» » » Jakob Mändmets - Meri ja armastus
Авторские права

Jakob Mändmets - Meri ja armastus

Здесь можно скачать бесплатно "Jakob Mändmets - Meri ja armastus" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Jakob Mändmets - Meri ja armastus
Рейтинг:
Название:
Meri ja armastus
Автор:
Издательство:
неизвестно
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Meri ja armastus"

Описание и краткое содержание "Meri ja armastus" читать бесплатно онлайн.



Jakob Mändmetsa 1914. aastal ilmavalgust näinud novell.






Jakob Mändmets

Meri ja armastus

MERI JA ARMASTUS

1

Iga silmapilguga tõusis pidutuju. Võllaneeme randlaste päevitanud, pruuniks põlenud näod õhetasid ja raputades oma sassis päid võtsid nad jõhkralt kõveraks kooldunud ja sarvenenud sõrmedega tugevate kehadega ja jämedate kõhtudega tüdrukute ümbert kinni ja viisid need tantsima. Tantsides liikusid nende kehad juhmilt, kuna nad selle juures meeletult paugutasid oma rautatud kontsadega vastu siledaks kulunud põrandapaasi. Poiste tüssijõkkide hõlmad lehvisid, pannes heljuma peenikest tolmu. Painajaliku halastamatusega surusid noormehed viinaklaasid tüdrukute pundunud huultele ja kui need enam rüübata ei jaksanud, valati neile vastikult haisev tuliviha viin kaela.

Leti ees istus Kesknõmme kohapidaja ja puukaupmees Kadak oma tütre ja väimehega.

“Kõrtsmik, anna veel viina ja õlut. Kui ka arve viiekümne rubla peale tõuseb, anna ikka.”

Kõrtsmik, kes kogu inimea oli istunud Viisu kõrtsi leti taga, ruttas kiiresti täitma seda käsku. Niisuguseid käske saab rannakõrtsis kuulda vahest üks kord elus.

“Hea mees, hea mees!” laulis vigane Rein, longates rikka mehe lähedale. Ta haiged, punaste laugudega silmad jooksid vett ja üle väljavajunud alumise moka sülitas ta kollast tubakavirtsa.

“See on õige. Sa tahad muidugi juua? Joo!”

“Hea mees, hea mees!” halises Rein.

“Minu kohta võite seda ütelda,” kõneles Kadak ja ajas oma mehise keha sirgu: “Ah-ah-ah – muidugi ei oleks igamees juba vaest poissi siit rannast omale väimeheks võtnud. Olgu nii – nõnda ma ütlesin – kui tahavad elada – elagu peale.”

Randlased kuulsid neid sõnu.

“Anton on tubli poiss! Tubli poiss!” ütlesid mitmed.

“Ükski ei ole siin külas nii osav ja agar meremees,” kinnitas Rein.

“Ela, ega mina keela,” tähendas Kadak, lüües väimehele koduselt õlale. “Suren mina, ega muud pärijat ole. Ma olen isa ja oskan lapse õnnest lugu pidada.”

“Kas kurat on see hea siin elada,” hüüdis kimara habemega randlane oma kähisevast rinnast, sellejuures käega toetudes vastu seina. “Ka ma läheksin siit ära – kerge ei ole see elu. Aga sellel poisil oli õnne!”

Keegi ei kõnelenud temaga. Ta jäi seisatama ja vaatas läbi kitsaste, määrdunud ja hoolega lapitud ruutude mere poole.

“Ta on sellest kuradi meremehe-elust pääsnud. Ma tean, ma tean, mis see tähendab,” pomises ta eneses.

Mitte silmapilguks, ka siis mitte, kui randlased olid meeletult joobnud, ei lasknud meri ennast ununeda nende meelest. Ka nüüd tulid valged lained perude hobustena lehvivate lakkadega alla kõrgelt merelt, sööstsid märatsevas tujus vastu lumivalget panga seina, langedes sealt miljonite pisaratena kerge aurupilve näol tagasi voogudesse. Aastate jooksul kangutavad nad panga küljest lahti kivilahmakaid. Kui nende töö ka rutulist edu ei näita, siis ei tee see voogudele muret. Aega neil jatkub.

“Andke neile veel viie rubla eest õlut ja viina,” ütles Kadak kõrtsmikule. “Aga meie sõidame nüüd ära.”

“Hea poiss, tubli poiss sa olid,” ütlesid randlased Antonile, “aga sul paganal oli õnne.”

“Aa – nägite nüüd,” kõneles Vihu Laas, seistes harkis jalu keset kõrtsituba, kõrgel venival toonil, kuna ta laiad meremehesaapa sääred olid vajunud lonti. “Niisugune peab naine olema.” ta astus seina ääres olevate tüdrukute ette. “Aga mis teie ka olete. Eks teie näe, kui jämedad teie olete, justkui hakkaks igaüks last tooma. Oi – mina ju tean, sest ma olen ilmas käinud. Aga tule tantsima!”

Ta sirutas käed ühe mustajuukselise tüdruku järele.

See keeras mehele selja.

“Kui ei tule, ei tule – ega minagi palu. Ma võin ju üksigi.”

Ja ta jaunas keset tuba üksipäini, tugevasti paugutades oma laiade rautatud kontsadega vastu paasi.

2

Tee käis mööda ranna äärt üle kõrge kõmiseva nõmme. Pahemal pool all ulgus meri ja maal sasis meretuul kadakapõõsaid ja kiduraid sarapuid. Sarapuupõõsaste vahel otsisid lahjad lambad ja äbarikud talled mahlata rohuliblesid, ja kui vankrimürin neid peletas, jooksid eemale ja vaatasid siis oma rumalate silmadega aralt toredaid sõitjaid.

Ka neilgi oli vedruvanker ja säravate vasteldega hobune siin nõmmeteel iseäraline.

Alaliselt kostis pahemalt poolt merekohin. Visa jõuga tungisid lained üles kividega ülekülvatud rannale ja alles seal nad vaibusid – heites ägades hinge. Puhtaks oli merepind pühitud valgeist liblikaist, mida seal ilusa ilmaga rohkesti näed liuglevat. Nüüd oli uhke meri enese päralt. Ainult kangekaelne kajakas uhjutas meeleheitlikult tiibadega vastu tuult. Viimaks väsis ka temagi ja maru paiskas ta oma teelt kergesti kõrvale. Ainult tema hädaline kisendamine kuuldus selgesti läbi merekohina.

Merepinnal oli võitlemine. Üks laine langes teise kaela ja lõi kõrgele üles pärreldavad veemäed. Seal istus lainetel tosin neidusid ja nende pikad lahtised juuksed lehvisid uhkesti tuules. Rannale kuuldusid nende rinnapõhja kilkamised.

Ja all nõmmeteel sõitjate kõrvus mängis heledasti vilepill.

“Missugune kole on küll meri,” ütles noor naine, misjuures ta enese nagu hirmusunnil oma mehe vastu toetas. “Praegu on päev. Aga tuleb ette, et ollakse ka öösel maru ajal merel.”

“On oldud küll.”

“Küll sa oled aga näinud vaeva. Aga nüüd ei ole sul enam tarvis minna. Ma sureksin hirmu pärast, kui teaksin sind viibivat merel niisuguse ilmaga.”

“Randlaste naised magavad rahulist und.”

“Imelikud inimesed! Ega nad teagi, mis armastus on?”

“Ah, ah, ah – need randlased on head inimesed,” kõneles vana Kadak. “Ma ütlesin neile: kui arve ka 50 rublani tõuseb, ikka maksan. Maksingi. Ma vean talvel 1000 sülda puid välja. Mul läheb kevadel inimesi tarvis, kes need laevadele laadivad. Nüüd nad tulevad. Peab oskama elada.”

“Sa ei lähe edaspidi ilmaski enam merele. Kas sa lubad seda?”

Noor naine võttis oma mehe käsivarrest kinni ja vaatas talle silma.

“Taevake, miks ei või seda siis lubada. Küsi sealt rannast – see oleks nende kõikide soov. Vilets ja raske on kiskuda mere käest igapäevast leiba. Ta on tujukas sõber, liig tujukas.”

Süda tahaks hõisata – hõisata nii kõvasti, et hääl merekohinast üle kostaks. Ta teab väga hästi, kuidas nende vahel tutvus sigines. Ta armastas teda, toitis tema peale mõtlemisega oma südant – aga ainult unenäos julges ta teda suudelda.

Aga nüüd oli see inimene ta noor naine.

Midagi ei ole enam kõigest endisest. Tal on nüüd naine, kes ilusam kui ükski tüdruk rannakülas. Tal on heledad sinised silmad, niisama kui sügav meri keset suve, ja ehaaegsest veepinna virvendusest kokkupõimitud juuksed katavad ta pead. Ta ihu on pehme ja valge nagu merevaht, millega peale maru kivine veepiire on kaetud ja mille tordid tuul üle nõmme kaugele kannab. Ta kõnnak on meeldiv nagu kajaka luurav lend, kui see hoolega piilub vilkaid kalu vees.

Niisugune on ta naine.

Ja sellele lisaks vaevarikka elu asemel muretu ja kerge tulevik.

Oi, sellele inimesele tahab ta oma elus rikkalikult tasuda selle õnne eest.

3

Kui palju päikest ja soojust!

Kesknõmme koht on rannast versta viis kaugel, seal, kus kuiv nõmmepind lõpeb ja mullasel maal kasvavad vängesti lõhnavad toomingad ja libedakoorelised pihlakad.

Praegune peremees Kadak oli selle koha tõstnud õige lühikese aja jooksul heale järjele. Uus maja vaatas mäeveerult heledasse päikesesse ja õhtul kuldas eha laiad ruudud silmipimestavalt.

Seal elas puukaupleja Kadak oma tütrega.

Nüüd tõi tütar oma südame väljavalitu majja. See vaatas esmalt harjumatult ümber ja sosistas:

“Kui palju päikest, kui palju soojust!”

Anton on rannakülast pääsnud, sealt, kus igapäevast viletsat leiba saadakse ainult võideldes. Ta vahetas oma kõva voodi pehme aseme vastu, kuhu teda naeratades kutsus noor naine.

Harjumata ja imelik oli esmalt uus elu. Ta oli nagu meremees, kes äkitselt astub kõikuvalt paadilt kindlale maale. Ei oska hästi käiagi, sest isegi nõmme pind näikse liikuvat jalge all.

Antoni harjumatus tegi noorele naisele lõbu ja tõstis isegi ta tuju. Kui tal hommikul vara uni pealt ära läks, silitas noor naine naeratades ta käharaid juukseid ja ütles: “Näha on, et mu mees rannalt pärit. Seal tõustakse muidugi vara üles.”

See kõik nõuab harjumist – lihtsat harjumist. Õige lühikese aja järele jõudis ka Antongi niikaugele, et ta rahulikult ehaajal teed jõi ja muretult murdis puhast leiba. Ei ole viga, mureta ja kerge elu õpetab ruttu enesest lugu pidama ja ta maitsest tõsist lõbu tundma.

Naine vaatas oma mehele otsa.

“Kui ma sind edasi kasvatan, siis jõuan peagi niikaugele, kus keegi ei või ütelda, et sinu tõin randlaste hulgast.”

Aga ainult õhtul – õhtul üsna hilja juhtus see. Väike puhas kamber – ühes seinas meelitavalt ülestehtud voodi, akende ees paksud eesriided ja akna all laual põlev lamp.

Vaikne – nii vaikne nagu hauas.

Oi – see on ju surnukamber ja see puhta lina lõhn – see on tingimata haua hais. Kus on lainetav meri, kus on tormi ulgumine, kus on soolasemaitseline udutus, kus on majaka särav tuli? Kus? Kus?

Anton unustas enese ja otsis. Aga ühtlasi tundis ta ka seda, kuidas see väike kamber oli kitsas ja ähvardas kinni matta hinge. Vaikus – vaikus. Ta on hirmuäratav ja nüüd tungib vaikuse kisendamine hullemini läbi aju kui vooguderüma.

“Mis sa mõtled?”

“Ah ma – mitte midagi. Mulle tuli meelde, kuidas vahel saatsin ööd mööda merel.”

“Noh, seda ei ole sul enam tarvis, sest mina ei luba sind jalagagi merele. Ma arvan – sul on ju minu juures palju lõbusam. Eks?”

Kohutav, kisendav vaikus taganes.

“Muidugi,” vastas noormees ja suudles noort naist.

Vana meremees kandis rasket kalakotti. Versta viis ei ole pikk maa, aga väsinud oli ta ja änges rinnad matsid hinge kinni. Kui ta Kesknõmme väravani jõudis, otsis vanake sarapikust kivi, kuhu päike peale paistis, istus sinna ja hammustas lehttubakat.

“Imelik, kuidas mu rinnad kinni on, nii et seda väikest kalakotti ei suuda kanda. Ja mis maa see siis õige on!”

Nüüd tegi ta kotisuu lahti, võttis saleda kehaga havi välja ja vaatles seda.

“Eks Anton ole neid püüdnud isegi küll, aga ega ta nüüd enam püüa. Ega tal ole tarviski püüda. Küllap neil on heameelgi. Mere kohin kostab ka siiagi.”

Õhus rändavad mühinahood otsisid üles päikesepaistel istuva vanakese.

See oli eemalt nagu hiiglase hingamine rahutus unes. Vahel vaikib ta, aga sealsamas kuuled, kuidas tõuseb ta rind ja ta ahnelt ahmib õhku. Tants on see sügav, ühemõõduline rinna tõusmine, tants jälle hiiglase tükeldatud norskamine. Kes oma ergu kõrva siingi maapinna vastu surub, siis tunneb see pea, kuidas kergelt vabiseb kogu nõmm.

Vanamees istus, vahetevahel oma kollaseks värvitud hammastega tubakalehte suus surudes. Ümberringi oli vaikne ja sügisest hoolimata paistis soojasti päike. Vahetevahel kukkus pähkel tupest kidura sarapuu alla lehtedesse ja hiir sabistas tasa, otsides seal endale talveks vara.

Vana randlane mõtles.

Kõik ütlesid ju, et õnn jooksis ta pojale sülle. Ta pidi ju ise seda niisama arvama, sest kellele on siis paremini mereelu raskused teada kui just temale. Kas põgenes ta elus üks kord tagaajajate pööraste veemägede eest? Seal ajas laine nagu tulivihane sõnn ta pähklikooresuurust paati taga, üle piserdades põgenejat alaliselt oma hingeauruga. Oli kordasid, kus isegi kadus lootus. Kui ta seal veel kõigest jõust sootidest hoidis peruks läinud hobust, siis tegi ta seda ainult loomusunnil. Pime öö. Vali tuul surus teda alaliselt soolase veega üle kallates hoogsalt Võlla karile, kust vahetpidamata kostis laineterüma. Vahetevahel heitis Kõrgeneeme majak laiu valgustänavaid üle voogude, näidates võitlejale randlasele hullumeelset lainetetantsu. Veekuhjade harju ehtisid roosad, violetikarvalised ja punased läbipaistvad pärjad. Veel mõnisada sülda ja siis löövad pahurad lained ta paadi vastu kari puruks.

Aga ta võitles – võitles küsimata, kas sellel on tagajärge. Aega ei olnud arvamistega viita silmapilke. Alles siis, kui paremale poole jäi karilt kostev möirgamine, leidis ta mahti higi pühkida ja ta teadis: kari otsa lained mind ei viinud. Tõustes laine harjale otsib ta kaldalt hiilet ja ta silm leiabki selle, olgugi et see kaugelt suurem ei paistagi kui kustuv leek.

Alles siis, kui ta paat puutub vastu kruusaga kaetud põhja ja kui silm seletab vabuaiast vabuteibaid nagu õhukesi ja ahtakesi ristisid – leiab ta: olen pääsnud.

Ligi seitsekümmend aastat on ta nõnda pääsnud.

Aga kas kõik?

Oh ei. Ta mälestuste muuseumis on hoolega hoitud alal mitmekümne randlase kujud. Need on niisamasugused päevitanud nägudega, lühikeseks pöetud habemetaradega ja juhmide liikumistega mehed. Mitu korda sõitis ta nendega seltsis välja, ühes võtsid nad maameeste käest lahjat, kibedat õlut kalade eest ja ühes jõid nad endid joobnuks. Korraga nad ei kadunud, vaid neid nopiti ükshaaval. Meri lükkis nad niisama oma ohvrite ritta, nagu lapsed teevad ätsete õienuppudega, ajades neid paela. Ühed kadusid lainetesse ulgumere harjal. Nad läksid vaikides vastu oma saatusele. Mis kasu seal ka olekski kisendamisest, sest maru hävitab juba enne hääle, kui see jõuab suust välja tullagi. Teiste surmavõitlust nähti kaldalt, võib-olla heljus tuules nende appihüüdki, aga kaldale nad ei pääsnud. Teravad kivid lõikasid puruks õhukese paadi ja kiskusid urmseks meremeeste ülespundunud korjused. Ühed kandis jälle jää kõrgele merele ja nõnda ei pääsnudki need puhkusele ranna sõmerliivasse õhukeste puuristide alla. Ainult nende mälestus kõnnib isegi rannakülas väriseva, hõreda varjuna.

Merel on rohkesti abinõusid, millega ta endale kogub ohvreid randlaste hulgast.

“Minu poeg on kõikidest nendest raskustest vaba.”

Vanamees vajutas kepiga muhedasse murru.

Mere poolt kuuldus kohin tugevamalt ja siingi sasis tuuleiil kinni sarapuupõõsastest ja loopis laiali poolkuivanud lehti.

“Aga tema ju tahtis olla alati merel,” mõtles vana randlane. “Kui paat oli tema juhatusel, siis olid peru loomad ratsmed alati osavates kätes. Ta kihutas vahutavate lainetega võidu, surus oma jalad tugevasti kaarte vastu, et lained teda välja ei viskaks. Ta naeris siis.”

Imelik poiss!

“Olgugi vanamees küll kange ja julge meremees, ometi ei saa ta pojale ligi,” nõnda kõneldi külas. Seda oli ta kuulnud, seda oli talle kõrgendatud tujul heidetud näkku.

Kord paiskas maru laeva karile. Kuuldus vile, mis kostis läbi tuule külla hädalise meeleheitliku ulgumisena. Randlased olid mere ääres, aga keegi ei julgenud päästma minna. Igaühel on ju naised ja lapsed, ja kes hoolitseb randlase omaste eest, kui mees enam tagasi ei tule!

Võis näha, kuidas aurulaev vajus viltu ja vood tema matsid eneste alla.

Vana Laas tuli.

“Lähen.”

“Sa lähed?”

“Oled sa hull!”

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Meri ja armastus"

Книги похожие на "Meri ja armastus" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Jakob Mändmets

Jakob Mändmets - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Jakob Mändmets - Meri ja armastus"

Отзывы читателей о книге "Meri ja armastus", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.