» » » Anton Tammsaare - Kaks paari ja üksainus
Авторские права

Anton Tammsaare - Kaks paari ja üksainus

Здесь можно скачать бесплатно "Anton Tammsaare - Kaks paari ja üksainus" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Anton Tammsaare - Kaks paari ja üksainus
Рейтинг:
Название:
Kaks paari ja üksainus
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Kaks paari ja üksainus"

Описание и краткое содержание "Kaks paari ja üksainus" читать бесплатно онлайн.








Anton Hansen Tammsaare

Kaks paari ja üksainus

KAKS PAARI JA ÜKSAINUS

Kriipseldused Läänemaalt

„Taidi-Laidi, eks sa mine täna ometi kiriku või surnuaiale, õpetaja ütleb ise jutlust; kes teab, millal ta jälle siia tuleb“, ütles Laia eit uksest õue astudes vanamehele, kes paljajalu, katkine pintsak seljas, murul istus.

„Seda ma isegi arvasin, aga pole midagi jalga panna. Mõtlesin korra, läheks õige surnuaida, sinna lastakse ehk ka paljajalugi“, vastas vanamees, pead üles tõstes ja eide poole vaadates.

„Ei sa siis taha ühtigi tulla, me Juuliga läheme küll: ei tea millal jälle õpetajat näha saab. Sa ehk oled kodus, vaatad laste järele“, rääkis eit ja astus maja varjust välja päikese paistele, kus tema lahtine, kirju sitsijakk veel silmipimestavamalt kiirgas.

„Eks ma vaata, ega mul muudki ametit ole“, vastas Taidi-Laidi.

Kirikulised sammusid õueväravast välja, lapsed kogusid murul istuva vanamehe ümber.

Päike kõrvetab; tuul kohiseb lähedal kuusemetsas, kust mõni üksik kask ja sanglepp välja vahib.

Laia eit on viie-päeva-koha perenaine ehk, nagu teised ütlevad, – moonaka naine. Mees teeb tal viis päeva nädalas mõisa ja selle eest võivad nad mõisa majas elada ning saavad pealegi kolm, neli vakamaad põldu ühes tüki heinamaaga.

Palga lisaks annab mõis veel paarkümmend rubla raha. Aga mitte üksi oma vanamehe ja lastega ei ela Laia eit siin majas, vaid temal on kaaslaseks veel terve teine perekond – niisamasugune eit ja taat, nagu nemadki, ainult lapsi on neil vähem, palju vähem. Peale selle elab siin veel üksik vanamees – Taidi-Laidi. Ta on tervel oma eluajal õndsale vanapoisi-põlvele ustavaks jäänud, rääkides, et kui ta nõnda vaevas ja viletsuses on või kui nälg mõnest kohast keha näpistab, tema siis üksi seda tunneb, kuna tal aga naisemehena ka muid kannatajaid ühes vaevlemas oleks. Õnnis vanapoiss elab juba terve aasta siin majas ja käib korda mööda ühe perekonna juurest teise juure. See üleminek tuleb tal üsna tihti ette: umbes iga kuu kord. Tema kolimine – kui aga tema üleminekut ühe pererahva juurest teise juure kolimiseks võib nimetada, ei ole ju tal midagi kolida – käib enamasti ikka pererahva riidlemisega käsikäes, ja sellest pole siin iialgi puudu. Kui ei riidle mehed, siis on ometi naistel väike „kana katkuda“. Nii siis, kui pererahvas riius, siis on muidugi tahtmine kellegi peale oma viha välja valada. Teisele paarile ei ole võimalik midagi teha, sest seal hakatakse südilt vastu, kuigi selle juures kaelkoogud ja külm või keev vesi tarvis läheks. Ei jää muud üle, kui vaene vanamees, see õnnis vanapoiss võtku aga kõik vastu! Iseäranis vali on temaga vähe-lastega perenaine!

„Käi välja, täikösmus“, põrgib Kaasi eit.

Nende sõnade juures teab juba vanamees, mis tal teha. Ta võtab nurgast vanad pastla-närud ja nartsud, vana halli auklise kuue ja hakkab minema. Aga ega sellegipärast eit veel vagaseks jää.

„Et sa enam oma jalga siia ei too: reostad terve me toa ära, poetad oma satikad siia ja sinna, ajad lapsed täis, kaelad teistel aga siis punased, nagu nõgestega üle kõrvetatud! Mine katsu, kes sind sedasi hoiab, kui meie! Küll kängud kuski aia ääres, las’ tuleb aga talv“.

Kui palju eide sõnades tõtt on, mõni seda teab; siiski ei või salata, et vanamees ennast ühtepuhku liigutab ja kehitab, kui ta kuhugi istuma jääb.

Kaaside juurest välja tulles on ta esimene töö Laia eide juure minna ja paluda, et see talle luba annaks oma laudalakka magama pugeda; ja seda lubab Laia eit ikka. Mees seisab tihti vastu, üteldes, et mistarvis nemad teda oma juures peavad hoidma, ega ta mõni sugulane ole, annab aga siiski eidele varsti järele, ja nõnda saab vanamees loodetud luba. Päevad otsa elab ta esiti väljas ja ei näitagi ennast. Pärastpoole muutub ta tubaseks inimeseks ja julgeb viimaks ühte ja teist küsima hakata. Siit ei aeta teda harilikult mitte kurjaga ära, vaid antakse ainult nõu Kaasi juure minna, kui vihatuju seal juba täitsa mööda. Vanamees mõistab, mispärast see sunnib: lihtsalt, tal pole ju siin ruumi. Üksainus väike kambrike, ja selles elavad peremees ja perenaine ning lapsed kuuekesi; kuueteistkümne-aastane tütar ja taga järel viis poega, kõige vanem nendest kaheteistkümne-aastane ja teised riburada mööda nooremad. Kõige noorem pole veel poolteise-aastanegi, ja juba kannab ema jällegi ühte rinna all.

Õnnis vanapoiss kuulab paar korda Laia eide rääkimise ära, kolmandal korral ohkab ta sügavasti, pomiseb midagi oma ette, võtab oma kimpsad-kampsad kokku ja läheb jällegi Kaasi poole, kus ta eide käest esiti tublisti sõimata saab, mis ta vaikselt ära kuulab, ja kus talle viimaks ometi lubatakse elama asuda. Ja nii saadab ta oma õndsaid päevi surma poole; tema siit ilmast lahkumist ei nuta kord keegi taga, selle asemel vast rõõmustab mõni. Tööd viitsib ta vähe teha; aga teadmata on, kas see poolnälginud vanamees, kellel juba seitsekümmend aastat turjal, rohkem teha jaksabki. Ta käib mõisa metsas palke koorimas või neid maha võtmas, kui ta omale paarimehe juhtub saama; aga seda ei leia ta sest saadik enam kustki, kui teda siin nurgas rohkem tuntakse. Kõik hüüavad teda Taidi-Laidiks, ja kui kuski tema nime nimetatakse, siis on alati peaaegu üldine naer. Aga meie õnnis vanapoiss ei pane seda mikski, ta jääb endiseks tuntud Taidi-Laidiks. On ta tänini edasi saanud, siis loodab ta ka samuti oma elupäevad lõpetada. Kahjuks kipub aga viimasel ajal tihti tema keha näpistama nälg, mis selle peale vaatamata, et ta üksi kannatab, siiski kaunis kibe on. Läbi saab ometi. Taidi-Laidi ei muretse oma tuleviku eest, õigem, ta ei arvagi omal tulevikku olevat. „Ajab üks uksest välja, eks teine võta jälle vastu“, sõnab ta vahel.

Nagu Lai ja tema eit viie-päeva-koha peremees ja perenaine on, teised aga neid moonakateks sõimavad, nõndasama on lugu ka Kaasiga ja tema eidega. Vanad inimesed ise ei pane sõimamist suurt tähele, küll aga noored, iseäranis Laia Juuli, kes juba kuusteiskümmend aastat vana. Kui heameelega tahaks ta, et kõik teda peretütreks hüüaksid. Päris vingus näoga ja mossis mokkadega kuulab ta sõna – moonakatütar. Juuli ei ole vanemate esimene laps; tal on veel peale väikeste vendade kaks vanemat venda, kes Tallinnas tööl käivad. Ainult suveks tööajaks tulevad nad koju ja panevad, nõnda öelda, terve maja oma ees värisema. Tänavu suvel aga ei lubanud vanem vend enam koju tullagi, noorem üksi tahtis veel oma vanematele seda au teha. Kõige oma laste hulga peale vaatamata elavad Laia eit ja taat eneste vahel väga hästi, harva tulevad väikesed nägelemised ette. Aga see pole ju ime, see pole rääkimise väärtki. Hoopis teistsugune on lugu Kaasi perekonnas. Neil on ainult kaks last: üks tütar, teine poeg, esimene kuue-aastane, teine nelja-aastane. Vana Kaas oli lesk ja tema praegune teinepool, õnnis vanapiiga, ammu juba neljakümne sees, kui nad paari astusid. Kaasi esimene naine oli järelandlik, vaikne ja heitis sõnalausumata oma mehe tahtmise alla, kui see ka oma hullustustega vahel liig kaugele läks; selle tagajärg oli, et nad ilusti läbi said. Tema praegune naine Tiina aga, kes senikaua õndsas vanapiiga-põlves kõik oli harjunud oma armsate soovide järel talitama, ei taha kuski mehe meelevalla alla heita, mingis asjas temale järele anda. Tema ei kingi õpetaja sõnadele, mis see laulatusel mehe meelevallast ütles, mingit tähtsust, aga võib ka olla, et ta need juba esimesel abielupäeval ära unustas, või et ta neid altari ees tähelegi ei pannud. Vana Kaas, kes esimese naise üle oli harjunud käskima, püüdis sedasama ka oma praeguse Tiinaga teha, kuid varsti sai ta aru, et see nii kerge ei ole: Tiina ei vandunud temale alla – ei sõnades ega rammus. Ükskõik, kuidas vanamees peale hakkas, aga eit oli igatahes enese eest väljas Ka karvupidi kiskumises ja rusikatega võmmimises ei olnud ta oma armsast mehest nõrgem. Viimasel ajal läheb nende riid harva käsitsi-sõjani, nad üksnes sõimavad teineteist ja seda tublimini, mida rohkem pealtkuulajaid. Iseäranis on vanamees viimase lahendusviisi poolt. Muidu elavad nad Laia perekonnaga võrreldes jõukalt, kuigi vanamees viimasel ajal kaunis hooletu on. Mõisapäevad teeb ta ikka vanamoodi, aga oma töö jätab ta sootuks sorakile: vakamaad ja tündrimaad kündmata, äestamata, viljad maha tegemata. Ta arvab sellega nimelt Tiinat kiusata. Aga ka siin astub Tiina oma eest välja ja näitab vanamehele, et ka nõnda ta hammas ei hakka: ta künnab ja äestab põllud ise ja teeb ise viljad maha (mis siinpool väga uudis polegi). See täidab veel rohkem vana Kaasi südant, aga ta trööstib ennast sellega, et tal nüüd palju kergem orjus on. Ta pole enam millegagi rahul: naine, mõisakubjas, valitseja, parun, kes nõuab et teomees tema ees palja peaga seisaks, teised moonakad, ka ta ise – kõik on talle vastumeelt; ta himu on kõigest täis ja ära tahaks ta siit metsanurgast.

„Saagu mis tahes, aga tänavu olgu viimane suvi siin olla“, oli Kaas oma eide Tiinale kevadel ütelnud. Laia eit ja taat aga sõnasid selle asemel alati: „Saagu kuidas saab, eks me ikka ela!“ ja ei mõelnud iialgi mõisast ära minna.

*

Laia vanamees on mõisas. Lapsed tõmbavad õues, hele kisa kostab kambri. Ehk miks ei peaks nad kisama ja kilkama, kui ilm on nii ilus? Kui hea on jooksta või murul aeleda! Palavus ei tee ju ka liiga, sest seljas pole kellelgi peale määrdinud särgi midagi. Ja seegi näib mõnel liig lühike olevat – vist on riidest tegemise ajal puudus olnud. Aga võib ka olla, et särgikandja särgi elueal niipalju on kasvanud, et see lühikeseks on jäänud. Sellest pole aga viga. Mõnel teisel on ta selle eest hästi pikk, ulatub maani, käed kipuvad käistesse kaduma: eht vaimuliku mehe mantel. Ka Kaasi lapsed on Laia omade hulgas – seltsis on segasem – kuna nad hirmul eneste ümber vahivad, pool areldi jooksevad ja kilkavad. Neil on selleks põhjust küllalt. Nad teavad, et alles mõni päev sellest ära on, kus emad riidlesid, teavad ka, et nende ema süda alles Laia eide peale täis on, ja niisugusel korral ei tohi nemad iialgi Laia laste hulka minna, ehk seal küll nii hea on: neid on ju palju.

„Juhku ja Kata!“ kostab Tiina vihane hääl. „Mis te sinna otsite nuusima, nagu mujal poleks ruumi? „Nir.. rakad! Ma tahan teid pehmeks parkida, kas te kuulete või mitte? Kui ma võtan selle väätsa siit, ma õhutan teid üles, n’a et te kolm päeva taga järel mäletate… “

Ema sõimab ja ähvardab veel paljugi, lapsed ei pane aga tähelegi, lähevad siiski teiste juurest ära. Kuid natukese aja pärast on nad jällegi tagasi. Juhku ja Kata tunnevad oma ema väga hästi. Nad teavad, kuidas ta neid parkida, õmmelda, jalust maha lüüa, surnuks virutada lubab, teavad aga veel paremini, et neil ähvardustel vähematki tagajärge ei ole: sõimab mis sõimab, ähvardab ta nii palju kui tahes, siiski ei puutu ta neid sõrmeotsagagi. Ehk kuidas peakski võima seda oma kalli Juhku ja Kataga teha? Kui lapsed mõne aasta veel kasvavad, siis sõimavad nad kindlasti oma eite – emaks nimetavad nad teda harva – niisama ilusasti vastu, nagu see neidki sõimab.

Laia Viiu on kambris sängis õlgedel pikali. Kammer on must, tahmane. Kärbsed pirisevad kui mesilasepere ja tüütavad vahetpidamata haiget. Oleks nemad veel üksinda! Aga ei. Ka õlgede sees on midagi ja seinapragude kohta ei või kindel olla, et need tühjad on. Kus on tõesti Jumala õnnistus, seal on ta igast küljest: on lapsi palju, kuhu peaksid siis lutikad ja kirbud jääma, kes põranda laudade vahel ja seinapragudes nii ime-armsasti oskavad sigineda. Iga kord, kui haige ennast liigutab või kohendab, krägiseb säng, nagu tahaks ta öelda: ä’ä tee, et lasen põrandale kõhuli. Aga vale. Ta naljatab muidu, ta ei lase iialgi kõhuli, kuigi ta jalgadel tuigub. Säng peab oma kallist, ammu tuntud eidest lugu. Eit on juba mitu korda temas sama haiguse pärast vaevlenud ja säng on igakord ähvardavalt krägisenud, aga ikka seisab ta vana moodi. Säng teab väga hästi, mitu korda eit teda kambrist välja on viinud, teda puhastanud, keeva veega üle valanud, mispeale tal nii hea oli, et ta krägisemise natukeseks ajaks peaaegu unustas.

Laste hele rõõmukisa kostab läbi lahtise akna haige kätte. Ta ajab käsipõsikile, vaatab akna poole ja hüüab nõrga häälega:

„Kusti!“

Aga hüütav ei kuule kange rõõmukisa pärast. Ema hüüab veel mitu korda, enne kui Kusti kambri tuleb.

„Mis sa tahad?“ küsib see.

„Mine, kutsu Kaasi eit siia; ütle, et mul hädasti tarvis on“.

„Ei mina julge – lööb mu jalust maha“, vastab Kusti. Ja tal on õigus, sest Kaasi eit, kes oma lapsi nii hellitab, annab Laia omadele kohe esimese asjaga, mis talle kätte juhtub, kui need tema ukse alla julgevad minna.

„Mine ikka, mine! Hüüa eemalt, ta ehk tuleb“.

Kusti läheb. Kui ta ema sõnad Tiinale on ära rääkinud, ei, alles kui ta neid räägib, hakkab see:

„Mis sa jälle seal õrised, kas kõht tühi? Tule, tule siia mu ukse alla, ma tahan sulle näidata!“

„Ei, me eit kutsub sind oma juure !“ hõiskab Kusti.

„Kas on juba peenike peos, aga viimati olid küll head kihvad. Eks ta lõhverdagu nüüd, mis ta minust tahab. Küll ta, nirak, võib nüüd viunuda, siis teab, et sõnnik raha maksab. Ütle talle, et ma kuni surmani oma jalga üle tema uksepaku ei tõsta. Pöörlegu ta või karja-aias sigade ees virtsa-augus, aga minul pole temaga asja“.

Nii läks ta oma tuppa.

„Ta ei tule, sõimab aga“, räägib Kusti ja püüab Tiina sõnu korrata.

Viiu langeb asemel nõrgalt tagasi. Valud lähevad suuremaks. Aga mis teha! Ka Juulit ei ole kodus, ta on mõisas. Aga mis aitaks seegi: ta on ju alles plika.

Natukese aja pärast tuleb Tiina siiski lahtise akna alla, mitte selleks, et haiguse järele küsida, ei, haigust teab ta väga hästi, see on ju nii loomulik asi.

Kui ta akna alla astub, käib nagu rõõmuleek üle Viiu näo, ja ta ütleb:

„Tulid ometi, eks sa astu kambri… aeg on varsti käes“.

„Sina, nirak, kutsud mind nüüd oma kambri, ennäe mul raiska, kelle juure ma pean minema. Eks sa laksuta nüüd oma lõugu! Ei tea, kes sind käseb ühtepuhku neid nõutada, saab näha, kuhu sa nad paned, löö rondiga otsa ja viska aia taha, surevad muidugi nälga. Paras, paras sulle, nõuta aga rohkem neid, see on veel vähe, kõik seinaääred pole veel nende kisa täis! Aga seda ma ütlen: kui üks oma kodarad minu ukse ette peaks tooma, löön ma ta silmapilk kaikaga jalust maha. Kas on magus nüüd, nirak, ä’ä siis teine kord sõima…“

„Hust, käi akna alt haukumast“, rääkis Viiu vahele. „Ega ma sind purema pole kutsund, võid aga sõita, nii hea kui oled, ehk muidu annan sulle mööda hambaid“.

Tiina hakkab veel hullemini sõimama ja sajatama, läheb aga siiski minema.

Jälle on eit üksipäini. See pole ju ka nõnda ime, ta on ennegi niisugused asjad üksi toime saatnud ja on ammugi sellele otsusele tulnud, et selle tühja vea pärast ei maksa teistel oma päivi raisata…

Paari tunni pärast kostis kambrist noore ilmakodaniku – orja kisa, keda ema kussutamisega püüdis vaigistada. Hädakisaga tuli ta ilma, vaevlemise ja vandumisega elab ta oma eluaja ära ja sureb ükskord, kuna omaksed teda järelegi ei nuta.

„Jällegi poeg“, sõnas ema nagu hirmul. „Jää aga vait, küll sa jõuad pärastki karjuda: mõisa teenistus ootab!“ Ja ta pani pojale rinna suhu.

Vaheajal oli Aadu karjast koju tulnud, tulemaal vett soendanud ja kambri vanni tassinud, kus Viiu ise oma kallist pojukest pesi. Nüüd lüpsis ta ka lehmad ära. Ta tahtis neile kartulist rohtugi kitkuma minna, nagu ta seda iga lõuna oli teinud, aga jõud ei lubanud. Ta heitis asemele, lehmad jäid oma seatud palukesest ilma. Viiu oli sellepärast iseenese peale pisut pahane, aga teha polnud midagi. Kuni õhtuni jäi ta sängi, siis oli ta jällegi jalul: oli ju tarvis kausid, lusikad ja piimapütid puhtaks pesta, töölistele supp valmis keeta. Ka lapsed virisesid: „Ema, anna süüa!“ Aga mis neile anda? Viimasel leival oli juba kasu pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud, aga ega vana või enne ära lõpetada, kui uus käes pole. Homme ja tunahomme peab vanamehele ja Juulile veel sellest leivast saama moonakott juure panna. Viiu tahtis juba täna leivajuure ära panna, aga mis sa teed, ei saanud! Nii siis, lapsed, oodake, kuni tangusupp valmis saab ja haput piima peale pannakse, küllap siis võite oma kõhud täis helpida. Ja nad ootavad, peavad ootama, kuigi üks või teine vingus näo teeb ja sõnu „tahaks süüa!“ kordab.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Kaks paari ja üksainus"

Книги похожие на "Kaks paari ja üksainus" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Anton Tammsaare

Anton Tammsaare - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Anton Tammsaare - Kaks paari ja üksainus"

Отзывы читателей о книге "Kaks paari ja üksainus", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.