Robert Kirkman - Elavad surnud: Kuberneri tõus

• Название: Elavad surnud: Kuberneri tõus
• Автор: Robert Kirkman
• Жанр: Зарубежная фантастика

“Elavate surnute” maailmas pole vihatumat meest kui Kuberner, despoot, kes juhib müüristatud Woodbury linna, kellel on omaenda haiglane õiglustunnetus, sundides vange linnarahva lõbustamiseks zombidega võitlema. Aga kuidas ta alustas? Kuidas tast sai selline mees? Romaanisarja “Elavate surnute” esimene raamat “Kuberneri tõus” keskendub just sellele. Tuleb välja, et ta alustas vaikse, rahuliku muusikaärimehena, kes armastas väga oma venda ja vennatütart. Ta muutus romaani jooksul on äärmiselt suur, sama võib öelda ka kõigi teiste raamatu tegelaste kohta. Kui palju oli Kuberneri muutumisel süüdi just see, et ta ei suutnud õigesti ümbritsevale vastu astuda, et ta pidi tegema, mis tegi, ellujäämiseks, kuni tast sai see, kes ta oli? Kas peitub Kuberner meis endis? On elavaid surnuid täis maailm ja Brian Blake, ta vend Philip, tolle tütar Penny ja nende sõbrad Bobby ja Nick, kes üritavad keset zombide maailmalõppu ellu jääda, alguses teisi inimesi otsides, siis neid umbusaldades, viimaks – kahjuks küll enamikku neist – vihates. Kui maailm meie ümber drastiliselt muutub, kas jääme iseendiks või muutume? Nietzchet tsiteerides: „Kes võitleb koletisega, peab ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis. Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu.“ Ja sa ei saa sinna midagi parata, et vaatab. Või saad?

---

Philip ohkab. «Enam mitte.»

Brianil õnnestub viimaks ringi vaadata. Siis tõstab ta pilgu venna poole. Ta nägu on pisaratest märg. «Aga nad olid ju nagu… Perekond.»

Philip noogutab sõnagi lausumata. Ja mis siis sellest, tahaks ta õlgu kehitada, aga piirdub lihtsalt noogutamisega. Ta ei mõtle äsja maha löödud zombiperele ega viimase kolme päeva jooksul korda saadetud rabava veretöö tagamaadele, talle ei tule pähe, et ta tapab inimesi, kes olid alles äsja jalkaemad, postiljonid ja bensiinijaama töötajad. Eelmisel päeval oli Brian alustanud mingit debiilset intellektuaalset tiraadi moraali ja eetika erinevustest: moraalses mõttes ei tohiks mitte kunagi kedagi tappa, eetika seisukohast aga, mis on midagi pisut erinevat, võiks elu võtta ainult enesekaitseks. Philip aga ei pea nende tegevust tapmiseks. Pole ju võimalik tappa midagi, mis on juba surnud. Nad tuleb puruks litsuda nagu putukad ja sealjuures ei tohi nii palju mõelda.

Praegu ei mõtle Philip isegi oma väikese kamba järgmisele sammule, mis jääb tõenäoliselt tema otsustada (pole mõtet eitada, et temast on saanud seltskonna de facto juht). Praegu on Philip keskendunud ainult ühele eesmärgile. Sellest ajast peale, kui nende õudusunenägu vähem kui seitsmekümne kahe tunni eest algas – siiani teadmata põhjustel –, pole Philip Blake suutnud mõelda millelegi muule peale Penny kaitsmise. Just seepärast ta kaks päeva tagasi oma kodulinnast Waynesborost lahkuski.

Väike talunike linnake Kesk-Georgia idaosas vajus kiiresti kaosesse, kui inimesed hakkasid surema ja tagasi tulema, aga just Penny turvalisus veenis Philipit lõpuks kodust põgenema. Just Penny pärast kutsus ta appi oma keskkoolisõbrad ja asus teele Atlanta poole, kus pandi uudiste järgi püsti põgenikekeskuseid. Ta tegi seda kõike Penny pärast. Philip Blake’il pole enam kedagi peale Penny. Ainult tütar annab talle jõudu jätkata ja leevendab südamevalu.

Juba ammu enne seletamatu epideemia puhkemist katkestas Philipi unetuid öid kella kolme paiku valusööst murtud südames. Just sel ajal kaotas ta vihmamärjal maanteel Athensist lõunas oma naise – uskumatu, et juba peaaegu nelja aasta eest. Sarah läks külla sõbrale Georgia ülikoolis, napsitas pisut ja tema auto kaotas Wilkesi maakonnas käänulisel teel juhitavuse.

Kohe, kui Philip laiba tuvastas, mõistis ta, et ta elu on igaveseks muutunud. Ta ei kahelnud hetkekski, mis olnuks õige otsus, ja hankis endale kaks töökohta, et Pennyt toita, riietada ja tema eest hoolt kanda, aga ta ise polnud enam kunagi endine. Võib-olla sellepärast see kõik juhtuski. Jumala väike nali. Kui tirtsuparved lähenevad ja jõgede vesi vereks muutub, saab juhiks mees, kellel on kõige rohkem kaotada.

«Enam pole tähtis, kes nad olid,» ütleb Philip oma vennale. «Või mis nad olid.»

«Jah. Küllap sul on õigus.» Brian on nüüd suutnud end istukile ajada, ta kössitab rätsepistmes ja hingab sügavalt ning kähinal. Ta jälgib Bobbyt ja Nicki, kes toa teises otsas suuri koormakatteid lahti rullivad ja prügikotte raputavad. Nad hakkavad ikka veel verest tilkuvaid laipu katteriietele veeretama.

«Tähtis on ainult see, et me lõime siin platsi puhtaks,» sõnab Philip. «Täna õhtuks võime siia jääda ja kui hommikul bensiini leiame, jõuame homme Atlantasse.»

«Aga see pole üldse loogiline,» pomiseb Brian ühelt laibalt teisele vaadates.

«Millest sa räägid?»

«Vaata neid.»

«Mida?» Philip heidab üleõlapilgu pereema jõledatele jäänustele, mida parajasti riide sisse keeratakse. «Mis nendega on?»

«Ainult nende perekond.»

«Ja siis?»

Brian köhib varrukasse ja pühib suud. «Ma mõtlen… Siin oli ema, isa, neli teismelist last… Ja ongi kõik.»

«Ja mis sellest?»

Brian vaatab üles Philipi poole. «Kuidas pagan see juhtuda sai? Kas nad kõik… muutusid koos? Kas üks sai hammustada ja tõi nakkuse sisse?»

Philip mõtleb hetkeks järele, sest lõppude lõpuks üritab ka tema alles sellest hullumeelsusest sotti saada, aga viimaks väsib ta juurdlemisest ja käsutab: «Tule nüüd, aja oma laisk perse maast lahti ja aita meid.»

Neil kulub maja koristamiseks umbes tund aega. Penny istub kogu selle aja kapis. Philip toob talle ühest lastetoast pehme mängulooma ja lubab, et varsti võib välja tulla. Brian küürib aeg-ajalt köhahoogude käes vappudes põrandalt verd, samal ajal kui ülejäänud kolm meest riidega kaetud laibad minema tassivad: kaks suuremat ja neli väiksemat, tagumisest terrassiuksest välja ja üle seedripuust veranda.

Septembrilõpu öötaevas on pea kohal selge ja külm nagu mustav ookean, mille särav tähekülv narritab neid oma kõigutamatult lõbusa sädelusega. Kolme mehe hingeõhk aurab pimeduses, kui nad oma kandameid üle härmatisega kaetud terrassi lohistavad. Nad kannavad vööl kirkasid. Philipil on püksivärvli vahele torgatud püstol, vana 22-kaliibriline Ruger, mille ta aastate eest kirbuturult ostis, aga praegu ei taha keegi laskudega koolnute tähelepanu äratada. Tuul kannab nendeni elavate surnute iseäraliku mantra, katkendlikud oigavad hääled ja lohisevad sammud, mis kostavad kusagilt naaberaedade pimedusest.

Varasügis on Georgias olnud ebatavaliselt külm ja täna peaks elavhõbedasammas jääma napilt üle nulli, võib-olla näitama paari miinuskraadigi. Vähemalt nii ennustas kohalik raadiojaam, enne kui ülekanne äkki staatilise müra puhanguga katkes. Siiani on Philip ja tema kaaslased Briani BlackBerry kaudu televiisoril, raadiol ja internetil silma peal hoidnud.

Keset üleüldist kaost üritavad uudistesaated inimestele kinnitada, et kõik on kõige paremas korras, vanal heal valitsusel on kõik kontrolli all ja see väike ebameeldiv vahejuhtum saab vaid mõne tunniga lahendatud. Tsiviilkaitse kanalitel edastatakse regulaarselt hoiatusi, mis manitsevad inimesi kodudesse jääma, hõredalt asustatud piirkondadest hoiduma, sageli käsi pesema, ainult pudelivett jooma ja bla-bla-bla.

Muidugi ei tea keegi vastuseid. Kõige kurjakuulutavamaks endeks on üha kasvav vaikivate jaamade arv. Õnneks on tanklates veel kütust, poodides leidub küllaga kaupa ja elektriliinid, valgusfoorid, politseijaoskonnad ning muu tsiviliseeritud maailma infrastruktuur näib vastu pidavat.

Philip aga kardab, et elektrivoolu katkemine tõstab panused kujuteldamatult suureks.

«Viskame nad garaaži taha prügikasti,» ütleb Philip väga tasa, peaaegu sosinal ja veab kaks riidesse mässitud tompu kolme autoga garaaži kõrvale puitaiani. Ta tahab sellega kiiresti ja vaikselt ühele poole saada, et zombisid mitte ligi meelitada. Ei mingit tuld, valju müra või laske, kui tema sinna midagi parata saab.

Kahemeetrise seedripuust aia taga on kitsas kruusatee, mis viib tagaaedade ruumikate garaažide reani. Nick lohistab oma koorma tugeva raudriiviga puitväravani. Ta paneb pambu käest ja avab värava.

Teisel pool ootab teda seisev laip.

«ETTEVAATUST, POISID!» hüüatab Bobby Marsh.

«Jää vait, kurat,» sisistab Philip, kes on juba poolel teel väravani, käsi kirka järele sirutumas.

Nick põrkab tagasi.

Zombi sööstab matsutades tema poole ja Nicki rinnast jääb puudu vaid paar millimeetrit. Kollased hambad klõbisevad jõuetult nagu kastanjetid. Kuuvalgel näeb Nick, et tegu on eaka vanamehega räbaldunud sviitris, golfipükstes ja kallistes naelkingades. Tema piimjatest kataraktidega kaetud silmadest peegeldub kuu kahvatu helk. Kellegi vanaisa.

Nick jõuab talle ainult ühe pilgu heita, enne kui ta komistab ja lopsakale aasnurmikavaibale istukile kukub. Just siis, kui surnud golfimängija läbi avause aiamurule koperdab, välgatab läbi õhu roostes teras.

Philipi kirka tungib otse koletise pähe, purustab vanamehe kolju nagu kookospähkli, läbistab kõvakesta tiheda membraani ja tungib tarretiselaadsesse kiirusagarasse. Kostab selleri murdmist meenutav hääl ja hoop pritsib laiali musta roiskunud vedelikku. Palavikuline ind vanaisa näol kustub kohe nagu multifilm, mille prožektor on välja lülitatud.

Zombi vajub maha ja kukub kokku kohmakalt nagu tühi kartulikott.

Sügavale koljusse tunginud kirka tõmbab Philipi endaga kaasa. Ta sikutab. Teravik on kinni jäänud. «Pange see pagana värav kinni, pange see kinni ja vaikselt, kurat võtaks,» käsib Philip ikka veel äreval lavasosinal ja surub oma vasaku jala terasninaga raidurisaapa laiba katkisele koljule.

Tema kaks kaaslast liiguvad korraga nagu mingis veidras tantsus. Bobby pillab oma kandami maha ja kiirustab värava juurde. Nick rabeleb püsti ja taganeb õudusest juhmina. Bobby lööb kiiresti rauast riivi kinni. Selle metalne kolksatus on nii vali, et kajab pimedatest aedadest vastu.

Lõpuks kisub Philip oma kirka zombi kangekaelsest koljust lahti – see teeb pehmelt lirtsuvat häält – ja pöördub parajasti majaelanike jäänuste poole, pea paanikast huugamas, kui kuuleb maja poolt midagi veidrat ja ootamatut.

Ta tõstab pilgu ja näeb koloniaalstiilis maja tagakülge, mille aknas põleb ere valgus.

Klaasist verandaukse taga seisab Brian ja viipab Philipile ja teistele neid kiiresti tagasi kutsudes. Briani näost paistab ärevus. Philip mõistab, et asi pole surnud golfimängijas – midagi on valesti.

Armas jumal, tee nii, et see poleks Penny.

Philip pillab kirka käest ja tormab mõne sekundiga üle muru.

«Aga need laibad?» hõikab Bobby Marsh talle järele.

«Jäta sinna,» karjub Philip, hüppab verandatrepist üles ja jookseb ukse juurde.

Paokil liugukse peal ootab teda Brian. «Ma pean sulle midagi näitama,» ütleb ta.

«Milles asi? Kas Pennys? On ta terve?» Philip lipsab hingetuna sisse. Ka Bobby ja Nick tulevad tema järel üle veranda ja poevad sooja tuppa.

«Pennyga on korras,» lausub Brian. Tal on käes raamitud foto. «Kõik on hästi. Ta ütles, et jääb hea meelega veel mõneks ajaks kappi.»

«Judas Priest, Brian, mida kuradit?» Philip tõmbab hinge, käed rusikasse surutud.

«Ma pean sulle midagi näitama. Tahad täna ööseks siia jääda?» Brian pöördub klaasukse poole. «Vaata. Kogu pere suri siin sees, kõik koos, eks? Kõik kuuekesi? Kuuekesi?»

Philip pühib laupa. «Jõua juba asjani.»

«Vaata. Millegipärast muutusid nad kõik koos. Terve perega, eks?» Brian köhib ja osutab siis kuuele kahvatule tombule garaaži kõrval. «Neid on seal väljas kuus. Vaata. Ema, isa ja neli last.»

«Ja mis siis?»

Brian näitab talle raamitud portreefotot: sama perekond õnnelikumatel päevadel, nägudel sätitud naeratused, seljas viisakad pühapäevariided. «Ma leidsin selle klaverilt,» sõnab ta.

«Ja…?»

Brian osutab noorimale lapsele fotol, üheteist- või kaheteistaastasele meresinises ülikonnas poisile blondide lokkide ja kange naeratusega.

Ta vaatab oma vennale otsa ja lausub väga tõsiselt: «Fotol on seitse inimest.»

KAKS

Väärikas kahekorruseline koloniaalstiilis häärber, mille Philip nende pikemaks peatuseks valis, asub hästi hooldatud kõrvaltänaval keset puudega ja aiaga ümbritsetud labürintlikku kompleksi nimega Wiltshire’i Rajoon.

Kahekümne nelja ruutkilomeetrine kogukond asub Atlantast umbes kolmkümmend kilomeetrit ida pool 278. maantee lähedal keset kauneid mände ja hiiglaslikke vanu tammepuid. Lõuna pool piirneb asula Fuzzy Zoelleri kavandatud kolmekümne kuue auguga golfiraja laiade laugete nõlvadega.

Tasuta brošüüris, mille Brian Blake varem samal õhtul mahajäetud valvuriputka põrandalt leidis, kirjeldatakse seda paika nagu Martha Stewarti märga unelmat. «Wiltshire’i Rajoon pakub auhinnatud elustiili maailmatasemel mugavustega. Ajakiri «Golf ja elu» nimetas seda «parimatest parimaks». Siin asub ka Shady Oaksi AAA viie tärni kuurort ja spaa. Ööpäevaringsed turvapatrullid. Kodud alates 475 000 dollarist kuni üle miljonini.»

Blake’ide seltskond sattus uhketele väravatele loojangul, kui nad olid end Philipi roostelaigulisse Chevy Suburbanisse surunud, et Atlanta põgenikekeskusesse sõita. Nad nägid esitulede valguses peenelt kaunistatud rauast aiaposte ja kõrget väravakaart, millel ilutses metalltähtedes Wiltshire’i nimi, ning otsustasid lähemalt uurida.

Algul arvas Philip, et siin võiks teha kiire vahepeatuse, pisut puhata ja viimaseks teelõiguks varusid täiendada. Ehk oleks siin isegi mõni teine elav inimene, mõni hea samariitlane, kes oleks valmis neid aitama. Aga kui viis väsinud, näljast ja närvilist teelist kiiresti hämarduvas õhtus Wiltshire’i käänulistele teedele esimese ringi peale tegid, mõistsid nad, et see paik oli enamjaolt surnud.

Ühestki aknast ei paistnud valgust. Sissesõiduteedele või teeserva oli jäänud väga vähe autosid. Ühel tänavanurgal purskas hooletusse jäetud tuletõrjehüdrandist aiamurule vahust vett. Teise nurga peal istus hüljatud BMW, purunenud esiots ümber laternaposti kaardunud, kaassõitja poolne kõverdunud uks lahti. Siit oli lahkutud kiiruga.

Nende lahkumise peamist põhjust võis märgata golfiraja kaugetes varjudes, orgudes majade taga ja siin-seal isegi hästi valgustatud tänavatel. Zombid tuigerdasid sihitult ringi nagu esialgsete inimeste kummituslikud kestad ja nende ammuli suudest kostis karedaid oigeid, mida Philip laiade äsjasillutatud tänavate labürindis ekseldes juba kaugelt kuulis, isegi läbi Suburbani kinniste akende.

Epideemia, jumala viha või mis iganes see ka polnud, Wiltshire’i Rajooni oli see nähtavasti tabanud kiiresti ja ootamatult. Enamik ebasurnuid uitasid kaugemal golfiraja küngaste ja jalgteede vahel. Miski pidi seal protsessile kaasa aitama. Võib-olla on enamik golfimängijaid vanad ja aeglased. Võib-olla maitsevad nad ebasurnutele eriti hästi. Kes teab? Aga isegi sadade meetrite kauguselt puude vahelt ja aedade kohalt võib näha, et hiiglaslikku klubihoonete, kõnniteede, sildade ja liivalõksude kompleksi on ebasurnuid kogunenud kümnete, võib-olla isegi sadade kaupa.

Ööpimeduses meenutavad nad laisalt taru ümber tiirutavaid putukaid.

Vaatepilt on rahutukstegev, aga millegipärast jättis see fenomen naaberasula lõputu tupiktänavate ja kaarduvate alleede ringi üsna tühjaks. Mida kauem Philip ja tema üllatunud kaasreisijad majade vahel tiirutasid, seda enam hakkasid ka nemad ihaldama osa sellest auhinnatud elustiilist, kas või natukesekski, et varusid täiendada ja akusid laadida.

Nad arvasid, et võiks siin öö veeta ja hommikul jälle teele asuda.

Nad valisid suure koloniaalstiilis häärberi Green Briari tänava lõpus, sest see tundus olevat golfirajast piisavalt kaugel, et zombisumma tähelepanu eest pääseda. Majal oli suur aed, kust oli kaugele näha ja mida ümbritses kõrge tugev tara. Pealegi tundus see olevat tühi. Aga kui nad Suburbani ettevaatlikult üle muru külgukse juurde tagurdasid, uksed lahti ja võtmed ette jätsid ning üksteise järel aknast sisse hiilisid, hakkas maja neid kohe alt vedama. Teiselt korruselt kostsid esimesed kriuksuvad hääled ja Philip saatis Nicki tagasi auto pagasiruumi pakitud kirveste järele.

«Ma ju räägin, et me saime kõik kätte,» seletab Philip, üritades rahustada oma venda, kes istub köögi teises otsas hommikusöögilauas.

Brian ei ütle midagi, ainult jõllitab oma läbivettinud hommikuhelbeid. Tema käeulatuses on köharohu pudel, millest Brian on juba poole sisse kaaninud.

Penny istub tema kõrval ja ka tema ees on kausitäis Kapten Krõmpsu. Kausi kõrval istub väike pehme pirnisuurune pingviin. Iga natukese aja tagant tõstab Penny lusika mänguasja suu juurde, nagu jagaks ta temaga hommikusööki.