» » » Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pilli-Tiidu
Авторские права

Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pilli-Tiidu

Здесь можно купить и скачать "Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pilli-Tiidu" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Детская. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Pilli-Tiidu
Издательство:
неизвестно
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Pilli-Tiidu"

Описание и краткое содержание "Pilli-Tiidu" читать бесплатно онлайн.



Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rahvajutt.






Friedrich Reinhold Kreutzwald

Pilli-Tiidu

PILLI-TIIDU

Ükskord oli üks kehv vabadik, keda jumal lastega rohkem õnnistanud kui leivaga. Tütred ja pojad kasvasid vanematele rõõmuks ja olid enamasti kõik juba võõra sunni all igaüks oma leivapalukest teenimas; aga ühest pojast ei tahtnud kellelegi meelehead tulla. Kas poisike loomisest lollakas või muu vea pärast raisku läinud või kas laisa veri küünte all oli, seda ei võinud keegi tõelikult ütelda. Aga et ta, laisk ja vedel, kuhugi asjatalitusele ei kõlvanud, seda pidid vanemad ja külarahvas ühest suust tõeks tunnistama. Ei aidanud siin head sõnad ega vitsakaristamised, vaid mida vanemaks poisike läks, seda suuremaks kasvas tema laiskus. Talvel toas ahju taga ja suvel põõsa varjus magada oli tema ülem päevategu, kus ta vahel ajaviiteks vilistas või pajuvilet puhus, et lust oli kuulda.

Nõnda istus ta ühel päeval jälle põõsa taga, lindudega võidu vilet puhudes, kui üks võõras vanamees teed käies sinna juhtus tulema. See küsis lahke sõnaga: „Ütle mulle, pojuke, mis ametimeheks soovid sa ükskord saada?“

Poiss kostis: „Ameti pärast ei ole mul pisemat muret, kui ma aga rikkaks meheks saaksin, et mul tarvis ei oleks tööd teha ja teiste sundimise vitsa all seista.“

Vanamees ütles naeratades: „See nõu ehk võiks muidu hea küll olla, aga mina ei mõista, kust rikkus sulle peab tulema, kui sa midagi tööd ei viitsi teha? Ega hiir ometi magajale kassile lähe suhu jooksma. Kes raha ja vara tahab teenida, peab oma liikmeid liigutama, tööd tegema ja vaeva nägema, muidu…“

Poiss vastu paluma: „Lõpetagem see jutt! Seda olen ma juba mitusada korda kuulnud, mis aga minu kohta kui hane selga valatud vesi näitab, sest et minust iial töötegijat ei või saada.“

Vanamees kostis lahke sõnaga: „Looja poolt on sulle anne kingitud, millega sa hõlpsasti igapäevast leiba ja rahakopikaid võiksid teenida, kui pillipuhumise ametiks võtaksid. Muretse enesele üks hea pill, puhu nii osavalt pilli kui pajuvilet, siis leiad sa leiba ja raha igas kohas, kus lustilisi inimesi elamas on.“

„Aga kust ma pilli peaksin saama?“ küsis poisike. Vanamees vastas: „Teeni raha ja osta enesele üks pill. Esiteks võid sa pajuvilet ja lehepilli ajada, sa oled mõlemate peale juba väike meister! Ma loodan edaspidi sinuga veel kokku saada, küll siis näeme, kas sa minu nõu oled tarvitanud ja mis tulu sulle õpetusest kasvanud.“ Sedaviisi lahkus ta poisist ja läks oma teed edasi.

Tiidu – nii oli poisi nimi – hakkas vanamehe jutu üle mõtlema, ja mida kauem ta mõtles, seda tõelikum näitas vanamehe juhatus. Ta võttis sedamaid nõuks juhatust mööda õnneteed otsima minna; siiski ei lausunud ta kellelegi sõna oma ettevõtmisest, vaid läks ühel hommikul kodunt ja – ei tulnud enam tagasi. Vanematele ei teinud tema lahkumine kurvastust, isa tänas õnne pealegi, et laisast pojast oli pääsenud, ja lootis, et maailm aegamööda laisanaha Tiidu seljast saab maha kammima ja häda teda inimeseks kasvatama.

Tiidu hulkus mõne nädala, luusides külast külasse ja mõisast mõisa, kus rahvas igas paigas teda lahkelt vastu võttis ja rõõmsalt pajuvilet kuulas, vilepuhujale süüa andis ja talle mõnikord veel paar kopikat raha kinkis. Need kopikad korjas poiss hoolega kokku, kuni ta neid aegamööda nii palju sai, et enesele ilusa torupilli võis osta.

Nüüd hakkas ta õnn õitsema, sest et kuskilt teist temasarnast pillipuhujat ei leitud, kes nõnda osavalt jalapärast pilli oskas puhuda. Tiidu pill sundis kõik jalad lendama. Kus iial pulmi, talguid või muid lustipidusid tehti, seal ei tohtinud Pilli-Tiidu enam puududa.

Paari aasta pärast oli ta nii kuulsaks pillipuhujaks tõusnud, et teda kui tuuletarka ühest paigast teise, sagedasti mitme penikoorma kaugusele veeti.

Nõnda puhus ta ükskord pilli mõisa talgutel, kuhu ümberkaudseid mõisnikke palju oli kokku tulnud rahva lustipidu vaatama. Kõik pidid ühest suust tunnistama, et nemad elupäevil veel osavamat pillipuhujat ei olnud näinud ega kuulnud. Üks mõisavanem teise järel kutsus Pilli-Tiidu endale võõrsiks, kus ta sakstele lustiks pilli pidi ajama, mis eest temale iga päev priskesti süüa ja juua anti, pealegi veel raha ja mõningaid kingitusi. Üks rikas härra laskis temale peast jaluni uued riided teha, üks teine kinkis temale ilusa torupilli vask-hääletorudega. Preilid sidusid siidilintisid tema kübarale ja prouade näpud kudusid temale kirjuid kindaid.

Üks teine oleks Tiidu asemel selle õnnega väga rahul olnud, aga tema südame igatsus ükskord rikkaks meheks saada ei andnud temale kusagil mahti, vaid kihutas teda tulise piitsaga kaugemale minema. Mida enam ta aegamööda tundma sai, et pillipuhumine üksi teda nii rikkaks ei võinud teha, seda suuremaks kasvas päev-päevalt tema rahaahnus.

Rahva suus elavad jutud kuulutasid mõndagi lugu Kunglamaa rikkusest, mis ööl ja päeval Tiidu meelest ei läinud. Kui ma aga sinna saaksin, mõtles ta, siis leiaksin ma hõlpsalt rikkuse teed. Ta luusis tükk aega mere kallast mööda, kas sealt kogemata õnnel laeva või purjepaati leiaks, mis teda üle mere viiks.

Viimaks jõudis ta Narva linna, kus sel puhul võõraste maade kaubalaevu sadamas seisis. Üks laev üteldi mõne päeva pärast Kunglamaale minevat; ka leidis Tiidu kippari, kes teda kaasa tahtis võtta, aga küsitud vedamise hind näis suurem, kui ihnsal pillipuhujal lusti oli anda; sellepärast püüdis ta laevamehi oma pilliga meelitada, lootes sedaviisi odavamalt üle mere saada.

Õnneks leidis ta ühe noore laevamehe, kes teda salamahti laeva lubas võtta, ilma et kippar seda teaks. Öösel enne seda, kui laev teisel hommikul teele pidi minema, viis laevamees Tiidu laevale ja peitis ta ühte pimedasse nurka tündrite vahele, kuhu ta teiste teadmata temale toitu ja jooki viis, et mehike redupaika nälga ei sureks. Teisel ööl, kui laev juba kõrgel merepinnal purjetas ja Tiidu sõber laevalael üksipäini vahikorda pidas, tõi ta tema redu-urkast välja, sidus tugeva köie temale keha ümber, kinnitas köie teise otsa laeva külge ja ütles:

„Ma lasen sind köit mööda merde, kus sa, kui teised sulle appi tulevad, köie oma keha ümbert pead katki lõikama ja neile valetama, et sa sadamast siiamaale laeva kannul oled ujunud.“

Ehk küll Tiidul natuke kartust tõusis, lootis ta ometi köie abil ennast mõne aja veepinnal kanda, sest et ta osav ujuja oli. Niipea kui teda vette oli lastud, äratas tema sõber teised laevamehed unest imelikku lugu vaatama, kuidas üks inimesevärki loom laeva järel veepinnal ujuvat. Mehed vaatasid suud-silmad laiali naljakat imet, äratasid siis kippari magamast ja palusid lugu vaatama tulla. Kippar heitis kolm korda risti ette ja küsis ujujalt:

„Vasta mulle tõelikult, kes sa oled, kas vaim või surelik inimene?“ Ujuja kostis: „Üks vilets surelik inimene, kelle võim väsimusel lõpeb, kui teie tema peale armu ei heida.“

Kippar käskis laevalt ühe köie merde visata, miska ujuja üles võiks vinnata. Kui Tiidu köie otsa enda kätte oli saanud, lõikas ta noaga teise köie oma keha ümbert katki ja palus ennast üles tõmmata. Kippar küsis tema käest: „Räägi, kust sa tuled ja kuidas sa siia said?“

Pilli-Tiidu kostis:

„Ma ujusin teie laeva kannul, kui sadamast teele läksite, pidasin vahetevahel tüürist kinni, kui mul jõud kippus lõppema. Sel viisil lootsin Kunglamaa randa saada, sest et mul nii palju raha ei olnud, kui teie vedamise hinnaks küsisite.“

Noormehe imelik julgus pehmitas kipparil südant, ta ütles lahkelt: „Täna taevaisa, kes sinu elu imelikult on hoidnud! Ma tahan sind maksuta Kunglamaale viia.“ Siis käskis ta Tiidule kuivad riided selga anda ja teda laevakambri magama saata, pika tee väsimusest puhkama. Tiidu ja tema sõber olid rõõmsad, et nende kavalus õnnelikult korda oli läinud.

Teisel päeval vaatasid laevamehed Tiidut kui imelooma, kes üht tööd oli teinud, mis kõigil võimatu näis. Edaspidi tegi tema ilus pillipuhumine neile suurt rõõmu ja kippar tunnistas mitu korda, et tema veel kuskil enne seda nii kena pilli ei olnud kuulnud.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Pilli-Tiidu"

Книги похожие на "Pilli-Tiidu" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Friedrich Reinhold Kreutzwald

Friedrich Reinhold Kreutzwald - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Friedrich Reinhold Kreutzwald - Pilli-Tiidu"

Отзывы читателей о книге "Pilli-Tiidu", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.