Jakob Mändmets - Kolm laipa lumisel väljal

• Название: Kolm laipa lumisel väljal
• Автор: Jakob Mändmets
• Жанр: Драматургия

Jakob Mändmetsa 1927. aastal ilmunud lühiromaan.

---

Aga ometi – endiseks olid jäänud inimesed, sest vaesus ja viletsus elasid pillavuse ja külluse kõrval endise õigusega.

2

Verihurma Esku on jälle kodus.

Nooremad teda ei tundnud, aga nad teadsid nimepidi. Oli ju neile kõneldud, et Verihurmal olnud kord kaks venda. Vanem neist, Herm, on praegune rikka Verihurma talu ja suure telliskivitehase omanik. Peale selle on ta juba kolmat aega peakohtumees, nii et ta vaatel ja sõnal on laias ümbruskonnas suur mõju ja jõud. Ta hooned on kõige raskemad ja ruumikamad kogu kihelkonnas. Juba isalt päris ta hästi korras oleva koha ja Hermi elu vältel pole see tõepoolest läinud tagurpidi.

Sellel Hermil oli noorem vend Esku. See oli hoopis teist laadi inimene. Ta läks ilma õnne otsima ja möödus aastaid, kus temast ei teadnud keegi kõige vähematki. Oli neid, kes kõnelesid, et Esku olla rikas mees, elada nagu vürst, aga oli neid, kes kõnelesid, et ta kerjata leiba võõramaa linna tänaval ja magada öösiti linna taga kapsa-aias sõnnikus.

Aga kõik need jutud osutusid luuleks, ei tugenud nad mingile alusele ja mõistlikkude inimeste juures ei väärinud nad tähelepanu.

Kuid ometi oli noorematel teadmine Verihurma Eskust.

Nüüd oli Esku kodus.

“Ta on tulnud rikkana,” kõneles Pärtli Tiiu Vahupeetril. “Jumal, terve kandam raha. Ja taevas – kõik, mis ta siin tahta ette võtta. Küllap ostab kroonumetsast üles kõik langid – mingu nüüd mõni teine niisuguse ropprikkaga võidu jooksma.”

“Sina taevane jumal, hoia ja anna ise noorele inimesele mõistust,” hädaldas Juhivere Anu. “Eks mina tunnud ometi küll seda Eskut. Eks me ole õige üheealised inimesed. Läks teine kodust ilma otsa kahe palja käega. Aga nüüd tuli tagasi nagu kerjus. Nägin seda oma silmaga. Küllap oleks võind jääda siia, eland ristiinimese viisi, eks oleks ikka saand kuidagi edasi.”

Külas arutati ja kaaluti.

Eks Herm pea ta enese juurde võtma. Ega see vanem inimene juba jaksa midagi ette võtta omal jõul. Ega Herm või talle keeldagi ulualust, sest eks olnud see niisama ka Esku isa, kes jättis järele suure Verihurma talu.

Koju jõudes astus Esku tuppa ja kogu pererahvas jäi võõrastades vaatlema võhivõõrast inimest. Alles kui Herm astus sisse, teda vaatles veidi aega, tähendas ta: “Sa oled ju Esku.”

Nüüd andsid vennad teineteisele kätt ja istusid. Hermi lapsed tulid lähemale ja vaatasid imestades ainiti lelle, kellest neil olid igatahes teadmised.

“Ah, tulid siis viimaks ometi koju,” tähendas Herm. “Ei sa saand seal ühti haljale oksale.”

“Nagu näed – tulin küll,” vastas Esku.

“Mis tahad siis nüüd peale hakata?”

“Seda ma praegu ei tea. Küllap leidub mullegi siin tegemist: astusin siiapoole sisse. Võib-olla annad sinagi mulle ulualust.”

Herm mõtles. Kui ma tema praegu ära ajan, siis ütlevad nad: “Näed nüüd seda Hermi. Eks Esku ole niisama tema isa poeg ja vend. Aga ei raatsi anda ühtegi nurka, kus vanainimene võiks peatuda.” Ons talle vaja seda, ons üldse seda tarvis, et temast sel viisil külas kõneldaks. Hea küll, las elab – võib-olla kauaks. Väsinud ja lõppenud on ta näost, küllap tuligi tooma oma luid siia mulda.

“Hea küll, Roosioja ääres on vabadik Antsu maja praegu tühi. Võõrast ma omale sinna heinamaade ja põldude vahele sisse ei võta. Sa võid seal elada. Puid kütteks võid isegi raiuda, nimelt Roosioja männikust kuivikuid. Seal on ka vakamaad paar põldu, võid teha kartulid maha. Hobuse võid tööks saada minu käest.”

Nõnda ütles Herm.

Esku asus elama Roosioja kaldale sauna.

Ei maksa üles lugeda päevi ja nädalaid, mis oli Esku juba elanud Roosioja saunas, aga see oli ometi kõigile nähtav, et käisid saunani nii mitmelt poolt tallatud jalgrajad. Iseäranis laupäevaõhtuti ja pühapäeviti kogunes Roosiojale mitmelt poolt noormehi. Oli nagu mõni käsk, mis sundis inimesi sinna kogunema.

“Sa pole seal käinud. Tule ometi kuula, missugust juttu see vanamees ajab. Ja kuidas ta kõneleb, nii suure hooga, et läheb otse südamesse. Kui oled teda kuulnud, siis saad ka aru, et tal on õigus.”

“Inimesed on sellepärast õnnetud,” kõneles Esku, “et nad ei oska ilmas elada. Üks kisub enese kätte ilmatud varandused, haarab ära teise käte vahelt leivasuutäie. Ons tal seda vaja? Muidugi ei ole. Inimesed ei ole paremad kui murdjad loomad, kes hävitavad üksteist. Aga ometi, inimesed peaksid olema vennad, peab armastama teisi niisama kui iseennast.”

“Aga mis siis teha? Vaesed ei saa ometi midagi parata. Ei saa nad panna rikka mehe tahtmise vastu.”

“Mis teha? Seda teie küsite. Ma tahan teile ütelda, mis olen ilmas näinud. Seal ühinevad sageli need kes leiavad, et neile tehakse ülekohut, ja ühinedes on neil siis niisugune jõud, millele ka rikkad enam ei jõua vastu panna.”

Sellest ei saadud aru ja Esku pidi seda seletama lähemalt.

“Olin kord kaugel lõunamaal ühes sadamas tööl. Töö oli raske, kupjad ja sundijad toored ja palk väike. Seal käis tööliste ridadest läbi jutt: “Paneme seisma töö ja keegi ei liiguta enne kätt ega jalga, kui meie palka suurendatakse ja kõige tooremad sundijad kõrvaldatakse.” Muidugi oli neid küll, kes kangesti kahtlesid, aga teiste pealekäimisel jäid nad viimaks ometi nõusse. Ja ühel päeval ei läinud enam keegi tööle. Küll siis vannuti, kiruti, toodi politsei, aga see kõik ei aidanud. Ähvardati panna vangi, anda kohtu kätte, aga neid, kes ei läinud tööle, oli väga palju. Kus need siis mahuksidki vanglasse ja kust siis võtta kohe uusi töölisi. Laevu oli sadamas palju ja välismaa kaptenid käisid tekil ja vandusid, et nad peavad viitma oma kallist aega. Seal kutsuti ühel päeval töölised kokku ja üteldi: “Meie täidame teie nõudmised, hakake tööle!””

See kõne pakkus endi keskel arutamiseks ja üksikult järelemõtlemiseks rohkesti ainet.

Verihurma telliskivitehase töölised Laur ja Änilane kõnelesid koju minnes isekeskis.

See on jumala õigus, mis Esku kõneleb. Kas poleks ka meil tarvis ette võtta midagi selletaolist? Mis me siis õige oleme, lihtsalt lojused, muud mitte midagi. Näete, missugune on meie elumaja, lihtne karjalaut, külje all kahl mädanenud ja haisvaid õlgi. Ja mis palk see on, saad hädavaevalt silku-leiba. Aga kust tulevad Verihurma Hermile need uhked hooned, täkud teisel tallis ja sarabannid aina säravad. Ega aita meilgi muud, kui ütleme ühel päeval: “Ei nii enam lähe. Anna meile korter, kus võime elada inimese viisi, ja maksa palka, et võiksime osta ometi riide selga ja saapa jalga.” Muidugi pistab siis ülevaataja Hannes esmalt lõugama, aga mis see meile korda läheb.

Palupera männikust käis tee Palupera mõisani. Pühapäeva õhtul tuli paar teomeest, vana Kotka Jaan ja Igaste Rein Roosiojalt.

“Küll see vana Esku oskab kõnelda,” arvas Rein. “Ja mina pean ütlema: päris jumala tõtt ta räägib. Siin oleme aastaid otsa töötand mõisa põldudel. Aga mis oled sa selle juures saand? Ole küll aasta läbi väljas enne päikese tõusu ja õhtul tuled koju nagu läbi peksetud, aga suutäis silku-leiba – see on su palk. Jääd vanaks, vaata, siis ei saa kohta valla vaestemajja. Käi külakorda ja palu suutäit, nagu praegu vana Laane Pärdiga lugu ongi. Aga näe, kuidas seal üleval Palupera mäel elatakse. Noor parun, alles pisuke poisipõngerjas teine, lõi eila kutsaril piitsaga silmnäo veriseks. Sinuga käiakse ümber kui koeraga. Vaata, et saad keppi, kui juba eemalt ei kahma paruni ees mütsi peast. Sa ütled, et su jalad on kanged, jooksva sees, ja kui jääd nüüd maha, mis tahad peale hakata?”

“Ma ei tea seda,” vastas Kotkas, “aga eks nii ole elatud eluaeg.”

“On elatud, seda tean minagi. Aga kas siis nii peab ikka edasi minema?”

“Kuidas see siis võiks olla teisiti?”

“Kuidas võiks olla? Eks Esku kõnelnud seda sadama lugu. Neil oli seal ka ju vilets elujärg, aga lõid teised kokku ja ütlesid: “Ei, me ei tee enam, kui see nii edasi läheb.” Eks meie võiks niisama.”

“Ei, armas poeg,” vastas vana Kotkas, “kus nüüd sellega. Eks me pea ikka tööd tegema. See oleks ometi patt, kui äkitselt hakkaksime vastu.”

“Aga sellest pole midagi, kui me peame elama kui koerad. Ei, minu arvates pole selles ka mingit pattu, kui nõuame, et võiksime elada inimese viisi. Ega me ole sellepärast, et ei taha teha tööd.”

Mehed läksid seepeale vaikides edasi, sest mõlemal oli küllalt tegemist oma mõtetega.

Vana Esku viskas seemet edasi ja näha oli, et see mitte kalju peale ei langenud. Ikka rohkem kogunes külalisi Roosiojale ja kui jõudsid juba pimedapoole õhtud, paistis ta toast tuli poole ööni.

Toas oli kümmekond külalist, kui sisse astus noormees Ants Kasejalg. Ta tuli kirikust.

“Oi, täna oli õpetaja eriti pahane, kärkis ja paukus kogu jutluse aja.”

“Mis talle siis selleks andis põhjust?”

“Inimesed ei kuulata enam ülemuse sõna ja ei täida oma kohust. Laanekõrve peremehed ei olevat lasknud teha teopäevi ja mõisa rukis läind põldu. Oli ju kesknädalal vali torm. Enne seda antud peremeestele lõikuse käsk, aga vana Karu Ants ütelnud kupjale otse suu sisse: “Eks te katsuge ise, kuidas valmis saate oma rukkiga, meil omalgi teine põldu pudenemas.””

“See on hull küll,” arvas Hiiu Priidu. “Eks Laanekõrve härra saand ikka suure kahju küll.”

“Minu nähes ei ole seal kellelgi teisel põrmugi süüd kui mõisnikul enesel,” arvas Esku. “Kui ta tahab olla õige majapidaja, siis olgu tal enesel tööjõud käepärast ja ärgu tulgu ära kiskuma teisi oma põllult. Aga ma ei saa aru, kuidas see asi õpetajasse puutus, nii et ta selle viis kantslisse.”

“Ta noomis lihtsalt rahvast.”

“Aga ega see käi tema valdkonda,” arvas Esku. “Nemad vaadaku, kuidas tuleb hoolitseda hingede eest.”

See aine oli Roosiojal uus, sest polnud seda tulnud kuigi palju ennemalt jutuks. Aga Esku arvas, et nüüd on selleks paras aeg.

“Kui õpetaja ära libiseb oma õigelt teelt,” kõneles ta, “siis muutub ta lihtsalt ametnikuks, kes peab oma elu peaeesmärgiks seda, kuidas neid alumisi kihte hoida vaol, et nad ei avaldaks rahulolematust oma seisukorraga ja ei läheks ihaldama seda, mis õigustatud ainult jõukale kihile. Nad muutuvad seega siis mõisnikkude teenriteks. Ja niisugusteks on paljud noist endid alandanud. Nendest inimestest pole mingit kasu. Ma olen ilmas näinud, kus neist lahti lüüakse, ja need, kes tahavad jumalat uskuda, lähevad teist teed ja otsivad omale teistsuguseid juhte. Jumala ees on igal inimesel ühesugune õigus ja peale surma muutub igaühel keha ühteviisi mullaks. See ei ole mingi süü, kui me niisugust inimest, kelle süda ripub kinni ilmlikkude asjade küljes, sugugi ei võta kuulda.”

Üks sagedamaist Esku külastajaist oli Arnold Pärnpuu, Palupera noor vallakirjutaja.

“Mis sellest nüüd ikkagi suurt tuleb,” kõneles kord Pärnpuu. “Sa kõneled siin nelja seina vahel, aga ega sellest ole ei tea kui suurt kasu. Peab nii kõnelema, et kõik kuuleksid.”

“Kuidas sa seda arvad?”

“Lihtsalt nii. Rahvas käib pühapäeviti koolimajas. Anname teada, et sa seal kõneled, küllap näed, tulevad kuulama suurel hulgal.”

“Aga kas meid lastakse seal kõnelda?”

“Kes see võib keelata. Ega meil olegi niiviisi kui sellal, mil sa olid veel noor. Meil on lehti, mis kirjutavad neidsamu mõtteid, millest sinagi kõneled. Ongi tänavu mitmel pool peetud juba koosolekuid, kus inimesed nõuavad oma õigust. Kes see meidki võib siis keelata.”

Esku oli sellega nõus.

Kiiresti käis teade läbi valla, et Roosioja Esku kõneleb kõigest sellest, mis ta kahekümne aasta jooksul näinud. Täitusid ruumid viimse paigani; paljud seisid uste ja lahtiste akende taga. Kuid nad kuulsid hoopis teist, kui olid oodanud. Esku kõneles, et ilmas valitseb ülekohus, vägivald, ka meil. Miks on elu ühtedel nii raske, teistel jälle hoopis kerge. Eks ole jumal loonud maapinna, mis ometi peaks olema kõikide päralt. Aga nüüd on ühtede käes ilmatud maalahmakad, aga teisel pole teda niigi palju, et võiks astuda jalaga. Kas see ei ole selge ülekohus? Inimene näeb vaeva ja teeb tööd hommikust õhtuni, ei ole tal tundigi puhkamiseks, aga tasuks ei saa ta kõhutäit süüa. Niisuguse ülekohtu vastu peavad inimesed ise võitlema. See on tühi jutt ja kõneldakse rumalate jaoks, kui üteldakse: nii on su elu määratud. Ei ole loodud vaeseid ega rikkaid, kõik ühteviisi. Ainult ühed rõhuvad teised alla, kisuvad ära leivatüki nende suu eest. Ülekohus ja vägivald peavad ilmast kaduma, ainult siis võivad inimesed olla õnnelikud.

Esku järel kõneles noor kirjutaja Pärnpuu. Ta kordas neidsamu mõtteid, mis ütles hetke aja eest Esku suu. Ta kõnes oli küll rohkem ühest kohast teise karglemisi, hüppeid, kuid ta sõnades ka palju rohkem soojust, tuld, kaasakiskuvust. Ta läks ise erutusest ja ärevusest kuumaks, maalis võimsate võimunäitamist palju elavamais värves. Ta sõnad ja ütlemised olid hoopis hoolimatud, kutsusid otse võitlema igaühe vastu, kes rõhuvad alamaid kihte ja ise elavad pillamises ja lõbutsemises.

Neid kõnesid kuuldi hinge pidades, sest niisuguseid sõnu polnud iiales kuulnud Palupera inimeste kõrvad. Oli ka neid, kellel käis otse värin üle ihu, kui nimetati mõisniku ja õpetaja nime. See kõik oli kõrvadele niivõrd julm, et mitmed nihkusid ukse poole.

“Sina issand!” sosistas Enga Jaan Karuspere Toomale, endisele Palupera aidamehele, kõrva. “Sina taevane aeg, see Esku ja Pärnpuu ajavad otse mässusõnu suust. See toob meile õnnetuse kaela, seda ma ütlen.”

“Urjadnik peaks ometi keelama niisuguseid sõnu.”

“Urjadnik! Kus ta siis on? Ennist nägin teda küll, aga ta oli üsna joobnud.”

“Küllap magab teine kuskil. See Skoronski kaanib ju enese kohe täis. Peab ta üles otsima.”

Jaan ja Toomas läksid otsima urjadnikut. Käisid koplis tammejässide ja sarapuupõõsaste vahel, tulid lauda tagant rukkipõllu peenart mööda, vaatasid lauda vahele, aga kuskil polnud näha Skoronskit.

“Näe, jalad paistavad,” tähendas Jaan aida laka poole. “Kelle muu need veel kui tema omad.”

Skoronski magas aida lakas, kõrval viinapudel, millel piisk pilkus põhjas.

“Tõuse ometi,” raputas teda Toomas. “Tule kuula, mis seal suust aetakse. Täielised mässusõnad.”

Sõna “mäss” kiskus Skoronskilt kohe une.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.