» » » Jakob Mändmets - Laanemetsa veskitalu
Авторские права

Jakob Mändmets - Laanemetsa veskitalu

Здесь можно купить и скачать "Jakob Mändmets - Laanemetsa veskitalu" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Laanemetsa veskitalu
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Laanemetsa veskitalu"

Описание и краткое содержание "Laanemetsa veskitalu" читать бесплатно онлайн.



Jakob Mändmetsa 1926. aastal ilmunud novell.






Jakob Mändmets

Laanemetsa veskitalu

MÕNINGAID TEATEID ÜHEST VESKIST, MILLE PIDAJAKS ÖELDI OLEVAT ÜKS SUGUVÕSA VIIS INIMPÕLVE

1

Keegi ei suudaks küll kokku arvata neid viljakoormaid, mis paljude, paljude aastate vältel on jahuks jahvatanud Laanemetsa veski kivipaarid. Veski seisab kõrgete kallaste vahel kolme risttee harul, ja kui jumal andis hea vilja-aasta, siis ei vaikinud veskikivide mürin ei päeval ega ööl. Tugevail rautatud vankreil tulid jõukad Kaunvere küla mehed ja nende lumivalged kotid olid täidetud kuldteradega, mis neile andsid nende laialdased, hästirammutatud põllud. Niisama tulid ka Sootaguse mehed oma viletsate logisevate vankritega mööda auklikku teed. Olgugi et nende koormad rasked ei olnud, aga selle eest olid nende loomad lahjad ja pikkade karvadega, ja andis neilgi vedada neid kõlkakotte. Nii ei tühjunud korrakski laialdane veskiesine hobustest ja mõne veskilise loom pidi seal konutama päeva-paari, enne kui valgeks tolmunud mölder hüüdis: “Hei, külamees, nüüd on sinu järg.” Pikapeale jutu lõppedes istusid külamehed tusaste ja tülpinud nägudega viljakottidel ja küsisid üksteiselt piibutubakat laenuks, sest kes siis teadiski kodust kaasa võtta sedavõrd rohket tagavara, ms vastu oleks pidanud nii kauaks ajaks.

Nõnda kestis töö Laanemetsa veskis kevadest sügiseni läbi aasta ja kõige vanemadki inimesed ei teadnud, kus see oleks olnud teisiti. Kinnitati, et see veski on olnud praeguse suguvõsa käes viis põlve, aga kõige vanemad ja parema mäluga raugad mäletasid tagasi ainult kolm põlve.

Veski seisis all orus. Kui loojenev päike kuldas üleval mäel oleva eluhoone veidi tuhmunud aknaruute, siis oli all juba päris hämarik. Aastate vältel paksu jahutolmuga kaetud veski aknad osutasid ainult nõrka valgusekuma, nii et töötada tuli posti külge kinnitatud väikese lambi valgel. Veskilised tõusid üles, sirutasid kangeksjäänud liikmeid ja läksid möldrikambri, kus põles tuli ahjus ja kus oli soe ja mõnus. Siin visati ahju kuivi halge, mis põlesid lustiliselt praksudes ja nii oli üsna meeldiv oodata järjekorda. Veski kivipaaride ühetaoline mürin, vee tõusev ja vaibuv kohin lõid iselaadilise meeleolu, mis oli heaks kasvupinnaks hirmu ja õuduse juttudele. Ei ole seal siis midagi imestada, kui kinnitati, et kogu ümbruskonna naljandite, pilkejuttude, lorilaulude, tondi- ja kodukäijate lugude hälliks oli Laanemetsa veski möldrikamber. Paljudki veskilised, kätte saades oma jahvatuse südaööl, oleksid pigemini jäänud ootama hommikut, kui poleks peljanud teiste naeru. Jõudes niisugusel südaöötunnil raske koormaga Laanemetsa männikusse, kus pilkane pimedus laskus vastu maapinda, pidi küll mitmel puhul kummarduma, sest tundus tihti, nagu oleks tagantpoolt haaranud kellegi käsi. Kui siis teeline viimaks jõudis Viira küla lagedale karjamaale, kus silm seletas taevarannal sakilisi pilverünkaid ja nina tundis talutare suitsu haisu, siis oli tunne, nagu oleks pääsnud hädaohust, ja süda lõi korraga kergeks.

Ega nüüd päris julgeist mehist kuskil ole puudus. Oli neid ka Laanemetsa ümbruskonnas. Niisugused mehed hooplesid vahel, et nad ei karda minna öösi surnuaedagi, mis siis kõnelda Laanemetsa veski ümbrusest. Aga kes võib siis niisuguste kiidulitside juttu uskuda. Niisugused mehed hooplevad kõrtsileti ees ja loodavad, et neile selle eest antakse kortel viina. Aga seda teati ju ometi kindlasti, et Laanemetsa ümbruses on nähtud viirastusi. Noid jutte võis uskuda, sest nägijaist olid mitmed, kelle tõenduse juures polnud tarvis kahelda. Võtke vana Raudoja Märt – milleks peakski see vana aus halli peaga mees kõnelema tühja lori? Tema nägi oma silmega südaööl selgel kuuvalgel silla käsipuul istumas särgiväel naist. Kui siis vanamees endale ette lõi issanda ristikese, kadus viirastus, nagu oleks ta sulanud õhuks. Ka Reiu Leenu jutu juures ei maksa ometi kahelda, kes nägi suvisel ööl jõekuppude vahel istuvat noort naisterahvast last imetamas. Isegi niisugune luga juhtus, kus viirastus tõmbas ära Jalaka Reinu käest piitsa. Oma hulljulguses (mis muidugi tuli sellest, et ta Aruniidu kõrtsis tublisti oli joonud) läks ta tammi peal lööma tee ääres olevat musta kogu. Piiits jäigi kadunuks tänapäevani. Kõigil neil nähtustel oli oma allikas. Teati kõnelda, et Laanemetsa veskitalu algusjõukus oli vedaja töö tagajärg. Ei olnud küll enam elus neid inimesi, kes olid teda näinud oma silmaga, aga mälestused isade ja isaisade tõendustest polnud kustunud. Ja kes poleks teadnud seda kurb-õnnetut lugu vana Saareotsa Andresega. Tema jõudnud kord kuuvalgel ööl üle veski silla, kui näinud, kuidas vedaja tulnud üle metsa veski poole. Tal olnud kaasas suur saak, mida tunnistanud kõige paremini ülirohke sädemete hulk. Ruttu ajanud ta püksid kinnerdele, et p… näitamisega hävitada seda ülekohtust varandusekandjat. Seal ei olnud ta aga küllalt kärmas ja löödud armetult lõhki tulise haoga ta tagumik, nii et pidanud lamama voodis kaks kuud ja kolmteistkümmend päeva. Kui sellele veel juurde arvame õnnetu Vio loo, kes oli aastat viiskümmend tagasi tüdruk iluduse poolest üle ümbruskonna ja kelle surnukeha võeti välja pika otsimise järel veskijärvest just jõekuppude vahelt, eks siis jätku juba materjali igasuguste õudsete lugude punumiseks.

Nüüd oli lugu teisiti. Aasta-aastalt tumenesid need lood ja Laanemetsa veski praegune eluviis ei andnud nende elustamiseks kuidagi põhjust.

Laanemetsa veski omanik Jüri Klaos oli 53-aastane mees. Pika, tugeva kasvuga, laiade õlgadega, kes kuni 45 aastani võis võtta setverdi rukkeid selga, nagu oleks see mõni kõlkakott. Võib-olla ehk oleks ta seda praegugi suutnud, aga milleks niisugust asja vaja. Oli tal ju veskis alati kolm meest ametis ja nüüd olid sisse seatud ka kõik niisugused uue aja värgid, nii et inimesel oma ihujõudu kulutada ei olnud vaja.

Jüri Klaos oli rikas mees ja kui ta kutsus kellegi külamehe oma lauda ja küsis siis peale söömist, pühkides oma hallide karvade rikast laia, pruuni habet, mis küla pool uudist, siis oli niisugune lugu sündmuseks. Varsti teadis sellest kogu vald, et see ja see istunud möldri lauas, ja tundus, nagu oleks mees teistest tõusnud peajagu pikemaks. Ei olnud vallas jõukamais peredes ühtki pidu, kuhu poleks kutsutud möldrirahvast, ja kui möldripaar sõitis õue oma kerges vedruvankris, siis alles tundis piduperemees olevat pidul tõsise väärtuse.

Olgugi et möldri ja külarahva vahel oli läbikäimine üsna tihe, kuid sellegipärast üksteisele hoopis lähedale nad ei pääsnud. Ka kõige jõukam mees külast kõneles möldriga ikkagi mõnesuguste takistustega, sest keel ei saanud kuidagi liikuda nii vabalt nagu jutus oma naabrimehega.

2

Kõneldes sõna paar Laanemetsa veski ümbrusest, ütlen juba ette, et ilusamat kohta enam kuskil ei teatud. Jõgi voolas kõrgete, paksu okaspuumetsaga kaetud kallaste vahel, sünnitades veski juures kolme tiinu suuruse järve ja sealt siis langedes paari sülla kõrgusest joast kohinal alla. Suurte vete ajal kuuldus jõe kohin isegi külla ja sellal koguneti ümbrusest hulgani vaatama vetemängu. Jõe kaldal kasvavate mustade leppade juurte alla olid õõnistunud sügavad koopad ja puude urvarikkad oksad ja käharladvad kummardusid veepinnani. Istudes ilusal õhtul järve kaldal nägid, kuidas elati vees lustilist elu: aplad havid sööstsid sageli veest välja, saaki taga ajades, kuna nende eest põgenedes vilkad särjed ja ahvenad panid liikuma kalda piiril kasvavad kupulehed, lipurohu ja teised jõetaimed. Kaldakoobastikus elasid vähjad ja kes muuseumis viitsis paarinaelase vähja koorikut lähemalt vaadelda, see oleks varsti lugenud ligipandud sedelilt: “Püütud Laanemetsa veski järvest 1904. a. 23. juulil.”

Aastate vältel oli Laanemetsa veskitalust välja läinud palju mehi ja naisi. Kaugemaist põlvist väljaminejad olid juba jäänud aegade jooksul võõramaks, aga need, kes olid seal üles kasvanud, mäletasid väga hästi oma kodukohta. Praegusel peremehel oli olnud neli venda ja kolm õde, ja polnud vist ühtki nende hulgas, kes poleks rahuldunud oma uue koduga. Oli neid linnas, oli neid maal ja neil kõigil käis truult kaasas Laanemetsast antud õnnistus. Kui aga kätte jõudsid suve ilusamad päevad, siis kasvas Laanemetsal pere sageli mitmekümne hingeni. Siis toodi tuppa pidulaud, mis võib-olla oli teeninud perekonda juba üle saja aasta. Selle laua äärde asetus siis lai suguvõsa ja kellel õnneks läks kõrvalt vaadelda seda elurõõmsat perekonda, kelle hulgas oli vanemaid, keskealisi ja üsna noorukesi, sellel tuli nagu enesest mõttesse: see perekond, kogu Laanemetsa kattub iseäralise jumala õnnistusega. Paar suvekuud andsid Laanemetsale iselaadi ilme, mis suuresti eraldus teiste kuude omadest. Siis liikusid jõe kallastel härrad-preilid. Veskijärvel oli vara hommikul ankrus valgeks värvitud paat ja seal õngitses laia õlgkübaraga, lumivalge särgiga ja veidi kollakate pükstega noorhärra ja vaatles hoolega lainetel kõikuvat punaseks värvitud õngekorki. Paadi päras istus laia kübaraga lumivalgeis riideis neid ja luges, kätega toetudes põlvile, paksu raamatut. Niisugusel puhul katsus külameeski oma raske koorma kõrval käia tippamisi, et mitte segada sakste rahu. Kaldaveerul istus laia pärna all pingil vanapoolne härrasmees. Ta oli hooletult visanud ühe jala teise peale ja läbi okste tungivad päikesekiired mänglesid ta läikiva helekollase kinga ševrettnaha pinnal. Teisel pool oli jälle puude vahele üles tõmmatud võrk-kiik ja seal õõtsus rahuliselt keskealine daam, kellel oli käes paksuks minemise järg. Metsa poolt tuli noor neid, kellel oli seljas liblikavõrk ja teda saatis mees, kes seletas midagi meie metsades ja nurmedel leiduvate rohtude arstlikest omadustest. Veel võis kuulda juba vara hommikul kilkamist veski tammilt, jõe kallastikult, põllupeenardelt ja mujalt.

See oli kõik Laanemetsa rohkearvuline suguvõsa, kes heameelega tuli veetma sündimis- ja kasvamiskohas armsaid suvekuid.

3

Kümnete, võib olla sadadegi aastate vältel oli mäletatavasti üksainus kord armulise jumala käsi Laanemetsa valusasti tabanud. Ja see oligi praeguse omaniku ajal.

Issand polnud praegust peremeest Jüri Klaost mitte just õnnistanud arvurikka perekonnaga, nagu see Laanemetsal endiste põlvede juures oli harilik nähtus. Klaoste abielupaaril oli poeg ja tütar. Lapsed kasvatati suure hoole ja hellusega, ja miks siis mitte, kui seda igapidi võimaldas varanduslik järg.

Iga kord poja tulles koju koolivaheajal oli see Laanemetsal suurimaks sündmuseks. Noor Harald Klaos, kellel juba aimata võis esimesi udemeid ülemisel huulel, võeti vastu erilise lahkusega, sest juba paljalt selle õitsva noormehe nägemine valmistas südameile rõõmu. Ta liikus vilkalt läbi kõik hooned, andis tallis omast käest hobustele leiba, silitas rõngastatud ninaga pulli kimarat otsaesist ja ei põlanud ka viibida tund või paar tolmuses veskikojas. Igal pool, kus teda nähti, sõnati: sellest tuleb alles uueaja peremees, ja ei või ütelda, nagu poleks olnud sellel arvamisel all kindlat põhja.

See oli 1908. aastal jõulu ajal, kui ilmad seisid kuni pühadeni pehmed ja veskijärv kattus alles mõni päev enne pühi jääkirmega. Aga paar õieti külma päeva andsid lootust, et järved ja jõed üsna peagi võimaldavad ülesõidu teelistele.

Kui nüüd taevas tahab saata õnnetust, siis tõmbab ta äkki eest ära oma kaitsekäe ja siis ei suuda sa ennast kuidagi päästa. Nii oli see siingi. Noormees oli raiunud teiselt poolt jõge jõulukuuse ja seda koju tuues valis ta tee otse üle veskijärve. Miks ei tulnud ta üle silla, mis oleks teinud tee pikemaks vahest mõnisada sammu? Kesk järve murdus jää ja alles esimesel pühal kella kuue ajal saadi kätte noormehe laip.

Kellel on enesel rinnus inimese süda, see vahest suudab ilma kirjeldamata mõista seda kurbuse suurust, mis tõid ühes seekordsed pühad. Aga seda ma tean ka, et kurbus vaevalt surmab ja aeg pühib kõige paremini pikkamisi põsilt pisarad ja õmbleb kinni südame haavad.

Nii ka siin: kahekordne hellus langes osaks Laanemetsal nüüd ainsale tütrele Laurale, kelle rõõmus iseloom suutis seda ka vastu võtta kõige avaramal määral.

Ja sellest neiust sirgus silmanähtavalt nägus naine. See ei võinudki teisiti olla, sest kõhetuid, kiduraid ja nõrgaverelisi ei teatud üldse Laanemetsa sugukonna hulgas. See liik inimesi oli alati täiskasvanud niihästi keha kui vaimu poolest. Laura armastas oma isamaja, õppis huviga ema kõrval igasuguseid perenaisekohuseid ja ülesandeid. Varakult usaldati tema hooleks majatalitused, ja teenijad kinnitasid omavahel, et tema pilkude piirkond on laiem kui vana perenaise oma. Kui siia juurde veel lisada, et selle noore tüdruku ruuge paks pats ulatus niueteni, ta sõstrasilmad vaatasid lõbusalt, aga edvistuseta, ta kehavormid olid kõigiti kujunenud tasakaaluliselt, siis tahaksin ma teada, kust oleksite võtnud ümbrusest teise tütarlapse, keda oleks võinud seada tema kõrvale. Aga jätaksime ka loendatud omadused, siis ei muudaks seegi palju asja. Peame ju teadma, et Laura oli jõuka Laanemetsa veskitalu ainus pärija, ja seda osati hinnata viiskümmend versta ümberringi.

Aga praegu ei maksa meil veel teha juttu niisuguseist asjust, ja Lauragi ei andnud selleks veel mingit põhjust. Ta hõiskas ja laulis küll, jooksis kilgates veskimäest alla, nokkis ilusal õhtul õues veskipoisse ja põllusulast ning see oligi kõik.

Kui siis Laanemetsa veskitalu omanik Jüri Klaos astus kevadisel õhtul majast välja ja kõndis kepile toetudes mööda põllupeenart, paisus ta süda rinnus. Tasa, tasa kahistas õhtutuul laialemmelises lihavas orases, värske künni kohalt tõusis rammusalt põllupinnalt kerge vinetis ja karjatänavat mööda tuli kari ning lehmade rasked udarad kõikusid, täis piima. Jõe ääres veepinnani kummarduvate leppade oksil laksutasid ööbikud ja tugeva voolu kohin lagunes üle jõeoru. Eemalt aasadelt kandis lillelõhnaga täitunud tuuleõhk aasade muusikat: räägu häält. Laialine õunapuuaed oli vaikne ja tõsine, sest ta oli juba maha pillanud oma lumivalge õierikkuse ja nägi nüüd und rohkest viljast.

Ja kas ei peaks olema inimene õnnelik, kui issand pole olnud kitsi ta kätetöö ja ettevõtete õnnistamisega?

JOONI POISIKESE ELUST, KELLEST ARVATI, ET TEMAST EI SAA HEAD NAHKA

1

Kui lugeja kannatus minu siiamaalsest jutustusest veel pole katkenud, siis palun teda olla nii lahke ja minuga tulla Alasaare kihelkonna teise äärde. Seal on kuskil talu karjamaa serval hoopis pisukene saun. Kes seda sauna näeb, see küsib eneselt: kuidas ometi võib issand osasid nii jagada, et säherduses hurtsikus ka peab elama inimene? Ega see olegi mingi elumaja moodi, lihtne hagude hunnik, nagu neid vahel teevad kevadel kavalad kütid tedrejahil. Aga siin elab tingimata inimene, sest mööda minnes tunned vastikut nõe haisu.

Sellest on aastat üle paarikümne, kui selle hütikese ehitas hukkaläinud tüdruk Liisu Laikask. Ta oli juba eaotsas inimene, kui sai lapse, ja selle juures oli ta sattunud niivõrd laiale teele, et ei teadnud auväärt vaimulikulegi ütelda, kust oli korjanud värdja. Kes olekski tahtnud võtta niisugust inimest enesele teenijaks ja mõistagi tänulik pidi ta olema Sooveere talu peremehele, kui see lubas oma karjamaa servale üles laduda onni, isegi ahju teha sisse paekivitükkidest. Kas see onn suudab talle anda talvel varju külma ja tuisu vastu, kelle asi see nüüd oli pärida. Aeg-ajalt ilmus ta siin ja seal tööle, sai selle eest tasugi, aga kuidas ta seal hütis elas, kellesse see palju puutus.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Laanemetsa veskitalu"

Книги похожие на "Laanemetsa veskitalu" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Jakob Mändmets

Jakob Mändmets - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Jakob Mändmets - Laanemetsa veskitalu"

Отзывы читателей о книге "Laanemetsa veskitalu", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.