» » » Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm
Авторские права

Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm

Здесь можно скачать бесплатно "Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Детская. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm
Рейтинг:
Название:
Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm
Издательство:
неизвестно
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm"

Описание и краткое содержание "Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm" читать бесплатно онлайн.



Kreutzwald, rahvajutt, pikkjalg, osavkäpp, teravsilm






Friedrich Reinhold Kreutzwald

Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm

PIKKJALG, OSAVKÄPP JA TERAVSILM

Ükskord elas üks nõukas peremees oma naisega. Neil ei olnud mingist asjast puudu, vaid jumal oli neid igapidi rohkesti kõigega õnnistanud. Inimeste silma vaadates kiideti neid rikkaks ja õnnelikuks. Ometigi puudus neil üks asi, mida rikkus ei jõudnud anda, sest neil ei olnud lapsi, ei ainukestki veel, ehk nad küll juba rohkem kui kümme aastat paaris olid elanud.

Nüüd juhtus ühel õhtul, kus mees kodunt ära oli ja naine üksi toas istus, et tal aeg igavaks ja süda väga nukraks läks.

„Eks naabrinaised ole minust palju õnnelikumad,“ mõtles naine. „Neil on toatäis lapsi ajaviiteks; kui ka mees kodunt korra ära läinud, siiski ei ole neil tarvis üksi istuda. Mul ei ole kedagi omast, otsegu võsuta känd pean üksi tühjas toas elama.“

Mõeldes paisusid tal pisarad silma, ja ei tea, kui kaua naine juba sedaviisi murekoorma all oli istunud, tähele panemata, et üks ootamatu võõras tuppa oli astunud. Korraga tundis ta midagi jalaketra kutistavat, arvas kassi olevat, aga silmi maha lüües nägi ta kena titekest jalgade ees põrandal.

„Uih!“ kisendas naine kohkudes, tahtis istmelt püsti karata ja putkama pista, aga titekese käed pidasid teda kui raudpihid kinni, nii et ta mitte paigast ei pääsenud.

„Ära ehmata, armas noorik!“ ütles titeke lahkesti, „kui kutsumata siia tulin su meelt jahutama ja su kurbust kustutama. Sa elad üksi, inimesel läheb pikal õhtul aeg igavaks; mees on teele läinud, kust ta vast mõne päeva pärast tagasi jõuab. Armas noorik –“

Naine ütles paha meelega: „jäta pilkamine, minu noorikutanu hallitab juba enam kui kümme aastat kirstus ja nutab lesena paremat aega.“

„Mis sest viga,“ kostis titeke. „Kui naisel veel saba taha ei ole saanud, ta noor ja priske on, nagu sina, siis on ta noorik. Ja lapsi sul tänini ei ole veel olnud, mis noorikupõlve võiksid lõpetada.“

„Jah,” ütles naine, „see’p see on, mis mind sagedasti kurvastab ja mõtlema sunnib, et mehe meelest ammugi halvaks olen läinud, kes mind kui kuivanud kändu kaisutab, mille juurest iial noort võsu ei kasva.“

Aga titeke ütles trööstides: „Ole selle pärast mureta, sinu päevad ei ole veel õhtul. Ja enne kui sa aasta vanemaks lähed, saavad kolm võsu su kuivaks arvatud kännust tõusma ja vanemaile rõõmuks kasvama. Aga sa pead kõik nõnda tegema, kuidas sulle õpetan. Kui mees teelt koju tuleb, pead sa temale kolm musta kana muna keetma ja õhtul süüa andma. Läheb ta magama, siis tee enesele midagi talitust õues, kus sa tüki aega pead viibima, enne kui hiljem mehe kõrvale sängi poed. On aeg täis, kus mu sõnad tõeks lähevad, siis tulen sind jälle vaatama. Sinna päevani jäägu mu tänane käik kõigile teadmata. Jumalaga, armas noorik, kuni ma tagasi tulles võin öelda – lapse-ema!“

Seepeale kadus titeke naise silmist, kui oleks ta maa alla vajunud. Noorik ehk noorikuks sõimatud naine hõõrus tüki aega silmalaugusid, kui otsiks ta tõelist otsust ja tahaks näha, kas juhtumine ilmsi või unenäos oli olnud.

Mida inimene igatseb ja soovib, seda arvab ta enamasti ikka tõeks; nõnda oli ka naisega. Naljakas lugu pisikese titega ei läinud enam tal meelest. Ja kui peremees mõne päeva pärast koju jõudis, keetis naine kolm musta kana muna, andis need õhtul mehele süüa ja täitis teised õpetused.

Mõne nädala pärast muutus titekese ettekuulutus tõeks. Mees ja naine olid rõõmsad ega jõudnud kuidagi pika päeva õhtut ära oodata, mis nende igatsuse pidi täitma. Seatud ajal sai naine nurgavoodisse ja tõi kolmikud lapsed ilmale, kõik pojad, ilusad ja prisked.

Kui nurganaine hiljem juba toibuma hakkas ja mees ühel päeval kodunt oli läinud varrulisi ja lastele vadereid paluma, tuli õnnetooja titeke nurganaist vaatama.

„Tere, kulla lapse-ema!“ hüüdis titeke tuppa astudes. „Kas näed nüüd, kuidas jumal su südame igatsemise ühekorraga on täitnud? Sa oled kolme poja emaks saanud. Sellest näed selgesti, et ma sulle mineval korral tühja ei kuulutanud, ja võid ka hõlpsamalt seda uskuda, mis sulle täna räägin. Su pojad tõusevad maailmas kuulsateks meesteks ja teevad sulle veel enne surma palju rõõmu. Näita mulle oma pisukesi?“ Nõnda rääkides oli ta kui kass kätki servale roninud, võttis kerakese punast lõnga oma taskust, sidus ühele pojale lõngaheide mõlema jalakedra, teisele käerandmete ja kolmandale üle silmakulmude pea

„Need lõngakesed,“ õpetas titeke, „pead sa nii kauaks pandud kohtadesse jätma, kui lapsed ristida viiakse. Siis põleta lõngaheidekesed ära, korista nende tuhariismed kokku, pane lõngatuhka lusikakese sisse ja lüpsa, kui lapsed koju tuuakse, oma rinnast natuke piima peale. Seda rammustavat tuhapiima pead sa igale lapsele paar tilgakest keelele valama, enne kui neile nisaotsa suhu annad. Seeläbi saavad nad igaüks omalt kohalt tugevaks, üks jalust, teine käsist ja kolmas silmist, nõnda et neil kellelgi teist temasamast maa peal ei ole. Igaüks leiab oma õnneandega rahva hulgas au ja vara, aga kui nad kolmekesi ühel meelel mingi asjatalituse ette võtavad, siis suudavad nad tegusid toimetada, mida võimalikuks ei võiks arvata, kui neid mitte silmaga ei peaks nähtama. Mind sinu silm enam ei näe, siiski tuletad sa edaspidi mitu korda minu mälestust tänuga meelde, kui meheks kasvanud pojukesed sulle rõõmu hakkavad tegema. Ja nüüd viimast korda jumalaga, armas lapse-ema!“

Seda öeldes oli titeke jälle, nagu esimeselgi korral, äkki kätki servalt ja nurganaise silmist kadunud. Aga nurganaine tegi kõik hoolsasti, mis laste pärast talle oli õpetatud. Ta põletas ristimise päeval punalõngakesed tuhaks, lüpsis, kui lapsed kirikust koju toodi, oma rinnapiima tuhale ja andis seda kosutavat rammupiima igale lapsele paar tilka keelele, enne kui nende suud rinna otsa pistis. Siiski ei rääkinud ta esiotsa ei oma mehele ega kellelegi muule sõnakest neist imelikest asjust, mis tal siiasaadik titekesega oli juhtunud.

Lapsed kasvasid kolmekesi priskesti ja näisid, kui nad jalakandjaks jõudnud, igapidi väga terased. Ometi nähti juba maast-madalast, et igal lapsel iseäranis tugevad on imelõngal kosutatud liikmed: ühel silmad, teisel käed ja kolmandal jalad. Seepärast nimetasid vanemad neid hiljem nende kangust mööda: esimese Teravsilmaks, teise Osavkäpaks ja kolmanda Pikkjalaks.

Mõne aasta pärast, kui vennaksed juba noormehe-ealisteks olid saanud, pidasid nad vanematega koos nõu võõrale maale minna, kus igaüks oma rammu ja osavuse läbi lootis teenistust ja palka leida. Iga vend himustas õnne katsumiseks iseteed ette võtta, üks hommiku, teine lõuna ja kolmas õhtu poole. Kolme aasta pärast lubasid kõik kolmekesi jälle vanemate juurde tagasi tulla ja oma senisest teekäigust sõnumeid tuua, kuidas nende käsi võõral maal oli käinud.

Pikkjalg oli võtnud tee hommiku poole. Temast peame siin esiteks jutustama. Et ta jõudsal sammul palju kaugemale jõudis kui teised vennad, seda võib igamees isegi arvata, sest kus penikoormad mehel jalgu väsitamata kaovad, seal ei tõuse käigust talle raskust. Siiski pidi ta aegamööda tundma õppima, et kui ka kiired jalakannad inimest hädas igas kohas hõlpsasti võivad päästa, siiski leivapalukese teenimine seeläbi mitte kerge asi ei ole, sest käsi tarvitatakse igal pool palju enam kui jalgu.

Vast tüki aja pärast leidis Pikkjalg ühe hommikumaa kuninga juures kindlat teenistust. Kuningal olid suured hobusekarjad, seal hulgas palju kergejalgseid perusid, keda ükski inimene ei jõudnud kinni saada, mõningaid isegi mitte ratsa teise hobuse seljas. Aga Pikkjala sammuga ei jõudnud ükski hobune võidu joosta, sest mees nähti hobusest ikka palju kiirem olevat. Mida enne viiskümmend hobusekarjast üheskoos ei jõudnud talitada, selle toimetas ta üksi ega lasknud iial üht hobust karjast kaduda. Seepärast maksis kuningas temale keelamata viiekümne karjase palga ja kinkis veel meeleheaks pealegi. Pikkjala lendaval sammul oli tuulekiirus, ja kuigi ta õhtust hommikuni läbi öö, või hommikust õhtuni puhkamata jooksis, ei olnud ta sammudel iial väsimust, vaid ta võis teisel ja kolmandal päeval niisamuti jälle joosta. Juhtus mitu korda, et hobused kiinis palavaga igale poole laiali jooksid, üks osa sinna, teine tänna, mitme penikoorma kaugusele, aga õhtu eel oli kari kõik jälle koos.

Kord olid kuningakojas suured võõraspeod, kuhu palju ülemaid inimesi ja maavalitsejaid igalt poolt kokku paluti. Pidude päevil oli kuningas võõrastele ka oma kergejalgsest hobusekarjusest mõnda rääkinud. Seal himustasid siis kõik võõrad seda haruldast meest näha ja oma silmaga tundma saada. Mõningad ütlesid, et ega seda nii imeks tohi panna, kui alati karjas käinud hobused, kes karjasega harjunud, end lasevad tema poolt kinni püüda; kõige parem hobune kuuleb peremehe käsku ja tuleb kutsumise peale. Aga andke katseks talle mõni võõras tallis söödetud hobune, keda ta ei tunne. Küll siis näeme, kui pikale mehe kiirus hobuse vastu jõuab.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm"

Книги похожие на "Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Friedrich Reinhold Kreutzwald

Friedrich Reinhold Kreutzwald - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm"

Отзывы читателей о книге "Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.