Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk

• Название: Viina katk
• Автор: Friedrich Reinhold Kreutzwald
• Жанр: Драматургия

Fr. R. Kreutzwaldi esimene eestikeelne raamat, algupärase nimega "Wina katk. Üks tähhele pannemise wäärt jut, mis wanna ning noore rahwale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud". 1840. aastal ilmunud raamat kujutab toonast eesti külaelu ja -inimesi ning räägib joomise laastavast mõjust neile.

---

«Ütelge, armas kõrtsi peremees, mis ettevõtmine mul praeguses kitsikus teie arvates kõige parem näib olevat?»

«Oh, minu aus, kallis prouakene!» algas rohkesõnakas kõrtsmik jälle puhumist, «ma läheksin tulest ja veest läbi, kui sellega teie soovimist vaksapikkuselt võiksin edasi aidata, aga õnnetul juhtumisel on perenainegi täna kodunt läinud, kellega muidu nõu pidades sest asjast rääkida võiksin, kuidas üks vana sõna ütleb, peab mõnikord, – mõnikord» – siin köhatas ta kõrva tagant sügades, jäi vait, tõstis silmad tõllast natuke kaugemale ja nägi mehe, kes teda toast välja kutsunud ja keda ta unustanud oli, – aga seda suuremat õnne tegi temale nüüd kogemata leidus. «Sunni Mihkel! armas naaber,» hüüdis ta põlevate silmadega: «sul on ruumikas elumaja ja klaasakendega kamber, leiba ja servet, millega haiget võid ülal pidada, mis sa arvad, kui võõra proua haige seniks oma hoolde ja katuse alla võtad, kuni jumal teda paremaks saamisele aitab?» [Sunni Mihkel – Sunni talu oli Hageri kihelkonnas Aigitsa külas, Ohulepa mõisa revisjonilehtedel, aga selle kuju väljatöötamiseks on Kreutzwald tarvitanud muidki noorusmälestusi. –Toim.]

«Hea meelega,» kõlas vastuseks, «kui austatud proua sellega tahab rahul olla, mis meie haigele võime anda ja temale kergituseks teha. On sellega talurahval vaene lugu, nagu mõisavanemad isegi teavad, et kui meil jõudu mööda mitme asja parem toimetamine võimalik oleks, siiski osavus selle tarbeks puudub. Selle vea vastu ei aita parem tahtmine ilma õpetuseta. Tahavad proua haige talituse pärast mulle juhatust anda, siis tõotan selle järele kõik täita.»

Kui proua tema soovimist oli täitnud, sealjuures kuulnud, et Sunni talul kõrtsist vähem kui versta kaugusel tee ääres kaasiku varjul seista, pidas ta omastega, kahe noore naisterahvaga, natuke aega nõu, kõneles mõne sõna kutsariga ühel võõral keelel, mida kõrtsmik ega Mihkel ei tundnud, ometigi nii palju märkasid, et see saksa ega vene keel ei olnud. Mihkel kohkus selle üle ja avaldas prouale oma kartust: «Nagu ma praegu kuulen, räägite teie kutsariga üht meile tundmata keelt, millest ma sõnakest ei oska, kui haige teener niisama umbkeelne on, siis kardan ma, et meie temaga läbi ei või saada.»

«Sellepärast olge mureta,» kostis proua – «meie haige kõneleb selgemalt kui mina eesti keelt, mis tema emakeel on; meie mõlemad oleme Tallinnamaal sündinud ja üles kasvanud, elame küll juba mitu aastat Lätimaal, kus end sealse rahva keelega pidime tutvustama, käime enamasti kahe-kolme aasta pärast Harjumaal omakseid vaatamas, nõnda et lapsepõlvel õpitud keel minul, veel vähem temal unustusse võib jääda. Mis inimene vara kätkipõlve radadelt õpib, vältab enamasti eluõhtu viluni tema mälestuses, kus rohkem osa hiljem saadud teadmistest poolnärtsil või kustunud on. Nüüd, armas peremees, tulge meile teejuhiks, et enne keskööd haige teie katuse varju alla viime ja meie hommikuöö vilus mõne versta kaugemale sõidame ja tänast kogemata viibimist ära tasume; muidu ei jõuaks meie ülehomme Tallinna, kus sugulased meid ootavad.»

Sunni Mihkel sammus teejuhiks eel, tõld veeres pikkamisi tema kannul. Pahemat kätt maanteest, umbarvates kolmveerand versta kaugusel paistis kaasik neile silma, kuhu väiksem tee kõrvale käänas, paar vagu metsast eemal seisis Sunni talu. Kitsa õuevärava pärast ei lasknud peremees tõlda maja ette sõita, kutsar pidi värava taga ootama, kuni Mihkel poja ja sulase välja kutsus, kelle abiga haige taheti tuppa kanda.

Jätame neid selle toimetamisele ja lähme kõrtsi ette kuulama, mis seal vaheajal sündinud, kus meie haiget saatmas käisime. Tõld võis ehk sada sammu kõrtsist kaugemale jõudnud olla, kui sepa meelepahandus, mis sinnasaadik kui mätaste alla maetud kütisetuluke tasaselt varjul oli põlenud, nüüd äkitselt lahti pääsedes tuule käes lausa leegiga üles tõusis.

«Võtku see ja teine kõik salaussid ja sakste meelitajad – p-lakkujad!» kärgatas ta tulisema vihaga mõurates. «Vaata kavalat kõrvaussi! meelitab maheda libitsemisega poolsurnud inimese oma majasse, kes võib-olla ehk mõne päeva pärast silmad igavesti kinni pigistab, keda ta kirikuaeda mulda viib, ennast varanduse ärvijaks tõstab ja kõik leitud päranduse peitu kannab. Mingu sealt hiljem teised pärijad otsima! Asjadel ja rahal ei ole keelt suus, millega tagaotsijaid võiksid hüüda: siin meie oleme! – Tuleb sugulastest keegi, surmasõnumite või kohtu kutsel järelejäänud varandust pärima – noh, mine tuult kinni püüdma. Mihkel, mahe ja vaga kui lambatalleke, küsib: «Vara, mis vara? – minu silm ei ole muud näinud kui riideid, mis tal seljas olid. Tema reisikimpu? – Võib-olla kui tal säherdust kaasa võetud oli, kas tõlda või trossvankrile unustati või sealt mõne pigiste sõrmedega mehe külge puutus ja rippuma jäi, – meile tulles ei olnud temal riideid ega kraami.» – Nõnda saab kaval Sunni Mihkel ennast vabandama ja süüst vallali valetama. Paneb pealegi haige põetamise ja matmise kulud kes teab kui kõrgele sakstele rehnungi, ja antakse temale võib-olla pealekauba vaevapalka. Pagan võtku kõik Mihkli-sarnased petised meie maamurult! – Ja sina, Hans, eks sul ole häbi, lähed kui minu sõber temaga juttu ajama?»

«Ära pahanda ilmaasjata,» palus Hans vastu, «kes minuga lahkelt juttu teeb, miks ma temale ei peaks vastama? Seal ei ole midagi sõprust ega ligemat tutvustust tarvis, seda arvatakse iga viisaka inimese kohuseks. Suure maksu ja vaevatasumise pärast, mis Mihkli arvad sakste käest saama, võid sa mureta olla, mul pole selles tükis mitte pisemat kartust. Kas sa oma silmaga ei näinud, mis ihnused saksad nad olid, mitte suutäit viina ei raatsinud nad kellelegi anda, ei Mihklile, kõrtsmikule ega kutsarile? Ehk arvasid nad oma palgatud teenijale üleliigseks, siis pidid seda palka teistele andma, kes neile võõrad olid.»

«Tule, Hans!» hüüdis täielikult lepitatud sepp, «lähme tuppa, võtame märga keelekasteks, millega tänased pahandused alla loputame, südant kergitame ja möödaläinud mälestused magama paneme. Sunni Mihkel peab ennast meist targemaks, tahab meid sellega õpetada, mis mõned teised albid temale lorisevad; temasugused mehed ei kõlba minu ega minu sõprade seltsi. Sa pead tema vastu külmemaks minema.»

Hans tõrkus suuga vastu, ei tahtnud kõrtsituppa minna, arvas määri tänaseks küllalt olevat, aga kes kirja tema silmist oskas lugeda, nägi sealt, et mõtted ja südame ihaldus juba kõrtsilaua taga viinapudeli naabruses istusid. Otsekui lepituse kinnituseks küsis ta nalja pärast: «Kas panid tähele, kuidas meie sõnarohke kõrtsipapa keel prouaga juttu puhudes äkitselt vait jäi ja enam paigast ei pääsenud?»

«Miks ei?» naeris sepp vastu. «Keel oli jälle mehikesel kiiremalt jooksnud kui mõtted, mida ta varem ei märganud kui äkitselt kuristiku kaldal. Ta tahtis vanasõna osavust tarvitades ütelda, mõnikord peab kanapea tarkus kukepea tarkusest üle käima, seal tärkas tal kogemata meelde, et proua, kellega ta jutustas, ka emaste soost loom oli, kes kanade seltsi pennile juhatamist pahaks oleks võinud panna. Ma tahan sellega nii kaua teda pilgata, kuni ta meile pudeli viina lunastuse hinnaks peab maksma.»

Hans andis nõuks asjatoimetusel ettevaatlik olla. Kõrtsmikud, kes kriidiga iga päev seina ja uksi kirjuks kriipsutavad, on meist kavalamad, nemad ei maali oma silmi iial nii tumedaks, et meie kriips neil tähele panemata jääb. Märkavad nad võõraste päid tolmus, siis võime julged olla, et mõni kriipsuke rohkem seina peal seisab, kui tõsine võlg välja teeb.

II

Sunni talu näitas juba pealt vaadates hoolsa majaperemehe osavust, kes kõik korralisti osanud seada, nii et kuskil lohakat asja tähelepanejale sihna ei tohtinud puutuda, mis laitust võis tuua. Elamine seisis suuremast kuni väiksemani igapidi paremal joonel; hooned, katused, kopli-, õue- ja umbaiad leiti kindlad ja tugevad, niisama mulgud ja väravad, et veised ja puduloomad enda loal sisse ega välja ei võinud minna; õu, aitade ja toa esikud puhtaks pühitud, lojuste laudad koristatud, vaheaiaga inimeste õuest lahutatud, kust tänav neid karjateele saatis, et ükski puhast muru roojastama ja sõtkuma ei pääsenud. Talvised sõiduriistad – kreslad, reed ja saanid seisid osalt laka otsas, osalt ulude all, põllutööriistad ja vankrid kindla kuuri varjul, mis kui hobusetall ikka lukus peeti, et vargal lusti ei oleks sealt õnne katsuma minna. Valgeks küüritud puuriistad, ämbrid, kannud, kapad, kirnud, lüpsikud, piimapütid, toobrid ja söögivaagnad kuulutasid perenaise, kasitud põrandad tüdrukute virkust. Aida ja talli vahelt vahtis väike õlekuhjake, mis praegusel aastaajal, kus rukkid alles lõikamata põllul seisid, haruldane nähtus oli, sest et säherdusel peremehel vist kevadel mitte tarvis ei olnud sammaldunud toakatuselt lojuste toitu laenama minna ja seemnepõllu rammutamist lõokeste hooleks jätta. Nii vähe kui elajad ja inimesed toiduta elada, võivad põllud sõnnikuta vilja kanda. Aga lahkume neist kõrvalistest asjust ja lähme värava taha mahajäänud tõlda ja saksu vaatama.

Pikast istumisest väsinud saksad olid juba enne haiget tõllast astunud ja tuimaks jäänud jalgu muru peale painutama läinud. Seni kui abimehed haige välja aitasid ja eneste toel enam kandes kui talutades tuppa viisid, teda riidest päästsid, pere naisterahvad sängi seadsid ja muid tarvilikke tükkisid toimetasid, kõneles proua ukse ees peremehega. Nimetatud talitused võisid rohkem kui pool tundi aega viitnud olla, misläbi sakstel jalgade sirutamise kõrval küllalt mahti üle jäi kõike tähele panna, mis nende silmapiiri ulatas. Mida ligemalt proua maja elamise ja peremehega ennast tutvustanud, seda suuremaks kasvas tema usaldus perevanemate peale, ta võis tõesti kogemata õnnejuhtumist tänada, et nii paraja koha haigele oli leidnud. Ta kiitis mõlemaid, meest ja naist, nende korrapärast osava majapidamise eest, arvas neid teistele eeskujuks kõlbavat, õpetas siis perenaisele veel üht ja teist haige sulase pärast, ja käskis ligemalt tohtrilt nõu ja abi otsida, lubas kõik kulud ja vaevad tänuga ära tasuda, ei kuskil asja juures ihnustada, millest haigele kergitust tohiti loota. Ühtlasi andis ta peremehele kümme rubla, esimeste tarvituste tasumiseks. Minekul jumalaga jättes andis ta haigele teenrile ja perenaisele kätt ja pühkis toast minnes ninarätikuga pisaraid oma silmist, mis ta südamele au tegid ja haigele teenrile kiituseks olid.

Toatüdruk või neitsi, kes haige pärast kutsari juures puki peal istunud, võeti nüüd jälle tõlda, Sunni peremees hüppas tõlla taha ja saatis saksad suure maanteeni, kus ta neile head teekäiku soovis ja koju läks, meie läheme temaga seltsis ka haiget vaatama, keda naisterahva hoole alla kambri jätsime. Tema lamas oiates puhta linaga kaetud asemel maas, vaatas kurva näoga tundmata inimesi, otsekui püüaks igaühe silmist tunnistada, mis tundmus kellelgi südames liikus, kas armastus ja heldus või halastamata meel. Vahetevahel näitas, kui lendaksid ta mõtted kes teab kui kaugel siit kuskil teises paigas, võib-olla omaste ja tuttavate keskel, silmavaatus näis kui kedagi otsivat, rääkis ka mõned sõnad, millest kuuljad aru saada ei võinud, kas selgel meelel või jampsides. Ajuti paistis arg meel ja kartus tal silmist: «Kui jumala püha tahtmine» – ütles ta kui iseenesele «siin võõras paigas tundmata rahva seas minu ajalikud elupäevad noorel eal peaks lõpetama, siis» – pikemast jutust ei saadud aru. «Raskuse paelust päästetud hing lendab kui liblikas!» hüüdis ta paar korda rõõmsalt; seal võisid ehk teised mõtted äkitselt rõõmu segada, nägu läks kurvaks, kui oleksid pilverünkad heledasti läikiva päikese ette astunud. Kas kahtlus, kartus, lahkumisetunni kurvastus segades vahele astus või kas palav haiguse veri peaaju kirjuks oli teinud, kes seda võis teada. Imeks panna ei tohita asjalugu mitte. Kui meie mõttes endid tema asemele võime kujutada, kui oleks sarnane lugu meiega, siis leiame kõik loomuslikult sündivat, sest et haige ja terve inimese tundmustel suur vahe on. Tervise päevil võime palju rahulikumalt surma peale mõtelda kui haiguses, seal võis ta lahke sõbra kujul meie ette astuda, siin tuleb ta kui hirmutav kull tuppa ja ajab ihukarvad püsti. Kaunimad troostlikud pildid, mis lootus meie vaimusilmale maalinud, võivad niisama kiirelt kaduda, kui meelde tuletame, et siin kaduvas ilmas millelgi jäädavat kindlust ei ole, vaid alatine muutus kätkist kuni hauani meile päranduseks anti.

Perenaine istus valvates haige voodi ees, andis aeg-ajalt kuivanud keelele kastet, kohendas pea aset paigale, mis rahutu ümbervisklemine ühe külje pealt teisele sedamaid ära sasis. Tema osavõtliku lahke küsimuse peale, millal ja kuidaviisi haigus hakanud, kas äkitselt või pikkamisi, ei võinud haige vastust anda, sest et palavik ja valu tema arusaamist segasid ja jampsikujutusi vahele tõid. Nõnda kõneles ta ühte ja sedasama mõtet kümme korda järgemööda, aga niisama äkitselt kargas ta poolelijäänud mõttest uue peale, milles pisemat aru ja mõtet ei olnud. Imelikumates ja kirjumates jampsimise juttudes tulid kaks sagedasti tagasi, kus ta valju häälega hüüdis: «minu südamest pistetakse tulise oraga läbi!» ja «ma laman Aafrika palavamas liivakõrbes, kus elusalt, ära kõrben!» Seda kuuldes tuli Sunni eidel haledus ja koledus peale, ta ei julgenud pikemalt jampsija voodil üksi istuda, vaid äratas peremehe pojaga magamast enesele seltsiks. Nüüd valvasid nad kambris kolmekesi; tütar, kasvandik ja sulane olid õhtul magama saadetud, et nad vastu hommikut õhtuöö valvajate asemele võiksid astuda.

Kukelaulu arvestusel ei võinud kesköö enam kaugel olla, kui haige jampsimine ja rahutu visklemine asemel igal silmapilgul kasvades viimaks nõnda ülekätt võtnud, et valvajad mitu korda kolmekesi temast ei võinud jagu saada, nimelt kui ta asemelt üles karates pakku püüdis põgeneda. Olid valvajad teda õnnekorral asemele tagasi rõhunud ja seal kinni hoidnud, siis vahtis ta tüki aega üksisilmi kuhugi paika seina peal, ajas ennast istukile ja hüüdis kisendava häälega: «Kas näete? Seal, seal ta istub, vana viinakurat laua taga, kolm täis pudelit veel ees! Tema seltsimeestest on mul mõned tuttavad, paar ligisugulased, sellepärast ei kuuluta ma nende nimesid igakord, sest süda jookseb mul juba verd, kui neid mõttes meelde tuletan. Jah, teie võite naerda.» Siis sõimas ta viinajoodikuid, kahetses nõdra tahtmisega inimesi, kellel tahteväge ei ole kiusajale vastu panna, kahetses oma kadunud isa, kes nüüd ka viinapõrgus istuvat ja sealt juba mitmel puhul sõnumeid läkitanud, kui iial võimalik teda päästma tulla ja nende eest jumalat paluda, kes joomisepatu läbi hingehukatusse langenud, teisi jälle sagedasti noomida…

Hiljem, kui jampsimine ühtepuhku raskemaks läks ja haiget kuidagiviisi ei võidud vaigistada, ütles peremees pojale: «Lugu kipub iga silmapilk haigega pahemaks minema, meie ei oska omast nõust temale midagi kergituseks teha. Ole virk, rakenda hobune väikse kaariku ette, sõida Votikale ja palu vana Toapapa [Toapapa Jaagup – ilmselt on see nimi ja teatud määral ka kuju võetud Ohulepa mõisa endiselt toapoisilt Jakob Fischerilt, kellega Kreutzwald sõbrustas oma noorukieas, alates 1818. a. hilissügisest, ja kes temale jättis sügava mulje oma rahvapärimustega, oma luulelise loomuse ja ka arstlike oskustega. –Toim.] meile abiks. Tema on mõistlik vanamees, pikema osa eluajast mõisas sakste teenistuses olnud, seal palju kuulnud, näinud ja õppinud, mis meile suitsutoa elanikele iialgi silma ei juhtu, ehk võib ta meile midagi nõuks kiita, kuidas haiget võiksime vaigistada.»