Erik Tohvri - Ühe katuse all

• Название: Ühe katuse all
• Автор: Erik Tohvri
• Жанр: Драматургия

Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid naiste ülalpeetavana linnas elanud, raamatukogus töötanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.

---

Naine tänas ja sulges ukse. Keeras harjumuslikult võtit ja tardus hoolega kuulatama – mees läks ilmselt oma, otse vastas asuvasse korterisse, kas sealt hakkab mingit juttu kostma? On seal veel kedagi? Ei, midagi polnud kuulda, küllap ei võtnudki naist kaasa. Võibolla tuli vaid luurele., eks hiljem selgub, kes ja kuidas…

Karin ei jõudnud veel uksest eemalduda, kui kõlas kiire koputus ja suruti linki, muidugi tulutult, sest ta oli ukse instinktiivselt lukku keeranud, võõras inimene majas. Ning kui ta koputuse peale võtit pööras, vupsas sedamaid sisse Valda, erutatud ja elevil.

„Nägid? Meil on nüüd mees majas nagu siuhti! Ja tead – ta vist tuleb siia ilma naiseta! Ükski naine ei jätaks oma uut korterit üle vaatamata, aga tema tuli üksinda. Ja veel kirjanik teine, paistab igat kanti kultuuriinimene,“ seletas tulija ühe hingetõmbega. „Ega sa teda ennast veel ei näinud, aga eks autot nägid.“

„Nägin teda ka, tegime tuttavaks ja rääkisime tükk aega. Aitas mul pakidki tuppa tuua.“

„Aa…“ Valda oli ilmselt pettunud, aga kogus end kiiresti. „Meie rääkisime eile päris pikalt, kui ta tuli! Paistab, et ta on vist oma naisega riidu läinud, ei tahtnud naisest juttu teha. Võib-olla ongi ammu vaba mees, aga mis mina, vanaeit enam sellest… Mind ta nagunii ei vahi ja ega mina enam meestest hooli ka, mul sai juba Peetri eluajal tema tembutamisest kõrini! Näe, sa oled linnast suured karbid ostnud, mis need on?“

„Ah, niisama…“ tõrjus Karin. Hakka nüüd temale aru andma!

„Räägi-räägi, mille peale sa raha raiskasid!“ nõudis Valda omainimeselikult. Kui elatakse ühes majas ja ainult kolmekesi, tekib paratamatult omamoodi perekonnatunne ja teiste eest püütakse ainult kõige intiimsemaid saladusi varjata.

„Eks ma tahtsin seda juba ammu saada… Arvuti ostsin!“

„Aa, selle nuppudega, mille pealt mul koolimajas ei lubatud tolmu pühkida! Nagu televiisor, kus lapsed õhtuti neid värvilisi pilte vaatasid! See ongi see interneti-masin, eks?“

„Nojah… Kuule, Valda – ma pean nüüd tule ahju panema, täna on kuidagi eriti rõske, eks tulles hakkas jahe.“

„On sul kuurist puud toodud? Ma toon!“

„Ei ole vaja, puud on toas! Aitäh, küll ma saan hakkama.“

Valda oli tõesti kullatükk – alati abivalmis ja temaga lihtsalt ei saanud pahandada. Ning tema uudishimu ja kohatise lihtsameelsuse pidi talle andeks andma, muud head omadused kaalusid need kuhjaga üles.

Tuli ahju pandud, ei andnud linnast toodud korrektsed, värviliste kirjadega pappkastid Karinile rahu, vaid lausa nõudsid avamist. Veel koolitöö ajast seisis tal elutoa akna all väheldane kirjutuslaud; nüüd tegi ta sellel ruumi, ladus sinna jäänud raamatud jälle riiulisse ning asus kaste avama, sättides nendest võetud arvuti osad lauale ritta. Kastidest tuli välja ka mitmesuguseid juhtmeid, ilmselt selleks, et need osad kõik omavahel kokku ühendada, aga kuidas…? Karin muutus nõutuks – nende juppide liitmine üheks, pealegi veel töötavaks tervikuks ähvardas talle üle jõu käia, kui mõistuse rakendamise kohta üldse niimoodi öelda võibki.

„Kõik peaks ju seal brošüüris kirjas olema, mida ja kuhu ühendada,“ julgustas naine ennast, aga arvutiga kaasas olnud raamatukesest leidis ta omaarust liigagi palju üksteisele äärmiselt sarnaseid pilte ja skeeme. Teksti oli nende juures aga napilt, see ei seletanud talle midagi. Ilmselt oli see brüšüürike ikkagi spetsialistile mõeldud.

„Pole midagi teha, jääb homseks. Ega asjata öelda, et hommik on õhtust targem,“ otsustas Karin, tegi endale paar võileiba, keetis õhtuse tee ja köögilaua äärde istudes tundis korraga suurt tüdimust. Päev oli pikk ja väsitav olnud, ja teadmine, et nüüd on ta oma unistuse, nimelt arvuti kätte saanud, tekitas ühtaegu nii rahuldust kui tõi kummalise pettumuse, et see töö just enne valmissaamist pooleli jäi. Omal ajal oli ta jalgratta ostnud ja sellega polnud muud, kui kummid täis pumbata, sadu parajaks sättida ja sõida! Aga arvuti, see on midagi muud, sellega näeb vist veel välku, enne kui see kuigivõrd selgeks saab.

„Aga see… Varimets rääkis, et oskab, lubas ju aidata! Ja tuli siia Poolkoerale just õigel päeval, nagu oleks saatus ta just selleks siia saatnud,“ ütles Karin fatalistlikult ja puges voodisse teki alla. Arvutiga kaasas olnud brošüüri võttis kaasa, tahtis seda veel enne magamajäämist uurida, aga silmad hakkasid vägisi kinni vajuma. Karin pani raamatukese käest, ohkas ja kustutas tule.

6

Elsa Kitsnerit oli uue kaasomaniku ilmumine Poolkoerale ebameeldivalt puudutanud. Seni olid nad kolmekesi seda maja ühisomandiks, nagu päris omaks majaks pidanud – Bogomolovid ei tulnud arvesse, nemad tekkisid siia ainult paariks kuuks aastas. Nüüd aga oli selle korteri ostnud keegi meesterahvas, kes kõikide märkide järgi otsustades jääbki majja elama ja pole teada, kas ta ka oma naise või muud peret kaasa toob, kui tal neid üldse on… Elsale tundus lausa lubamatu, et nii Valda kui isegi Karin suhtusid tulnukasse varjamatu huvi ja poolehoiuga. Neist kolmest vanim, Valda, püüdis selle mehe heaks lausa pugejalikult palju ära teha, oli tema pärast oma logiseval jalgrattal poriselt pehmest teest hoolimata mitu korda külasse ja isegi Kiviallikale vändanud – esiteks, et pottseppa leida, kes Varimetsa lagunenud ahju ära parandaks, ja siis käinud talle veel metskonnas küttepuid kauplemas, mis üsna varsti toodigi traktorihaagisega kohale.

„Siinkandis võõras inimene, ega tema tea ega tunne kedagi! Küll ta pikkamisi harjub, siis saab ise hakkama,“ oli Valda vabandavalt seletanud, eks sai ise ka aru, et oli ülearu pingutanud.

Karin aga oli just sellesama Helmari abiga… huvitav, miks sellele mehele niisugune poolkirjaoskamatu nimi pandi, mitte Elmar nagu klassikaliselt olema peaks? – nojah, seesama Helmar oli Karini ostetud arvuti kokku monteerinud ja korda sättinud. Temal endal pidavat ka samasugune olema, eks nüüd need mõlemad seal allkorrusel muudkui arvutavad, pole neil aega teisi tähelegi panna… Eks nad tõenäoliselt omavahel ikka suhtlevad! Igatahes senine meeldivalt feminiinne õhkkond Poolkoeral on selle mehe tulekuga ära lõppenud ja tema, Elsa Kitsner, justkui senisest seltskonnast välja tõugatud, peaaegu et omaette jäetud. Kõik selle tont teab kust tulnud mehe, Helmar Varimetsa pärast!

Midagi vaenulikku oli ta majja tekkinud mehe kohta ka Valdale vihjanud. Et näe, nüüd tuli mees majja ja ajas nende ilusa ja rahuliku elu segi. Ja et nemad Valdaga, ülakorruse elanikud, on nüüd nagu kõrvale jäetud. Varem oli Karin alati nendega pundis, nüüd aga istub oma arvuti taga – ikka tolle Helmari pärast!

„Arvad, et tema süü või? Eks Karin oleks siis mujalt mõne teadja kutsunud, kes oleks selle riistapuu tööle pannud… Oota. Elsa – tule õige minu poole, teeme kohvi ja räägime juttu! Mul on pirukat ka, eile küpsetasin!“ oli Valda nagu alati varmas kutsuma ja kostitama. Selle, et ta allkorrusele oli kummalegi tüki pirukat viinud, jättis naine targu ütlemata, lihtsalt tunnetas, et Elsale ei oleks see vist meeldinud.

Nad olid juhuslikult trepikojas kokku saanud, Elsa tuli kuurist puusületäiega ja Valda tahtis just minna õue uksematti kloppima.

„Minul pole sulle pirukat pakkuda…“ venitas Elsa. Nagunii teadis, et kui oleks, ei saaks see Valda pirukale näolegi – see vanamutt oskas peale muu ka hästi küpsetada ja oli alati valmis midagi pakkuma.

„Tule-tule, ma panen kohe kohvi üles!“ Valda lükkas ukse lahti ja osutas Elsale koha elutoas diivanil, mille kulunud välimust kattis osavalt kokkuõmmeldud lapitekk. Tavaliselt oli niisuguseid istumisi kolmekesi peetud – kui kaks kokku said, kutsuti kindlasti kohe ka kolmas kohale. Seekord aga mitte, Valda pani lauale ainult kaks kohvitassi ja taldrikut, valas kohvi ja lõikas pirukast kummalegi paraja viilu. Seegi tõestas, et majas on midagi muutunud.

Hetke näksisid mõlemad vaikides, enne kui Valda jutu üles võttis.

„Tead, Elsa… Ma olen mitu korda tahtnud sinu käest küsida – kuidas sa oled saanud oma elu ilma meesteta ära elada? Justkui oleksid nende eest ära põgenenud või… Ise päris sileda välimusega inimene! Nüüd, näe, on meil mees majja tulnud ja sina kohe närvis!“

„Pole ma tema tühja pärast närvis midagi, eks mul tuleb harjuda, et nüüd on teistmoodi. Mina lihtsalt arvan, et enne oli meil kolmekesi parem, eks sa saad vist ise ka aru.“

„Ega maailmas ilma meesteta ikka läbi ei saa,“ arvas Valda leplikult ja lisas siis unistavalt: „Häid mehi on küll vähe loodud, aga kui naisterahvas mõne niisuguse kätte saab, on elu ilus küll!“

„Taevas hoidku, kas sina ikka veel meestest mõtled?“

Valda mugistas selle peale naerda, aga see kõlas kuidagi tehtult.

„Ega mõtlemine raha maksa. Ilma meesteta lihtsalt ei saa läbi, kui päriselt kedagi ei ole, siis tuleb lihtsalt mõelda mõni välja.“

„Peab unistama või? Rumal jutt, saab küll! Näe, mina olen saanud, pole mul häda midagi.“

Valda vaatas rääkijat uurivalt, pea pisut viltu.

„Ütle ausalt, kas sina tõesti ei ole kunagi ühegi mehega kõhud vastamisi olnud? Ega ma kellelegi ei räägi, võid öelda küll.“

Elsa luksatas. Niisugust otsest küsimust poleks ta Valdalt hoopiski oodanud. Lõpuks oli nende vahel ikkagi mingi seisuslik distants, mis pidanuks vähemalt sellised teemad välistama.

„Mis lollusi sa ajad?“ küsis ta solvunult.

„Mina seda lolluseks ei pea, nüüd ju räägitakse kõigest avalikult! Ja ma ei salgagi, et oli see minu Peeter mis oli, aga voodirõõmu ta oskas pakkuda. Eks me sellepärast nii kaua koos elasimegi, aga näe, vähk viis ta ära.“

„Miks sa siis uut meest ei otsinud, kui… kui nii väga sügeleb?“ ütles Elsa tigedalt, lükkas kohvitassi eemale ja tegi põlastava näo. Oli valmis püsti tõusma ja ära minema.

„Mis ma enam otsisin, kuuekümne sees inimene… Ja keda siin külakohas oleks võtta olnudki? Niisuguseid mehi nagu nüüd see Helmar, pole siin varem liikunud,“ arvas Valda rahulikult. „Kui ta oma naist siia ei too, eks siis Karin rabab ta endale, küll sa näed.“

„Rabagu, mis minul sellest…“ torises Elsa Kitsner, aga tundis jälle, et kogu senine elu Poolkoeral on tõesti segamini löödud. Praegu Valdaga riidu minna tähendaks veelgi suuremat kaost ja päriselt üksi jäämist. Vähemalt nemad peavad kokku hoidma, kui Karin tõesti sellest Helmarist huvitub ja hakkab… Siit edasi mõeldes tundis Elsa üpris ebameeldivat iiveldust, midagi hakkas talle väga vastu.

„Olgu, ma lähen koju! Aitäh piruka ja kohvi eest!“

Elsa Kitsner tõusis kiirustades lauast nagu oleks tal tõesti paha hakanud, läks oma korterisse ja vajus pehmesse tugitooli. Selle oli ta pärast pensionile jäämist ostnud, väites, et inimene peab ka mugavuste peale mõtlema. See oli tõesti mugav tool, selles istumine sisendas talle alati kummaliselt õdusa turvatunde, ja nüüd oleks ta sinna vajudes tahtnud tõesti kaugele põgeneda kõige selle eest, mis Valda jutt oli temas äratanud.

Mõelda vaid, kuidas küsis – kas ma olen olnud mehega kõhud vastamisi… Mitte keegi pole minult niiviisi küsinud!

Midagi hakkas Elsa sügavas sisimas kriipima. Ammu maetud mälestused polnud kuskile kadunud, vaid ainult sügavas unes olnud. Ning mis talle hetkel kõige halvem tundus – seni alati kindlat ja vääramatut turvatunnet pakkunud pehme tugitool oleks selle võime nagu kaotanud. Elsa ei saanud teisiti, kui pidi tõusma ja rahunemiseks toas ringi kõndima, jäädes lõpuks akna alla seisma ja välja vaatama. Aga sealgi polnud märgata midagi lohutavat, millele pilku kinnitada – sügis oli lehtpuud halastamatult lahti riietanud, okstel lipendas vaid mõni üksik kollane leheräbal. Ainult üle põllunurga paistev kõrge männimets oli endine – küll samuti sügiseselt sünge, aga tema ei läinud kiirelt vahetuva ilmamoega kaasa, temal oli kindlust iseendaks jääda. Õnneks oli mitu päeva piserdanud vihm lakanud ning Elsal tekkis äkki vastupandamatu vajadus õue minna. Tundus, et väljas, vabas õhus saab ta vabaneda sellest minevikupainest, mis teda pärast Valda juurest tulekut oli saatma jäänud.

Naine riietus kiiresti – jalga valge triibuga dressipüksid, selga soe tumesinine jope, pähe sonimütsi meenutav nokats… Ja jalga muidugi helehallid kummikud, maainimese sügisene jalavari. Kindad torkas ta igaks juhuks jopetaskusse, lukustas ukse ja kõndis trepist alla. Ning välisust avades põrkas ta peaaegu kokku uue majaelanikuga – Helmar Varimets oli just tahtnud majja astuda.

„Oi, vabandust… Tere! Andke andeks, ma ei märganud…“ kohmetus mees ja astus tagasi välistrepile, et Elsa saaks välja astuda.

„Pole viga, ma jäin ellu,“ heitis naine vastu. Tegelikult nad teineteist ei puutunudki, kohkumine oli rohkem visuaalne.

„Kas… teil on kaugele minek?“ küsis mees, ja see pani Elsa tõrjuvalt pead raputama. Ena mul pärimist, mis see tema asi on!

„Ei! Siiasamasse,“ ütles naine mehe poole vaatamata.

„Ma sellepärast, et sõidan varsti Kiviallikale poodi! Kui teil ka sinnapoole asja, võiksin teid auto peale võtta.“

„Ei-ei, pole vaja,“ tõrjus Elsa ja astus trepist alla õuele. Kaugenes tagasi vaatamata, kulm kurjalt kipras.

Näed, kuidas hakkab kohe külge kleepima! Ega ta ikka üks õige mees ei ole, et võhivõõrale niimoodi ligi tikub, me pole ju rohkem kohtunudki kui siis, kui ta suitsumürgitust tahtis korraldada, mõtles naine tigedalt ja suundus mööda põlluäärset teerada metsatuka poole.

Jah, Poolkoeral peab õppima nüüd teisiti elama. Varem oli kogu maja naiste päralt, suvel sai lausa pesuväel isegi õues käidud, oli ju teada, et siin võõraid ei liigu. Nüüd on see Helmar… taevas küll, missugune nimi! – on nagu politsei majas, et kõik peab kombekas ja korrektne olema…

Elsa kohendas instinktiivselt oma jopet, mis oli keskelt vööga kokku tõmmatud. Lükkas voldid külgedele, seadis mütsi parajasti kergelt viltu, sest peeglisse heidetud pilk oli kinnitanud, et nii on šikim. Aga edasi kõndides ja metsa alla jõudes naine tundis, et täna ta ei tahagi pikalt jalutada. Liiatigi hakkas tagantpoolt tume pilv taevasse tõusma, mis niigi nappi päevavalgust veelgi ähmastas.

Jah, Helmar nimeks küll, aga muidu tundub see mees üsna viisakas inimene olevat. Rääkis kuidagi vabandava tooniga, võib-olla ei tahtnudki ligi tükkida, et sõitma kutsus… arutas Elsa sammu aeglustades. Ega mina maailma muuta saa, et siia on loodud nii mehed kui naised. Eks inimesi on igasuguseid – neid, kes koos elavad, nimetatakse abieluinimesteks, aga pärast abielu on nad kas lahutatud või lesed. Ja on neidki, kes üldse ei tahagi abielluda, vanapoisid ja… ja vanatüdrukud, nagu mina…

Jälle haaras Elsat see ängistus, mis oli ta tugitoolist tõusma sundinud. Pärast Helmar Varimetsaga uksel kohtumist oli see tunne justkui kadunud, aga nüüd tuli jälle, tuli juba mingi tobeda kinnismõttena, mida polnud nii lihtne maha raputada. See mõte kõndis lihtsalt temaga kaasa ja lausa sundis jälle kord analüüsima, miks ja kuidas oli see kõik olnud.

7

Pärast mõne suurema unistuse täitumist valdab inimest tihti pettumus, seda isegi siis, kui see unistuse objekt temale pandud lootusi ja ootusi kõigiti täidab. Suurte unistuste täitumist oodatakse lausa pikisilmi, see ootus saab inimese alateadvuse igapäevaseks oluliseks osaks, ja kui unistus lõpuks täitub, tunnetatakse selle ootuse äralangemist justkui kaotusena. Sellepärast, et alateadvusse tekib tühik, mis ei tee küll otseselt õnnetuks, aga ometi mõjub kummalise puudujäägina.