» » » Jakob Mändmets - Alatu inimene
Авторские права

Jakob Mändmets - Alatu inimene

Здесь можно купить и скачать "Jakob Mändmets - Alatu inimene" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Alatu inimene
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Alatu inimene"

Описание и краткое содержание "Alatu inimene" читать бесплатно онлайн.



Jakob Mändmetsa novell, mis ilmus esmakordselt 1956. aastal, 26 aastat peale kirjaniku surma.






Jakob Mändmets

Alatu inimene

ALATU INIMENE

Vilu tuul puhus otsekohe mere poolt vastu nägu. Lained tantsisid ja peksid vastu kallast. Laine ühetasasest mühinast nagu oleks vahetevahel inetut inisemist, kiunumist või midagi muud sarnast häält kuulda olnud.

Ma istusin Kadriorus mere kaldal, tuttaval kohal, kus ma alati vabal ajal armastasin viibida. Mitu korda pidin ma üles tõusima ja ära minema, sest tänane vihane meri ei meeldinud minule mitte. Kuid ikka jäin veel siia istuma ja vaatasin meelepahaga kärsituid valgeid laineteharju.

Üleval kaldal oli vähe inimesi jalutamas. Linnarahvas kardab külma meretuult. Nad arvavad, et see neile nohu või mõnda muud haigust võib saata, sellepärast lähevad nad rannast eemale.

Ometi oli keegi usaldanud mere äärde tulla. Kui ta mööda ranna äärt minu juurde jõudis, nägin ma selle umbes 60-aastase mehe olevat. Tal oli kulunud kollane kuub seljas ja kaela ümber mitmel korral paks villane sall visatud. Ta jalavarjud olid tugevate nööridega kokku kortsitud. Mehe nägu oli kaetud paksu habemega, mis kohati hall oli. Paks segamini habe andis talle veidi metsiku väljanägemise. Ta paks ümmargune ots, paksud huuled ja veidi välkuvad silmad avaldasid minu peale vastikut mõju.

Nähtavasti käis ta mööda mereranda vaatamas, kas tugevad lained ei ole mõnda ülesvõtmiseväärilist asja välja visanud. Selleks otstarbeks oli temal määrdinud märjaks läinud kaelkott käeotsas.

Nähtavasti ei olnud kott mitte tühi.

Kui mees minu kohale jõudis, vaatas ta ringi, nagu oleks parajat kivi otsinud, kuhu peale istuda. Ta oli pika ranna-ääre läbi otsinud ja nüüd olid mehe jalad ümber veelompide käies ja ühe kivi pealt teisele astudes väsinud.

“Külamees, istuge siia pingi peale,” ütlesin ma ja nihutasin veidikese teise otsa poole. “Siin on seljatugi, mõnusam istuda.”

Ta vaatas minu poole. Umbusaldust võis sellest pilgust välja lugeda ja ka ühtlasi seda, et ta minu ettepaneku üle järele mõtles.

“Istumine kulub ära,” ütles mees ja tuli, istus minu kõrvale pingi peale. Ta sirutas jalad raskelt nagu tinapakud ettepoole. Vististi olid need tublisti paistes.

“Mis te leiate siit mere äärest?” küsisin ma pärast seda, kui ma talle olin sigari andnud, mille ta pool tõrkudes vastu võttis. “Eks valju tuulega tule ikka midagi ka kaldale välja?”

“Mis siit leida on. Nüüd on sõjalaevad üleval. Madrused käivad maal, joovad purju, kukub ühteteist sisse. Vesi uhub äärde – kõlbab üles võtta. Üles võetakse ju ikkagi.”

“Meri on imelik. Mis just tinaraske ei ole ja kindlasti põhja ei vaju, selle viskab ta ikka viimaks pikapeale kaldale välja. Teda võiks selles asjas inimese südametunnistusega võrrelda. Ka see ei suuda enesesse midagi ära peita, vaid pärastpoole tulevad asjad inimese enese käest avalikuks.”

“Ah teie tahate seda merega võrrelda?”

“Seda võiks, sest neil on teineteisega nii väga palju sarnasust. Mõlemad on sügavad, aga ka mõlemad ei suuda enese põuesse miskit asja jäädavaks mahutada. Sellest see ka tuleb, et tihtilugu ja mitme aasta pärast suured kuriteod avalikuks tõusevad. Inimene jutustab nad ise ära, südametunnistus viskas enesest välja, justkui mere vood sügavusest kõik asjad kaldale kannavad.”

“Sooh, see on väga kena ja tark jutt,” ütles mees ilma et ta minu poole oleks vaadanud, “aga kahju, et mina teda õigeks ei pea. Ma olen ka ilmas neid südametunnistusi näinud, kes miski asja juures kohmetama ei löö. Nende rahu ei suuda miski kuritegu segada.”

“Ei vist. Võib ju olla, et mõnel hukkaläinud röövlil niisugune südametunnistus on, aga arvatavasti ärkab ta ka tema rinnus omal ajal.”

“Ah-ah-ah, hukkaläinud inimesel!” ja ta viskas selle juures nagu altkulmu vihase usutleva pilgu minu poole. “Ei tarvitse sugugi hukkaläinud inimene olla. Ma tean seda – sellepärast ma ka ütlen.”

“Võib ju olla, aga siiski – peab tunnistama, südametunnistus närib tal ikka sees ja kihvtitab ta elu hoopis ära.”

“Tühi jutt,” vastas vanamees kangekaelselt. “Sealt see mürin kostab,” ütles ta, käega linna poole näidates, “vaadake, seal on paleed üleval. Ah, õiguse teel on inimesed seda enesele saanud? Ja mis neil viga elada on? Rumalad võivad uskuda, et neile südametunnistus vaeva teeb.”

“Noh, selle näitega ei saa veel kuidagi selgusele,” tähendasin ma. “Kui meie terve linna kohta tahaksime kõnesolevas asjas kindlat vaadet saada, siis peaksime igamehe elujärge üksikult tundma õppima. Ja see on iseenesest võimatu, sest inimese seespidine elu jääb ju ikka võõra inimese eest varjule.”

“Mis minul seal tundma õppida, ma tean seda ilma uurimata. Ma võiksin teile elust näiteid tuua ja siis kinnitaksite minu mõtted õigeks.”

“Olge nii lahke.”

“Ah soo – teie soovite, et mina kõnelen. Noh, hea küll – ma räägin siis. Teie ei tunne mind, pole seda ka tarvis ja see ei tee ka sellele asjale sugugi paha, kui ma koha, kust ma kõnelen, nimetamata jätan. Asjalugu on iseenesest tõsi ja see sündis umbes kolmekümne aasta eest.

Kuskil suures vallas elas vaene mees oma pojaga. Isa oli hea ehitustöö tundja, aga kui poeg nooreks meheks kasvas, saadi pea aru, et ta ehitustööde peale isast veel palju osavam oli. Ta võis iga töö peaaegu karva pealt ära hinnata, oskas ilma pikema eelrehnukita ära ütelda, kui palju sinna juurde materjali, kui palju päevi jne. ära läheb. Ühe sõnaga, igaüks, kes temaga seltsis tööl oli, sai aru, et tal selle asja peale väga head anded on.

Meister, kelle all ta teenis, suri ära ja noormees jäi nõnda vabaks. Keegi jõukas inimene usaldas teda, laenas talle taha ja ta võttis oma käe peal ehituse ette.

See läks väga hästi korda, tõi talle kiitust ja kasu tublisti. Seega oli siis nüüd tee lahti.

Sel ajal läksin ma tema juurde teenistusse.

Ta oli hea südamega inimene ja kui sa töö juures juhtusid kas sitika katki astuma, siis pidas ta sulle selle üle pika manitsusekõne. Kui jutt ühest või teisest pahast asjast tuli, siis avaldas ta selle kohta oma põlgust.

Sellel aastal, kui ma tema juurde teenistusse astusin, ehitas ta Vahuvere veskit. See veski oli kevade varakult ära põlenud ja nüüd tehti uus hästi suurem ja toredam kui vana.

Kui veski juba valmis oli, sõnas ta ühel päeval minule: “Oleks niisuguseid ehitusi enam, siis ikka võiks juba midagi ära teenida.”

Sellelsamal sügisel olid meie pool mitmed tulekahjud. Kaks talu põlesid maha, peale selle veel pood. Inimesed olid päriselt hirmu sees, sest jutt käis tõenäol ringi, et need tulekahjud olla kõik kurja käe töö. Poes hakanud tuli poe tagant kuurist, tuule pealt, ja teatavasti ei olla seal millalgi tulega sees käidud. Teisel talul olnud rehed ammugi pekstud, tuli pääsenud reialtse otsast, ikkagi tuule pealt, lahti ja terve varandus ühes loomadega sai tuleroaks. Teine talu läks toa tagant põlema, ja leek võttis nii suure hooga võimust, et inimesed särgal välja said. Kuid vana ema ja peremehe kõige noorem poeg, kes toa taga kambris magasid, ei pääsenud mitte välja ja nad põlesid ära. Kõik need põlemised olid kesköö ümber.

Inimestel ei olnud esiotsa muud juttu, kui kõneldi aina põlemistest. Arvati siia-sinna, uuriti, kahtlustati, aga kedagi ei võidud süüdlaseks tunnistada.

Järgmisel suvel oli meil palju tööd, sest minu peremees kauples kõikide nende majade ehitused, mis olid maha põlenud, enda kätte. Ta ostis kroonu metsast platsikaupa puid, mis sellel ajal kaunisti odavad olid, ja pea olid uued ehitused, palju paremad kui endised, vanade kohtade peal.

Aja jooksul olid põletamised ära ununenud, aga kui sügise poole, vist septembrikuu algul, ühel kesköösel hele leek valla serval inimesed kokku kutsus, siis oli ehmatus suur küll. Valla kooli- ja kohtumaja, mis ühes oli, põles maha ja kooliõpetaja kaotas oma terve varanduse. Siin võis selgesti aru saada, et see põlema oli pandud, sest üle pehme künni läksid pastlajäljed aida taha ja sealt jälle tagasi. Uuriti neid jälgesid, aga et kõik pastlajäljed ühetaolised on, siis ei saadud sellest ka miski otsa peale.

Vaevalt oli nädal mööda läinud ja rahva ärevus veidi soikunud, kui ühel öösel mõisa poolt tuli paistis. Päratu suur viljaküün oli leekides. Muidugi oli see ka põlema pandud, sest üksik küün eemal välja peal ei võtnud ju mitte iseenesest tuld.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Alatu inimene"

Книги похожие на "Alatu inimene" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Jakob Mändmets

Jakob Mändmets - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Jakob Mändmets - Alatu inimene"

Отзывы читателей о книге "Alatu inimene", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.