» » » Anton Tammsaare - Matus
Авторские права

Anton Tammsaare - Matus

Здесь можно купить и скачать "Anton Tammsaare - Matus" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Matus
Автор:
Издательство:
неизвестно
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Matus"

Описание и краткое содержание "Matus" читать бесплатно онлайн.



A. H. Tammsaare 1922. aastal ilmunud novell.






See oli sügisese pööripäeva aegu, kui ma paarikümne nooremehega – enamasti noored kirjanikud, kunstnikud ja õpilased – pealinnast välja sõitsin T. raudteejaama, kus meid hobused ootasid V. mõisa viimiseks, mis raudteejaamast versta kümme eemal.

Läänetuul oli paari nädala eest mahatulnud õhukese lume pea täiesti uhtunud, ainult siin-seal leidus teel veel jääkolakat ja kusagil aia ääres või maanteekraavis valendas laiguke määrdinud lund.

Nõnda pidime poristel vankritel logistama rõskes ja sumbunud sügisõhus, tinase taeva uitsetava vihma käes. Puud seisid tilkes, ja kus nende oksad küündisid, seal pisardasid nad meile vastikut ja õudset märga krae vahele.

Meid kõiki rusus mingisugune seletamatu raskus, nagu leinaksime tõepoolest oma südames seda, kelle matusmatkal praegu olime. Ometi teadsime kõik, et see nõnda polnud, kuigi me sellest teineteisele lausa ei rääkinud.

Ehk miks pidigi meil leinatuju olema, olid ju ainult mõned maetavat tema elupäevil näinud, kuna teised temast polnud kuulnudki, tutvusest või sõprusest rääkimata. Meie kõik olime noored – mina vaevalt üle kolmekümne, teised kõik kahekümne ümber – ja sellepärast uskusime oma tuleviku suurust ja õnne, iseäranis viimast, lahkunu oli aga vana, armetu ja vaene, ning vaevalt oli ta õnne leidnud, sest miks muidu läks ta N. valla vaestemajja oma elupäevi lõpetama, kus ümbritsesid teda nääklemine, sõimlemine, riid ja tüütavad satikad.

Vaevalt võis ta oma elu viimaseil päevil täies mõistuseski olla, muidu oleks pidanud võima ta ometi omale vähegi parema suripaiga leida: ta oleks pidanud kas või seltskonna poole pöörama, tema südame peale koputama, ja nii tõesti kui ta seda oleks teinud, siis oleks ta vististi tähelpanu leidnud. Selle tõenduseks oleks juba meie praegune sõit, sest mitte meie ise oma tahtmisel ei hakanud niisuguse pori ja pimedusega tüütavail vankreil logistama, vaid seltskond nõudis seda meilt kui viimast kohustust, viimast auavaldust tuntud kirjaniku Vanakamara põrmu vastu.

Valitsus oli omalt poolt seltskonnale lahkelt vastu tulnud ja oli lubanud lahkunu põrmu viimase pühenduse paigaks vana V. möisa herrasmaja, mis praegu suuremalt jaolt tühjalt seisis. Pealegi oli ta lubanud kõik võimalikud kulud oma kanda võtta, muu seas ka meie sõidu- ja ülespidamiskulud, sest meie pidime kadunu korjuse vaestemajast ära tooma V. lossi, kus siis viimane püha talitus pidi sündima seltskonna ja valitsuse asemikkude ühisel osavõttel.

Hea meelega oleks see auväärt põrm pealinna sõidutatud, sest seal oleks tema austamine palju hölpsamaks ja väärtuskohasemaks võinud kujuneda, aga kahjuks oli lahkunu viimaseks sooviks olnud, nagu kolm vallasanti ühest suust tunnistasid, et tema vanu ja väsinud luid kuhugi mujale ei vintsutataks, kui aga kõige lähemale surnuaiale.

Küll oli ta ka soovi avaldanud, et tema surmast isegi omastele enne ei teatataks, kui valla küüdimees ta juba hauda sõidutanud, aga seda soovi ei juletud kui täiemõistuslist tähele panna, sest muidu oleks pidanud ka tema kolmandat soovi täitma, milleks ta vaestemaja juhataja kätte tarviliku rahasummagi oli annud: oleks pidanud matusepäeval kõik vallasandid, olgu mehed või naised, täis jootma, et neil tõuseks tuju laulda tema mälestuseks.

Nõnda siis: me sõitsime mõisa, tegime seal nõutavad korraldused ja läksime siis kahe, kolme versta taha N. valla vaestemajja, et kirjanik Vanakamara korjust viimaste auavalduste paika viia.

Mis ta küll oma elupäevil oleks teinud, kui ta oleks teadnud, et tema kõhn korjus valla vaestemajast V. lossi toimetatakse, liiatigi veel paarikümne noore ja elujõulise nooremehe austaval saatel, kes kõik kannavad rinnas suuri lootusi ja usku oma õnnepäikesesse!

Mina isiklikult pean tunnistama, et mul hakkas pisut õudne, kui me videvikul surnuga vana lossi suure trepi ees peatasime, et teda avara saali gooti võlvide alla kanda, mida linnast kaasatoodud küünlad ainult tumedalt ja väriseval helgil võisid valgustada. Hea meelega oleksin tahtnud puusärgi kaant kergitada ja vaadata, kas korjus ikka veel rahulikult selili lamab, käed rinnal, või on ta ehk enda küljeli keeranud imestuse pärast, nii väga imelikuna tundus mulle meie talitus.

Võimalik ka, et minu tundmuste elustajaks polnud sedavõrd meie eneste tegevus kui mitmesugused vanad jutud, mis ma selle lossi kohta varemalt kuulnud ja lugenud ning mida mulle täna siinsamas saladuslikult püüti suurendatud kujul uuesti kinnitada. Ei peetud headtõotavaks, et niisugune vallasant, nagu olnud seda kirjanik Vanakamar – joomar, ropu suuga, kurja keelega ja jumala teotaja ning salgaja, – tühja lossi tuuakse, kus liiguvad niikuinii õudsed ja kurjad kujud.

Ma ei tea miks, aga kui ma kümme noortmeest olin auvahtidena puusärgi ümber asetanud – neli kummalegi poole, üks peatsisse, teine jalutsisse – ja teised kümme pisut köetud kõrvalruumi põrandale laotatud õlgedele puhkama lasknud, siis tuli mulle äkki meelde, et olla inimesi, kelle juuksed hirmu tõttu mõne tunni kestes halliks, päris valgekski muutunud. Veel siis, kui oma väikesesse sooja tuppa läksin, mis tundus välise külma ja niiskuse kõrval nagu paradiis, mõtlesin selletaoliste juttude peale ja ei saanud oma mõtteist muidu lahti, kui võtsin kaasatoodud raamatu ja hakkasin seda lugema, et kuidagi aega hoopsamini surnuks lüüa, kuni kätte jõuab silmapilk auvahtide vahetuseks, mida mina kui selleks määratud ja volitatud isik pidin korraldama.

Minu noored kaaslased said ometi kordamöödagi silmad pisut kinni lasta, mina kui vanem pidin kogu öö valvama, ehk küll vankri raputamine ja purev sügise rõskus ühes vastiku vihmaga tinase uneuima olid toonud. Polnud midagi parata, olin seltskonna nimel vä1jas, ei tohtinud tema usaldust kurjasti tarvitada.

Pealegi puudusid mul sõiduks nõutavad soojad riided ja jalanõud, mis oleksid võinud mu tüütavat rinnahaigust hoida igasuguste ootamatute juhtumiste eest, ja sellepärast oleksin tänase ilmaga vaevalt söandanud linnast välja sõita, kui mitte neiu Puuro poleks oma sõnadega asja otsustanud ja mind ajanud unustama arsti hiljutist hoiatust, mis ennustas vähemagi külmetamise juures paratamatut katastroofi. Võimalik, et arst liialdas, ma isegi usun, et ta seda tegi, kartes, et ma muidu oma tervise parandamiseks nõutavat hoolt ei leia, aga ometi poleks ma tema tõsiseid sõnu kunagi unustanud, kui mitte see kergemeelne neiu oma süütu lapselikkusega selleks kaasa poleks aidanud.

Olen ilmas kõik suutnud, aga ühte mitte: naistele vastu panna. Seesama kordus ka nüüd. Juba oli pooleldi otsustatud, et V. mõisa sõidab herra Koger, mitte aga mina, kui korraga mõni teab missuguse tuju aetuna neiu Puuro minu juurde astub ja ütleb:

«Herra Kaljo, sõitke teie, ma ei taha, et herra Koger sõidab, tema pole küllalt tõsine.»

Milleks tal siin minu tõsidust vaja oli, jumal seda teab, aga kui ma temale kohe ei vastanud, jätkas ta:

«Ma palun, sõitke, mul on teie vastu niisugune usaldus.»

Ja et oma sõnadele kinnitust anda, nihkus ta mulle lähemale ja ütles tasakesi, nagu suurt saladust, mida teised ei tohi teada:

«Te ehk kardate praegust ilma? Ma annan teile oma salli, teate, selle halli, see varjab. Sõidate? Jah?»

Olin lõpuni võidetud. Nüüd oli mul ükskõik, kuhu või kuidas ma oleksin sõitnud. Kui keegi mulle rongile istudes oleks öelnud, et surm vedurit juhib, ka siis oleksin sõitnud. Oleksin sõitnud ükskõik kas põrgu või taeva, sest mul oli tundmus, et mida kaugemale sõidan, seda lähemale nihkub mulle neiu Puuro, see seltskonna silmatera, meie suurema rahaonu isemeelik tütar.

Unustasin kõik võistlejad ja lipitsejad, unustasin kunstnik-kirjaniku Kogerigi, kui mulle seltsimajast lahkudes pehme ja soe käsi lubatud salli vargsi tasku pistis. Mõtlesin ainult oma talismani ja tema noore andja peale, nagu tegin seda hiljemgi veel seal mõnusas soojuses istudes ja aeg-ajalt vastu nägu surudes halli pehmet, pehmet salli, mis kandis mingisuguseid nimetuid lõhnu, nagu ma neid tunnud ainult neiu Puuro läheduses.

Vaimu valdavate mõtete peale vaatamata tundsin ometi, kuidas uneuim mööda luid-konte laiali valgus, ja et kiusatusest vabaneda, raputasin endast joovastavad elamused ning andusin täie innuga sõbralt laenatud prantsuse romaani lugemisele, mis pidi olema paremaks vastukihvtiks igasugusele unele kui kangeimgi moka kohv. Seadsin enda mõnusalt laua äärde toolile ja unustasin hiljutised õrnad unistused ning ka õudsed kuulujutud vana lossi kohta, kus praegu viibisin.

Läbi seina kostis õlgedel lamavate noortemeeste tume jutukõmin ja argselt tõusev üksik naer, mis aga varsti sumbus. Saal oli sedavõrd vaikne, et kui ma ise surnu ümber poleks kümmet noortmeest auvahiks seadnud, siis oleksin pidanud tahes või tahtmata arvama, et seal pole kedagi või seal on ainult korjus oma puusärgis, millel kaan kõvasti peal.

Ei tea, kui kaua ma nõnda endamisi selles mõnusas soojuses ja vaikuses lugesin, aga korraga näis mulle, nagu kostaks saali poolt kerge kahin – midagi kümnete kergete jalgade astumise taolist. Katkestasin lugemise ja kuulasin kikkis kõrvul. Oli, nagu kostaks vaikne sosin hulgalt õrnult huulilt.

Asi tundus mulle kahtlasena. Ega ometi minu käsutada antud auvahid, noored kirjanduse- ja kunstijüngrid polnud jõudnud ümberkaudsete kergemeeliste tütarlastega kokku rääkida, et nad õhtul, kui kõik vaikseks jäänud, saali surnu juurde ilmuksid? Mõtlesid need noored arutud inimesed selle aupaiga muuta alatuks lõbukohaks, lootes, et mina ehk unustan oma peale võetud kohused?

Ma ei läbenud enam laua äärde istuma jääda, vaid tõusin vaikselt ja ilma mürata toolilt – kogemata puutusin siiski tassi ja tühja veeklaasi, mis vaevalt kuuldavalt kõlises – ning hiilisin kikivarvul ukse juurde, mis saali viis, et läbi lukuaugu piiluda. Kuna aga võti ees oli ja vaatamise võimatuks tegi, siis pöörasin teda ettevaatlikult lukuaugus ja tõmbasin ta pikkamisi eest ära. Nüüd oli vähemalt teisele silmale tee vaatamiseks vaba ja seda võimalust tarvitasin viibimata. Aga ma võin puhtsüdamliselt igaühele soovitada, et ta kunagi läbi ühegi lukuaugu ei katsuks vaadata, mitte kunagi, sest muidu võib tema käsi niisama käia kui minulgi sel valveööl.

Vaevalt sain pilgu saali heita, kui tundsin, kuidas kogu mu keha värisema lõi, ja viimast jõudu kokku võttes suutsin vaevalt enda lähemale toolile nihutada, kuhu langesin peaaegu meeletuna.

On see unes või ilmsi? küsisin endalt, kui olin meelt pisut juba kogunud, ja õudses uudishimus ajasin enda uuesti jalule, tõstsin tooli ukse juurde ja seadsin ta nõnda, et tema peal istudes paras oleks teine käsi vastu pehmelt vooderdatud ust toetada, mis võimaldaks püsivamalt läbi võtmeaugu saali vahtida.

Kui keegi mulle varemalt oleks tõendada püüdnud, et läbi võtmeaugu vaadates teatud sündmusest nii selge pildi võib saada, nagu see mulle täna avanes, siis oleksin seda vähemalt suureks liialduseks pidanud, aga nüüd on mul asja kohta hoopis teine arvamine.

Pidin vististi kaua võtmeaugu ees kummargil küürutama, sest muidu poleks mu pahem käsi, mis vooderdatud uksele toetas, nii ära surnud ega tuimalt valutama hakanud. Seda valu ja käesuremist panin ometi ainult hiljem tähele, vaatamise ajal ei tunnud ma vähematki, nii väga köitis mind see, mis ma nägin. Julgen isegi arvamist kaitsta, et kui mul mõni ihuliige vaatamise ajal oleks ära raiutud, isegi seda oleksin tühiseks pidanud silmale avaneva pildiga võrreldes.

Veel praegu, kus mul sündmuse kohta teatud ülevaade ja kus ta minust päev-päevalt, tund-tunnilt ikka kaugemale nihkub ja nõnda oma elulisest väärtusest tükk-tükilt kaotab, veel praegu ei tunne ma eneses küllalt rahulikku meelt ja mõttetarga erapooletust, et kõike nõnda kirjeldada, nagu ta tõepoolest oli või nagu mina seda tol silmapilgul tundsin. Arvan, et kui mindki kellegi suudlus ärataks peatsest surmast, mida loen arsti kurvast pilgust, siis vöiksin ehk küllalt erapooletuks tunnistajaks olla nähtule.

Mis mulle kõigepealt silma torkas, oli valguse eredus vanade võlvide all, kus puhkas puusärk, mille ümber pidid seisma eelpooltähendatud korras noored auvahid. Aga neid viimaseid ei olnud enam, oli ainuüksi puusärk ja auvahtide asemel lugematu hulk pidulikus ehtes herrasid ja daame, kes oleksid nagu talitamas midagi väga tähtsat ja pühalikku.

Esimesel jahmatusel lõid mu silmad sedavõrd virvendama, et mul võimata oli ainustki neist ära tunda, aga kui pärast pisut toibusin, siis nägin oma imestuseks, et puusärgi ümber poolringis seisavad ainult tuttavad näod: meie parema seltskonna noored ja vanad mees- ja naisliikmed, seltside asemikud, valitsusasutuste edustajad, kirjanikud, kunstnikud, ajakirjanikud, näitlejad, heliloojad ja igasugused teised vaimliste huvide harrastajad.

Oleksin hea meelega oma meelekohti hõõrunud, pead murdes küsimuse üle: kuidas või miks on need inimesed korraga südaööl siin, kuna nad ometi alles homme hommikul pidid tulema, kes raudteega, kes autoga, kes, võib olla, koguni lennumasinaga, aga mul polnud arutamiseks mahti, kogu mu isik keskenes vaatlemisse, minust polnudki muud järele jäänud kui aga võtmeaugul piiluv silm.

Räägiti midagi, aga nii vaikselt, et läbi vooderdatud ukse ainustki sõna minu kuulmeid ei puutunud. Võimalik ka, et mu ergud sedavõrd pinevil ja korratuses olid, et kuulmeis vastuvõetud häältest peaajule kui keskjaamale teateid edasi ei saadetud. Praegu näib mulle, et viimane oletus on tõenäolisem kui esimene, sest miks muidu hakkasin ma sõnu taipama, kui erkude pinevus pisut järele hakkas andma.

Niisiis, räägitud sõnade järele, mida oletasin suude ja huulte liikumisest, astusid haridusministeeriumi ning kirjanikkude, kunstnikkude, heliloojate ja näitlejate keskliidu asemikud puusärgi juurde – esimene peatsisse, teine jalutsisse, seda panin hoolikalt tähele – ja tõstsid tema kaane ilma pikema jututa pealt ära, nagu polekski ta kinni kruvitud, mida aga ometi mina ise oma käega tegin, pealegi nõnda põhjalikult, et veel ukse all istudes ja nende tegevust pealt vaadates parema käe peopesa kruvikeeraja pea surumisest õhetas. See täitis minu niisamasuguse imestusega kui nähtuski, et haridusministeerium ja kogu kujurline ilm siin oma edustajate kaudu niisuguses üksmeeles talitasid, mida ma muidu polnud kunagi tähele pannud.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Matus"

Книги похожие на "Matus" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Anton Tammsaare

Anton Tammsaare - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Anton Tammsaare - Matus"

Отзывы читателей о книге "Matus", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.