Eduard Vilde - Lunastus: ühe töölise noorpõlw

• Название: Lunastus: ühe töölise noorpõlw
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Литература 19 века

---

Kuid ta kuulis ainult, et see rumal ja ropp olewat, mida ta ära pidawat unustama. Sõna tähendusest läks ema mööda, sest ta oli wihaseks saanud ja ei pannud Jensi enam tähelegi. Ta sammus ühest kambrist teise, lõi rusikaid kokku, kiristas hambaid ja puistas wahusest suust kurje sõnu wälja. Nii wihasena polnud wäikeue Jens oma head, tasast ema weel kunagi enne näinud. Tema sõnadest jäiwad Jensile ainult mõningased meelde, nagu: „Lapsele! Pisikesele lapsele! Tõprad! Kuradid! Ilmsüüta lapsele!” Ja siis tõi ta krokodilli ülewalt alla ja jutustas sellele poolsosinal oma suurt pahandust. Ja ka Ellen Knudsen, see lahke sõnaga rahulik tüdruk, aitas „tõprad” ja „kuradid” hüüda, kusjuures ta rööwkala-hambad wäga ähwardawalt nähtawale tuliwad.

Lugu lõppes seega, et Jensi ema järgmisel esimesel korteri üles ütles ja nelja nädala pärast Jörgenseni majast wälja kolis. See oli Jensi sündmusest saadik esimene korter, millest Jensine Nielsen oma tahtmisel lahkus, ja ta oli selle peale üsna uhke. Kolimisel kuulis Jens teda lõbusat laulukest ümisewat, ja Peterseni wanaema wastu, kes teda sõbraliselt aitas, ütles ta enam kui üks kord: „Noh, eks saame näha, missugune aus neile siia lutikapesasse sõimata tuleb!” Ja ise naeris lõikawalt.

Nielsenite uus korter oli Danebrogi Gades, Vesterbo linnajaos, gaasiwabriku ümbruses. Sadama suits, wabrikute tahm ja igawene märg mereõhk oliwad selle wana linnajao weel tõmmumaks waadanud, kui Nörebro oli, kust nad tuliwad. Näis, nagu oleksiwad siin kõik hooned ja tänawad tõrwariide-kaltsudega üle tõmmatud. Igasugu haisud lehkasiwad halli udu sees segi, ja kes kaua wäljas wiibis, tuli poolnõgise näoga koju. Nagu Prins Jürgens Gades, nii oli Jensini kahe tillukese toaga korter ka uues kohas hoowipealse maja alumisel korral – kõrgemal ei wõinud ta oma öösese äri pärast elada – , kuid mitte nii madalal kui endine, sest all oli poolest saadik maa sisse ulataw pesuköök. Hoowiga, mille kahte otsa jällegi tünnidega peldikud palistasiwad, wõis awaruse poolest rahul olla: küll ei paistnud Nielsenite korterisse ka siin taewast ja päikest, aga wastas ja kõrwal seiswate majade tagumised tolmutamise-aknad oliwad natuke kaugemal ja hoowi peases heledam walgusekuma, iseäranis lõunaajal. Halwaks küljeks oli uuel korteril aga see, et Jensine töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui wähegi juhtus wiibima, hoburaudteed pidi tarwitama, mis talle soowimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad oliwad nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud wõi poest walmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod warsti weel kollakamaks ja kõhnemaks muutusiwad. Pealegi pidi Jens nüüd terwe päewa emast ilma olema. Aga wõi siis naisterahwal, kellel öösel külalisi käis, korterisi palju walida oli; õnn, kui wähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arwas neiu Nielsen uue korteri waba olewat, nagu majaperemees Ballerup seda kaubategemisel ka kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtawale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguwõsake priskeid prussakaid peale kauba.

Wäikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise wahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel enesel ka wäike poeg oli. Wiimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni emanda poega, sest see oli näost isewärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad walged wälkusiwad mustade ripsmete alt nii wõeralt, peaaegu kohutawalt wälja. See tuli sellest, et wäike Holger mustlane oli, ehk küll juba neljandast põlwest; oma wanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe Daani neiuga abielusse heitnud, oli ta oma tubakakarwalise naha, oma willata käherpea ja need wälkulööwad tulesilmad pärinud. Aga aegamööda harjus ja sõbrunes Jens tema wälimusega ning endise kartuse asemel asus wiimaks elaw imestus Holgeri wastu tema tundewalda. Ta imestas selle tõmmu poisi elawust, wäledust ja osawust. Holger oli alati liikwel, ja tema liikumine tuletas osalt lindu, osalt kassi meelde. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmetes. Ükski katus polnud temale liig kõrge, ükski müür liig järsk, ja kõndides wõi jookstes oli tal peaaegu kuulmata samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei wõinud Jens selle peale mõteldagi, Holgerile midagi järele teha, mis suuremat kehalist tulisust ja painduwust ning ühtlasi kärmet julgust nõudis. Ammuli suuga jäi ta temale järele wahtima, kui teine midagi kaelamurdwat korda saatis, ja ainult Holgeri abil sai ta temaga mõne wähem raske poisikesetembu kaasa teha. Ka waimlise kärmuse, mõttelise algatuse- ja leidusewõimu poolest jäi ta temast maha. Kuna wäikese mulati pea alati nagu sädemeid wälja pildus ja ta suukese wärwikirjust jutumulinast üle woolama pani, oli Jensil waewa tema mõtetest sedawõrt aru saada, et nende kohta mingile arwamisele jõuda. Mis nad, kahekesi mängides, iganes uut ette wõtsiwad, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatusi tuli temalt nii ohtraste, et neil wahelduest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile Jensi sõnakuulelik nõusolemine meeldis. Ja nõnda saiwad sigarikarwaline mulatike ja wäike walge täisdaanlane lahutamata sõpradeks.

See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlist” pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osakssaanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununeb, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle seletama jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:

„Ema, ma tean nüüd, mis lits on!”

„Aga Jens – !”

„Litsi juures käiwad mehed magamas – ta on ropp naisterahwas.”

„Issand Jumal, kes sulle – ”

„Ema, sa oled lits!”

Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja wahtis oma selgete, terawate linnusilmadega, millede läige widewiku ära wõitis, ema poole üles.

Wiimane ei lausunud tükil ajal musta ega walget. Ta nägu jäi nii kinniseks, ta waade nii warjatuks, et Jens tema mõtteid mujal arwas wiibiwat, mispärast ta oma wiimast lauset iseäralise trotsiwa wõidurõemuga kinnitas:

„Oled jah! Oled jah!”

Jensine Nielsen wõttis poisikese tõrkuwa käe pihku, wiis ta lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske enda põse wastu wajutades küsis Jensine hellalt, meelitawalt, peaaegu paluwalt:

„Kes sulle nõnda ütles?”

„Ma ei tea.”

„Kudas, Jens – sa ei tea!”

„Ma ei mäleta.”

„Tuleta meelde, Jens!”

„Ma ei ütle!”

„Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?”

„Ei ütle!”

Ema waikis. Tema wõerastus ei olnud mitte wäga suur, sest wahetewahel ilmsikstulew trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttaw.

„Aga kui ma sulle witsu annan?”

„Ei ütle siiski.”

Jensine laskis ta põlwe pealt maha. Kauemine ei püüdnud ta tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõudwat. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, wõttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tahatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta wagusi istuma. Pikk waikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja köhatamist paar korda.

Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustust näpuotsaga järele, kimbutas ühte prussakat seina peal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tahatuppa. Käsa kergeste ema põlwede peale pannes küsis ta:

„Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?”

Kes see ometi peaks oleks, et ta tema eest nii wäga kardab?” mõtles Nielseni neid, ja wastas wähese arupidamise järele:

„Ei ma teeks talle midagi.”

„Kas sa teda ei lööks?”

„Lööks? – Ei.”

„Ega karwustaks?”

„Ei.”

„Aga sa kaebad ehk tema mammale?”

Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.”

„Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.”

„Pisike Holger? Kudas tema seda teadis?”

„Ta – ta teab kõik!.. Ei,” parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest… Galliseni Julie ütles talle.”

Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimiselooke wälja tuli: Jensike küsib oma wäikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendada. Holger ei tea. See pahandab wiimast nähtawaste, haawab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast” öelda – „kõige hiljem õhtuks.” Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitawat. Aga teda naerdakse wälja. Küsitawad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslist tuuma, wõi ei pea nad pisikest põnni seletuse wääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatlane lihunik Galliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbraliselt külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugu ilmaasjadest, sest wana Julie, arukese poolest pisut napikas, kõneleb lastega nagu wanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera wõi puuhalugagi. Kudas nüüd wäike keeleuurija uuritawa sõna muu seas kõnesse wõtab, jääb teadmataks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kudas Julie suuke kõlblise pahandusega hüüab: „Kuule aga, kuule jõmsikal suud! Lits on ropp naisterahwas, kelle juures mehed magamas käiwad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu wõta!”

Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku, ja wõidurõemul teatab talle, mis teine isegi juba kuulis. —

Ema pidas Jensi wastu sõna: ei ta wõtnud Holgerit ise wastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke aga mõjus tema kohta nõnda, et ta paaril esimesel kuul ühtegi öösest külalist uude korterisse ei toonud, jah, õhtutel üleüldse wäljagi ei läinud. Kuid kolimine oli kulu nõudnud, Jensi uued saapad ja ülikond maksiwad mitu krooni, laenukassas ootasiwad mõned pandid intresside äramaksmist ja wabrikus muutus ajutine tükitöö jälle halwaste tasutawaks päewatööks. Ei olnud midagi parata – Jensine Nielsen puges, kui pojuke magama pandud, jälle uulitsale. Mitu ööd tuli ta tühjalt tagasi; siis, ühel laupäewaõhtul, ehtis ta ennast riiete poolest paremine, ülendas oma näojume punase pulbriga, ja nüüd oli tal õnne. Ta tõi wanadlase, wagusa ja üsna kaine isanda kaasa, kes aga naeratades suure pudeli kollast wiina taskust tõmbas, kui neiu Nielsen lambi põlema oli süüdanud.

„Tahaksin teiega laupäewaõhtut pühitseda, preili,” tähendas ta oma põrisewa bassihealega wiisakalt, „mu eit pahandas mind kodus.”

Waewalt oli wäikene Jens, keda mõlemate tulek unest äratanud, wõera healt kuulnud, kui ta, nagu ettekawatsetud nõu järele, wihast meeleawaldust algas.

„Mees, mine ära!” hakkas ta woodist karjuma, „mees, mine kohe ära!”

Jensine külaline sai üsna kohmetuks. „Ma ei teadnud preili, wõi proua, et teil – ”

„Ärge pange teda tähele,” kuulis Jens ema ütlewat, – „unise lapse jonnakas tuju! Küll ma ta warsti waikseks saan.”

Kuid sellega walas ta ainult õli Jensi tulde. Poiss pistis huluma, jalgadega trampima, sõimama, ja kui ema talle meelitades ja musutades karbikese kompwekkisid pihku surus, wiskas ta selle patsti põrandale. Tema üleannetus ulatas lõpuks nii kaugele, et ta woodist wälja ronis, waheukse läwele ilmus ja nüüd sealt wõerast meest kõige waljusega ära hakkas ajama. Särgiwäel, põsed woolawatel pisaratel, parem käsi ähwardawalt ülewal, nõnda seisis ta kohkunud külalise ees, kes ei teadnud, kas kübara järele kahmata wõi paigale jääda. Wõeras tegi siis sõbrustamisega katset ja pakkus talle raha. Jens lükkas raha põlastawa käewiskamisega tagasi. Kui waenlane teda sülle tahtis tõsta, põgenes ta pimedasse tuppa ja sängi tagasi, kus ta kauakestwasse nutuhoosse sattus. Wiimaks küsis ta emalt juua. Ema pilgutas külalisele silma, walas wiinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa liköriga.

Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.

Kui ema wõeraga woodisse heitis, riiwas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahwatanud põskedel siretasiwad weel mõned hõbedased mässuwiha piisad.

Neljas peatükk. Wäikene Jens Nielsen käib koolis

Muidugi ei näinud pisikene kiusupunn asjale põhja – seks oli ta liig noor. Teda haawas ainult, et tema ema wastu lugupidamatust üles oli näidatud. Ja et need wõerad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsiwad, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarwis oli, seda ta mõistis, ja et wõerad mehed emale raha kinkisiwad, sellega oli ta nõus. Aga et und ema juures magamas käisiwad, mis emale sõimunime tõi – nime, mis teistel emadel mitte ei olnud – selle nähtuse wajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei wõinud nad emale raha anda, ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?

Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päewal kuuldawale, kui ema talle öösese üleannetuse eest manitsewaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terwe hommiku walutas, algas sellest hoolimata emaga kräbedat waidlust.

„Aga Holgeri isa on ka surnud ja tema emal ei käi mitte külalisi – ”

„Kust sa seda tead?”

„Ma küsisin Holgeri käest.”

Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,” ütles ta siis.

„Kas ta rohkem teenib kui sina?”

„Ei, aga ta saab kuninga käest ka raha.”

„Kuninga käest? Kas siis kuningas tema juures magamas käib?”

„Ei, Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.”

„Kas minu isa ei teeninnd kuningat?”

„Teenis küll, aga wäga wähe aega – ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.”

„Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab ja tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?”

„Ma ei tea, Jens” – ema õerus kihelewat otsaesisest – „nad ei anna – ”

„Kas sa oled nende käest küsinud?

„Ja – ei – ”

„Siis küsi ometi! Aga ära neid siia too! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen – ” Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede wahelt kuuldus siiski weel: – „sind ja mind litsiks – ” mispeale ema ta nilbe suu oma pakitsewa rinna wastu tummaks muljus.

„Ma tean, Jens, et nad ei anna – ma tean seda kindlaste… Sina aga – sa peaksid rahul olema ja wait… Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt…”

Jensine heales oli midagi, mis poisikese kuulatama pani. Oma pead tema käte wahelt wabastades waatas Jens emale uuriwalt silma ja küsis tooniga, millest iga wõitlusehimu kadunud:

„Kudas pean ma siis olema?”

Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.

Nende wahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas ööseseid rahatoojaid kui paratamatu halbtust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri, wastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema sellewastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel wõi teisel kombel wäljakannatamataks wõiksiwad saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.