Kristi Piiper - Tõde või tegu II. Ema saladus

• Название: Tõde või tegu II. Ema saladus
• Автор: Kristi Piiper
• Жанр: Детская

Stella ja tema sõprade pingutustest hoolimata on Stella kõige suurem hirm ikkagi teoks saanud. Et tüdruku ema on jätkuvalt kadunud ja vanatädi Asta kahtlastel asjaoludel surnud, tuleb Stellal kolida lastekodusse. Kõik tundub täiesti lootusetu. Olukord võtab aga uue pöörde, kui Stella saab endale toanaabriks võluva, ent alatasa pahandustesse sattuva Annabeli. Tüdruku, kelles on peidus rohkem, kui ta välja laseb paista. Kui Stellat hakkavad painama veidrad unenäod, on Annabel esimene, kes eesootava seikluse aimduses tahab aidata Stellal mineviku saladustest aru saada. Peatselt satuvad tüdukud saarele, kus võib peituda vastus küsimusele, mida Stella ema oma tütre eest varjata püüdis.„Tõde või tegu. Ema saladus” on teine osa noortetriloogiast, mille esimene osa „Tõde või tegu. Stella” ilmus 2015. aasta sügisel ja leidis lugejate seas kiiresti sooja vastuvõttu. Romaani autor Kristi Piiper (snd 1983) elab Tartus, õpib Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õendust ja kasvatab koos abikaasaga kahte väikest poega. „Tõde või tegu” sarjale saab kaasa elada Facebookis aadressil facebook.com/stellaraamatud.

---

„No nii, see ongi siis minu uus toakaaslane, Stella. Saage tuttavaks! See siin on Katriin.” Annabel osutas tumedapäisele tüdrukule, kes teda üsna lahke näoga vaatas ja talle naeratas. Teine tüdruk, heledate lühikeste juuste ja poisiliku olemisega, oli Eva. Stellale tundus, et Eva vaatas teda veidi liiga uurivalt ja kahtlustavalt, aga ta teadis, et ega ta ka ise kõige sõbralikumat muljet ei jätnud. „Ja need kaks siin on Villi ja Priit, kaksikvennad, nagu sa vist isegi aru said. Villi nimi on tegelikult Villiam, aga me kutsume teda Villiks või Viltsiks.” Annabel naeris jälle oma kõlavat naeru ning Stella heitis poistele kiire pilgu. Sarnased olid nad küll, kuid tema arust mitte väga. Poisid olid pruunide juustega, lühemat kasvu ja üsna tavalise mittemidagiütleva välimusega, nagu talle esmapilgul tundus.

„Berit ja Andre on ka meie klassist, aga neid praegu ühikas ei ole, nad on suvel oma päriskodus. Beritil on tegelikult ema olemas, aga kuna ta on haige, noh, ma mõtlen, vaimselt haige, siis Berit temaga iga päev koos elada ei saa. Ja Andre vanemad on alkohoolikud, rikkad, aga täisjotad. Ta on pool elu lastekodus elanud, vaheaegadel käib kodus ka ja on seal siis täpselt nii kaua, kui kannatab ja kuni asjad hulluks lähevad,” selgitas Annabel kahe tühja tooli omanike tausta.

„Mis sind siis siia toob?” küsis poisipeaga Eva uudishimulikult silmi kissitades.

Stella vaikis. Ta ei teadnud, mida vastata. Et ta isa on psühhopaadist mõrvar ja ema lasi lihtsalt jalga ja et tema vanatädi tõenäoliselt mürgitati? Sekundid läksid ja vaikus muutus juba talumatult ebamugavaks. Sõnad aga ei tahtnud kuidagi suust välja tulla.

„Mul …” alustas Stella, kuid takerdus ja vaikis.

„Oodake nüüd, las ta läheb võtab endale süüa kõigepealt, on ju?” päästis Annabel Stella ebameeldivast olukorrast ja tõusis ka ise püsti. „Lähme, ega keegi siin hommikusööki lauda ei too, ikka ise tuleb võtta.” Stella ajas ennast kohmetunult püsti. Isu oli null. Vastik oli olla. Kõik oli võõras ja millegipärast käis iga viimane kui detail ja inimene närvidele. Õnneks võttis Annabel tal jälle käe alt kinni ja juhatas otsustavalt toiduleti poole.

„Tead, ära võta südamesse, Eva ongi selline otsekohene. Tal on endal väga raske elu olnud, ehk kunagi ta räägib sulle … Me oleme siin kõik natuke nagu üks pere, saad aru, ära pahanda nende peale, kui sulle miski alguses imelik tundub. Kui saad, siis ole lihtsalt aus ja ole sina ise …” sosistas Annabel usalduslikult Stellale. Esimest korda lastekodus oldud aja jooksul naeratas Stella siiralt. Kes teab, võibolla see Annabel ei olegi nii hull, kui alguses tundus, mõtles ta ja kehitas õlgu.

„Sorri, jah, ma ei tea ise ka, mis mul viga on … Ma tavaliselt ei ole selline, või noh, varem vähemalt ei olnud,” sõnas Stella mõtlikult.

„Mida teile, tüdrukud? Puder moosiga või ilma? Võileivad? Jah või ei? Järjekord tekib, otsustage ära!” käratses ärasuitsetanud häälega sööklamutt.

„Puder, ilma moosita, üks võileib,” vastas Annabel kiirelt.

„Mulle sama,” lisas Stella pikemalt mõtlemata ja heitis kiire pilgu enda selja taha. Järjekorras oli peale neid ainult üks poiss. „Appi, miks ta nii vihane on?” sosistas Stella Annabelile, kui sööklatädi selja keeras ja tujukalt venivat kaerahelbeputru kausikestesse kühveldas.

„Ta ongi selline. Tead, mõned töötajad siin … Nad on natuke imelikud. Küll sa ise pärast näed. Kohalikud väljaõppeta elanikud siitkandist tööle võetud … Ignoreeri lihtsalt, see ei ole midagi isiklikku,” selgitas Annabel tasasel häälel. Toidukandikud käes, siirdusid tüdrukud tagasi oma klassi laua juurde.

Lauas istujad arutasid parajasti augustikuist praktikat. Stella sai kohe aru, millest jutt käis, kuna juhataja oli talle juba rääkinud, et gümnaasiumiõpilased käivad augustikuus tööl raha teenimas. Annabel selgitas ka Stellale praktika korda.

„Nii, sulle on määratud koht vaimse tervise keskuses. Asendad administraatorit augustis. Ära üldse põe, seal on jumala lihtne, ma olin ise eelmisel aastal seal ja pealegi tuleb Priit ka sinna, ta läheb peale kaheteistkümnendat psühholoogiat või psühhiaatriat õppima. Ta on kliinikus ühe psühhiaatri assistendi koha peal. Noh, aitab teda igasugu asjaajamistega ja nii. Samas majas töötate.” Priit noogutas ja naeratas. Stella jäi teda tahtmatult vaatama. Enne nii tavalise välimusega poiss muutus naeratades hoopis teistsuguseks, alles nüüd märkas Stella, kui ilusad rohelised silmad tal on. „Siis on hästi,” tulid alles nüüd esimesed sõnad tal üle huulte.

„Noh, oskab ju rääkida küll,” pobises Eva ja pööritas kergelt silmi.

„Eva! Ole nüüd, ta alles jõudis ju siia. Kunas ta siis juba rääkima oleks pidanud jõudma? Ja siis oleks nagunii jälle häda olnud, et lobiseb liiga palju,” sekkus Annabel kiirelt. Stella tundis üha kasvavat tänulikkust selle tüdruku vastu, keda ta alguses peaaegu et vihanud oli. Mida ta ilma Annabelita teeks – istuks ilmselt tõrjutuna lauas ja oleks selle vaenuliku Eva naerualune.

„Praksi asjad tuleb selle nädala jooksul korda ajada, kõigil tuleb käia ja koht üle vaadata, sealse juhendajaga asjad täpsemalt kokku leppida ja siis ülejärgmisel nädalal alustame,” selgitas Annabel. „Kusjuures palka saame väga normaalselt, peaaegu nagu sealsed töötajadki. Sellest rahast saab siis meie taskuraha järgmisteks kuudeks. Sügisvaheajal on järgmine töövõimalus.”

Tumedapäine Katriin sõnas: „Jah, ma lähen käin täna juba tanklas ära. Lenka oli eelmine aasta seal täiega hästi tippi saanud. Uskumatu, eks ju, tanklas?! Kuigi ta ütles, et seda tippi oli ülemus ise maksnud, ma ei tea, ma ei saanudki aru, kas ületundide eest või … Aga noh, eks siis selgub.”

„Stella, sa võid siis minuga kaasa tulla, kui tahad. Sinna vaimse tervise keskusesse. Ma mõtlesin esmaspäeval minna, mis sa arvad?” küsis Priit Stellalt. Stella tundis, et punastab. Pagan, mis värk on? Mis mul on mingid suhtlemishäired tekkinud või, ei saanud ta aru. Ta lootis, et teised seda ei märka, kuid nägi silmanurgast, kuidas Eval teda jälgides kulm veidi kerkis.

„Aa, jaa, muidugi, mul aega on. Tuleksin hea meelega sinuga kaasa, ma ei tea ju, kus see asubki,” pudistas tüdruk vastuseks.

„Hästi, siis oleme kokku leppinud. Esmaspäeval kell 10? Saame peaukse ees kokku ja stardime,” pani Priit plaanid paika ja Stella noogutas nõusolevalt. Kõigil oli söödud ja Katriin ja Eva läksid juba oma kandikuid ära viima. Stella tegi kiirelt oma hobusesaba lahti ja raputas oma juuksed õhetavate põskede ette.

Peale hommikusööki tuli Annabelil mõte viia Stella ühika ümbrusega tutvuma. Juhataja oli eelmisel päeval Stellale juba kooli ja ühiselamut tutvustava ringi teinud, aga soovitanud väljas asuvad valdused koos teistega üle vaadata. Nad väljusid suurest peauksest ja jalutasid lähedal asuva järve ja pargi poole.

„Nii soe on! Uskumatult kuum suvi on see aasta olnud. Tead, ma olen praktiliselt kuu aega iga päev rannas käinud,” vadistas Annabel. Ta oli tõesti väga päevitunud. Stella sisuliselt ei mäletanudki suve esimest poolt. See oli möödunud nagu unes – kohtus käimised, sõpradega hüvastijätmine …Vastikult raske aeg, mille Stella oma peas kusagile tagaplaanile lükanud oli. Ja ema oli ikka teadmata kohas. Kus ta ometi on ja mida ta teeb? Sajad vastamata küsimused Stella peas keerlesid segase ja häiriva massina.

„Stella, kuuled mind või?” Annabel jäi seisma ja vaatas teist uurivalt.

„Oih, sorri! Kuulen küll, jah. Sa ütlesid, et oled palju rannas käinud,” vastas Stella kiirelt. Jälle oli ta oma mõtetesse vajunud. Seda juhtus viimasel ajal järjest sagedamini ja see hakkas juba tema igapäevaelu häirima.

„Jah, aga ma ütlesin veel seda ka, et siinsamas järve ääres, õigemini teisel pool järve, tuleb meil homme ühine üritus. Matk. Ma küsisingi, et kas sa tead sellest juba. Kas juhataja rääkis ikka?” uuris Annabel. Stella raputas segadusse sattunult pead. Mingist üritusest ei olnud ta küll rääkinud. Või oli? Ta ei saanud selles enam kindel olla, arvestades seda, mismoodi ta vahepeal oma mõtetesse vajub.

„Ma tegelikult ei tea, äkki rääkis ka, hästi palju infot tuli eile peale,” vabandas Stella. Ta ei tahtnud kummaline tunduda ja oma mõttessevajumistest rääkida – polnud vaja, et teda siin imelikult vaatama hakatakse. Õnneks Annabel noogutas mõistvalt. Ta tundus üldse hästi arusaaja ja heatahtlik tüdruk olevat, Stella lausa imestas, et teda nii kiirelt omaks oli võetud. Tegelikult olid ju kõik peale Eva temasse sõbralikult suhtunud. Stella tundis ennast korraga süüdi – kõik üritavad, aga tema on selline tuim tükk. Ta otsustas ennast kokku võtta ja omaltpoolt ka natuke paremat suhtumist üles näidata.

„Aga mis üritus see siis on? Äkki sa räägid täpsemalt? Hästi ilus järv on!” kiitis Stella kiirelt.

„Muidugi,” oli Annabel kohe lahkelt nõus. „Noh, vaata, kuna aeg-ajalt tuleb meile siia uusi juurde, siis korraldatakse enne kooli alati uutele ja vanadele ühine telkimine ja grillimine. Et uued võimalikult kiiresti omaks võetaks ja keegi ennast üleliigsena ei tunneks. Esimesel aastal olevat siin päris palju kiusamist olnud, eriti põhikooli osas, mina siis siin ei olnud ja ma täpselt ei tea, aga nii räägitakse. Ühesõnaga, vajalik üritus. Vaata otse teisele poole järve, siit ei ole näha hästi, aga seal on mõnus liivarand mändide all, telkimisplatsi ja tuleasemega, sinna lähemegi. Telgid ja muu varustus on kooli poolt, endal tuleb kaasa võtta ainult oma isiklikud asjad, noh, soojad riided, ujumisasjad, rätik, hambahari. Mis iganes ise arvad, et sul vaja võib minna.” Stella kuulas murelikult, endal kramplik naeratus näol. Ta ei tahtnud välja näidata, et ta tegelikult ei oota seda telkimist ja et tal pole mingisugust tahtmist uute inimestega tuttavaks saada. Välja arvatud Annabel muidugi, tema tundus tõesti tore ja Stella arvas, et ühe uue sõbra jaoks tal ehk isegi oleks südames ruumi. Nad rääkisid veel tükk aega koolist ja ühikast, kuni Annabel koos nendega liitunud Katriiniga ujuma otsustas minna.

Tagasi ühikatuppa jõudes tundis Stella ennast kohutavalt väsinuna. Ta põimis juuksed patsi ja pani dressipluusi selga. Millegipärast oli kogu see tutvumist täis hommikupoolik olnud lausa füüsiliselt väsitav. Ta istus oma voodile ja avas öökapisahtli. Automaatselt kontrollis ta, kas ema kiri märkmiku vahel ikka alles on. Selles veendunud, sulges ta sahtli ja võttis oma telefoni. Kell oli kuidagi märkamatult kaksteist saanud. Lõpuks ometi leidis ta aega Johannesele tagasi helistada. Tüdruk tundis, kuidas Johannese numbrit valides süda tugevamalt lööma hakkas. Nad ei olnud teineteist juba nii kaua näinud.

„Hei, mina olen!”

„Hei, Stella!”

„Meil jäi eile jutt pooleli. Mu toakaaslane tuli, ma ei saanud rohkem kahjuks rääkida,” vabandas Stella.

„Ma sain aru jah.” Johannes tundus kuidagi tõsine ja eemalolev.

„Mh-mh …” Stella tahtis küsida, mis juhtunud on, kuid Johannes juba selgitaski.

„Saame kokku, ma tulen sinna. Mul on vaja sinuga pikemalt rääkida. Vaata, sa ütlesid, et sul on meie, see tähendab minu ja Kärdi abi vaja, aga vaata, ma ei tea küll täpsemalt veel, aga Kärdiga on midagi lahti.” Johannese hääletoon oli tõsine ja murelik.

„Mis asja?! Mis temaga siis lahti on?” ehmatas Stella. „Ma just eelmisel nädalal rääkisin temaga, ma ei saanud küll midagi aru!”

„See on pikk jutt, ma ise ka veel täpsemalt ei tea, ma proovin midagi välja uurida ja siis ma pean sinna tulema. Ma tahan sind niisama ka näha tegelikult,” muutus Johannese hääletoon pehmemaks.

„Olgu, muidugi. Ma tahaksin sind ka väga näha!” Sõnad tulid jälle nii raskelt üle huulte. Stellal oli siiani probleeme Johannesele oma mõtete ja tunnete väljendamisega. Nad olid küll mitu kuud juba suhelnud, aga tädi Asta matuste ja surma asjaolude uurimise ja kodunt väljakolimise tõttu olid nad väga vähe saanud koos olla.

„Järve kaldal, täna õhtul kell kuus?” Stella tundis halba eelaimdust ning tahtis võimalikult kiiresti asjas selgust saada. Liigagi palju oli viimasel ajal halvasti läinud, ta ei saanud lubada, et ka Kärdiga midagi juhtub.

„Ma jõuaks alles kella üheksaks, kas sobib?”

„Nojah, sobib.”

Stella pani telefoni südame äreva põksumise saatel öökapile. Mis küll ometi jälle lahti on?

3. OSA SEGASED UNENÄOD

Stella ehmatas imeliku kõõksatuse peale. Mis asi see veel oli? Ta oli istuli voodis ja tema pulss oli tavatult kiire. Korraga mõistis ta, et oli ise läbi une seda häält teinud. Kiire pilk kellale kinnitas, et ta oligi magama jäänud, kell oli juba neli läbi. Annabeli voodi oli tühi, tüdruk ei olnud ikka veel tagasi jõudnud või ehk oli ta käinud ja uuesti lahkunud. Stella hõõrus silmi ja raputas kergelt pead. Õrn, aga kasvav peavalu andis endast meelekohtadel tuikamisega märku. Öökapisahtlis oli väike purk ibuprofeeni ja tüdruk võttis sealt värisevate kätega kaks tabletti. Viimasel ajal olid vastikult häirivad ja segased unenäod muutunud sagedasteks külalisteks. Stella juba peaaegu et kartis uinuda, unenäod olid kuidagi liiga reaalsed ja hirmutavad, enamasti emast, vanatädi Astast ja kõigest sellest, mis tema peas iga päev keerles, lihtsalt eriliselt õõvastavas ja absurdses võtmes. Tundus, et mida rohkem ta emale ja nende kunagisele elule mõtles, seda hullemini kajastus see tema unenägudes. Stellale olid ootamatult hakanud meenuma seigad varasest lapsepõlvest, millele ta väga ammu mõelnud ei olnud.

Tüdruk tõusis püsti ja otsustas enne õhtusööki duši all käia. Ta võttis kapist valge suvise kleidi, pesu ja käterätiku. Duširuumidesse pääses koridorist. Stella sulges enda selja taga toaukse ja astus oma mugavates sisejalanõudes mööda linoleumiga kaetud põrandat. Kõik oli vaikne ja kedagi ei olnud kuulda. Huvitav, kus kõik on? Avar, värskelt remonditud ja minimalistlik pesuruum oli jagatud kolmeks osaks. Esimeses osas olid väikesed kitsad kapid, kuhu sai pesemise ajaks oma riided ja muud asjad panna. Teises olid kraanikausid ja peeglid ning kõige tagumises ruumis üksteise kõrval laiade laest alla painduvate otsikutega dušid. Eraldavaid seinu ei olnud. Stella riietus lahti, pani oma asjad kappi ja astus paljajalu üle pruunikate kahhelkividega kaetud põranda. Põrand oli meeldivalt soe ja kuiv, tundus, et keegi ei olnud mitme tunni vältel duši all käinud. Tüdruk tegi juuksed patsist lahti, tõmbas juuksekummi ümber randme ja keeras otse duši all seistes kraani lahti. Vesi oli leige ja lõhnas kergelt kloori järele. Ta märkas seinal šampoonidosaatorit ja keeras soojaveekraani lahti, vesi muutus sekunditega meeldivalt kuumaks. Silmad suletud, võttis ta kobamisi seinal asuvast dosaatorist šampooni ja hakkas pead pesema. Šampoon lõhnas imelikult. Ta luges silmi kissitades, et tegu on dušigeeli ja šampooniga, kaks ühes. Juuksed puhtaks loputatud, seisis ta veel mitu minutit mõnusa sooja vee all, lastes sel lihtsalt enda peale voolata. Peavalu hakkas kaduma. Tal oli hea meel, et ta nii segamatult pesemas sai käia. Oma peas oli ta ette kujutanud, et lastekodus ei ole ühtainustki privaatset hetke, et pidevalt hingab keegi kuklasse, ja mõte sellisest olukorrast oli temas siinse elu vastu veelgi suuremat tõrget tekitanud. Aitab küll, otsustas ta vett kinni keerates, kohe algab õhtusöök ja kõht ongi juba häirivalt tühi.