John Hickman - FC Friigid

• Название: FC Friigid
• Автор: John Hickman
• Жанр: Детская проза

Kolm parimat sõpra – Seth, Karu ja Angelo – on väga löödud, kui neid ei valita uue kooli jalgpallimeeskonda. Õli valab tulle see, et teised poisid ja treener nimetavad neid ebaõnnestumise pärast üleolevalt friikideks. Kas poisid loobuvad tõepoolest oma unistusest või leiavad siiski võimaluse treenerile ja narrijatele vastupidist tõestada? Sünnib jalgpallivõistkond FC Friigid, mille mängijad kannavad seda nime uhkusega. Haarav ja lõbus jalgpallilugu räägib sõprusest, meeskonnavaimust ja lastest, kes ei osutu valituks.

---

John Hickman FC Friigid

SÕKLAD

„Nii,” ütles õpetaja Steele. „Need, kelle nime ma ütlen, saavad võistkonda. Ülejäänud jäävad välja. Kas on selge?”

Kõik vastasid kooris: „Selge!”

Seth oli üks poistest, kes platsi serval seisid. Kõik poisid olid jalgpalliriietes ja kõik tahtsid saada kooli võistkonda. Ainult kuusteist valitakse. Ei pidanud olema just matemaatikageenius, et aru saada, kui paljud peavad välja jääma.

Seth ei tundnud end kuigi hästi. Üks poistest, Daniel Logan, oli talle vastu põlve korraliku obaduse virutanud ja põlv tegi siiani haiget. Ta oleks pidanud väljakult ära tulema, aga ei tulnud. Seth pidi võistkonda saama. Ta oli alati kooli võistkonnas mänginud. Seth hõõrus valutavat põlve ja kõõritas Logani poole. Logan oli ilmselt kõige parem mängija kogu kambast. Tal olid sinised silmad ja soeng nagu Justin Bieberil. Lillad putsad oranži märgiga. Nagu Cristiano Ronaldol. Sethi isa ei olnud nõus talle värvilisi putsasid ostma. Ta ütles, et need on eputajatele. Sethi putsad olid Nike omad. Mustad, valge märgiga. Harilikud. Lihtsad. Igavad.

Logan saatis Sethile kahjurõõmsa naeratuse.

Seth vaatas kõrvale ja tundis, kuidas viha sees kobrutab.

„Kelle nime ma ütlen, see tuleb ja seisab minu selja taha,” ütles Steele. Ta vaatas oma pabereid. Õpetaja Steele oli lühikest kasvu jässakas mees, kellel kaela peaaegu polnudki. Ta meenutas Sethile Nigelit, tema vanaldase naabri proua Mulligani bullterjerit. Steele’i kiilaspea oli sama ümmargune nagu jalgpall tema jala all ja tema püksid olid totralt lühikesed ‒ sellised, mida jalgpallurid kandsid ammu-ammu, kui neil olid veel ka keemilised lokid ja nad jõid vaheajal õlut. Seth mõtles, kas ka Steele’il olid kunagi keemilised lokid. Küsida ta seda küll ei julgeks. Mitte iialgi. Seth oli Steele’ist igasuguseid lugusid kuulnud juba enne seda kui ta uude, Thomas Mooni põhikooli tuli. Räägiti näiteks, et Steele olevat ühe poisi peale karjunud nii kõvasti, et vaene poiss lasi püksi. Nüüd kui Seth oli Steele’i ise näinud, tundus talle, et see jutt võib isegi tõsi olla.

„Boyle. Lloyd. Mendes.”

Kolm poissi trügisid teiste vahelt läbi ja läksid Steele’i selja taha. Nad naeratasid laialt ja patsutasid üksteisele seljale. Seth oli alles nädal aega uues koolis käinud ega tundnud veel neid poisse. Sellest polnud midagi, nad ei meeldinudki talle. Kogu see patsutamine ja naeratamine oli üsna nõme.

Sethi sõbrad – Cole, keda hüüti Karuks, ja Angelo – seisid Sethi kõrval.

Angelo naeratas ja võdistas õlgu, nagu tahaks öelda: „Pole hullu, aega veel on.”

Karu üksnes raputas pead.

„Eastwood. Hooper. Ivory.”

Veel kolm poissi astusid ette.

„Palun kutsu Hart. Palun kutsu Hart,” korrutas Seth oma peas. „Ja Blood. Ja Carter.” Seth Hart. Cole „Karu” Blood. Angelo Carter. Neil kõigil olid nii lahedad perekonnanimed. Need oleksid kooli jalgpallivõistkonna särgil head välja näinud. Igatahes paremad kui mingi tobe Hooper.1

Steele hõikas veel viis nime.

Seth luges üle poisid Steele’i selja taga. Üksteist. Kuusteist miinus üksteist. Ta heitis pilgu taevasse ja arvutas. Viis kohta veel.

Ta vaatas teisi poisse, keda polnud veel valitud. Nende hulgas olid mõned päris head mängijad. Sam Wall nägi oma nimele kohaselt välja nagu sein.2 Ta võiks vabalt üksindagi müüris seista, kui vastasvõistkonnale vaba- või karistuslöök antakse. Ryo Yoshida oli väike ja kiire. Jordan McGrath oli osav, kiire, andis häid sööte ja oskas vastastelt palli napsata. Aga ta nägi välja peaaegu sama hirmuäratav nagu õpetaja Steele. Tal oli eriti nudi siilisoeng, millest paistis läbi hulk tillukesi arme peanahal, ja ta paremasse kulmu olid pügatud sälgud. Ta nägi välja nii, nagu oleks keegi teda jalgadest kinni hoides üle terve parkimisplatsi lohistanud. Loomulikult ei kavatsenud Seth seda Jordanile endale mainida.

Kõik poisid ei olnud siiski osavad. Nende hulgas oli ka Alan Block. Tema oli tõeline õnnetusehunnik. Iga kord, kui pall tema poole lendas, pigistas ta silmad hirmust kinni. No milline vend kardab jalgpalli? Proua Mulligan ja kassid, heakene küll. Kui Seth peaks Alanit hindama imelikkuse skaalal ühest kümneni, saaks Alan kindlasti kaheksa. Võib-olla isegi üheksa.

„Hawks,” ütles Steele.

Neli kohta veel.

„Foreman.”

Seth tundis, kuidas kurgus pitsitama hakkab. Ta vaatas uuesti sõprade poole.

Angelo naeratus ei olnud enam nii lai.

Karu vaatles muru oma jalge ees.

„Walters.”

Üks neist ei saanud kindlasti võistkonda.

„Ford,” ütles Steele.

Kaks neist ei saanud võistkonda. Seth ei olnud enam kindel, kas ta üldse tahabki, et teda valitaks, kui ta peab mängima oma parimate sõpradeta.

„Logan,” ütles Steele. „Võistkond on koos. Need, kelle nime ma ei nimetanud, ei olnud järelikult piisavalt head.”

Sethi süda muutus tinaraskeks. Võistkonda saamine oli olnud tema suur eesmärk ja nüüd oli kõik läbi. Mida ta isale ütleb? Tal hakkas lausa paha. Siis aga hingas ta sügavalt sisse ja ajas end sirgu. Värskelt niidetud muru lõhn tungis ninna ja kopsudesse.

„Ma teadsin seda,” ütles Karu. „Ma ei uskunud algusest peale, et me võistkonda saame.”

„Ah, lõpeta ära!” vastas Angelo. „Me oleme sama head kui need seal. Eks ju, Seth?”

Seth vaatas võistkonna poole. Steele’i valitud mängijad olid peaaegu kõik tugevad ja sportlikud, hea välimusega ja osavad. Nad nägid välja, nagu oleksid nad mingis tehases valmistatud. Kõik nad surusid kätt ja patsutasid üksteisele seljale. Nagu idioodid. Ja Logan oli neist see kõige suurem idioot.

Sam, Ryo ja teised poisid, keda ei olnud valitud, hakkasid väljakult minema lonkima.

Steele seisis oma kohal ja uuris pabereid.

Seth võttis julguse kokku ja läks kehalise kasvatuse õpetaja juurde. „Vabandust,” alustas ta.

„Mis on?” käratas Steele.

„Ee … ma lihtsalt mõtlesin … mida mina ja mu sõbrad valesti tegime?” Seth viipas peaga Karu ja Angelo poole.

Steele vaatas poiste poole ja turtsatas. Ta osutas pliiatsiga Karu poole. „Paks,” ütles ta. Pliiats liikus Angelo peale. „Ohutegur.” Seejärel vaatas ta Sethile otsa. „Liiga aeglane.” Lõpuks näitas ta Jordani peale, kes istus murul ja kiskus jalgpallisaapaid jalast. „Probleemid. Oled nüüd rahul?”

Seth vaatas sõprade poole. Nad ei näinud sugugi rahulolevad välja.

Jordan toppis putsad kotti. Ta tõmbas jalga päevinäinud Adidase Superstarid, ajas end püsti ja loivas minema.

„Kas me võime veel kord proovida?” küsis Seth.

„Ei,” vastas Steele, „ja mina teie asemel teeks jalgpalliga lõpparve. Proovige midagi muud. Tantsimist … või kudumist …”

Sethi süda muutus veel raskemaks. Tundus, nagu oleks see juba kusagile kõhuõõnde vajunud.

Steele pööras end näoga uue võistkonna poole. „Hästi tehtud, poisid!” ütles ta. „Teie olete terad. Korralik kraam. Need ülejäänud on sõklad.” Steele osutas pöidlaga üle õla.

„Mis asi on sõklad?” küsis Luke Foreman. Ta oli üks suuremaid poisse Sethi vanuserühmas. Tal olid lühikesed juuksed ja madal otsmik nagu ürginimesel. Ta nägi välja, nagu oleks ta kolmeaastasest peale jõusaalis trenni teinud.

„Sõklad on ülejääk, poja,” vastas Steele. „Need, keda teised ei taha.”

„Nagu mingid friigid või?” küsis Logan.

„Haridusamet ei luba meil sellist sõna kasutada,” nentis Steele. „Aga jah, nii võiks öelda küll.”

Võistkonda valitud pahvatasid naerma.

Järgnes veel seljapatsutusi ja käepigistusi ja naeru nende üle, kes võistkonda ei saanud. Seth vihkas neid kõiki. Nad olid ikka TÄIELIKUD idioodid.

„Kas ta teab, et me kuuleme, mida ta räägib?” küsis Karu Sethilt.

„Ma ei usu, et see teda huvitab,” vastas Seth.

Angelo käed tõmbusid rusikasse.

Seth pani käe Angelole õlale ja tõmbas sõbra endaga kaasa. „Laseme jalga,” ütles ta.

Kolm sõpra kõmpisid üle muru kooli väravate poole. Seth krimpsutas nägu, kui haiget saanud jalale toetus. Ta vaatas üle õla tagasi.

Logan vaatas neile järele, õel naeratus näol. Aeglaselt moodustas ta huultega sõna „friigid”.

Seth vaatas kõrvale. Ta oleks tahtnud tagasi minna ja Loganile midagi vastu öelda. Midagi sellist, mis oleks tal suu tükiks ajaks kinni pannud. Näiteks: „Ise oled friik, friik!” või: „Mine pekki, friigiaju!” Nojah, need ei olnud just kuigi karmid vastused. Tegelikult oleks Seth tahtnud tagasi minna ja virutada Loganile korraliku obaduse kõhtu. Või vastu põlve, nii nagu Logan talle virutas. Aga mida ta oleks saavutanud? Tema poolel olid Angelo ja Karu, Logani poolel terve kooli jalgpallivõistkond.

Poisid suundusid kodu poole.

„Mulle meeldis Milton Hallis rohkem,” ütles Angelo. „See kool on täiega nõme.”

Milton Hall oli algkool, mille poisid olid eelmisel aastal lõpetanud. Seth noogutas. Milton Hall oli palju parem. Milton Hallis olid nad kooli jalkavõistkonnas, õpetajad ei kutsunud neid friikideks ja seal ei olnud ka selliseid idioote nagu Logan.

Karu ja Angelo olid olnud Sethi parimad sõbrad peaaegu eluaeg. Nad kohtusid juba lasteaias. Üks Sethi varasematest mälestustest oli see, kuidas Angelo päästis ta tüdruku käest, kes oli ta pikali lükanud. Tüdruk oli tahtnud sama mängupolitseiautoga sõita. Seth oli olnud selili maas, kui Angelo talle appi tormas. Seth nägi ainult Angelo tohutut afrosoengut ning peenikesi käsi ja jalgu. „Jäta ta rahule!” oli Angelo karjunud ja siis omakorda tüdruku jalust maha niitnud. Angelo oli ikka üsna samasugune. Käed ja jalad olid endiselt peenikesed, aga juuksed olid tal nüüd üle pea patsidesse punutud. Ja tüdrukuid polnud ta õnneks enam tükk aega jalust maha niitnud.

Ka Karu oli juba lasteaias samas rühmas. Ta oli nad mõlemad kohe ära võlunud oma lõputu maiustustevaruga. Mis ka ei juhtunud, Karul oli alati kommi. Kummikomme, karamelle, šokolaadi. Ta oli nagu Willy Wonka, ainult vähem veider. Ka tema ei olnud palju muutunud. Ta oli endiselt suur ja turske, tedretähnilise näo ja heledate juustega. Ja endiselt oli tal alati varuks kõikvõimalikke maiustusi.

Sethi arvates oli tema sõpradest ainsana muutunud. Ka tema oli olnud väiksena pontsakas poiss. Ja kõige lühem. Aga nüüd oli ta üsna kõhn ja sõpradest pikem. Kuid tal olid endiselt lühikesed tuhkblondid juuksed. Mõnikord ta mõtles, kas ta jääbki eluaeg kandma üht ja sama soengut.

Poisid lonkisid mööda garaažidest ja poodidest ning peatusid Sethi kodutänava nurgal.

„Kas me siis annamegi alla?” küsis Karu.

Seth vaatas sõpru. Nii nukrana polnud ta neid varem näinudki. Isegi Angelo näolt oli naeratus peaaegu kadunud.

See oli kohutavalt ebaõiglane. Miks peaksid nad loobuma millestki, mida nad armastavad, lihtsalt mingi liiga lühikestes pükstes vana ülbitseja pärast? Sethi silme ette kerkis Steele’i nägu, kui ta ütles, et Seth on liiga aeglane. Näis, nagu oleks Steele olukorda nautinud. Nagu oleks talle meeldinud poistele halvasti öelda.

„Ei,” ütles Seth pead raputades. „Me ei anna alla!”

„Aga …”

Seth katkestas Karu poolelt sõnalt. „Mind ei huvita, mida vana peerukott ütleb!”

Angelo hakkas itsitama. „Peerukott!” kordas ta.

„Me armastame jalkat, eks ole?” küsis Seth.

Karu ja Angelo vaatasid teineteisele otsa. See oli ju päevselge.

Mõlemad noogutasid.

„Inimesed ei loobu asjadest, mida nad armastavad,” kinnitas Seth. Ta läks elevile. Ta tundis, et ta peab kõnet, nagu filmi lõpus tehakse. Ta teadis järsku täiesti kindlalt, mida edasi teha.

„Seda küll,” arvas Karu. „Ehkki mu ema oleks ammu pidanud koogisöömisest loobuma!”

Poisid pahvatasid korraga naerma.

„Aga kuidas me saame mängida, kui meil pole võistkonda?” küsis Angelo. „Mis sa selle peale ütled, Sherlock?”

Seth vaatas sõpradele otse silma ja ütles: „Me teeme oma võistkonna!”

KOOSOLEK

Seth elas vaiksel tänaval, kus kasvas palju puid. Tema tänaval elas ka palju koeri. Ja palju vanu tädikesi. Seth pistis võtme eesukse lukuauku ja kolm poissi sisenesid majja.

Nad viskasid koolikotid ja tossud nurka, lontsisid trepist üles Sethi tuppa ja prantsatasid voodile istuma. Seth ohkas, rullis põlvikud alla ja võttis säärekaitsmed ära.

Karu haaras puldi ja pani Xboxi käima.

Angelo võttis teise puldi.

Hetke pärast kõlas “FIFA” algusmuusika.

Seth vaatas oma toas ringi. Tema toa tapeet oli jalgpalliteemaline. Tema voodipesu oli jalgpalliteemaline. Ja kardinad. Ja kell. Isegi kaisukaru. Tuba nägi välja nagu tohutu suur fännipood. Ja ehkki ta ei tahtnud praegu üldse jalgpalli peale mõelda, oli see igal pool, kuhu ta pilgu pööras. See oli tema elu. Tal hakkas uuesti paha.

„Mängige midagi muud,” ütles Seth.

„Aga me tahame seda mängida,” ütles Karu. „Ma tahan Angelole pähe teha.”

„Häh,” vastas Angelo. „Sa ei suuda kellelegi pähe teha. Sa ei suudaks titelegi pähe teha!”

„Unista edasi!” ütles Karu.

„Miks ma peaksin unistama sellest, et sa titele pähe teed?” imestas Angelo. „Mul pole mingit tahtmist …”

„PANGE SEE PAGANA ASI KINNI!” hüüdis Seth.

„Olgu, olgu! Rahune maha,” ütles Angelo, tõusis püsti ja lülitas konsooli välja.

Kõik kolm istusid veidi aega täielikus vaikuses.

Siis koputati uksele ja sisse astus Sethi isa. „Kuidas läks, poisid?” küsis ta.

Sethi isa oli pikk ja laiaõlgne. Ta oli kõvasti üle 180 sentimeetri pikk ja kui ta end viimati kaalus, näitas kaal üle saja kilo. Ta juuksed olid hästi lühikeseks pöetud ja ta nägu oli päevitunud. Seljas oli tal värviplekkidega T-särk ja jalas vanad räpased teksad. Sethi isa oli ehitaja. Tal oli isegi ehitajale sobiv nimi ‒ Steve. Ausalt öeldes oli ta päris äge ehitaja. Ta töötas enamasti õues. Mõnes mõttes oli see tore ‒ lihased paisusid ja päevitus tuli nagu iseenesest. Aga Sethi isa töötas õues ka vihmas ja lumesajus ning Seth oli üsna kindel, et see nii väga tore ei olnud. Isal oli garaažis jõupink. Ka Seth istus mõnikord garaažis ja vaatas, kuidas isa kangi tõstab. Isa oli uskumatult tugev. Nagu viikingite jumal Thor. Muidugi ei rääkinud ta mingit tobedat vanaaegset keelt. Ja tal ei olnud lehvivaid blonde juukseid. Ja vasaral tema tööriistakastis ei olnud võlujõudu ega ka nime. Nojah, tegelikult ei olnud ta üldsegi Thori moodi. Aga ta oli väga tugev. Ja muidu ka kõva mees. Tal oli džudžitsus must vöö.

„Meid ei võetud,” ütles Angelo.

„Me oleme friigid,” lisas Karu.

Steve tõmbas kulmu kortsu, kratsis laupa ja küsis: „Mis asjad te olete?”

Seth ajas end voodis istukile ja vastas: „Friigid. Nii Steele meile ütles.”

„Ta ütles, et te olete friigid?” küsis Steve.

Seth kehitas õlgu.

„Seda ma ei luba!”

„Mida sa teha saad?” küsis Seth.

„Ma lähen selle tüübi juurde ja vestlen temaga veidike.”

„Kas sa virutad talle?” tundis Angelo huvi.

„Võib-olla,” vastas Steve omakorda õlgu kehitades.

„Ah, unusta ära, isa,” ütles Seth. Ta ei tahtnud, et isa kooli läheks ja Steele’ile vastu pead virutaks. Nojah, võib-olla ta ikkagi natuke tahtis. Või isegi natuke rohkem. Aga ta ei tahtnud, et isal selle pärast jamasid tuleks. Ja ta ei tahtnud ka, et tal endal jamasid tuleks. Kui isa läheks ja Steele’ile obaduse annaks, räägiksid kõik nendest. Ja see oli viimane asi, mida ta uues koolis soovis.