» » » Eduard Bornhöhe - Aiša
Авторские права

Eduard Bornhöhe - Aiša

Здесь можно купить и скачать "Eduard Bornhöhe - Aiša" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Aiša
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Aiša"

Описание и краткое содержание "Aiša" читать бесплатно онлайн.



Eduard Bornhöhe 1900. aastal avaldatud novell.






Eduard Bornhöhe

Aiša

AIŠA

Lord Augustus Killmore oli õige inglane, nimelt ka selle poolest, et ta kõik teisiti tegi kui muud surelikud inimesed, kes mitte kuninganna Victoria alamad ei olnud. Esimese lihavõttepüha hommikul, kuna Jeruusalemmas kõik muud ristiinimese nime kandjad Hauakirikusse ja teistesse palvekodadesse tõttasid, rändas tema ainuüksi linnast välja Gordoni künkale, mida inglased õigeks Kolgataks arvavad. Seal seisis ta, uur käes, just viisteistkümmend minutit, vaatas kordamööda uuri sihverplaadi ja päikese paistel särava püha linna peale ning kuulas sadade kellade helinat, mis väga armsasti siia üles kostis. Kui veerandtund möödas, pistis lord Augustus Killmore uuri tasku, ümises «very nice» ja kirjutas pliiatsiga taskuraamatusse:

«Täna, sel ja sel kuupäeval ühe veerandtunni õigel Kolgata mäel seisnud.»

Selle peale sammus ta tõsiselt ja aeglaselt mäest alla ja läks Damaskuse väravast linna. Rebase näoga kreeklase, kes ennast temale mitmes tuntud ja tundmata keeles teejuhiks pakkus, tõrjus ta lihtsa kulmukarvade liigutamisega eemale, aga teise päevavarga vastu, kes temale imekspandava visadusega kive Jeremia koopast, karvu Sauli isa eksinud eesli sabast ja muid haruldasi asju müüa pakkus, pidi ta käsivarre jõudu tarvitama, enne kui mees kahjatsedes taganes.

Muhameedlaste linnajagu, kuhu lord Killmore nüüd sattus, oli inimestest peaaegu tühi, sest muhameedlased olid tuhandete kaupa kõrbesse Moosese haua juurde rahvapidu pühitsema läinud. Lord läks üle Valu tee ja jõudis ühest kõverast uulitsast teise põigates Templi platsi naabrusse, kus jälle rohkem elu näha oli. Ühes kohas lamas ja kükitas terve rida kerjuseid tee ääres. Seal oli pimedaid ja kurtisid, jalutuid ja pidalitõbiseid. Uhke inglase lähenemine sünnitas nende keskel imet: kurdid kuulsid tema sammude kõminat, pimedad nägid teda, jalutud kargasid püsti ja tõttasid temale väljasirutatud kätega vastu. Lord viskas peotäie peenikest raha uulitsale ja sammus külmavereliselt edasi, kuna tema selja taga kibe lahing algas.

Lord käänas vaiksesse põikuulitsasse ja komistas mõne sammu pärast üle koeraraipe. Hommikumaa uulitsatel ei ole sarnane juhtumine kellegi imeasi. Lord oleks vaevalt kulmu kergitanud, oleks tema jalge ees surnud elevant maas olnud. Veidi suuremal mõõdul äratas teine nähtus tema tähelepanemist. Eemalt tuli temale eesel vastu, kes oma väiksuse kohta määratut koormat kandis. Mõlemal küljel kolksusid suured kompsud ja kompsude keskel istus laia kerega beduiin, kelle pahema õla üle ilmatu pikk püssiraud vahtis. Musta pearätiku voltide vahelt paistis tõmmukas ja tige nägu suure konksninaga. Eesli kõrval kõndis saleda, noorust ilmutava kehaga naisterahvas euroopa moodi riides, nagu Jeruusalemma tütarlastekoolide kasvandikud seda kannavad; pea ja näo ümber oli tihe loor seotud, kuid loori prao vahelt läikisid suured süsimustad silmad. Uhke näoga ja kõrge kujuga eurooplast nähes näis naisterahvas kohmetavat ja sammu viivitavat.

«Edasi, edasi, oh emaeesli tütar!» karjus beduiin kurjasti. Ühtlasi tõstis ta malakat, mis tal eesli hirmutuseks käes oli, ei löönud aga mitte eeslit, vaid hoop laksatas piki naisterahva selga. Raske teotuse all nõtkus naisterahvas põlvist, aga ei teinud häält.

Lord Augustus Killmore oli kalgi iseloomuga inglane, kes araablasi kui alamaväärilist rahvatõugu põlgas ja nende hädadest vähe hoolis. Ta oleks praegu nähtud asjast külma õlakehitusega mööda läinud, poleks mitte noore naisterahva Euroopa moodi ülikond ja see imelik, pisarate läbi armupaluv pilk teda vähekese liigutanud. Ta oli Kairos seisva Inglise jalaväe ohvitser ja sellepärast araabia keele ja kõneviisiga pealiskaudselt tuttav. Ilma sammu kiirendamata astus ta ligemale ja ütles:

«Kuivagu sinu käsi, oh kõrbe lurjus, et sa õrna naisterahvast lööd! Kas sina oma prohveti õpetust ei tunne? Pean mina sind õpetama, mis kangema kohused nõrgema vastu on?»

Beduiin välgutas silmi. Vist seisis tal keele peal mõni mehine sõna, nagu: «Et sa, pea alaspidi, maapõhja vajuksid, kärnane ristikoer!» – aga ta vastas täie hommikumaa viisakusega:

«Allah pikendagu sinu päevi, oh kena noormees Õhtumaalt, kes sa meie keelt nii hästi räägid, aga miks sa oma vägevat häält õiglase mehe vastu tõstad? See piiga on minu venna (Allah andku temale magusat õnne paradiisis!) tütar ja minu käsualune. Kui ma temale ütlen: ära nuta! – ja ta siiski nutab, eks ma pea teda siis noomima? Ja kui ma ütlen: kõnni! – ja tema ei kõnni mitte, eks mina pea teda siis karistama?»

«See ei ole minu meelest sugugi nii selge, kui sina arvavat näid,» ütles lord. «Ülepea leian ma, et sa oma sugulase õigust kurjasti pruugid. Näiteks oled sina suur ja tugev mehemürakas, sinu vennatütar aga on õrn ja nõrk – miks ei lase sa teda eesli seljas ratsutada? Sinu pikad ja kanged koivad jaksaksid sind väga hästi sinna tassida, kuhu sa tüdrukut kõndida käsid.»

Araablane ajas imestades silmad lahti:

«Allah on sulle targa näo kinkinud, oh kena noormees, miks sa siis nii lollisti räägid? Kuidas peaksin mina mehe kombe ja viisakuse niikaugele unustama, et alatu plika oma sõidueesli selga istutan ja ise koera viisil tema järel lippan? Ma peaksin ju kurjast vaimust vaevatud olema, kui sarnast tempu teeksin. Teiselt poolt tean ma küll, et umbusulistel tihti veidrad mõtted ja viisid on. Ma võiksin oma au unustada ja eesli seljast maha tulla – kuid ainult sinu meeleheaks ja kui sa mulle kümme piastrit kingid.»

Sõna lausumata tõmbas lord Killmore püksitaskust peotäie tillukesi hõberahasid ja viskas uulitsale, arvates, et küllap uhke kõrbekangelane ja tema vennatütar nad sealt üles nopivad, aga tüdruk ei liikunud paigast, ehk küll onu temale käega ja pilguga märku andis. Nõnda pidi õiglane mees ise eesli seljast maha ronima, ja kuna tema seda surutud urinaga toimetas, kuulis lord Killmore, kuidas tasane pehme hääl selges inglise keeles ütles:

«Päästke mind, härra!»

Noor tüdruk vahtis suurte silmadega, kus kuum palve, ahastus ja lootus põlesid, tema poole üles. Lord Killmore tundis, et tema jahe kalaveri kord soojemalt sirisema hakkas.

«Sina räägid inglise keelt?» küsis ta imestades.

«Jah, härra,» oli kärme vastus, «ma olen siinse misjonikooli kasvandik ja ristiusku. Mu vanemad on surnud. Onu Abdallah võttis mind vägisi koolist välja, ta tahab mind oma koju viia, sinna Engedi juurde, mis Surnumere ääres on (tüdruk tähendas käega lõunahommiku poole) ja kalli raha eest rikkale beduiinile naiseks müüa. Ma tahaksin ennemini surra, kui nende hirmsate inimeste keskel elada. Ma armastan ristiinimesi ja tahan nende juurde jääda. Teil on vist palju väge ja rikkust – päästke mind, härra, ja ma tahan kõige eluaja teie alandlik ümmardaja olla.»

Tüdruku silmis läikisid pisarad, äge nuuksumine mattis ta hääle kinni. Vaheajal oli beduiin käpuli roomates ja iga kivi alla vahtides rahad kokku korjanud ja põue peitnud. Nüüd ajas ta enese jälle uhkelt püsti ja kärgatas tüdruku peale:

«Oh Aiša, mu õndsa venna (Allah andku temale pehmet istet!) nurjaläinud tütar, mis see on, mis sa teed? Sa tõstad silmad (prügi nende sisse!) võõra mehe poole ja räägid temaga võõrast keelt! Oh et su libe keel kurgulakke kinni jääks! Missugune eesel oli minu vend (Allah andku talle õndsat põlve paradiisis!), et ta sind surnuks ei peksnud, enne kui sa nende umbusuliste, katmata nägudega naiste kätte sattusid! Miks ei andnud ta sind õigel ajal minu isaliku hoole alla? Oh Allah, oh sa kõikide toitja!»

«Sina ei hoolinud meist sugugi, kui isa Jeruusalemma leiba otsima tuli,» vastas tüdruk kindla häälega, «need umbusulised naised aga toitsid ja kasvatasid mind kui oma last.»

«Oh sa sidri-okas, sa Jeeriku kibuvits!» kurjustas ärritatud onu, «närtsigu su huuled, et sa oma perekonnapeast halba jutustad! Kuidas on need umbusulised saatanad (visatagu neid kividega!) sinu meelt seganud ja sinu eluviisid ära rikkunud!»

Beduiin tõstis vemmalt vennatütre eluviiside paranduseks, kuid inglane astus vahele. Ta andis aimduseta kõrbekangelasele osava poksija-hoobi lõua alla, kiskus kepi tema käest ära ja sähvas sellega eeslile kõigest jõust mööda kintsu, mispeale nii ootamata viisil sügavast mõttest äratatud lontkõrv tuhatnelja punuma pistis. Valjusti kirudes ja appi hüüdes tõttas beduiin temale järele ja ühe minutiga olid mõlemad uulitsa keeru taha kadunud.

«Ma tänan, härra,» ütles tüdruk lihtsalt, kuna lordi tõsise näo üle kerge naeratus kordaläinud kavaluse pärast libises. «Ma näen, et teie mind päästa tahate, kuid see ei ole kerge ega kartuseta asi. Meie peame joostes põgenema, sest muhameedlased on sel pühade ajal suures ärrituses, onu Abdallah võib peagi suure salgaga tagasi tulla ja siis võiks ka teile õnnetus juhtuda.»

«Inglane ei jookse kellegi eest, liiatigi siis veel nende viletsate murjanite eest,» kostis lord Killmore kõrgilt. «Kuhu tahad sa minna?»

«Ma ei tea isegi, härra. Koolis ei võeta mind enam vastu, seal kardetakse Türgi valitsust ja muud peidupaika mul ei ole. Ma tahaksin surra.»

«Hm, selleks näitad sa veel liiga noor olevat. Näita mulle oma nägu! –

Sõnakuulelikult kooris Aiša loori pea ümbert lahti ja tõstis ilma alpimata oma õrna lillenäo noormehe poole üles. Tüdruk ei võinud vanem olla kui 15-16 aastat – iga, milles hommikumaa naisterahvas kõige ilusamini õitseb. Aiša oli imeilus! Sarnast nägu oli lord Augustus Killmore siiamaani ainult piltide peal näinud, mida hommikumaa muinasjuttude kaunistuseks maalitakse. Umbes sarnane võis see Sulamit olla, kelle kiituseks Saalomon ülemlaulu lõi, või Rahel, kelle pärast Jakob neliteistkümmend aastat teenis. Külmaverelise inglase näos ei tuksunud ükski soon, aga ta silmad põlesid ja ta ütles kärmemalt kui siiamaani:

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Aiša"

Книги похожие на "Aiša" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Eduard Bornhöhe

Eduard Bornhöhe - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Eduard Bornhöhe - Aiša"

Отзывы читателей о книге "Aiša", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.