» » » Friedebert Tuglas - Hingede rändamine


Авторские права

Friedebert Tuglas - Hingede rändamine

Здесь можно скачать бесплатно "Friedebert Tuglas - Hingede rändamine" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Драматургия, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Friedebert Tuglas - Hingede rändamine
Рейтинг:
Название:
Hingede rändamine
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Hingede rändamine"

Описание и краткое содержание "Hingede rändamine" читать бесплатно онлайн.








Kuid süldadega mõõdetavat troonipatja kattis paks tolmukord. Ei iial olnud printsess istund sel valitsusistmel!

Ta ruttas ümbervaatamata läbi saali. Ainult ahv tegi kõrvalepõike, ronides äkki mööda baldakiini nööre lae alla. Säält kargas ta kroonlühtrite metsa, kust hüppas esile ulatuvale arkile. Ta tervitas printsessi üleval trepi otsal, koon ja käpad ajaloo tolmus.

Seltskond tõusis treppidele, läbistas paar ruumi ja peatus äkki silmipimestavas päikese helenduses.

Ümber avanes Balli di Sfessania lossi tornistik, all linna katusräga ja selle ümber maa ning meri taevarannani.

Lossipäälist terrassi piiras hambuline saratsiinimüür. Siin-sääl tõusid üksikud ehitusosad kõrgemale, kumerdudes kupliteks või teravnedes tornideks.

Puud haljendasid, võttes paiguti parkide ulatuse. Väätkasvud punusid kaaresid tornide vahel. Purskkaevud sulisesid, niisutades viljast loogas palmisid. Punased riidevarjud kirendasid tiikide rannul kui telgid päikese all.

See oli loss, mille oli rajand monumentaalselt printsessi vanaisa, kuningas Jacopo Carvane, ja mille raffineerind onu, asevalitseja Leandro Malaspina.

Vanaisa oli ehitand sünge saratsiinilossi, ümbritsend selle vallikraavidega ja varustand tõstesildadega. Nagu kotkapesa kaljutipul, nii valitses loss üle linna ning maa.

Onu purustas süngete müüride suured jooned, luues lugematuid kõrvalehitusi. Ta muutis vallikraavid tiikideks ja tõstesillad rippuvaiks väätkasvuvanikuiks.

Ta rajas terrassidena laskuvad aiad üle linnamüüride mereni. Ta ehitas õhulisi paviljoone parkidesse, lõi uusi väljavaateid läbi tihnikute ning salapärastas puiealuse.

Ta asutas raamatukogud, maaligalleriid ja kaelkirjakute aiad. Ta pani grottidesse vastukajad, lõhnastas purskkaevud ning värvis tiikide veed.

Ta tellis mere tagant muusikamehi, silmalummajaid ja tulevärgitegijaid. Tema ajal rajas jumalik Gozzi teaatri ning tegutses maalimeister Callot.

Ernst Theodor Amadeus oli teda külastand, ja just siin skitseeris lord Beckford oma suurepärase „Vatheki”. (On vale, kui selleks peetakse Fonthill-Abbeyd.)

Kesk neid lõbusid ja tõsiseid harrastusi oli ta muutnud oma elu fantastiliseks kui muinasjutt.

Tema järeltulija ei muutnud enam midagi. Ta leppis ainult sellega, et oli ise muinasjutuna fantastiline.

Printsess peatus hetkeks avakatuksel, et lasta pilgul liikuda üle ümbruse.

All punasid kolmel pool linna katuksed ja tiirlesid kitsad tänavad. Jõgi lõikas sildadest poolitet paelana läbi majaderäga ja suubus merre.

Läänes valendas linna müüri taga mere rannal madal liivik, et paisuda kõrgemal punaseks kõrveks. Selle taga peitsid lumiharjalised mäed taevaranna kui valge hammasrivi.

Põhjas tõusid helerohelised viinamäed nagu maastiku rinnad. Nad kadusid kaugusse, pigistet lumimägede ja idas laiuvate metsade vahele.

Kuid mida rohkem lõuna poole, seda kiduramaks laskus mets. Algasid rannatud maremmad, mille kõrkjastik oli paiguti kui bambusmets. Igavesti magavate loikude kohal paistis päikese all ruskav auruvine. Aurus liuglesid flamingo-siluetid.

Sood lõppesid musta rannajoonega, mis tõmmat kui tušipintsliga. Avanes meri, loorit piim-udusse, millest paistis veevälja safiiriline sina magusana ja kutsuvana.

Kaugel taevarannal, pool meres, pool taevas sinetas saar lossikuplitega, päikese helenduses nagu läbipaistvatega. See oli kuninglik meriloss, imeväärseni kui muinasjutt.

Merilaht tungis kolmnurgana linna. Lahe üle oli heidet torniline kaarsild. Siinpool silda avanes sadam, täis laevu lippudes, kullat galeere punaste baldakiinidega ja kehvu kalamehe-paate päras kuivavate võrkudega.

Sadamas segisid inimparved kõigist ilma äärtest: moorlased suurte turbaanidega, asiaadid punaseks värvit habemetega ja sünged, altkulmu vaatavad melanchleenid, kelle kodumaal sajab ainult jääd.

Eemal lahes kaugenes avat purjeil kolm laeva taevaranna joone poole. Nad vähenesid ühtsoodu, et muutuda lõppeks olematuiks.

Printsess vaatas nende järele, ja ta silmist paistis, nagu oleks tal võind olla isegi täitmatuid igatsusi.

Ah, purjetada ühes nende laevadega, kaduda taevaranda, tundmatute maailmade poole, et muutuda otsekui olematuks… Kuid, võib olla, teostab ta sellegi igatsuse juba homme…

Sel silmapilgul kuulis printsess Trastullo sauelööki vastu kivitahvlit nagu halastamatut käsku. Ja ta alistus, astudes terrassi lõpul ülenevasse nõukogusaali.

See oli sünge ruum, säilund puutumatuna veel vanaisa päivilt. Ta võlvid kaardusid mustadena pää kohal, kitsaist aknaist voolas kollast, kopitand valgust.

Ainult Callot maalit riigimeeste portreed elustasid seda sünget ruumi. Kuid meister oligi siin väljendand kogu oma geniaalsuse. Ei iial ole ta olnud nii vaimurikas, kui ses poliitilise commedia dell’ arte tüüpide seerias!

Millised lõustad ja mihukesed poosid, mida peitsid maskid ning purpurmantlid! Mõni lõug oli nagu terve sõjakäik ja mõned silmad nagu kogu riigipööre. Meister oli tarvitand rohkem mürki ja verd kui värve. Mõne portree oli ta maalind palja intriigi sapiga.

Ministrid ja väepäälikud istusid printsessi saabumisel nõupidamislauas ja lasksid valitsuse üldist ninatubakatoosi ringi käia.

Saatkond lahkus, üksi Joujou hüppas leentooli, et võtta osa nõupidamisest. See oli tema armsam magamiskoht.

Printsess laskis pilgu üle valitsuse, mille oli pärind suurelt osalt juba vanaisalt.

Tema paremal käel istus siseminister krahv Moncrif. See oli mõruilmeline vanamees, terava lõua otsas pikk ja kõhn kitsehabe. Tema vöö vahel oli viis püstolit. Pitskrae ta kaela ümber oli nagu sakiline linnamüür.

Printsessi pahemal käel asetses välisminister krahv Balletti, mees ebamäärase vanadusega. Ta oli keha ligi olevas mustas ülikonnas, vööl põueoda ja mürgipudel. Ta kandis musta maski, mille tagant kostis ebamäärane hääl.

Kahel pool laua otsas istusid maršall Tabacchino, kelle nina nuustubakas, ja admiral Bravo, kelle suletutid kübaral kõrbend püssirohust. Nende näod olid nagu päikeselõõsas ja rajuilmus tuuldund viinakotid.

Otse printsessi vastu üle laua nõjatas seljatoele lord Byron – sisimate asjade minister. Ta oli ainus valitsusliige, kelle printsess ise kutsund ametisse. Tema must juus pöördus kõrva juures kergemeelse lokina põsele. Ta oli riietet väljaspool aega ja kohta kõige uuema moe järele. Tema suurel dekolteel roosatas Püha Amori ordumärk, mis annetet haruldaste teenete eest.

Printsess avas ühelhoobil koosoleku ja šokolaadikarbi.

„Nii siis, mu herrad,” lausus ta, pistes šokolaadi ahvi suhu, „riigis on kõik rahulik, nagu ma kardan.”

„Riigis on kõik rahulik!” põrutas krahv Moncrif rusikaga lauale. Selle eest vastutan mina!”

„Kas tõesti?” kihistas krahv Balletti imestades maski tagant. „Vabandage, olen siis eksind. Ah, see informatsioon on aina puudulik!”

„Mis tahate sellega öelda, krahv Balletti?” müristas krahv Moncrif väljakutsuvalt.

„Mitte midagi, täiesti mitte midagi,” libistas krahv Balletti, keereldes leentoolis. „Olen vaid kuulnud, et mustade saarte taga on näht meriröövlite laevu ja valgete mägede taga liiguvad beduiinid. Kuid ma ei taha sellega midagi öelda.”

„Meriröövlid ja beduiinid?” imestas Moncrif „Kuid need on ju välisasjad, herra krahv Balletti!”

„Seda küll, seda küll,” kihistas Balletti, „kuid nad kipuvad saama siseasjadeks, herra krahv Moncrif – he he he!”

Kõnelus oli riivand kohe alguses kõige valusamat punkti. Ja sedamaid segunesid vaidlusse admiral Bravo ning maršall Tabacchino.

Nad olid vastolus nagu maa ja vesi. Nende sõjamehelik iroonia oli mürgine ja järsk. Ning nende teened riigi püstipüsimisel olid suuremad kui riik ise.

Maršall soovitas asuda kõrve valdamisele laevastikuga, admiral aga meriröövlite vastu minna ratsaväega. Näis, nagu oleksid nad siinsamas üle laua tahtnud alustada lahingut.

Õhus tundus juba nii palju püssirohu suitsu, et ahv leentoolis aevastas.

Printsess oli kõige lõbusamas meeleolus. Algusest pääle oli koosolek muutund huvitavamaks, kui oleks võind arvatagi. Poliitika polnud kaugeltki nii fantaasiavaene asi! Ja printsess süvenes temasse vallatleva tõsidusega.

Eriti sellest silmapilgust pääle, kui krahv Moncrif süüdistas krahv Ballettit osasaamises meriröövlite saagist ja krahv Balletti krahv Moncrifi altkäemaksu võtmises beduiinidelt.

Printsess unistas ajaviiteks, kumma ta enne laseks puua, kas välis- või siseministri. See oleks tähtis nimelt tseremoonia mõttes. Sest esimesel puhul peaks paluma auvõõraks diplomaatilise, teisel aga sandarmite korpuse.

Muidugi, see oli ainult vallatu fantaasia. Sest temale oli ükskõik, kumb neist rohkem varastas.

Varsti oli raske enam eraldada vaidlejate nägusid. Need sulasid purskavas ägeduses ühte. Vähemalt ses mõttes oli valitsus ühtlane.

Kuuldus ainult Moncrifi ähkiv möirgamine: „Herra krahv, te unustate, et olen teist vanem!”

Mispääle vastas Balletti vingerdav sisin: „Herra krahv, te unustate et olen teist vanem minister!”

„Mu herrad,” segas end printsess naerdes vahele, „püsige asjast kaugemal. Teie fantastika muutub liig tõeliseks. Ja lisaks, te ehmatate mu ahvi. – Nii, väike Joujou, poliitika on raskemeelne asi. Sina õnnelik, – sa ei valitse isegi ennast, veel vähem teisi!”

Kuid valitsusel ei paistnud enam riigi piiridki olevat selged. Näis, nagu oleks mõni minister müünd osa riiki ilma teise teadmata.

Toodi fantastilised kaardid veel fantastilisemate mandrite ja meredega. Nad olid papüürusest ja pergamendist ning pärit veel geograaf Ptolemaiose päivist. Kaardid rullusid krabinal lahti ja ministrid peitusid päidpidi nende alla.

Printsessile oli äkki kõik igav. Lord Byron haigutas nagu mees, kellele jatkub kõige väiksemastki riigist, et seista veel uhkelt püsti. Printsess kumardas üle laua tema poole.

„Nad oskavad teha isegi narruse igavaks!” sosistas ta ohates. „Olen vananend viie aasta võrra nende vaidlusest!”

Siis tõstis ta sõrme huulile, haaris lord Byroni käe ja nad ruttasid kikivarvul välja. Ahv ärkas ja jälgis hüpeldes neile.

Kaartite alt kostis ministrite lämbuv jagelemine. Kaardivirn kasvas nende pää kohal. Ja arvatavasti saidki nad selle all surma.

3

Suurel terrassil ootasid juba Lucinda, Amaryllis ja Ardelia ühes Leandro, Lelio ning Florimondiga.

Daamid kandsid hüatsindilisi mantleid ja kullat kingi. Nende pääd loorkübarate all paistsid lillenuppudena, nende juuksed laskusid kuldspiraalidena.

Meeste lokit päid katsid punased beretid sulgedega. Nende roosad vestid olid üleni kaet emaileerit nööpidega. Lelio ühe sääre trikoo oli roheline, teine valge. Leandro pahem säär oli ülevalt alla mustvalgete joontega, parem aga täiesti paljas. Florimondi püksimanšetid olid roosad.

Seltskond veetis oma aega, vaadeldes papagoide võitlust. Papagoid sõimlesid koledal kombel. Leandro rääkis küllaltki kahemõttelisi anekdoote Ardelia kõrva. Lelio aga vaatles Amaryllist ning õhkas.

Moorlased õritasid papagoisid, upakile nende ümber, sõrmed maas. Nad paistsid päikeses kui mustast puust mänguasjad. Ja päike ise lõkendas klaaskuplites selle heledusega, mis omane talle ainult minevikus ning muinasjutes.

Printsess rõõmustas kõike seda nähes nõnda, et tal oli avatlus muutuda terveni poole nooremaks. Ainult lord Byroni lähedus sundis teda püsima naise huvitavas eas.

Kuid ta plaksutas käsi, naeris häälekalt ja hüüdis omi lemmikuid nimepidi, nii et ahvgi tundis armukadedust.

Täis kergemeelist kiha ja elavalt lobisedes laskus seltskond suurelt terrassilt. See alanes päratu laia trepina üle vallide, kantud võimsaist kaartest. Moorlased jälgisid seltskonda, kandes helepunaseid, kellukeste ja narmastega ilustet päevavarje.

Kahelpool terrassi peegeldasid bassäänid marmorsammaste alastust ja kuubusteks ning püramiidideks pöet küpresse. Nende taga algasid parkidesse süvenevad alleed, täis saladusi ja üllatusi nagu labürint.

Seltskond kadus sellesse roheliste saladuste ja üllatuste riiki.

Kui kergemeelne oli Avenue des ah ah ha! Kui nukrustav-magus Vallatu Mõttekese Jalgrada! Kui sügavsisulised anonüümid alleed, mille hämarust võis võrrelda ainult alkooviga!

Puie varjust kostsid õrnad kvartetid, mis vaikisid seltskonna möödudes, et jatkata teises kohas jälle. Purskkaevud lobisesid oma sisurikast meeletust varjamata ilmale. Ja grotid kuulatasid armuõhkeid, et kajastada neid üksteisele edasi.

Ühe groti Veenus-kuju oli ühtlasi purskkaev, otsekui elav. Must Neptunus heitis temasse kõõrdi pilke, nagu haududes meeles kalastamisplaane.

Tiigid mädanesid grottide ees, laotades imal-uimastavat lõhna. Kuid Leandro Malaspina pargimeistrite suurteos võlus sellepärast veel enam. Ta lisas oma unarusega elurõõmusse kaduvuse kurbust.

Nagu hele viirastus kerkis kuninglik roosiaed roosast marmorist kolonnaadiga. Sfinksid alleede ääres muigasid saladuslikult. Päikese kiir jooksis elava olevusena üle tee. Ja mõned taltsutet faunid ning nümfid kilkasid puude varjus.

Puie müürisse lõigat väravaist paistsid ääretud perspektiivid veestikkude ja maastikkudega, millel uitsid kaelkirjakud.

Siis avanesid jalutajate eneste ees päikeseküllased niidud. Hõbedased ja lillad põõsad olid paisat niitudel segamini. Magnoliate, lirio- ja rhododendronide õiemäed kuhjusid üllatavas ebasümmeetrias.

Otse ees hõbetasid kunstlikud järved veel kunstlikumate saartega. Rannal kõikusid gondoolid nagu mustad luiged kullat tiibadega.

Printsess istus gondoolis, toetudes kergelt lord Byroni õlale. Lord Byroni juuksekihar ta põsel oli otse sini-must.

Leandro näpitses mandoliinil ja Lelio lautol menuetti. Punaste vöödega gondoljeerid kõikusid kõrgeil keuladel kui mustad varjud. Baldakiinide kuldnarmad lainetasid. Nii sõudis laevastik rannalt.

Järv oli peegelvaikne, ta hõbe paistis sügavale läbi.

Ardelia, Amaryllis ja Lucinda algasid vaikse häälega laulu, millega ühinesid Lelio ning Florimond. Laul kandus ühest gondoolist teise, voogades lainena. See oli kurb-magus viis:

Õnnemaale, õnnemaale, Kütera saarele – gondoljeer, gondoljeer, vii mind ära – õnnemaale, õnnemaale, Kütera saarele…

Ses laulus kostis igatsus, mis köitis südame nimetu valuga. Neile helidele vastasid rannult nümfide hääled kui vaevalt kuuldavad vastukajad.

Daamide silmad niiskusid. Isegi printsessi hääl murdus, nagu kaebuses millegi veel täiuslikuma järele, sest unistuski pole täiuslik!

Gondoolide laevastik randus vaikselt.

Ile d’Amouri üksindased puiesalgad ja lillelised luhad otsekui alistusid saabuvate meeleolule. Nad olid päikese helenduses liikumata vait. Isegi paradiisilinnud lohistasid hääletult omi sabu rohus.

Pajukil olev vana Paan, saare komendant, tervitas saabuvaid rannal hambutu naeratusega. Ta kandis täna oma parimat paraad-vormi. Siis eemaldus ta, algades muistset lugu meriroost vilel.

Pittoresk seltskond lähenes kergelt lobisedes Amori templile. Kesk niidu rohelust kirendasid kuldsed, hüatsindilised ja neegermustad värvilaigud. Ebasümmeetriliste rühmade kohal kõikusid punased päevavarjud.

Templi fassaadi kandis rida kõige kergemeelsemaid sambaid. Nende vahel avanes uks nagu araabia gazeel. Ukse bareljeef kujutas Leda sülelust luigega, võrratu avameelselt ja graatsiliselt.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!
Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Friedebert Tuglas

Friedebert Tuglas - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Friedebert Tuglas - Hingede rändamine"

Отзывы читателей о книге "Hingede rändamine", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.