Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk

• Название: Viina katk
• Автор: Friedrich Reinhold Kreutzwald
• Жанр: Драматургия

Fr. R. Kreutzwaldi esimene eestikeelne raamat, algupärase nimega "Wina katk. Üks tähhele pannemise wäärt jut, mis wanna ning noore rahwale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud". 1840. aastal ilmunud raamat kujutab toonast eesti külaelu ja -inimesi ning räägib joomise laastavast mõjust neile.

---

Friedrich Reinhold Kreutzwald Viina katk

I

Ühel kenal heinakuu õhtul seisid kolm meest juttu vestes Raja kõrtsi ees, kui eemalt männikusalgu tagant üks kuue hobusega sakste tõld neile silma ulatas, mis samm-sammult nii tasahiljukesi edasi venis, et esimesel vaatusel kahtlaseks jäi, kas ta liikus või paigal seisis. Üks neist vaatajaist, pikk valge peaga noormees, sahkas – käega võõraste poole näidates – oma naabrile pilgates: «Kae, vennike, mis hellalt seal Saksamaa munakoormat veetakse, kui kardaksid kinnijäänud puru välja põrutada. Kui neil tormlastel tahtmist ei peaks olema hobuste vere kulu peal sääskedele täna talguid teha, siis sõidaksid nad vististi kiiremalt ja viiksid väsinud veoloomad varju alla. Meie ligimailt ei leia nad kusagilt öömaja aset.»

«Sa eksid,» kostis teine, üks keskealine mees, «teekäijatel näikse kogemata õnnetus juhtunud olevat, mis sõitmist takistab. Ma tahaksin poole toobi viina peale sinuga kihla lüüa, et pikaline sõit neil priitahtlik ei ole, vaid mingi vea pärast vägise sünnib, olgu kas ratas, mõni kruvi, telg või vedru katki läinud.»

«Ametmeest tuntakse arvamisest, nagu lindu laulust,» irvitas valgepea, «sepp loodab igakord teiste kahjust enesele õnne ja kukrule kasvatust. Ära karda, meister, et sinuga kihla lähen lööma, sa oled õnnekukk, raha poolest juba muidugi rasvane, ja vanasõna ütleb: kellel palju on, sellele antakse rohkem, aga teine lisab noomides juurde: «Suur tükk ajab suu lõhki!» Seda süüd ei tahaks ma oma kukla peale võtta.»

«Sellepärast võid sa kartuseta elades vanaks saada!» andis sepp vastuseks. «Ma pole ilmaski veel kellegagi kindla tüki peale kihla löönud, vaid minu kihlavedamise võidumaksud olid alati vedela peale põhjendatud, mis lahedamalt kurgust alla lähevad ja neelajale suulõhkumise kartust ei sünnita. Seda tead sina niisama hästi kui minu teised tuttavad, et ma ihnus ja kitsi ei ole, vaid suurema osa palka, olgu kas argipäeval ametitööl või puhkamise õhtul kihlaveol teenitud, kehale karastuseks ja südamele rõõmustuseks püha- ja pidupäevil ära pillan, kus sõpru ja tuttavaid mitte kuiva suuga pealtvaatajaks ei jäeta. Mul oli alati põhjusseaduseks: «ise elada ja teisi enese kõrval elada lasta.»»

«Kohe kui kadakas pragisedes põlemas, kui keegi nalja pärast sõnakese vahele sahkab,» kostis valgepea lepitelles. «Sinu enese adraga tagurpidi kündes tohiksin sulle ütelda, sina tead niisama hästi kui mina ja meie teised tuttavad, et ma sulle tõsidusel iial kitsi ja ihnuse nime ei tahtnud ega võinud anda, vaid naljatelles sõna vahele viskasin. Vend ei võinud vennale rohkem head teha, kui sina mulle oled teinud.»

«No noh, ega siis minugi märkus kurjast ei tulnud,» ütles meelitusel lepitatud sepp, «sa tead, et minu õrn sapirakk vähemat ärritust ei kannata, vaid sedamaid lõkkeid lakka kipub ajama. Mis selge tõsi, seda võime igaühele ütelda. See äkiline meel tuleb raskest sepatööst, mis inimese keha ära kurnab. Kes hommikust õhtuni palaval tulepaistel lõõtsasuu ja alasipaku vahel peab töötama, läheks lühikese ajaga kuivetanud puuriista sarnaseks, kui ta iga päev tarvilikku turvutamist ei saaks. Sellepärast on looja heldus viinamärga maailma loonud, et piinatud raske töö tegijad temast ihukinnitust ja vaimukarastust saaksid. Minul on tänini oma napsipudelike ikka majas olnud, kust vahete-vahel kaks-kolm lonksu toetuseks rüüpan, kui jõud tülpida tahab; kibeda märjata ei suudaks ma enam nädalapäevigi elada. Juba vara hommiku unest ärgates rogisevad mul rinnad nagu määrimata vankrirattad; vana raibe köha kõtistab kurgus ja rinnus, ärritab köhima, sest sitke röga ei taha välja tulla, ajab sagedasti läkatama ja öökima, püüab hinge seest võtta, enne kui natuke välja sülitan. Ainukest kergendust leian vast siis, kui asemelt üles kargan ja kapist abirohtu olen otsinud. Paar tugevat suutäit toovad küll kergendust, mis siiski kauem ei välta kui teise hommikuni, seal tõuseb rindadele uus sarnane tants.»

«Nii ta on, vennike!» kiitis valgepea, räägitud lugu tõendades: «sul on selge õigus; ehk ma ea poolest sinu kõrva arvates küll hea tüki noorem olen, siiski ei ole mul tervise poolest palju paremat lugu, sest kitsikud rinnad ja vigane sisikond vaevavad mind aasta-aastalt rohkem. Mõned arvavad tiisikuseks, teised jälle südame vesidust soolikate kusetamiseks ja pantvormi süüks. Pagan seda teab, kellel seal õigus või kellel kõverus? Ma ise panen nii palju tähele, et söögiisu kahaneb ja jõud mul mitte enam endine ei ole. Kui õnnetul viisil kopikas taskus puuduks, et ma iga päev kehakarastust ei jõuaks muretseda, kes teab, ehk magaksin juba muru all.»

«Just sellepärast,» hüüdis meister sepp, «peavad kidura tervisega inimesed, kellel vähegi võimalik, omad tarvilikud suutäied keha karastuseks ja tervise kinnituseks võtma. Mis aitab kõik varandus, kui tervis puudub? Viin ei ole meile üksnes keha ja tervise toeks kingitud, vaid ka meelejahutuseks ja raskele südamele rõõmustuseks, nagu ühes vanas laulus seisab:

Hõiska, poiss, ja pinni viina,
Seega võidad elu piina –»

Siin tõstis kolmas mees, kes näost vaadates mõlemast jutuvestjast vanem näis olevat ja siiasaadik nende juttu vaikselt pealt oli kuulanud, niisama lahkelt kui viisakalt oma sõnad nõnda lendama: «Arge pange pahaks, armsad naabrimehed, kui ma teie kõnelemisest osa võttes mõned sõnad teiselt tuulelt nende vastu puhuda julgen, sest apostel Paulus käsib: «Katsuge kõik läbi, ja mis hea on, pidage kinni.» Mõned targemad õpetatud mehed, kes kõigist asjadest ja nende vahedest enam teavad kui meiesugused, ei kiida viina tarvitamist kogunisti mitte nii tulusaks tervisele ega taha ka muidu temast heategijat inimestele tunda, nagu teie praegu avaldasite. Nimelt laidavad teda mitu arsti ja nimetavad järsku viinapruukimist tervisele kahjulikuks, mis mitme mehe elupäevad juba lühendanud. Ma kuulsin hilja aja eest ühe tohtri suust: viin on üks kuri tervise raiskaja, rikub keha ja toob viimaks hingele hukatust. – Õpetaja nimetas viina kuradi käerahaks, millega ta neid, kes temale sõrmeotsakese juhtunud andma, väsimata nii kaua nihutades enese poole kisub, kuni ta sõrmed käega ja viimaks kehaga tükkis alla neelab. Viin segavat inimesel mõistust, riisuvat targema arupidamise peast ja sõtkuvat teda mõistmata elajatest palju alamaks, keda looduse sund nii sügavale ei laskvat langeda, kui joobnud inimeseloom langeb –»

Pikemalt ei jõudnud sepp oma tulist viha tagasi hoida, ta kärgatas rusikaid üles tõstes, kui tahaks ta lõualuud hammastega koos kõnelejale kõrisse kiiluks ette lüüa: «Pea oma lorisuu kinni, üleannetu püha-jüride sulane! Ehk ma vaotan sulle lõua alla, et sinu suust eluilmas enam sõnakest ei saa välja pugeda! – Mine, kui tahad, palvemajadesse, onnirahvale jutlust tegema, ehk leiad sealt sõpru, kes sind hüva hinna eest endale ettelugejaks palkavad! Meid ära tule eksitama, sest meie oleme mehed, kes sinu lorist vähem lugu peavad kui karjakrantside haukumisest külatänavas. Meie tunneme asja paremini kui sina ja sinusarnased lurjused, kelle vaatering mitte tollikest nina otsast kaugemale ei ulata. Tahad sa, vaenlasekael, oma rahakoti kõrva hallitada, siis tee seda, aga ära tule ausamaid ja paremaid mehi eksitama; või arvad sa meile õpetajaks astuda? Kui meil täna mitte kallis laupäeva õhtu ei oleks, tahaksin ma sinu tutikut sasida ja paremaid mõtteid pähe virutada, mis sa vist enne surma ei saaks unustama. – Oot, oot, mehike, ehk saame veel kokku! Pikema laenu peale jäänud võlg ei ole sellepärast veel mitte kingitud.»

Kui ta sellega oma südame paisumist natuke kergendanud ja väsimust puhates paar korda sügavamalt hinganud, pööras ta – ehk küll silmnäost punane kui keedetud vähk – lahkema silmaga pika valgepea poole, üteldes: «Läki tuppa tagasi, valame paar topsi meeleparanduseks ja vihakustutuseks, et sappi kergemalt kurgust alla neelata.»

Valgepea oleks ehk sepa lahke viinapakkumise vastu võtnud, kui ligemale jõudev sakste tõld tema uudiseigatsust vähem kinni poleks pidanud; nüüd ei olnud tal silma ega kõrva, enne kui otsust saanud, mis vea pärast saksad nii pikkamisi samm-sammult olid sõitnud.

Nagu möödaläinud äikesevihma järel tuulehoog lõpeb ja endine vaikne rahu looduses jälle valitsejaks astub, sündis ka siin; mõlemad seismajäänud mehed, kellel mingit tüli ega vaidlemist enda keskel ei olnud, vahtisid kahevahel kord tõlda, kord teineteise peale, kumbki ei teadnud, mis ta pidi tegema, kas minevikust või olevikust juttu alustama või sõna lausumata tulijaid ootama. Mõne silmapilgu pärast haudus vanem mees mõtete munadest ometi ühe elavaks, mille ta pooleldi kui iseenesele, pooleldi kui teistele üteldes suust lendu laskis: «Sepa arvamine näikse eksiteel kõndivat, nii pikalt kui minu silmad ulatavad, on tõld veata, teljed ja rattad murdmata.»

«Seda usun ka mina,» andis teine vastuseks, ja et jutt kohe ei lõpeks, lisas veel pikenduseks peale: «kuidas vanasõna ütleb, peavad eksitused ja õnnetused inimeste keskel liikuma, ei mitte kive-kändusid mööda käima.»

«Näib enamasti ikka tõeks minevat,» kõlas vaikuse lõpetaja vastus. – «Rahva vanasõnadel on sügavam põhi kui üleüldine arvamine märkab,» ütles viina laitja. «Ma kahetsen sagedasti, kui tänapäeval nooremaid inimesi leian, kes meie eesti rahva vanemaist pärandustest lugu pidamata mööda lähevad ja sedaviisi neid aegamööda unustuse rüppe magama uinutavad. Minu poisikesepõlves immitsesid muisterajalt päritud mälestuseallikad veel igal pool säherdusi sõnu ja sõnumeid edasi, kuidas nad sinnamaani põlvest põlve üles kirjutamata rahva suus olid elanud.»

Vallalipääsenud keelepaelad läksid meestel tähendatud teel sorinal edasi, nad ei pannud tähele, et sepp kõrtsitoast välja tulnud, juba natuke aega ukse lävel seisis ja võõriti nende peale vaatas. Tema silmad seisid nii torgates valgepea poole käänatud, kui tahaksid nad küsida: kas su sõprus minu vastu nii nõrkade jalgade peale on toetatud, et kui selja pööran, sa minu vastasega hakkad libitsema? – Vast siis, kui ta vigaste rindade sunnil korra köhatas, märkasid jutupuhujad tema ligidust, aga selsamal silmapilgul pidas kõrtsi ees võõraste sakste tõld kinni, nii et sepa pahased mõtted teise tuulde puhuti, enne kui ta aega leidis neid kaugemale kududa ja viimaks raske vihmasagara viisi teiste kaela valada. Üks naisterahva-saks sirutas oma pea tõlla aknast, teretas ja küsis, kas kõrtsmik siin või kuskil ligimail olla, palus teda kutsuda, sest et ta temaga mõne sõna kõnelda soovis. Viinalaitja võttis viisakasti kummardades kübara peast ja kostis lahkelt: «Ma kutsun ta silmapilk toast välja,» – ruttas jalapealt proua soovimist täitma.

Sepp torkas küünarnukiga valgepead ja sosistas salaja temale kõrva: «Kas näed, mis silmateener! Lakk kohe pihus ja jalg tantsul, kus sakste ja untsantsakate haisu ninasse saab, et neid meelitada ja õnnekorral lakkuda võiks. Meil ei ole kurjemaid äraandjaid kui tema ja temasarnased mehed, ja sul ei ole häbi minu seljataga niisuguse kõrvaussiga juttu puhuda?» Pikk valgepea vahtis tõsiselt sepa otsa, aga ei lausunud musta ega valget laitusele vastuseks.

Kutsutud kõrtsmik astus alandlikult teretades tõlla ligidale, kinnitas seal sammu ja jäi ootama, mis proual temalt järele nõuda või temale käsku kuulutada oli. Proua küsis pärast teretamise vastuvõtmist: «On teil kõrtsis seesugust sündsaruumilist paika, kuhu mõne päeva, ehk võibolla pikema aja vältusele ühe haige inimese võiksite korteri võtta ja tema eest tarvilikku hoolt kanda?» Ja lisas siis enne vastuse saamist veel pikenduseks: «Meie toapoiss jäi teel paari tunni eest äkitselt haigeks, ei kannata pisemat põrutamist, ja ehk meie küll tasa samm-sammult edasi sõitsime, kippus siiski valu ühtepuhku suuremaks kasvama, mis mind sunnib ta maha jätma, kui teil parajat ruumi ja tahtmist oleks teda korteri võtta?»

«Austatud suur proua!» kostis kõrtsmik, – «teie soovimine saaks mulle käsk olema, mille ma rõõmuga täidaksin, kui võimalik oleks, aga meil on väga kitsas elamine, ruumi puudus igal sammul, nii et väikesele perele ja piskule majakraamile vaevalt asupaika leiame. Üks väike toake kaubakambri taga ja poollagunenud käsikambrike seal kõrval, mis tormise ilmaga iga silmapilk kaela kukkuda ähvardab, on meie ainukesed varjuandjad, kus viiehingelise perega elame. Suur kõrtsituba annab vaevalt vihmavarju, tuule kinnipidajat ei tohita temast kellelegi loota, aknad, lagi, põrand, seinad ja uks ei keela tuulele sisse- ja väljakäiku. Haige sängitamiseks ei ole kuskil maad, sest rehealunegi peab hobusetall, lammaste-, lojuste- ja sigadelaut üheskoos olema, sealjuures talvel ka mõne teekäija hobused ja koormad varju alla võtma. Nime järele on meil teisel pool otsas ka sakstetuba, aga viimastel aastatel ei ole usaldanud keegi üle läve enam sisse astuda, kartes, et väljatulemine kahtlane, kogemata õnne kaup võiks olla. Tõotatakse aasta-aastalt meile uut kõrtsi ehitama hakata, sest vana parandamine ei või midagi aidata, aga aitüma lubajale! pisuke vald ja uutmoodi põlluharimine, kus viljaväljad heinamaadeks tehakse, rukki- ja suvivilja-seemne asemel härjapäid (ristikheina), kureherneid ja kasteheina-seemet pärispõldu külvatakse, sõnnik kartuliväljale raisatakse, söödid ja tahedamad soonurgad lisapõlluks üles küntakse, raha eest õlgi ostetakse, suured saksamaa lamba karjad peetakse ja sarnaseid albi tegusid toimetatakse, ei ole kellelgi mahti uute hoonete ehitust või vana lagunute parandamist käsile võtta.» [Lugejad ei tohi unustada, et aeg, mille pilti kõrtsimees prouale maalib, rohkem kui 50 aastat meil seljataga seisab ja tänased rentnikud ja päriskohtade omanikud enamasti kõiki neid naerdud albitöid taga järele teevad. (Kreutzwaldi lisamärkus teisele trükile 1881.)]

Ehk proua suu juttu kuuldes mitu korda naerule kippus minema, ei raatsinud ta sõnarikast jutuvestjat teelt eksitada, kelle südamekoorem ses puhumises avalikult kergendust näis leidvat, et ta oma häda tundmatule võõrale saksale nii sügavalt oli võinud kaevata. Kui pikem hingetõmbus teda puhkama sundis, küsis vast proua, kui palju maad siit teise kõrtsini arvatakse ja kas ehk ligimail kuskil mõnusat varjupaika on, kuhu haige teenri võiks julgesti maha jätta, et pererahvas tema eest hoolt kannaks ja kõik teeks, mis kergendust ja tervekssaamist võib aidata.

Kõrtsmik vastas: «Ligem paik siit on meie mõis, sinna peetakse kuus versta maad, ehk võib rohkemgi olla, sest kes muud seda tee pikkust on mõõtnud kui vana hallkuub oma sabaga. Mis abi, pai prouake, teil meie mõisastki loota? Sakstest ei pea seal praegu keegi aset, lesk vanaproua elab enamasti Tallinnas, sõidab suvel mõne nädala maal ühest paigast teise, sugulastel ja tuttavatel külaliseks; meie noorhärra, tulev mõisa peremees, on alles võõral maal reisimas ja oodatakse sealt vast tuleval jaanipäeval tagasi tulevat. Aidamees või valitseja isand, nagu ta sakste seljataga ennast uhkuse pärast laseb sõimata, on prostoi talupoeg nagu mina ja muud minusarnased, ei oska sõnakest saksa keelt, aga naine kannab emandatanu. Meie aidaisand ei mõista muud kui kartuleid maha panna, neid mullata ja talvel viinaks ajada, mispärast kõrts endisel viisil ei taha joosta, sest et inimesed kartuliviina magedamaks põlgavad, kui mis jumalaviljast tehtud.»

Pikemat viinategemise seletust kõrtsmiku poolt kartes lõikas proua uue küsimusega jutuheide äkitselt katki: