Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk

• Название: Viina katk
• Автор: Friedrich Reinhold Kreutzwald
• Жанр: Драматургия

Fr. R. Kreutzwaldi esimene eestikeelne raamat, algupärase nimega "Wina katk. Üks tähhele pannemise wäärt jut, mis wanna ning noore rahwale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud". 1840. aastal ilmunud raamat kujutab toonast eesti külaelu ja -inimesi ning räägib joomise laastavast mõjust neile.

---

Jüri ruttas isa käsku täitma; haige käratses ja möllas jampsides edasi, küsis sagedasti juua, aga pererahvas ei usaldanud nii palju anda, kartes üleliigse veejoomisega tema kõhtu koormata. Perenaise arvamisel ei võinud tõbi muud kui südamerabandus olla, mille vastu paremat kergendajat ei leitavat, kui viinaga segatud püssirohtu sisse anda; ta tõi mõlemad kapist, segas plekkmõõdus kokku ja tahtis haigele suhu valada. See aga pigistas hambad ja mokad kinni, et üht tilka suhu ei pääsenud. «Mul ei ole eluilmas veel viinapiiska suhu saanud, ma ei võta, tehke mis tahes!» hüüdis ta vihaselt, ja kui perenaine siiski järele anda ei tahtnud, vaid poolmeelitusel, poolvägisi kiidetud arstirohtu püüdis anda, kiskus haige äkitselt mõõdu tema näppude vahelt ja viskas paksu vedelaga ühes plaksti vastu seina.

Selle peale hakkas ta hullemalt jampsima; Mihkel ei jõudnud perenaisega teda pikemalt taltsutada, vaid kutsus sulase abiks. Jampsija arvas mõrtsukate pesasse juhtunud olevat, kus teda kihvtiga taheti ära tappa. Ta oleks end vististi nende käest lahti rabelnud ja pakku läinud, kui valvajad tal käsi ja jalgu poleks vangistanud, et ta paigast ei pääsenud. «Laske mind lahti! teie näete ju, et ma pean koju minema!» kisendas ta mitu korda järgemööda. Pererahva meel läks kahtlevaks seda kuuldes, neil tuli hirm peale, viimaks ütles peremees ohates: «Meie haigega näikse asi väga kahtlane; jumalal on küll kõik võimalik, sest elu ja surm seisavad tema tahtmise all, aga vanema rahva arvamisel peab see, kui haiged koju kipuvad, üks surma täht olema. – Laulame üheskoos madala häälega paar värsikest surmalauludest jampsijale vaigistuseks, tehku siis taevane isa temaga, mis tahab, kergitagu tõbe või kutsugu ta siit hädaorust. Isa, sinu tahtmine sündigu kui taevas nõnda ka maa peal.»

Koit seisis juba punetelles igal pool taeva palgel, kui Jüri Toapapaga tagasi tuli. Umbarvates poole tunni eest näis haige vaiksemaks jäänud olevat, ei tea kas laulmisest või väsimusest. Toapapa, kellele lapsed ja vanad teist nime ei teadnud anda, ehk teda küll ristirahva viisil mõni päev pärast sündimist «Jaagupiks» ristitud ja hiljem ühe saksa keelest võetud liignimega rikastatud oli: ei kuuldud rahva suus neid mõlemaid iial tarvitatavat. Vanake istus sõna lausumata haige voodi ette, vaatas teraselt, mis jampsija rääkis ja tegi, pani haiguse märkide avaldust hoolsalt tähele, katsus käerandmes veresoone liikumist; sealjuures nägi ta, et hingamine lühike ja raske oli. Natukese aja pärast ütles ta Sunni Mihklile: «Viga seisab rinnus; siin ei jää meile paremat nõu ette võtta, kui peame kopsu soonest pisut verd laskma. Kas näed, mis lühike ja vaevaline tal hingamine on, ninasõõrmed seisavad laiali, süda peksab, kui kipuks lõhkema, aga rindadel ei nähta palju liikumist, vaid nad seisavad kui koorma all.» –

Mihkel tõrkus kõvasti verelaskmise vastu, sest et haige, kes muidugi raske ja võimetu, sellest kahju võiks saada ja tema suremist viimaks neile süüks pandaks. Ehk mõlemad küll tasaselt isekeskis kõnelesid ja haige nende jutust pisemat osavõtmist ei näidanud, oli ta ometigi kõik kuulnud ja mõistnud, nagu jutupuhujad sedamaid pidid nägema. Haige kargas äkitselt voodist ja oli paari pika sammuga kesk põrandat, enne kui teised teda kinnitama jõudsid, ja ei olnud neil mitte pisut tegemist, et jooksikut sängi tagasi viia. «Mõrtsukad, mõrtsukad!» kisendas jampsija: – «esiteks tahtsid nad mulle kihvti sisse anda, ja et see nõu minu vastutõrkumisel tühjaks läks, püüavad nad nüüd verekurnamisega mulle otsa teha, seda ei lase ma kogunisti sündida!» – Meestel oli kahekesi tugevat võitlemist, kuni Jüri neile appi jõudis ja nad üheskoos jampsija jälle tema asemele võisid paigutada, kus teda kinni pidi hoitama, et uuesti putkama ei pääseks. Vaevalt nii kaugele saanud, et haige jälle pikali voodis lamas, kus teda hõlpsamalt taltsutada võis, purtsas temal äkitselt vereoja suust ja ninast välja, vist suurest rabelemisest ja üleliigsest rammuraiskamisest. Jüri tahtis verevoolust vaigistada, külma vett ja äädikat haigele pähe panna, Toapapa keelas seda tegemast, tänas jumalat, kes looduse väe toimetusel sellega neile vist abimeheks astunud olla, nõnda et ehk võimalik oli aadrilaskmiseta läbi saada.

Kui natukese aja pärast verevoolus vähenes, nähti vanamehe ütlus tõeks minevat, sest hingamine tunnistas hõlpust, ja kui pärast verejooksmise lõpetust nina sooja veega pestud ja haige nuuskama sunnitud, teist korda voolama pääses, mida varem ei takistatud, kuni vanarauk pulsilöögist tunnistades küllalt arvas olevat, uinus haige rahulisti magama. «Jumal tänatud!» ütles Toapapa.

Haigevoodilt eemale astudes seletas ta Sunni peremehele: «Mõistmata viisil ettevõetud verelaskmine on palju kahju teinud, ehk mõne inimese elupäevad ka lühendanud, mis ka edaspidi veel sündida võib, aga seda ei tohita mitte igakord verelaskmisele süüks anda, vaid süü langeb oskamata inimeste kaela, kes sealjuures ainuüksi süüdlaseks jäävad, sest et nemad tagajärgedele vahet teha ei osanud: kus verekahandamine haigele tulu või kus loodetud tulu asemel kahju ja mõnikord, paraku, surma võib tuua. Noortel, vererohkeil inimestel, kes äkitselt palaviku kätte langevad, ei ole aadrilaskmist tarvis, sagedasti ka põletikkude juures mitte, aga kopsude põletikus, kus, kui meie haigel hingamine väga kitsik ja raske, ligimailt tohtriabi saadaval ei leita, hädaoht ähvardamas võib olla, seal peame häda pärast seda abi katsuma, millest tugevale inimesele muud kahju ei tule, kui et tervekssaamine pikemale viibib kui verekurnamata arstimisel. Teistes paikades, nimelt kui vanemail inimestel, noortel lastel ja pikema põdemise järel kõhnaks läinud haigel verd lastakse, teeb verekahandus igakord suurt kahju. – Kus oskamata rahvas viisiks võtnud, nagu mitmes paigas meie maal, igas tühjas pisikeses vigaduses, mis paari päeva pärast looduse väe parandusel iseenesest oleks lõppenud, aadrilaskjatele joosta, seal võib palju kahju sündida. Iseäranis kui aadrikirve peremehed raha- ja vereahned juhtuvad olema, et iga võõrast, kes aadrit lasta tahab, enesele õnneks arvavad, ja igal puhul nende tahtmist täidavad, seal teevad nad rasket ülekohut. – Mul on pikal eluajal palju säherdusi juhtumisi tuttavaks saanud, millest ma meelde tuletades mitte südameliigutuseta ei jõua kõnelda. – Ükskord, ma olin alles üheksa-aastane poisike, juhtusime kadunud isaga teekäigul Valgma külasse ühte nõukasse taluperesse, kelle peremees, meie sugulane, raskesti haige maas oli. Selgesti võis märkida, et põdenud vana inimese närtsinud keha nõrk ja võimetu oli, kellele – kui ehk veel ilmlik abi midagi kergendust oleks võinud teha – keharammu toetus esimene vahendik peaks olema. Oskamatu rahva nõu järele oli naabrusest üks aadrilaskja sinna toodud, kes kui õppinud ametmees, niipea kui ta külmast kohmetanud sõrmed painduvaks sai hõõrunud, meie nähes haige vanakese kaela sidemega kinni tõmbas, aadrikirvekesega üht kaela veresoont rabas, millest sedamaid punast märga üles purtsas. Esiotsa voolas ojake lahedalt sirisedes taldriku peale, jäi siis vähemaks ja lõppes, kui põdejal rinnad korisema hakkasid, viimaks kogunisti ära. Aaderdaja tahtis terava rauaga veel teise soone sisse sapsida, kui vanake juba silmade murdmisel hingamist lõpetas. Kui side kaela ümbert vallali päästeti, oli hing läinud. «Ei aita jumala tahtmise vastu nõder inimese vägi,» kuulsin sängi ümber seisva pererahva suust kahetsevat ohkamist, siis pandi käed risti, paluti «Isa meie», lauldi paar salmi ja mindi, kui aaderdaja vaevapalk tasutud, surnu pestud ja valvajate hooleks kambri viidud, rahulisti puhkama. Mul ei tulnud kõigel ööl und silmile; vanataadi põdenud keha ja kinniseotud verine kael ei läinud mul meelest, see kole pilt seisis alati minu ees, otsekui oleks võõras mees onule eile õhtu kurku pistnud ja temalt viimse veretilgaga eluõhu võtnud. Teisel hommikul kõnelesin tee peal isale uneta öö lugu, nimetades koledat verelaskmist, mis mind värisema pannud, kui oleksid nad tahtnud onu meelega surmata. – «Ära tee pattu, laps,» sõitles mind isa, «meie ei oska jumala mõtteid ja püha nõu ära seletada, tema tahtmise käes seisavad inimeste sündimise- ja surmatunnid. Võis ehk ka juhtuda, et verelaskmine onu elupäevi natuke lühendanud, siiski ei sündinud see mitte jumala tahtmata, nüüd on vana onu, siit hädaorust päästetud, juba paremas ilmas, kuhu ükskord kõik peame minema, kui ajalikku võitlemist lõpetame ja usus kindlaks jääme.»

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.