» » » Jakob Mändmets - Talupoeg


Авторские права

Jakob Mändmets - Talupoeg

Здесь можно купить и скачать "Jakob Mändmets - Talupoeg" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Talupoeg
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Talupoeg"

Описание и краткое содержание "Talupoeg" читать бесплатно онлайн.



Jakob Mändmetsa 1918. aastal ilmunud novell.






Jakob Mändmets

Talupoeg

Algus

1

See oli nagu imelik uni.

Juhan Sõster käis oma talus ringi raskete sammudega, hall habe rinnal, keha küürus. Ta oli vana mees, ligi 80 aastat, paistes jalad tinarasked ja tegid valu.

Kuidas oli see kõik mööda läinud. Ta mäletas selgesti aega, kus ta alles noor poisikene, laps oli, ja nüüd äkitselt siin. Kas see ei olnud imelik uni, millest ärgates inimene hirmu tunneb, aga ühtlasi ka heameelt, et see ainult uni oli.

Oli varane kevade; õunapuud ja ploomid, kirsid ja kreegid uppusid valkjasroosasse õiemerre. Päikesevalguses hebutas aed ja nurm oma uhke pidurüüga.

Sõsteri talu peremees käis kepi najale toetudes.

Aastakümneid oli ta sellel maapinnal kõndinud ja aastakümneid temaga lahutamata koos elanud. Kui vanad inimesed mõnikord noorematele kõnelesid, et Sõsteri talu omal ajal vaene olnud, siis oli neil õigus, ja just vana peremees teadis seda kõige paremini.

Temale tulid need päevad tihti meelde.

Oma isalt päris Juhan Sõster talu. Isa mälestused ulatusid paar põlve tagasi, sest vist olid just Sõsteri esiisad selle talu asutanudki.

Siis oli see talu kitsaste põldudega ja viletsate hoonetega. Viljapuuaias oli vana maaõunapuu toa otsas. Kevadel seisid selle oksad küll uhketes õites, kuid sügisel võis ta otsast ainult mõru puuvilja noppida.

Aga sedagi vilja peeti tol ajal väärtuslikuks ja hoiti hoolega alal. Võib-olla olid siis rasked ajad. Kui isa talu pojale jättis, päris poeg sellega ühes 80 vakka magasiaida võlga, mis nagu määratu koorem noormehe õlgadele langes.

Sel ajal üteldi: koht läheb noore Sõsteri käest ära, sest ta ei suuda seda võlga ilmaski ära tasuda. Ja millega sa tasudki. Need viletsad põlluribad ei suuda ju töötegijale igapäevast leibagi anda, kust siis veel suure võla tasumiseks tagavarasid võtta.

Sellest oli hulk aega mööda läinud.

Nüüd üteldi ka teisel pool kihelkonna servas: kui sinnapoole juhtud, astu ometi kord ka Sõsterile sisse, siis näed, kuidas seal jõukal jalal elatakse.

See oli hoopis uus talu. Midagi ei olnud tal enam sellega ühist, mis Juhan Sõster oma isalt oli pärinud. Paremalt poolt, kus enne lepavõsastik eluhooneni ulatus, piirasid taluhooneid laialdased viljaväljad. Üht osa põldu kattis sametroheline rukkioras, kuna seal kõrval noored mehed härjapaariga sügavaid vagusid pehmesse pigimusta mullasse tõmbasid. Aeg-ajalt vaikisid nende ühetoonilised sundimisehüüded ja mehed vajutasid jalgega sitket musta mulda hõbehalja adraraua küljest.

Maa auras.

Talu ennast piiras eestpoolt laialdane viljapuuaed, mis nüüd valge-roosasse õitemeresse uppus. Otse toani jooksid kõrvuti laotud jadade read. Alles hiljuti olid nendesse tipitud porgandite, peetide, kurkide ja teiste keeduviljade seemned.

Soojas, kobedas mullas ärkas nendes nüüd ruttu elu.

Teisel pool viljapuuaeda algas koppel ja selle äärt mööda ulatus tänav suurele teele. Tänava otsas koplis kasvasid kolm suurt paplit. Need paistsid kaugele nagu truud talu kaitsjad, sest nad olid kogu mehepõlve siin juba püsinud. Kuuvalgel olid nende lehed hõbetolmuga üle puistatud ja rahvas nimetaski neid Sõsteri talu hõbepapliteks.

Veel kaugemalt sinetas hästihoitud Sõsteri talu mets. Millal oli see päev, millal see tund, kus siin kõik oli teiseks muutunud?

Seda ei saanud keegi näidata.

Oli aeg, kus noor peremees veel ääretu mere kaldal seisis. Aga see ei pannud ta julgust kõikuma. Sellest ajast, kus ta lainetesse kargas, on ta alati pidanud võitlema.

Leidis ta ühe vaba tunni, niisuguse silmapilgu, kus ta poleks oma koha, püha mullapinna peale mõtelnud?

Seda silmapilku ei olnud, ei saanudki olla, sest see koht oligi ta elu ise.

Kas ta jõuab eesmärgile?

Seda ei küsinud Juhan Sõster ilmaski, sest et ta õieti mingit eesmärki enesele üles ei seadnudki. Mistarvis eesmärk? Selle maa, selle mullapinna küljes rippus ta elu, tema tundis, et tema ise osa sellest on ja ainult temale võib ning tahab elada.

Kuhu ta püüdis?

Ta ei saanud sellest aru. See mullapind oli nagu meelitaja edev naine, kes ennast näitab, millest võib mõista, et ta laseb ennast püüda, aga keda ometi kätte ei saa. Sa põled kirgedes tema järele, võtad ikka uuesti oma jõu kokku, aga ikka läheb ta su eest. Sa mõtled alati ta peale, näed temast und, tunned ta magusat lõhna ja hingeõhku ja oled õnnelik, et võid talle järele rutata.

See meelitaja must muld ajas teda hulluks oma lõhnaga; tema hingeauru ta nägi, tema meeletut ja kirglikku ja himukat igatsemist kuulis ta kevadel, ja kuidas ta siis raskelt liikus, kui ta sügisel rikkaliku saagiga raskejalgne oli.

Juhan Sõster ei ohverdanud oma elu kellelegi muule, ja seda südamearmukest ei väsinud ta kümnete aastate vältel ilustamast ega ehtimast.

Andis talle kõik: oma higi, oma õnne, oma hingeigatsused ja palved.

Üks muinasjutt kõneleb: keegi kuningapoeg leidis vaese tütarlapse. See oli armetult riides: sukad katkised, pearätik määrdunud ja põlved paistsid lõhkikärisenud kuuest. Aga ta silmades oli sügav taevas, ja seda ei näinud teised. Kui teda jämedate sõnadega kästi teelt kõrvale minna, kutsus kuningapoeg neiu enda juurde, viis ta oma lossi, laskis teda pesta, puhtad siidriided anda ja pärast oli ta nii ilus kuninga kaasa, et temasarnast kolmekümnes kuningriigis teist leida ei olnud.

Noor Sõster hakkas seda, kes kogu eluajaks ta südamearmukeseks jäi, kohe kirglikult armastama, sest ainult tema nägi neid väärtusi, mis temas peitusid.

Ja sellest ajast peale algas see armumäng, mis vältas siiamaale.

Ja must muld tasus armastust, sest ikka uute iludustega tuli ta mehele vastu. Ikka pidi ta nägema, et küllalt on varandusi, mis temas peidus, küllalt on sel talul tema jaoks meelitusi salajas hoitud ja ikka oskab ta temale kirglikumaid suudlusi varuks hoida.

See armastusromaan oli nii pikk, et seda ei suuda ka tugeva mehe elukangale üles maalida. Ainult üksikud tähtsamad peatükid olid sellest tal veel meeles: oli silmapilkusid, kus ta süda rasket valu tundis, kus ahastus nagu kevadine voog ähvardas üle pea lüüa; aga tuli meelde ka aegasid, kus ta ennast kõige õnnelikumaks inimeseks pidas.

Ja ta jõudis sinnamaale, kui tema armukest kõige ilusamaks, kõige kaunimaks kogu kihelkonnas kiideti.

Mäletati neid aegasid, kus Juhan Sõsteri kuju iga öösi kesapõllul liikus, ja sealt paistsid läbi ööpimeduse kollased värisevad leegid nagu rahatuled. Heledad lõkked olid hoopis iseäralikult võõrad ja külakoerad hakkasid neid nähes ägedalt haukuma. Kuid need pisukesed kollased lõkked purustasid suured sinise- ja punasekarvalised raudkivid teravaservalisteks tompudeks ja ikka kõrgemaks ja kõrgemaks kasvas tänavasuul sinna kokkuveetud raudkivide riit.

Ja varsti võis terav ader takistamata läbi kobeda mulla käia. Lõikaja käes ei sattunud sirp kordagi kivisse, mille üle laialt jutustati.

Mäletati praegugi veel seda lepavõsastiku lugu.

Seal liikus Juhan Sõster ka siis, kui eha oli kustunud. Sõrrusuitsu haisu tunti verstade kauguselt. Kümned miilid kütisemaal leegitsesid tasaselt ja mustaks määrdunud näoga mees käis nende ümber ning pani hakatist juurde, kus leek kippus nõrkema. Kui koivalge algas, seisis sõrru ümbruses paks halli suitsu lade ja tõusev päike paistis sellest läbi kui verine kuul.

See kestis nõnda aastaid, ja ikka kaugemale ja kaugemale tõrjus lainetav rukis ja neljatahuline oder lepavõsastiku.

Kui siis teiselt kihelkonna piirilt siia keegi juhtus sõitma, kes siit aastate eest oli läbi käinud, jäi teeline seisatama, sest ta ei tundnud Sõsteri talu.

Oli ju neid lapsikuid inimesi, kes Juhan Sõsterilt küsisid: “Millal ajasid sa oma põllud nii laiaks, millal asutasid sa viljapuuaia, millal ehitasid sa uued hooned?” Seda ei teadnud Sõster ütelda. Küsige inimeselt, millal tulid sulle hõbedased kiud juustesse, millal läks su must habe halliks, siis ei tea ta selle peale vastata. Kes teab seda tundi ütelda, millal õuna küljed päikesekiirtes punetama lõid, millal nõder oras tugevaks viljaks valmis?

Keegi ei tea seda.

Sõsteri talu oli aastate jooksul valminud. Juhan Sõster tundis oma armukest ja pistis talle ühe hõbesõle teise järel rinda, ja ikka nooremaks, meeldivamaks ja ihaldustäratavamaks muutus see.

Juhan Sõster armastas teda nii, et kogu oma elu talle andis.

Kes on seda kuulnud, et süda selle vastu, keda ta armastab, väsib head tegemast? Mõte käib alati selle peale, kuidas armu suuremal viisil, mõjuvamalt saaks üles näidata. Minnakse vargile, et võimalikuks saaks armukesele kalliskiviga sõrmust sõrme pista, ja kui see kätte saadud, siis kisub ja kutsub veel suurem eesmärk.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Talupoeg"

Книги похожие на "Talupoeg" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Jakob Mändmets

Jakob Mändmets - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Jakob Mändmets - Talupoeg"

Отзывы читателей о книге "Talupoeg", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.