Robert Kirkman - Elavad surnud: Tee Woodburysse

• Название: Elavad surnud: Tee Woodburysse
• Автор: Robert Kirkman
• Жанр: Зарубежная фантастика

Selles raamatus jätkub „Elavatesurnute“ maailma vihatuima mehe – Kuberneri – elu ja võimuvõitluse tutvustusWoodbury linnas, mis algas raamatus „Elavad surnud: Kuberneri tõus“. Temapeamiseks vastaseks on keerulise saatusega neiu nimega Lilly Caul, kes ei suudataluda kuberneri meetodeid linnarahva lõbustamiseks – omalaadseidgladiaatorivõitlusi elavate surnute ja inimeste vahel või ka inimeste endivahel, kes Kubernerile ei meeldi. Samas on Lilly seesmise vastasseisu mingilmääral tekitanud tüdruk ise, olles äärmiselt rahulolematu iseendaga, mis sunnibteda peaaegu enesehävituslikule teele. Seega saavad postapokalüptilisesmaailmas inimesed niinimetatud „elavate surnutega“ mingil viisil hakkama, kuidhakkama ei saa nad teiste pingeolukorras inimestega. Mida me maailmas kõigerohkem kardame, oleme me ise.

---

Tegevusest pulbitsevat väikest asulat vaadeldes tõstab Lillys pead tume õud. Ta silmitseb ringi jooksvaid lapsi ja vanemaid, kes üritavad laagrit üles ehitada. Nad kõik on zombisööt… Korraga tunneb Lilly põgusat eelaimust, nagu mingit reaalsusesähvatust.

Nüüd näeb ta selgelt, et kõik need inimesed on hukule määratud. Suurejoonelisest plaanist rajada Georgia põldudele telklinnak ei tule midagi välja.

KAKS

Järgmisel päeval mängib Lilly sinakashalli taeva all Chadi ja Donna Binghami telgi ees nende lastega, kui puudega ääristatud muldkattega sissesõiduteel puhkeb ragisev lärm. Pooled asunikud tarduvad paigale ja vaatavad kiiresti sinnapoole, kus lähenev mootorimüra ennustab madalal käigul uriseva masina saabumist.

See võib olla kes tahes. Katkust laastatud maal levivad kuuldused röövellikest kurjamitest, hambuni relvastatud rüüstajate kampadest, kes ellujääjaid paljaks riisuvad, võtavad isegi saapad jalast. Mitu asunike autot on parajasti väljas varusid otsimas, aga ei või iial teada.

Lilly tõstab tüdrukute keksuväljakult pilgu – ruudustik on oksaraoga tellisekarva punakale savile joonistatud – ja Binghamite tütred tarduvad hüppe peal. Kõige vanem, Sarah, vaatab vilksamisi tee poole. Suurte uurivate sinisilmadega viieteistaastane Sarah, teksapluusis ja sulevestis kõhn poisilik tüdruk, nelja õe terane ninamees, pomiseb vaikselt: «Kas need on…»

«Pole midagi, kullake,» lausub Lilly. «Need on kindlasti meie omad.»

Kolm nooremat õde sirutavad ema otsides kaela pikaks.

Donna Binghamit pole parajasti näha, ta peseb plekktrumlis pesu pere suure matkatelgi taga, mille Chad Bingham nelja päeva eest hoole ja armastusega püsti pani. Ta varustas telgi alumiiniumist koikudega, jahutitega, ventilatsioonitorude ja patareide jõul töötava DVD-mängijaga, mille jaoks leidus terve hulk lastefilme nagu «Väike merineitsi» ja «Lelulugu 2». Lapsi kokku kogudes kuuleb Lilly telgi tagant Donna lohisevaid samme.

«Sarah, võta Ruthie,» ütleb Lilly rahulikult, aga kindlalt, kui mootorimüra läheneb ja puude vahelt imbub välja põleva õli lehk. Ta tõuseb ja astub kiiresti kaksikute kõrvale. Üheksa-aastased Mary ja Lydia on identsed väikesed inglikesed ühesuguste mantlite ja õlekarva patsidega. Lilly lükkab nooremad telgiukse poole, samal ajal kui Sarah korjab üles seitsmeaastase Ruthie, armsa väikese lapsukese, kelle tillukese suusajaki kaelusele langevad Shirley Temple’it meenutavad lokid.

Donna Bingham ilmub telgi nurga tagant just siis, kui Lilly kaksikuid sisse ajab. «Mis lahti on?» Pisike arglik puldanjakis naine näeb välja, nagu võiks mõni tugevam tuuleiil ta pikali puhuda. «Kes need on? Rüüstajad? Keegi võõras?»

«Muretsemiseks pole põhjust,» arvab Lilly ja hoiab telgiust lahti, kui neli tüdrukut varjudesse lipsavad. Asunike siia saabumisest möödunud viie päevaga on Lillyst põhimõtteliselt lapsehoidja saanud. Ta hoiab erinevatel lastel silma peal, kui nende vanemad varusid otsivad, uitamas käivad või lihtsalt üksi olla tahavad. Talle meeldib, et see tegevus viib mõtted mujale, eriti nüüd, kus lapsehoidmiskohustused on hea ettekääne Josh Lee Hamiltoni vältimiseks. «Oota tüdrukutega telgis, kuni me teame, kes tuli.»

Donna Bingham jääb hea meelega koos lastega telki.

Lilly pöördub tee poole ja näeb, kuidas lõkkesuitsu pilvest ilmub nähtavale tuttava International Harvesteri pikapi iluvõre. Ta tunneb tohutut kergendust, kui auto tossates ümber nurga keerab. Närvilisusest hoolimata ta naeratab ja seab sammud lagendiku tasase idaserva poole, millest on saanud kauba mahalaadimispunkt. Roostes pikap koliseb üle muru ja jääb rappudes seisma, nii et kolm teismelist, kes koos kinni seotud saagiga kastis sõitsid, peaaegu vastu kriibitud kabiini paiskuvad.

«Lilly Marlene!» hüüab juht läbi avatud autoakna, kui Lilly ümber kapoti astub. Bob Stookey pigistab oma suurte õliste töömehekätega rooli.

«Mis täna söögiks on, Bob?» küsib Lilly nõrga naeratuse saatel. «Veel koogikesi?»

«Tänaste leidude hulgas on lai valik gurmeetoitu, õeke.» Bob noogutab oma kortsulise näoga taga istujate poole. «Leidsime hüljatud Targeti poe, kus jäi ette vaid paar ebasurnut… Saime kuningliku saagi.»

«Räägi lähemalt.»

«Vaatame…» Bob lükkab käigukangi neutraalasendisse ja lülitab müriseva mootori välja. Pargitud lehmanaha karva ja tursunud punaste silmadega Bob on lõunaosariikide viimaseid mehi, kes kasutab veel pumatit, et mustad juuksed üle oma vana pea tagasi siluda. «Tõime puitu, magamiskotte, tööriistu, puuviljakonserve, lampe, hommikuhelbeid, ilmaraadiojaamu, labidaid, sütt… Mida veel? Hulga potte ja panne, mõned tomatitaimed – isegi mõned väikesed krimpsus tomatid on veel küljes – butaanipaake, nelikümmend liitrit piima, mis aegus ainult paari nädala eest, kätepesuvahendit, pliidikütust, pesuseepi, komme, tualettpaberit, ühe salveikasvatuskomplekti, raamatu orgaanilisest põllundusest, laulva kala mu telgi jaoks ja mida kõike veel.»

«Bob, Bob, Bob… Aga ei ühtegi AK-47-t? Või dünamiiti?»

«Mul on midagi veel paremat, ninatark.» Bob sirutab käe kõrvalistmele asetatud virsikukasti poole. Ta ulatab selle läbi akna Lillyle. «Ole kena ja vii see minu telki, kuni ma neid kolme koomikut raskema kraamiga aitan.»

«Mis see on?» Lilly silmitseb plastikpurke ja pudeleid täis kasti.

«Arstirohud.» Bob avab ukse ja ronib välja. «Neid tuleb ohutus kohas hoida.»

Lilly märkab, et antihistamiinikumi ja valuvaigistite vahele on peidetud pool tosinat alkoholipudelit. Ta tõstab pilgu ja jääb Bobi vaatama. «Arstirohud?»

Too irvitab. «Ma olen väga haige mees.»

«Või veel,» tähendab Lilly. Nüüd tunneb ta Bobi ajalugu juba piisavalt ja teab, et kuigi mees on tore, siiras, pisut eksinud hing ja endine sõjaväe meedik – seega ka telklinnaku ainus meditsiiniliste teadmistega elanik –, on ta ka parandamatu joodik.

Nende sõpruse algusaegadel, kui Lilly ja Megan veel ringi reisisid ja Bob zombidest kubisevas peatuspunktis nende naha päästis, tegi mees veel asjatuid katseid oma alkoholismi varjata. Selleks ajaks, kui seltskond end viie päeva eest hüljatud karjamaale sisse seadis, aitas Lilly Bobil regulaarselt öösiti oma telgi juurde tagasi komberdada ja veendus, et keegi teda ei rööviks. See oli nii suures, mitmekesises ja pingestatud grupis reaalne oht. Bob meeldis talle ja tal polnud midagi selle vastu, et lisaks lastele ka temal silma peal hoida. Samas oli see lisastress, mida Lilly vajas umbes sama palju kui soolepõletikku.

Ka praegu saab Lilly aru, et mees tahab temalt tegelikult midagi muud. Ta märkab, kuidas Bob mõtlikult räpase käega suud pühib.

«Lilly, ma tahtsin veel midagi…» Ta peatub ja neelatab ebakindlalt.

Lilly ohkab. «Lase tulla, Bob.»

«See pole muidugi minu asi, seda küll. Tahtsin lihtsalt öelda… Pagan küll.» Ta tõmbab sügavalt hinge. «Josh Lee on hea mees. Käin tal aeg-ajalt külas.»

«Ja siis?»

«Noh, tahtsin lihtsalt öelda…»

«Lase edasi.»

«Noh… Vaata… Ta ei tunne end praegu eriti hästi, saad aru? Arvab, et oled tema peale tige.»

«Mida ta arvab?»

«Et sa oled tema peale millegipärast pahane, ainult ta ei tea, miks.»

«Mida ta ütles?»

Bob kehitab õlgu. «See pole minu asi. Ega mina tea, mida ta sellega… Ma ei tea, Lilly. Ta lihtsalt tahaks, et sa teda ei ignoreeriks.»

«Ma ei teegi seda.»

Bob silmitseb teda. «Oled kindel?»

«Bob, ma ütlen sulle…»

«Hea küll, kuula.» Bob viipab närviliselt käega. «Ma ei hakka sulle ütlema, mida sa tegema peaksid. Lihtsalt, kaks teiesugust inimest, nii toredad, oleks ju kahju, kui nii läheks, tead küll, praegusel ajal…» Ta jääb vähehaaval vait.

Lilly leebub. «Aitäh selle eest, Bob. Tõsiselt.»

Ta lööb pilgu maha.

Bob ajab huuled prunti ja mõtleb järele. «Ma nägin teda hommikupoole puuriida juures. Lõhkus seal puid, nii mis mühises.»

Mahalaadimispunktist on puuriidani vähem kui sada meetrit, aga Lillyle näib see Bataani surmamarsina.

Ta kõnnib aeglaselt, pea maas, käed värina varjamiseks teksapükste taskutesse surutud. Ta põikleb läbi naistesumma, kes riideid kohvritesse sorteerivad, läheb ümber tsirkusetelgi, möödub katkist rula parandavatest poistest ja hoiab heaga eemale meestekambast, kes silmitsevad tekile laiali laotatud relvi.

Möödudes meestest, kelle seas troonib ka Chad Bingham nagu mingi rullnokast despoot, langeb Lilly pilk üheteistkümnele määrdunud püstolile, kõik erineva kaliibriga ja erinevad mudelid, kõik korralikult ritta seatud nagu hõbelusikad serviisisahtlis. Sealsamas kõrval lebavad Kmartist leitud 12-kaliibrilised pumppüssid. Need üksteist püstolit, pumppüssid ja loetud arv laskemoona moodustavad kogu asunike relvastuse – need on ainsad, mis laagrilisi hävingu eest kaitsevad.

Lilly kuklakarvad tõusevad turri ja hirm kõrvetab sisikonda. Ta hakkab veel kõvemini värisema. Tal on tunne, nagu oleks tal palavik. Need värinad on Lilly Caulile alati pinnuks silmas olnud. Ta mäletab, kuidas ta pidi Georgia tehnikaülikooli vastuvõtukomiteele ettekande tegema. Ta kirjutas märkmed kaardikestele üles ja harjutas mitu nädalat. Aga kui ta North Avenue umbses koosolekusaalis professorite ette astus, värises ta nii kõvasti, et pillas oma kaardipataka põrandale ja ei saanud sõnagi suust.

Nüüd krundi lääneserva piiravale lattaiale lähenedes tunneb ta samasugust närvipinget, ainult tuhat korda tugevamalt. Ta tajub tõmblusi oma näol ja taskusse surutud kätes. Värin on nii kohutav, et näib liigeseid halvavat ja teda paigale sundivat. «Krooniline ärevushäire,» nagu Marietta arst oli öelnud.

Viimastel nädalatel on need spontaansed spasmid ilmnenud pärast ebasurnute rünnakuid – mõnikord kestab värinahoog mitu tundi. Nüüd aga uhub temast üle sügavam äng, mis näib tulevat mingist ürgsest hämarast ajusopist. Ta tõmbub endasse ja kägardub ümber oma haavatud hinge, mida piinab lein isa kaotuse pärast.

Ta võpatab, kui kirve raksatus vastu puitu tähelepanu aia poole tõmbab.

Salkkond mehi seisab kuivade palkide rea kõrval tihedas pundis. Puulatvade kohal lendlevad tuules kuivanud lehed ja papliseemned. Õhus on niiske mulla ja kõdunevate männiokaste hõngu. Lehestikus tantsivad varjud, mis dirigeerivad Lilly hirmu nagu peas kumisev helihark. Talle meenub, kuidas ta kolme nädala eest Maconis peaaegu hammustada sai, kui zombi talle prügikasti tagant peale hüppas. Lilly näeb puude varjudes sedasama tänavat prügikasti taga, täis kurjakuulutavat kõdu, mädanemise lehka ja surnute ellu ärkamise kohutavaid imesid.

Ka järgmine kirvelöök ehmatab teda ja ta pöördub puudekuhja kaugemasse otsa.

Josh seisab seljaga tema poole, käised üles kääritud. Tema määratute abaluude vahelt jookseb mööda sinist triiksärki alla piklik higiplekk. Tema lihased pingulduvad ja pruuni kukla nahavoldid tukslevad. Ta töötab ühtlases rütmis: lööb, tõmbab kirve tagasi, võtab hoogu ja lööb jälle. Kops!

Lilly astub lähemale ja köhatab kurgu puhtaks. «Sa teed seda valesti,» lausub ta väriseval häälel, üritades hoida kerget vestluslikku tooni.

Josh tardub paigale, kirves pea kohal. Ta pöördub ja vaatab naist. Tema nurgeline tume nägu pärlendab higist. Hetkeks tundub ta rabatud, sädelevatest silmadest peegeldub üllatus. «Ma mõtlesin jah, et midagi on viltu,» sõnab ta viimaks. «Olen viieteist minutiga ainult sada puutükki pooleks raiunud.»

«Sa hoiad käepidemest liiga madalalt.»

Josh muigab. «Ma teadsin, et midagi sellist on.»

«Lase palkidel töö ära teha.»

«Hea mõte.»

«Tahad, ma näitan?»

Josh astub kõrvale ja ulatab talle kirve.

«Niimoodi,» tähendab Lilly ja annab oma parima, et jätta võluvat, vaimukat, söakat muljet. Värin on nii tugev, et kirvetera vääratab, kui ta teeb nõrga katse puutükki lõhestada. Ta lööb, aga kirves ainult riivab puitu ja jääb siis maasse kinni. Ta pingutab, et seda välja tõmmata.

«Nüüd ma mõistan,» sõnab Josh lõbustatult noogutades. Siis märkab ta naise värisemist ja tema naeratus kaob. Ta astub Lilly kõrvale. Ta asetab oma suure kämbla Lilly käele, mis on kirve külge klammerdunud, et see savisest mullast välja tõmmata. Tema puudutus on õrn ja rahustav. «Kõik saab korda, Lilly,» ütleb ta tasa.

Lilly laseb kirvest lahti ja pöördub mehe poole. Tema süda taob meeletult, kui ta Joshile silma vaatab. Tal hakkab korraga külm. Ta üritab oma tundeid sõnadesse panna, aga suudab vaid häbiga pilgu ära pöörata. Lõpuks suudab ta midagi kuuldavale tuua. «Kas me saaksime kusagil rääkida?»

«Kuidas sa seda teed?»

Lilly istub indiaanlase kombel ristijalu tohutu tamme võra all, mis heidab maha langenud lehevaibale keeruka varjudemustri. Ta nõjatub rääkides vastu hiiglaslikku tüve. Tema pilk on keskendunud kauguses kõikuvatele puulatvadele.

Tal on eemalolev ilme, mida Josh Lee Hamilton on näinud sõjaveteranide ja esmaabitöötajate nägudel: otsatu kurnatuse mask, traumeeritud inimese väsimus, kauge klaasistunud pilk. Josh tahaks tema õrna saleda keha oma käte vahele võtta, teda emmata ja silitada ja kõik paremaks teha. Aga kuidagi ta tajub – ei, teab –, et praegu poleks õige aeg. Praegu tuleb kuulata.

«Mida?» küsib ta. Ta istub samuti ristijalu naise vastas ja kuivatab niiske rätikuga kukalt. Tema ees on sigarikarp, viimane tema aina kahanevatest varudest. Ta peaaegu ei taha viimaseid ära suitsetada – tal on ebausklik hirm, nagu otsustaks see ta saatuse.

Lilly vaatab tema poole üles. «Kui ebasurnud ründavad… Kuidas seda taluda… Ilma surmahirmu tundmata?»

Josh itsitab väsinult. «Kui selle välja mõtled, pead mulle ka õpetama.»

Naine jääb teda hetkeks põrnitsema. «Ole nüüd.»

«Mida?»

«Tahad öelda, et sina tunned ka rünnakute ajal surmahirmu?»

«Muidugi.»

«Oh, jäta.» Ta kallutab umbusklikult pea viltu. «Sina?»

«Ma ütlen sulle midagi, Lilly.» Josh võtab sigaripaki, lükkab ühe välja ja süütab selle oma Zippoga. Ta tõmbab mõtliku mahvi. «Praegu ei karda ainult rumalad ja hullud. Kes ei karda, ei pane tähele.»

Lilly vaatab lattaia äärde püstitatud telkiderivi poole. Ta toob kuuldavale piinatud ohke. Tema kitsas nägu on tuhakarva ja pingul. Ta nagu üritaks väljendada mõtteid, mis keelduvad kangekaelselt sõnadele alluma. Viimaks lausub ta: «Olen sellega juba mõnda aega võidelnud. Ma pole selle üle uhke. Usun, et see on mu elus palju asju ära rikkunud.»

Josh silmitseb teda. «Mis asi?»

«Argpükslus.»

«Lilly…»

«Ei, kuula. Pean selle välja ütlema.» Ta keeldub mehele otsa vaatamast. Tema pilk hõõgub häbist. «Enne seda… epideemiat oli see lihtsalt… ebamugav. Magasin paar asja maha. Keerasin nii mõndagi metsa, sest ma olen argpüks… Aga nüüd on panused… Ma ei teagi. Keegi võib minu pärast surma saada.» Lõpuks suudab ta suurele mehele silma vaadata. «Võiksin rikkuda kellegi elu, kellest ma hoolin.»

Josh teab, millest ta räägib ja see pitsitab ta südant. Esimesest hetkest, kui ta Lilly Cauli nägi, tabasid teda tunded, mis külastasid teda viimati teismeeas Greenville’is: see lummav huvi, millega poisid imetlevad tüdruku kaela kumerust, tema juuste lõhna ja tedretähne ninajuurel. Jah, Josh Lee Hamilton on armunud. Aga ta ei kavatsegi seda suhet ära rikkuda, nagu läks nii paljudega enne Lillyt, enne katku, enne seda, kui maailm nii neetult trööstituks muutus.