – jäänuk vanast Tisarwatist, kergemeelsest ja frivoolsest, kes tõenäoliselt oli kulutanud kogu oma esimese palga silmade värvi muutmisele – olid tõsised. Siiski oli ta siiralt rõõmus ja pisut elevil, vaatamata isegi droogidele, mida Kalri Halastuse meedik talle andis. Radchi isanda paigaldatud implandid polnud korralikult toiminud ning ma kartsin, et need olid tekitanud pöördumatuid kahjustusi. Et ma need implandid kiiresti eemaldada lasin, oli selle probleemi ehk lahendanud, kuid võimalik, et põhjustanud uusi. Kui siia lisada igati mõistetav, tugevalt kahetine suhtumine Anaander Mianaaisse, kelle mõningad isikuomadused olid talle oletatavasti külge jäänud, siis oligi tulemuseks peaaegu lakkamatu ängistus.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Abistav halastus. 3. osa"

Книги похожие на "Abistav halastus. 3. osa" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Ann Leckie

Ann Leckie - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Ann Leckie - Abistav halastus. 3. osa"

Отзывы читателей о книге "Abistav halastus. 3. osa", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.