» » » Eduard Vilde - Tooma tohter
Авторские права

Eduard Vilde - Tooma tohter

Здесь можно купить и скачать "Eduard Vilde - Tooma tohter" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Tooma tohter
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Tooma tohter"

Описание и краткое содержание "Tooma tohter" читать бесплатно онлайн.



Eduard Vilde 1908. aastal ilmunud jutustus.






Eduard Vilde

Tooma tohter

Tooma tohter

Kui Toomas silmad lahti lõi, nägi ta läbi kollase udu musta murdjapead oma valge rinna kohal. Ta tahtis karjatada, aga kurgust tuli tal ainult jõuetu korin. Ta tahtis üles kähvata, aga ta liikmeid halvas tinane võimetus. Ehmatus surus ta silmad jälle kinni. Ta ootas meelemärkusega minestuses, mis temaga nüüd sünnib, mil murdja talle hambad ihusse lööb. Kollane udu hingas talle ninasse väävli- või mingit muud kanget haisu. Ta tundis, kuidas see hais nagu uimastav ving talle pähe imbus, kuidas see tema kõrvad sahisema pani. Aga tal oli veel nii palju teadvust, et ta ootas metsalise hambaid edasi. Elava ihaga. Et tuleks lõpp. Pääsu ju ei olnud. Ja see teadvus lõppes alles siis, kui hambad tõesti tulid. Esimene põlev valutunne kiskus ta silmad veel korraks lahti. Ta nägi, kuidas kollase udu asemele must öö maha heitis. Ta nägi kiskja pead selle öö sisse kaduvat. Siis ei näinud ega tundnud enam midagi.

See oli Tooma esimene ebamäärane mälestus. Tume nagu karmukannataja unelm. Siis järgnes teine. Kui palju esimese ja teise vahele aega jäi, seda ei teadnud. Aga teine oli selgem. Kollase udu asemel valkjashall. Murdjapea asemel inimesepea. Hais nõrgem. Sündmuse pilt muidu seesama.

Sest ka inimesepea tahtis Toomast hammustada. See pea kummardus Tooma paljaks kistud ihule just nõnda, nagu hakkaks ta sealt purema. Pureski, Toomas tundis selgesti puremise valu ja pigistas silmad kinni. Ja nüüd läks hais kangemaks, vängemaks. Ja Tooma peast vilksas läbi välgukiirune mõte: inimesesööja! Aga sedamaid aimas ta oma eksitust, nagu unenägija, kes tunneb pöörase unenäo ära juba und nähes. Ta meelest oli, nagu märkaks ta oma eksiarvamuse üle naeratadagi. Ja et teda enam ei hammustatud, julges ta silmi jälle avada.

Udu oli juba palju hõredam. Valgus tungis tast läbi nagu jõhvsõelast. Virvendades nagu põudsel aasal. Ja selle valge, pilkupuhastava vinetise seest koorisid endid välja kindlad jooned, mis ühinesid kehadeks. Kujult äratuntavaiks kehadeks, nagu see must inimesepea, mille kuju Toomale hirmuergutusel kõige esmalt äratuntavaks oli saanud. Ta ei olnud mitte lageda taeva all selili maas – märkas ta – vaid nelja seina vahel, millel lagi peal. Ja alus, millel ta selitas, oli laest madalamal ja maast kõrgemal. Ja nüüd ta silmas seal eemal lauda ja tooli ja sängi ja aknaruute. Ja peale musta pea veel üht inimesepead, esimesest veidi kaugemal. Ta suutis vahetki teha mõlema pea vahel: üks näis olevat meeste-, teine naisterahva pea. Ligemal olev köitis teda rohkem. See oli villakate kräsukarvadega tihedalt kaetud ja läikiv nagu karakullnahka kasukakrae. Ja suur ja raske ja peaaegu neljanurgeline. Kus karvad lõppesid, sealt algas helevalge peenike ihunahk. Missugune kõrge, kumajas, luuläikega laup! Kui pea kõrgemale tõusis, tuksatas Tooma hingest läbi kerge juga midagi ärritavat: ta pilk oli kokku puutunud kahe mustjalt hiilgava munaga, mis keerlesid valge ümbruse sees – kahe suure, päriva, uuriva silmaga. Toomas kordas vaadet ja kuum tusk asus ta hinge ümber, iseäralik hirmuaim heitis lasudes ta rinnale. Ta ei vaadanud enam neisse silmisse, vaid tõstis pilgu üles lakke. Ta pidas hinge kinni ja püüdis hoiduda iga liigutamise eest. Ta tundis oma külje kallal nabitavat ja näpistatavat, pistjad käisid tal paar korda küljekontidest südameni. Siis jäi kõik soiku. Soojus asus viluduse asemele rinna ja külje ümber. Musta pea tume vari kaugenes pisut, tõusis kõrgemale. Ja nüüd kuulis Toomas esimest korda häält, inimlikku häält. Mida hääl ütles, seda ta ei mõistnud, sest ta kohkus. Aga hääl ütles veel midagi – valjemini, selgemini, ja nüüd sai ta ka sõnast aru.

«Kas märkate juba, et olete jälle elavate kirjas?»

Toon oli madal, põrisev, aga usaldust äratav. Toomas oleks pidanud küsimusele vastama – see oli lahkesti kutsuv, kerge naljasuhkruga üle riputatud. Ent Toomas ei saanud vastata. Tal polnud seks ka mahti. Sest sõna «elavate kirjas» hakkas nagu musta seina tagant, pimedusemüüri seest midagi välja rebima, mis sulges Tooma suu, ajas ta ihukarvad püsti, keskendas kõik ta meeled ja mõtted sesse nähtusse. Pildikatkendid tuksatasid pimedusest nähtavale – ääred, nurgad, keskpaigatükid paiknesid hüpates kokku, puudulikult, poolikult, aga tekitades ikka suuremaid jagusid, juba aimu andes täispildi sisust. Aga liitumine kestis üha edasi, pilt täienes valmis, sai valgusepaiste kasvamisel selgemaks ning kujukamaks. Tooma aju, mis valvas värisedes protsessi arengut, võis varsti iga üksiku rühmitise maalil seletades ära tähendada, mõtlemise järje kaupa, sisu loogika järgi: küla – võõrad mehed – mõis – rüüstetöö … Siis, lühikese tühja vahe järel: soldatid – kinnivõtmine – äraviimine … Ja kohe seepeale nagu raksatus äikesepilvest, aju hangutav, verd tarduma panev lõpp, millest oli Tooma mälusse viimane silmapilk nagu sisse põletatud: püsside praksatav tõus ja väljasirgumine. Järg puudus. Pilt oli otsas, tundudes poolikuna.

Aga järjest räägiti siin. Järjest, mida ta ise ei tundnud, mis selle eel oli käinud, mida ta praegu nägi algavat. Järjest, mis ei olnud lõpp, mitte igavene öö, vaid nagu nüüd näha, pimedus enne uuesti tõusvat valgust. Surmale järgnes imelikul kombel elu! Sellest aru saada ja uuesti alanud elu kalliks tunnistada oli Tooma ajule välgukiirune silmapilgutöö. Ta hing asus kõige jõuga, kõigi oma liikmete ja harudega elutunde, elumõiste ümbert kinni nagu uppuja lainetest leitud pilpa ümbert. Üks rakuke ta ajus kõverdus hädaohu tumeda aimduse all, mis ähvardas seda uuesti võidetud elu, ja kohe oli Toomal meele-erkust viimase vastu abinõu otsida. Ta pidas suu kinni, ehk ta küll oleks jaksanud rääkida. Ta jättis küsimusele, nii sõbralik kõla kui sel ka ei olnud, vastuse andmata. Ta kartis vastates kuidagi eksida, midagi lausuda, mis oleks ta kallile varale kahjulik. Ta märkas tarvilikuks pidada vastuse üle enne vastamist mõtelda. See nõudis aga aega, sest olukord, millest ta enda leidis, oli plahvatav-uus. See nõudis nii palju aega, et küsija ei püsinud vastust ära oodata, vaid jättis kinniste silmadega vaikija rahule.

Toomas kuulis oma ümbruse vagusaks jäävat. Veel mõne aja peitis ta ennast ja oma saladust suletud laugude taha, siis tõstis ta neid piiluva pilgu jaoks jälle pisut. Ei ühte ega teist pead enam. Ta laskis luurava vaate oma valendavat rinda ja hallilt kaetud alumist keha mööda alla libiseda, kuni seda peatasid kaks kullaselt kumendavat muna. Need kerkisid tema jalgade kohalt kõrvuti üles. Ta rõõmustas leiust, et need olid raudsängi vasksed sambanupud. See kinnitas tema endist kergelt vilkuvat tunnet, et ta puhkas voodis, et ta viibis toas, et aknast paistis valgus sisse, et tubased tarbeasjad, mida ta silm esmaltki oli seletanud, olid siin tõesti olemas. Ja et ta arvas hädaohu sedapuhku möödas olevat, lõi ta silmad korraga laialt lahti ning hakkas neid julgesti tarvitama.

Vähem kui udu oli kadunud – ta nägi kõike, mis näha oli. Põnevusel rebenevale küsimusele: kus ma olen? sai ta vähemalt selle vastuse, mis silm talle võis anda ja mida ta järelduste abil peagi täiendas. «Haavatud oled» – ütles ta enesele kähku – «ja sind põetatakse siin.» Aga kus see «siin» peaks olema? Kelle tuba see on ja kes põetab sind? Ja kunas – kirevase päralt! – said sa siia?

Uus hoog ärevust asus õhetavalt ta hinge umber, ehmatus takistas ta südame noort tuksumist. «Kelle meelevalla all sa oled?» karjatas temast äkitselt läbi. Ja kui ta nüüd räpakalt otsiva hirmupilguga silmad paremale ja pahemale poole lõi, kuna ta siiamaani üksnes üles- ja ettepoole oli vahtinud, ning mõlemal pool enese sängi kõrval veel kaht raudvoodit nägi, milles kummaski puhkas kah inimene, siis tundis ta korraga selguse ja valguse, mis ta meeli oli ümbritsenud, uuesti kaduvat, ning selle ja järgneva mälestuse vahel paiknes jälle must vööt.

*

Aga mitte lai. Ja mitte tihe. Nagu hämarikulõime sisse löödud koidukude suvisel ööl. Rabelev jõud võitis silmapilkse nõrkushoo. Juba läbi tuhmi varju märkas Toomas tõusvat kuma – ta mõttevärk hakkas liikuma, enne kui meeled panid ratta käima. Sul on kaaslasi – ütles ta enesele – ja need puhkavad samuti sängis. Järelikult on nad haiged nagu sinagi. Oleme aga kolmekesi sängis haiged, siis on koht, kus viibime, haigemaja. Või pole need kaks vahest mitte haiged, vaid magavad ainult siin toas? Haige oled ehk üksnes sina? Sel puhul – sel puhul – Toomas hakkas ruttu aru pidama, ta tundis oma meelekohti kiiresti tuksuvat, nagu kellavärk tiksus tal korrapärasel käigul pealuus – sel puhul oled ehk – soldatite kasarmus? Samade kasarmus, kes …

Vajadus jõuda selgusele, kindlale teadmisele haaras vapustava käega ta mõistuse ümbert kinni … Ja jälle teadis ta silmapilk, et ta selgust otsides peab ettevaatlik, tagasihoidlik, kaval, salalik olema. Talle tuli meelde loetud looke, kuidas keegi, kes oli teinud enese surnuks, pääsenud lõvi käest. Ja veelgi mõni pääsemisime tuksatas ta mälust läbi. Oletuse vastu, et ta on kadunud – selle uuesti võidetud kalli eluga siiski kadunud, – selle palju lähemal seisva oletuse vastu puikles kõik ta seesmine tundmusevägi, selle arvamuse vastu tõstis ta mässu. Surm oli ta oma käpa alla vajutanud nagu lõvi maharabatud küti. See oli talle kindel. See oli tõsiasi, mida ta selgesti mäletas. Aga niisama kindel tõsiasi oli nüüd, et ta selle käpa alt eluga oli pääsenud. See oli kordaläinud ime. Miks ei võinud ta põõsa taga varitseva lõvi meelevalla alt veel kord pääseda? Esimene ime oli sündinud ilma kavaluse abita – teist upitab ehk kavalus takka. Ja siis veel see siretav võimalus: vahest ei olegi lõvi enam lähedal, vahest on tema meelevald ainult põhjendamata kartus!

Igatahes – ettevaatlikult, kavalasti! – Toomas pööras padjal puhkava pea kulmude alt piiluvate silmadega pikkamisi paremale poole. Sängis, mis seisis sammu kolm tema omast eemal, pikutas halli vaiba all karvane mees, kelle pikk must habe nagu lehttubaka viht teki veerele oli pandud. Kitsa valkja vöödi seest, mis jäi habeme ja otsmiku peale langenud juuste vahele, vaatasid kaks naeruläikega silma Toomale vastu ning punakast august habemes kostis korraga lahkesti:

«Tere ka, külanoormees!»

«Tere, tere,» vastas Toomas rõõmsalt tuksataval südamel, sest võõra eesti keel ja sõbralik toon puhusid talle koduselt vastu.

«Noh, kuidas tervis on?»

Ahaa, mõtles Toomas, nüüd vaja targu kosta! – «Ei ole väga viga, aga kuis käib siis teie käsi?»

«Käsi käib hästi, aga näe jalg ei käi enam!» krussitas muhelus musta habet.

«Noh, eks ta parane ka –»

«Mis ta, vennike, paraneb – poleg i teist enam!»

Ja habemik lõi vaiba ääre üles ja näitas Toomale valgete sidemete sisse mähitud jämedat pikergust tompu, mis tal pahema jala asemel ulatus ülemise keha küljest parema jala põlveni.

«Või maha võeti teine!»

«Maha neh! Põlvest saadik maha –».

Toomal ei olnud aega imeks panna, kuidas inimene, kel jalg maha võetud, ise veel nii heas tujus võis olla. Ta tundis sündsat rada selguse poole oma jalgade all ja ihkas õhinaga seda mööda edasi jõuda. Seni oli kõik ootamatult hästi läinud – iga koputus hea õnne peale käis tõele pihta.

«Kas siis tohter muidu ka parandada ei saand?» küsis ta.

«Põletik lõi sisse – mine veel paranda! Oli ka nii ära muritud, et aina narmendas – luu mitmest kohast väljas …»

«Kuidas see õnnetus teile siis juhtus?»

«Jäin vankri alla. Kaks ratast jalast üle. Ränk koorem peal. Mis võis seal inimese ihust järele jääda!»

«Kustpoolt mehi olete?»

Jalutu mees nimetas valda, mis oli Tooma kodukohast kaunis kõrval.

«Noh, eks siis otsind aegsasti arstiabi, enne kui pahaks läheb?»

«Jah, vennike, kust sa otsid! Maal meie ligidal tohtrit põle – linn veel kaugemal – kas või sure! Alles kui viimane häda käes, lasksin enese vankrile tõsta ja siia vedada.»

Pagana mees! mõtles Toomas. Miks ta nüüd ära ei öelnud, kuhu ta enese laskis vedada! T. kiriku juures elab tohter, P. alevis elab tohter ja linnas on arste ja haiglaid nii palju! Mida Toomas aknast nägi, see ei seletanud, kas tuba, milles neid põetati, oli maal või linnas. Ruutude taga kõikusid raagus puude mustjad oksad sügisese tuule käes – see oli kõik, mis silma puutus, ja puud kasvavad nii linna- kui maamajade aias.

«Kui palju on teilt siis linna maad?» päris ta.

«Kolmkümmend versta tuleb ära.»

«Ja T. kiriku juurde?»

«Kakskümmend kolm, aga sant tee.»

Ahaa, – lendas Tooma kärmesti töötavast peast läbi, – siis oleme P-s, sest see asetseb kauguselt mõlema vahel ja hea maantee ääres …

«Kui kaua te siin P-s siis juba olete?»

Ai, see oli väärsamm!

«P-s?» küsis musthabe. «Ega’s me P-s ei ole!»

«Linnas, tahtsin öelda!»

«Saab juba kuu aega. Ootan oma eite täna-homme linna tulevat.»

Linnas siis! mõtles Toomas. Ja nähtavasti mitte mõnes sõjaväe hospidalis, sest kuis oleks see talumees niisugusesse saanud! Aga mis põetamispaik see on? Toomas oli kord käinud linna avalikus haigemajas üht oma valla haiget poissi vaatamas; ruum, kus Jaan siis oli viibinud, oli mitu korda suurem kui see, kaks pikka rida sänge haigetega sees. Siin aga – ta pööras pea ka vasakule poole – ainult neli voodit. Toomas riivas seejuures oma teist naabrit tunnistava pilguga.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Tooma tohter"

Книги похожие на "Tooma tohter" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Eduard Vilde

Eduard Vilde - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Eduard Vilde - Tooma tohter"

Отзывы читателей о книге "Tooma tohter", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.