David Messer - Sigmund

Здесь можно скачать бесплатно "David Messer - Sigmund" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Зарубежное современное, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
David Messer - Sigmund
Рейтинг:

Название:
Sigmund
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Sigmund"

Описание и краткое содержание "Sigmund" читать бесплатно онлайн.



See omapärase ülesehitusega romaan räägib Sigmund Freudist, kes on vana mehena sattunud tänapäeva Londonisse. Tuleb välja, et psühhoanalüüsi teooria rajajana tuntud Freud suri 13 päeva varem, kui saatus talle elupäevi määranud oli, ja nii peab ta nüüd inkarneeruma nüüdisaega, et ettenähtud päevad ikkagi ära elada. Noore Londoni psühhiaatri abiga püüab ta leida vastused küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Koos veedetud päevadel juhtub nii mõndagi ootamatut, mis aitab valgustada seni varjatud tahke Freudi elust, annab aimu tema iseloomust ja tööst ning paljastab isiklikke saladusi. David Messer on psühhiaatriakonsultandi, Tartu ülikooli professori ja Londoni Imperial College’i aulektori Eduard Maroni pseudonüüm. 2015. aastal ilmunud „Sigmund“ pälvis Venemaal positiivset vastukaja. Briti kirjaniku Helen Zahavi meelest on tegu ootamatu sisuga võluva ja originaalse romaaniga.





David Messer

Sigmund

Pühendatud Sigmund Freudi mälestusele

väike ülepingutus

Seda lugu poleks olemas, kui kirjastuse ACT „Vremena” väljaannete peatoimetaja Jevgenia Larina poleks mulle ükskord helistanud ja soovitanud mul kirjutada raamat.

„Kirjutage Freudist!” andis ta mulle idee, olles teadlik minu ametist.

„Freudist?!” Mõte tundus mulle hiilgav. „See on mu lemmikteema!” kinnitasin toimetajale vaimustusega.

Aga pärast vestluse lõppu jõudis mulle kohale: „Mu lemmikteema?! Kui silmas pidada Freudi, siis minu puhul on see küll väike ülepingutus!”

Võib tunduda kummaline, kuid sel hetkel ei teadnud ma Freudist peaaegu mitte midagi. Kliinilise psühholoogia kursust läbi võttes olime üsna põgusalt kuulnud tema õpetuse põhiseisukohtadest. Kogu mu ettekujutus Freudist piirdus tema kohta kuuldud banaalsete naljadega ja selle ainsa faktiga, et ta oli psühhoanalüüsi teooria ja meetodi looja. Mulle aga piisas sellestki, et igal sobival hetkel viidata „vanaisa Freudile”, lisades tavaliselt veel kaks sõna: „mu armsale vanaisale Freudile”. Selles võis peituda kübeke ambitsioonikust, kuid peamine oli siiski mu enese seletamatu sümpaatia Freudi vastu. Seda lihtsalt nii tema välimuse, silmapaistva mõistuse kui ka liigutava sentimentaalsuse tõttu. Ja nii oligi, et isegi Freudi kohta suurt midagi teadmata ütles miski mu sisimas, et just temast ma tahaksingi raamatu kirjutada.

Juba samal päeval sündis peamine süžeeliin ja ka esimene peatükk „Kummaline patsient”. Minu idee kohaselt lahkus Freud maisest elust enne talle ette nähtud aega ja seetõttu naasis ta meie päevil Londonisse, et saada vastuseid teda piinavatele küsimustele. Alles peale selle peatüki kirjutamist hakkasin Freudi eluloolisi andmeid koguma. Milline oli mu vapustus, kui selgus, et minu väljamõeldud sündmused, kohad ja nimed haakuvad Freudi tegeliku eluga! Ta suri mõnes mõttes tõepoolest enne ettenähtud aega ja ka London ei osutunud juhuslikuks valikuks. Jah, ma ise elan seal, aga see oli ka Freudi viimane elupaik. Isegi mõnedel väljamõeldud nimedel, mis ma oma tegelaskujudele andsin, olid, nagu hiljem selgus, oma prototüübid ka Freudi tegelikus elus. Tema kolleeg oli dr Joseph Pollack, Bertha oli Freudi kuulsa patsiendi Anna O. tegelik eesnimi, Sally oli Freudi isa esimene naine, nimi Lora aga kõlab väga sarnaselt Freudi teise tuntud patsiendi Dora nimega. Oma sissejuhatavas pihtimuses kurdab minu tegelane dr David Pollack, et ta on „juba 44-aastane ja tal on kõik olemas”, paar päeva hiljem lugesin esmakordselt Freudi ütlust, et ta on „juba 44-aastane, kuid vaene nagu kerjus”. Muidugi oleksin võinud püüda leida alateadvuslikke selgitusi nendele müstilistele kokkulangevustele, millest ma raamatu kirjutamise ajal midagi ei teadnud. Kuid see, et ma olen nende justkui juhuslike kokkusattumuste puhul aus nii enda kui ka lugejate vastu, annab mulle piisavalt alust suhtuda nendesse märkidesse vaikse austusega ja spekuleerimata.

Mis kogu mu loosse puutub, siis see on nagu uni, kus reaalsed kohad ja sündmused põimuvad fantaasia ja väljamõeldistega. Kuid vaevalt oleks see häirinud inimest, kes ei kartnud allutada endale inimteadvuse kõiki tahke, inimest, kes suurema osa oma elust elas võõraste salajaste ihade ja motiivide keerises. Ajuti tundus mulle, et ma ei mõtle seda kõike välja, vaid lihtsalt panen kirja loo, mille on kavandanud ja ette ära otsustanud keegi teine.

Võib-olla seepärast sündiski see raamat ühe hooga, minu võimeid arvestades ikka väga kiiresti. Ja kui mind esialgu vaevasid kahtlused valitud žanri ja süžeede osas, siis pärast raamatu valmimist valdas mind tunne, et just selline see pidigi saama. Ma olen lõputult tänulik saatusele, mis lasi mul Freudi lähemalt tundma õppida. Olen väga rõõmus, et ta ei valmistanud mulle pettumust. Vastupidi, nagu selle raamatu tegelane dr Pollack, tahaksin ka mina Freudile tunnistada: „Ma oleksin uhke, kui mul oleks selline isa, nagu olete teie, Sigmund.”

David Messer

viimane süst

Ma mäletan selgesti seda 1939. aasta septembriööd. See sööbis teravalt mu mällu ega jäta mind kuni viimse hingetõmbeni. Lõppeva päeva hilisel õhtul sain oma lähedaselt sõbralt Max Schurilt, mu armsaima õpetaja Sigmund Freudi raviarstilt, ootamatu teate, et Freud palub mul võimalikult kiiresti enda juurde tulla. See teade tegi mu väga ärevaks. Kohutavast aimdusest vaevatuna kiirustasin Hampsteadi, Maresfield Gardensi majja 20, kus juba maja trepil oli mul vastas Freudi noorem tütar Anna. Tema sõnatust pilgust aimasin, et tragöödia, mille lähenemist me kartsime ja mida oma lootustes olime eemale tõrjunud, oli nüüd kätte jõudmas. Vaevu märgatav kohmetus Anna näos andis tunnistust, et tema tunded minu vastu polnud veel lõplikult kustunud. Kunagi nooruses oli meil armuromaan. Kuid tookord, et oma õpetajaga mitte tülli minna, olin ma sunnitud eelistama teist naisterahvast. Nüüd aga, andmata märku, et meie tunded olid endiselt vastastikused, säilitasin ma külma vere ja kiirustasin inimese juurde, keda truult armastasin.

„Vabandage mu väljanägemist, kallis sõber Ernest!” tervitas Sigmund mind rõõmsalt, kuid jõuetult, püüdes end tugitoolist üles ajada.

„Palun, Sigmund, ärge vaevake end liigsete liigutustega!”

Kiirustasin tema juurde ja aitasin tal tagasi istuda.

Ta oli äärmiselt vaevatud ja kurnatud väljanägemisega ja häbenes ilmselt oma põsel olevat haava, kuid vaatamata abitusele ja valule, mida pahaloomulise kasvaja retsidiiv talle põhjustas, säilitas ta oma harjumuspärase väärikuse ja viisakuse. Mina aga tundsin suurt kergendust, et mu kartus näha teda juba suremas oli olnud meeleheitest põhjustatud ja ekslik.

Freud pööras armastava pilgu enda kõrval seisva tütre poole: „Anna, kallis laps, ma olen sulle tänulik, et sa olid nõus mu piinad lõpetama.”

Seda kuuldes laskus Anna tema kõrvale põlvili ja suutmata pisaraid tagasi hoida, puudutas huultega isa jõuetult rippuvat kätt. Sigmund silitas kergelt tütre juukseid, pilgus piiritu õrnus. Tütar vaatas teda nukralt, nagu vaadatakse lähedast inimest viimast korda, taipas aga isa lahkest pilgust tema sõnatut soovi, tõusis ja läks toast välja.

„Mis siin toimub?” küsisin ma hädiselt ja ehmunult, vaadates paluvalt Maxi poole, kuid tema vaid langetas pilgu, jättes ilmselt midagi ütlemata.

„Kallis Ernest, ma olen otsustanud,” kuulutas Sigmund nukralt ja pidulikult, ajades lõua jonnakalt ette.

„Otsustanud?” pomisesin ma nõutult.

„Seda haigust ma ei võida. See on võtnud mult kogu jõu ja moonutanud mu ihu…” Ta jäi mõneks hetkeks nukralt vait.

„Te teate ju,” jätkas ta siis nagu endamisi ja mõtlikult, „et ma olen alati olnud realist. Kui ma oleksin usklik nagu mu ametikaaslased, oleks mul ehk seda katsumust lihtsam taluda.”

„Te olete alati olnud mehisuse ja kindlameelsuse eeskuju!”

Ma püüdsin teda ergutada, meenutades, et see suurmees polnud kogu elu jooksul saatuse üle kaevanud. Ta oli viimase kuueteistkümne aasta jooksul teinud läbi kolmkümmend kolm operatsiooni ja oli alati keeldunud valuvaigisteid võtmast, et nende mõju ei ähmastaks tema mõistust, mida ta hindas kõrgemalt kui oma füüsilist tervist.

„Tänan, mu ustav sõber,” sõnas Freud nukralt naeratades ja vajus taas mõtteisse.

„Kui ilmnesid esimesed haiguse tunnused, küsisin ma tohtrilt, milline on tema prognoos kasvaja edasise arengu kohta, ja ta vastas: „Keegi ei saa igavesti elada.” Ta veenis mind, et operatsioon on lihtne. Kui ma oleksin algusest peale teadnud diagnoosi kohta tõtt, kui ma oleksin suutnud ette näha, mis mind järgnevate pikkade aastate jooksul ees ootab, oleksin otsustanud astuda selle sammu juba varem… Et lahkuda väärikalt.”

„Sigmund, ma ei saa teist hästi aru… Millest te räägite?!” Selline jutt oli mind ärevusse ajanud.

„Minu tungival palvel tegi doktor Schur mulle viimase ööpäeva jooksul kaks morfiumisüsti. Mu organism on surmavalt nõrgenenud. Kolmandat süsti see vastu ei pea.”

„Sigmund, ma palun teid…” laususin ma taibates, mida ta mõtleb.

„Mul pole õigust oma armsatele inimestele koormaks olla,” kostis Freud, ajades ennast tugitoolis istukile. Tema piinast vaevatud nägu reetis, kui suurt pingutust nõudis talt iga liigutus.

„Te teate ju, kui valus see mulle on, et mul pole enam võimalik praktiseerida ja oma tööd teha… Kuid veel suuremat valu teevad mulle lähedaste kannatused, mida minu seisund neile põhjustab. Ma näen kallite inimeste piina, seda, kuidas nad armastusest ja austusest minu vastu püüavad seda vapralt varjata. Ja kõik, mida ma palun,” Sigmund vaatas mulle läbitungivalt otsa, „ongi see, et lähedased mind mõistaksid… ja laseksid mul rahulikult minna.”

Ma langetasin pilgu, adudes nukralt, et ei minul ega kellelgi teisel pole moraalset ega eetilist õigust hukka mõista ega ümber veenda seda suurmeest, kelle piinad kaalusid üles meie endi egoistliku soovi temast kinni hoida.

„Mul oleks patt elu üle kaevata,” sõnas Sigmund pisut elavnedes ja lisas vaimustusega: „Ma elasin nii kõrge vanuseni, kogesin oma sõprade ja pere sooja suhtumist ja armastust… Mul oli huvitav ja intrigeeriv töö, mis oli täis seninägemata avastusi… See võib tunduda kummaline, kuid ma ei ole kunagi pidanud ennast ei õpetlaseks, teadlaseks, eksperimentaatoriks ega isegi mõtlejaks. Ma olin temperamentne konkistadoor… seikluste otsija… kogu selle oma uudishimu, julguse ja visadusega, mis iseloomustabki selliseid inimesi. Ma sukeldusin pikaajalistesse otsingutesse, et lahendada inimteadvuse tumedama poole saladusi, ja ootasin kaua, millal mind selles riskantses ettevõtmises edu saadab… Ja ma võib-olla isegi saavutasin selles edu. Kes veel võiks nii paljude saavutustega uhkustada? Samas ei suutnud ma ehk teha oma elus kõike, mida oleksin pidanud tegema, kuid ma kardan, et nüüd pole mul selleks enam aega jäänud.”

Ta naeratas nukralt ja jäi vait. Mina olin ootuses tardunud, sõnagi lausumata vaatasin vaid kurvalt ja lugupidavalt tema poole.

„Doktor Jones!” pöördus ta äkki minu poole ametliku hääletooniga. „Teie teate, kuidas ma alati olen kaitsnud oma isiklikku elu võõraste, liiga uudishimulike silmade ja kõrvade eest. Mind on ärritanud igasuguste ajakirjanike ja niinimetatud minu talendi austajate sobimatud ja alatud katsed tungida minu eraellu ainsa sihiga – sorida seal mustas pesus ja leida sealt midagigi sensatsioonijanuse publiku huvi rahuldamiseks. Ma olen alati olnud ka minu kohta biograafiliste raamatute avaldamise vastu. Kõik, mida minu tulevastel järgijatel ja vastastel on vaja teada, on kirjas minu töödes. Maailmale võivad huvi pakkuda vaid minu ideed, mitte mina ega minu isiklik elu… Võib-olla on minu kinnisus aidanud kellelgi levitada minu kohta valesid ja väljamõeldisi… isegi inetuid oletusi… Selle jätan ma nende südametunnistusele. Kuid teie olete üks minu väheseid õpilasi, kes on jäänud mulle ustavaks meie tutvuse algusest peale, te pole mind reetnud ega minust eemale tõmbunud, nagu on teinud paljud. Teie ustavuse eest minu ja mu töö vastu olen ma teile lõpmata tänulik.”

Freudi palgeile tekkinud pisarad liigutasid mind hinge põhjani, ma suutsin end suuri vaevu tagasi hoida ja püüdsin meeleheitlikult alla neelata kurku tõusnud klompi.

„Ausalt tunnistades, ma nii väga ei taha, et minu isiku kohta kirjutataks mingeid biograafilisi raamatuid,” sõnas ta siis ilma teeskluse ja võltsi tagasihoidlikkuseta. „Kui aga on keegi, kes suudaks kirja panna tõepäraseid mälestusi minu elust, siis just teie.”

Ma pidasin korrektseks vaikida, teades, kui valus see teema minu õpetaja jaoks oli. Aga ma noogutasin tänulikult. Sigmund vastas mulle peanoogutusega, pöördus siis dr Schuri poole ja küsis viisakalt:

„Kas me võime nüüd selle asja lõpule viia?”

„Jah,” vastas doktor pisut erutatult ja tegi oma arstikohvri lahti.

Sigmund pani kuulekalt silmad kinni. Mina pöörasin pilgu kõrvale, suutmata vaadata, kuidas dr Schur rahulikult oma patsiendi soovi täites süstis talle viimase, surmava doosi morfiumi.

„Usukauge inimesena olen ma sageli ette kujutanud, kuidas ma Jumalaga kohtun ja temaga vestlen,” sõnas õpetaja vaikselt, näol kaua oodatud kergenduse tunne. „Põhiliselt on minu pöördumised Kõigekõrgema poole seisnenud minu etteheidetes selle pärast, et ta ei andnud mulle paremat aju.”

„Ma pole kohanud ühtki inimest, kellel oleks teravam ja läbitungivam mõistus kui teil,” kinnitasin mina, astusin tema tugitooli juurde ja võtsin tal käest kinni.

Sigmund surus tänulikult mu kätt.

„Ma ei tea, mida ma võiksin praegu Jumalale ette heita… Kuigi ma ei arva, et mind seal üldse miski ootab… Ehk vaid tühjus ja vaikus…”

Tema nõrgenevas hääles oli kuulda sügavat kahetsust – nagu millegi lõplikult tegemata jäänu pärast.

„Imelik kokkusattumus… just täna on Jom Kippur… juutide suur lepituspäev,” lausus ta, ja ma märkasin, kuidas üksik pisar mööda tema põske alla voolas.

„Me hakkame teist puudust tundma, Sigmund… Kuid ma usun, et teid ootab ees suure rõõmu ja vabanemise tunne,” sosistasin ma talle hüvastijätuks, imestades ise, et need sõnad mulle sel hetkel nii vajalikud ja õiged tundusid, kuigi need ei olnud kooskõlas minu ellusuhtumisega.

Freudi suunurkades väreles naeratus. Ta rind kerkis üles ja langes siis aeglaselt alla. Ta jäi rahulikult magama. Tema kannatused olid lõppenud. Ta lahkus siit ilmast realistina, nagu ta siin ka elanud oli.

kummaline patsient

„Kui väsinud ma kõigest sellest olen! Iga päev üks ja seesama! Ja mille nimel? Mis mõttega? Mul on ju olemas kõik, millest üks mees võib unistada… Ma olen neljakümne nelja aastane… Mul on kaunis naine, kolm last, suur maja… Jumaldatud Bentley… Oleksin juba ammu võinud hakata end võõrastest kapriisidest eemale hoidma … Nende lõpmatutest probleemidest… Muudkui aga jaga neile oodatud vastuseid, nagu kompvekke Halloweeni ajal… Kas sa suudad endale ette kujutada?! Keira Knightley keeldub mängimast koos Jude Lawga! Jude aga väidab vastupidist!.. Ja need öised Robert De Niro helistamised! Sest temal on jälle tusk peal… Pärib aina, millal ma jälle Los Angelesse sõidan.”

David vangutas masendunult pead ja vaatas nukralt oma assistendi Cheryli poole, kes istus häirimatu näoga eesruumi kõrge laua ääres ja kuulas ükskõikselt oma bossi hommikust pihtimust. Neljateistkümne koos töötatud aasta jooksul polnud David ikka veel õppinud assistendi emotsioonideta näo järgi ära aimama, kas too tunneb talle sügavalt kaasa või on mehe hingeliste kaeblemiste suhtes sama sügavalt ükskõikne.

David muidugi poosetas. Olles Harley Streetil üks kõige nõutavamaid ja kallimaid psühhoterapeute, polnud tal kunagi puudust tähtede ja muu kõrgkihi hulka kuuluvatest klientidest. Nii oli tema kaeblemine raskuste ja väsimuse üle teataval määral liialdatud ja viitas kergele eneseimetlusele.

„Selle nädala jooksul kuulen ma seda juttu juba teist korda,” lausus Cheryl pisut etteheitvalt ja irooniliselt.

„Kas tõesti?” oli David siiralt imestunud. „Vaat kus lugu… Äkki ma peaksin puhkama?” Ta vaatas murelikult oma abilise poole.

Naine kehitas ükskõikselt õlgu.

„Läheks paariks nädalaks… Kusagile saarele… India ookeanis. Lastel algabki kohe koolivaheaeg,” arutles David unistades. „Näiteks Seišellidele!” teatas ta oma potentsiaalse valiku ja sai Cherylilt heakskiitva naeratuse. Kohe tegi mees aga tõsise näo ja häälestas ennast tööle.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Sigmund"

Книги похожие на "Sigmund" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора David Messer

David Messer - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "David Messer - Sigmund"

Отзывы читателей о книге "Sigmund", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.