» » » Erik Tohvri - Elutöö


Авторские права

Erik Tohvri - Elutöö

Здесь можно купить и скачать "Erik Tohvri - Elutöö" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Драматургия. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Elutöö
Автор:
Издательство:
неизвестно
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Elutöö"

Описание и краткое содержание "Elutöö" читать бесплатно онлайн.



Toomas Tauberi eluunistus soetada endale suur ja kõigiti korralik raamatukogu saab aegamööda teoks. See on mehe elutöö, mille nimel ta on tegutsenud kogu oma teadliku elu, pannes raamatutesse nii oma raha, kätetöö kui ka hinge. Paraku nõuab elu peale raamatute veel palju muud. Kasvab peale teistsuguste mõtete ja ideaalidega noor põlvkond, kellele Tooma töö jääb kaugeks ning ei tundu üldse vajalik. Noortel on oma probleemid, nemad elavad oma elu ega lase end isa ja äia elutööst segada. Vanem põlvkond kaob, nooremad aga seisavad teelahkmel, mis neid sunnib tegema küllaltki ränki valikuid.






“Tere!” ütles Rita kõrvale vaatamata. Talle näis, et istub poisile liiga lähedal, et veel nägu tema poole pöörata söandaks. Marguse vastutervitus jäi talle kõrvu vaid mingi mõminana. Edasi sõites ei olnud ükski neist aldis juttu alustama ning niiviisi, vaikivatena, astusid nad oma peatuses ka bussist maha.

Kodus mõtles Rita selle kohtumise veel mitu korda üle. Üks oli selge – see maapoiss oli üsna uje ja tagasihoidlik, ei saanud sõnagi suust ja ilmselt ei tundnud ta ka tüdrukute vastu huvi. Igatahes täielik nohik, seda võib ta nüüd Marele täie kindlusega ütelda, kui veel peaks juttu tulema. Ja niiviisi mõeldes tundis tüdruk väikest pettumustki, et tal ei olnud võimalik sõbranna ees oma uue tutvusega välja paista.

Tegelikult selgus küll õige varsti, et Rita ja Marguse kooliteed mõnevõrra kattuvad. Mõlemad eelistasid kooli sõita mitte rongi, vaid ahvipuuri või heal juhul bussiga, olenevalt sellest, kumb neist parajasti tulema sattus; ilmselt algas ka kool neil ühel ajal ning seetõttu hakkasid nad pea igal hommikul bussipeatuses kohtuma, piirdudes põgusa tervitusega. Siis ootasid nad koos sõiduriista, mis neid pidi Tallinna viima, seejuures sõnagi vahetamata ja teineteisest eemale hoidudes – polnud nad ju sedavõrd tuttavad, et omavahel lobisema hakata. Aga siis, ühel tuulisel sügishommikul, kõik muutus. Asi algas sellest, et linna poole liikuvate sõidukitega oli midagi juhtunud, nähtavasti mõni vahelt ära jäänud ning kõik olid sedavõrd täis, et peatuses kinni ei pidanud. Polnud ju hommikuti sealsetes vahepeatustes mahatulijaidki, kõikidel oli rutt Tallinna, kas tööle või kooli. Siis nihkus Margus Ritale lähemale ja ütles oma vaiksel moel:

“Peab vist rongile minema, siit me täna peale ei saa.”

“Ei tea, millal rong läheb… Mul ei ole sõiduplaani!”

“Mina tean. Kui kohe minema hakata, siis jõuame,” teatas poiss ja Rita vaatas teda imestades – senine tukunui oli korraga suu lahti teinud ja rääkis päris mõistlikku juttu.

“Olgu! Lähme!” Tüdruk asus minekule ja Margus hakkas sammuma tema kõrval. Mõlemat valdas kummaline tunne, näis, nagu oleksid nad alles nüüd teineteist märganud.

“Ma käisin varem ka rongiga, aga ahvipuuriga on linnas lähem, rongijaamast on koolini pikk maa,” seletas poiss hoogsalt astudes ning Rital oli tegemist, et temast mitte maha jääda.

“Ahah…” ei osanud ta muud öelda. Tema koolini oli nii ühelt kui teiselt üsna võrdne maa käia.

“Kool algab kell kaheksa, jah?”

“Jaa, kell kaheksa.”

Jälle astuti kiiresti ja vaikides, kuid tüdruk tundis, et tempo on temale liiga kiire.

“Kas… kas me jääme rongist maha, kui aeglasemalt kõnnime?” küsis ta kergelt lõõtsutades. “Ma pole harjunud niiviisi tormama, sellepärast. Palav hakkab!”

“Ei tea, mul ei ole kella,” tunnistas Margus. “Kui me seal bussipeatuses üle veerandtunni passisime, siis võib küll juhtuda, et…”

Õnneks ei olnud jaam kaugel. Veel paar tänavavahet ja hakkaski paistma kõrge platvorm, millised Saksa sõjavangid paar aastat tagasi olid raudtee äärde ehitanud – selleks, et Berliinist sõjasaagiks toodud metroorongid Tallinna ja Pääsküla vahele sõitma sobiksid. Aga nagu märguandeks, et tuleb veelgi kiirustada, kostis eemalt rongi vile.

“Tuleb! Lippame!” Margus pistis punuma ja nähes, et Rita talle järele ei jõua, aeglustas jooksu ning ulatas tüdrukule käe. Tüdruk tundis korraga üllatavalt selgesti, et niiviisi, teineteist toetades, oli kindlam joosta, kuigi kõigi loogikareeglite järgi oleks pidanud olema vastupidi. Nad jõudsid vagunisse, ning kui uksed seepeale kinni paugatasid ja rong liikuma hakkas, puhkesid mõlemad kergendatult naerma.

“Oli see vast tulek…” lõõtsutas Rita.

“Oli! Aga jõudsime!” vastas Margus ja vaatas lähedalt kaaslasele otsa. Jooksust oli tüdruk punased põsed saanud ja näis poisile korraga imeilusana. Võib olla, et kõigist ilusamana.

4

Aeg veeres omasoodu. Juba ammu olid toidutšekid kaotatud ja ostjal oli poodi minnes vaja kaasa võtta vaid raha. Paraku pidi poodimineku aega väga täpselt sättima, sest juhuslikul ajal kauplusse sisenedes võis sealt saada vaid haput vormileiba ja mõnda kuivainet, aga muidugi ka viina. Kuskil kõrgemal pool oli niiviisi seatud, et kaupa toodi poodidesse alles selleks ajaks, mil suuremad ettevõtted töö lõpetasid – sellepärast, et töölt koju suunduv töölisklass toitu osta saaks. Sest kaupa oli liialt vähe, kõigile ei jätkunud. Ometi seati sisse valvepoodide süsteem ja ka selle nurgakaupluse ukse kohale, kus Valve Tauber töötas, riputati suurtest tähtedest silt “Valvekauplus” ning Toomal oli hea naise kallal aasida, et too on oma poe jälle tagasi saanud, isegi oma nime lasknud sildile panna. Aga kauplus pidi nüüd lahti olema hommikul kella kaheksast kuni südaööni, kõik selleks, et ostjat rahuldada, kuigi kaubariiulid olid tühjavõitu. Selline pereema tööaeg lõi paratamatult segi ka Tauberite pere elurütmi, sest seda aega, mil kogu pere koduseinte vahel koos viibis, jäi üsna väheseks. Pealegi olid kõik juba harjunud, et Toomas Tauber õhtuti oma lemmiktegevusse sukeldus, ikka ja jälle raamatuid köitma. Ta seadis köitekoja sisse köögikapile ja aina õmbles, liimis, lõikas ja pressis. Selle töö juures unustas ta enamasti nii iseenda kui ümbritsevad – võimatuseni suitsuotsi täis tuhatoos ees, lahutamatu sigaret suunurgas, tegutses ta seal ja oli oma eluga rahul.

Rita tuli koolist varem, jõudis ema tehtud söögi üles soojendada ja süüa, jõudis ka veidike õppida ja klaverit harjutada, sest ülepäeviti olid tal klaveriõpetaja juures tunnid. Nüüd olid need käigud pensionärist klaveriõpetaja juurde saanud aga erilise tähenduse, sest nendel käikudel oli tal alati saatja. Sõprus naabripoisi Margus Arukasega oli rongilejooksust saadik tugevnenud ja arenenud ning enam ei häbenenud noored end koos rahvale näidata. Seda sõprust polnud põhjust ka Valve Tauberi ees salata ja siin oli oma osa ka Marguse emal Margareta Krinkusel, kes poes käies alatihti jutu sellele viis.

“Margus on minu hea laps,” rääkis Marge Valvele. “Mis teistest saab, seda ma ei tea, aga Margus on tubli!”

“Kuidas te seal kahes toas mahute elama? Teid on kokku ju kuus inimest!” imestas Valve.

“Jah, Margusega kokku tõesti… Kuus suud ja kõik tahavad süüa! Ja minu mees on vangis, temalt ei tule kopikatki!”

“Aga millest sa siis elad? Oma majahoidjapalgast?”

Marge vaikis, see oli talle valus teema. Ja nii juhtuski, et naabrinaisele toidukaupa kaaludes ja mõõtes oli Valve käsi veidi heldem kui teiste ostjate puhul. Ning juhtus sedagi, et Margel maksmiseks raha ei olnud ning Valvel tuli ostud oma rahaga kinni maksta.

“Ma maksan sulle ära, kohe, kui palka saan! Jumala eest maksan!” kinnitas Marge veeälevil silmil ja Valve noogutas, kuigi tal öeldusse erilist usku ei olnud. Sest seni oli ta vahetevahel küll maksnud, aga vaid selleks, et järgmisel päeval jälle uut võlga võtta. Ent Valve näol oli Marge leidnud toetaja, kellele võis oma häda alati kurtma minna – oli ju teine nagu teda oodates alati poeleti taga.

“Meil on tõesti kitsas… Margus ei saa õppida, väikesed segavad,” kurtis Marge ühel päeval Valvele. “Tal on mingi projekt teha ja…”

“Siis on pahasti küll!”

“Jah, ma mõtlesin, et räägin sinuga – teil on ju suur korter käes ja Margus on Ritaga tuttav. Äkki saaks poiss käia vahel teil õppimas? Kas või mõnikord?”

Valve Tauber jäi mõttesse. Muidugi oleks see võimalik, aga midagi tundus ettepanekus võõrast ja ebamäärast.

“Ma pean rääkima, küsima, mis Rita arvab.”

Sedakorda jutt sinna jäigi, aga kodus Ritaga kahekesi olles võttis Valve teema jälle üles.

“Sa oled hakanud selle Krinkuse vanema poisiga tihti kokku saama!” ütles ta tütrele uurivat pilku heites. “Kuidas ta sulle tundub?”

“Mis sa… Margus ei ole ju Krinkus, vaid Arukask!” õiendas Rita ja punastas juuksejuurteni.

“Noh, näed – sa tead isegi ta nime! Mis sa sellest poisist arvad?”

Tütar ei kiirustanud vastama, silmitses hoopis raamaturiiulit, nagu tahaks ta sealt nüüdsama hakata raamatut valima.

“Mis minul temast arvata… Kraade ta igatahes ei ole! Või mis minagi temast tean…”

“Krinkuse Marge käis rääkimas, et poisil pole õppimiskohta. Et kas saaks äkki meil õppimas käia! Mis sina sellest arvad?”

“Mm… Mis minul sellest! Eks tulgu, kui tahab!” Rita jäi endiselt raamatuselgi silmitsema, aga tundis, kuidas kuumalaine jälle üle näo käib. Marguse suhtes ei olnud ta enam kaugeltki ükskõikne. Ja mõelda vaid, mida ütleb Mare, kui sellest kuuleb!

“Eks sa ütle siis talle, et võib tulla…” tegi Valve tütrele kõheldes ettepaneku. “Ahjaa, kas sa tead, kui vana ta on?”

“Seitseteist.”

“Siis ikkagi sinust vanem.”

“Aasta vist jah… Mis siis?”

“Ei midagi,” tõrjus Valve. Tahtmatult oli talle tulnud pähe mõte, et kui kunagi tõesti nendest noortest peab paar saama, siis… Aga samas tõrjus ta selle mõtte kõrvale, nad olid ikka ju veel lapsed.

Sellel jutuajamisel olid aga üsnagi kaugeleküündivad tagajärjed. Oli hilissügis ja noorte ühised jalutamised, mis klaveritundidesse kõndimistest alguse olid saanud, jäid seetõttu üsnagi harvaks ja juhuslikuks. Rita oli ammu märganud, et Margusel ei ole sooja palitut ning lõikavas sügistuules kõndimine pole poisile enam kontimööda. Varem oli ta kannatlikult klaveritunni ajal mööda lähedasi tänavaid jalutanud ja alati õigel hetkel klaveriõpetaja väravas oodanud, nüüd enam ei olnud selline külmetamine mõeldav ega tarvilikki, sest noored said iga päev tundide kaupa omapead olla – Rita ema oli tööl ja isa saabus trükikojast alles pärast kella kuut.

Rita ja Margus said segamatult teineteisega olla vähemalt kaks tundi päevas jäi ja õppimisele kulutasid nad sellest ajast üsna vähe. Neil oli palju omavahel rääkida, aga hoopis rohkem rääkisid nende pilgud ja nagu juhuslikud puudutused, mis õige pea põgusateks kallistusteks arenesid. Tekkiv armastus vajas toitu ja nendevaheline suhe süvenes päevast päeva. See edenes küll õige tasahiljukesi, kuid kindlalt selles ürgselt mehesse ja naisesse kodeeritud suunas, mida nad iseendas ja teineteises sammhaaval avastasid. Nad olid järjekordsed esmaavastajad, ja need mängud olid omamoodi luuremängudeks, kust terahaaval koguti kogemusi ja teadmisi selleks et edasi minna.

Siis lõi välk sisse – mitte küll Tauberite elamisse, vaid naabermajja. Margareta Krinkus tuli poodi Valve juurde ja oli üsna endast väljas.

“Ma ei tea, mis nüüd saab… Mu mees tuli koju, vabastati enne õiget aega, muidu oleks pidanud kevadeni istuma. Aga nüüd tuli koju, tegi skandaali ja kamandas, et Margus olgu meie majast kadunud!”

“Tõesti…?” Valve tegi kohkunud näo.

“Jah! Ja Margusel ei ole kuskile minna. Ta ei saa ju kooli pooleli jätta!” Marge oli nutu äärel. “Anna nõu, mis nüüd saab!”

“Mis saab…” Naine leti taga mõtles. Eelnenud kuude jooksul oli ka tema Margusega tuttavaks saanud – nendel päevadel, mil ta tööl ei olnud, käis Margus samuti nende juures õppimas. Ja siis oli Valve südamerahuga näinud, kuidas mõlemad eri laudade taga istudes tõsiselt koolitööd teevad, ning tal polnud mingit põhjust arvata, et teistel päevadel võiks see teisiti olla. “Eks ma olen ka Margust jälginud, ta on tõesti korralik poiss. Niisuguse jaoks…”

“Noh? Mis sa tahtsid öelda?” päris Marge. Tal ei jäänud märkamata, kuidas teine oli poolel sõnal katkestanud. Valve omakorda oli oma mõttel sõnasabast kinni saanud ja mõtiskles kiiruga, kas on õige see välja ütelda.

“Ma arvan, et vast me saaksime ühe toa Margusele anda,” lõpetas ta siis otsustavalt.

“Tõesti? Jumal küll, oled sina alles hea inimene!” ohkas Marge südamest.

“Oota-oota! Enne pean ma Toomaga rääkima. Ja muidugi Ritaga ka, ikkagi tüdruk ja poiss ühes korteris…”

“Ma ei usu, et sellest pahandust tuleb! Margus on mõistlik ja minu teada pole tal siiamaani ühtegi tüdrukut olnud!”

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Elutöö"

Книги похожие на "Elutöö" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Erik Tohvri

Erik Tohvri - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Erik Tohvri - Elutöö"

Отзывы читателей о книге "Elutöö", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.