» » » Friedebert Tuglas - Hingede rändamine

Friedebert Tuglas - Hingede rändamine

Здесь можно скачать бесплатно "Friedebert Tuglas - Hingede rändamine" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Драматургия, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать книгу онлайн без регистрации и SMS на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Friedebert Tuglas - Hingede rändamine
Рейтинг:

Название:
Hingede rändamine
Автор:
Издательство:
EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Скачать:

99Пожалуйста дождитесь своей очереди, идёт подготовка вашей ссылки для скачивания...

Скачивание начинается... Если скачивание не началось автоматически, пожалуйста нажмите на эту ссылку.

Вы автор?
Жалоба
Все книги на сайте размещаются его пользователями. Приносим свои глубочайшие извинения, если Ваша книга была опубликована без Вашего на то согласия.
Напишите нам, и мы в срочном порядке примем меры.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Hingede rändamine"

Описание и краткое содержание "Hingede rändamine" читать бесплатно онлайн.








Friedebert Tuglas

Hingede rändamine

NOVELLID

ANDROGÜÜNI PÄEV

Pühendet Elo Tuglasele

1

Nii siis: suvine hommik, päikesetõus!

Aedades sirutusid puiesalgad õhkuvate pilvede poole. Nõtkusid maani roosipõõsad, laotades kastest, külma aroomi. Kuuldus puis ja roosides väikeste lindude vidin.

Androgüün liigutas lõo lõõritusest, mis keerles paviljooni kohal. Kord kostis linnu laul ühelt, kord teiselt poolt avat aknaist, kui vaikne äratushääl.

Kuid ei avanend Androgüüni silmad. Oli alles ärkamatu-sündimatu, alles kui elu-aimus, olemasolu esiakkord. Kuulis vaid linnu vidinat ja tundis laugeil valgusvärinat.

Imestas kaudu une, et ärkas täna siin toas, selles voodis. Kes oli ta olnud eile, kus oli ta olnud eile? Oli selle unustand. Mis oli minevik? – tuule külvat õietolm.

Ainult lõo sillerdas.

Kellena ärgata täna? uneles mõte. Olla noor kütt rohelises kuues, hallpäine rauk või rändav mustlane kuljustega –? Olla lamburneitsi, haljal niidul, must moorlane palmimetsis või sõdur kaugeis liivakõrveis –?

Kõik võimalused on avat alles ärkamatul’-sündimatul’.

Või üldse mitte olla tänasel päeval –? Viibida olemattuses nagu embrüon omas magusas unes –? Näha nägemusi, millega võrreldes harilikud uned on maiselt tõelised –?

Uinuda olemattuses üks päev, palju päivi, – aastasadu, ja virguda siis teisel ajajärgul, – võib olla, teisel planeedilgi –?

On ärkamatul-sündimatul rohkem võimalusi kui iial võimalik!

Sündis ja purunes mõttevari. Ainult valgus lainetas. Ainult lõo sillerdas.

Värises roosa valgus kaudu Androgüüni laugude, laienes ovaalidena, ringidena, segunes linnu lauluga. Äratas valgus-hääle aistimus olemasolu tunnetist.

Tungis ühes rooside lõhnaga sisse maa niiske lõhn. Tõusis maa-aistest oks, ajas lehti, lõi punga, avanes pung õieks. Mesilind tiirles õie kohal, laskus õiele, süüvis karikasse. Oli magus maa-mõte!

Järgnes silmapilk sügavat und, pimedat, tajutumat, kui pilkane öö. Siis ärkas Androgüün äkki ja avas silmad. Oli uues maailmas, milles ununend kõik endine.

Kesk aprikoosivärvilist magadistuba kerkis voodi altarina. Seda ümbritsesid sakilised sirmid kui liblikatiivad. Nende vahel lamas väike printsess naeratavi silmega, vaadates lakke.

Siis pöördus ta pilk akendele. Nende taga virvendas tuuluke tiikide vett. Veiklesid helekollased, roosad ja rohekad värvilained eesriiete siidil.

Printsessi meelespea-silmad pilgutasid vastuhelkide taktis. Ta roosad kõrvad naeratasid patjade kuhjas. Kusagil vaipade meres kihistasid naeru väikesed varbad.

Siis ilmusid äkki vaiba alt peened sõrmed. Käed kerkisid ja tegid võistu vastuhelkidega sõrmjäneseid, sõrmkänguruid, sõrmkaelkirjakuid. See loomaaed jooksis ja hüples, ning printsess naeris nõrkemiseni.

Sest ta oli alles kümne-aastane.

Tema ärkamine oli nagu esimene lehekülg pildiraamatust. Ees oli päev, täis imeväärseid mängusid. Tuhandeid pilte tahtis ta läbi vaadata õhtuni.

Kuid äkki oli tal küllalt sellest mängust. Ta ohkas sügavalt, veel naeratus näol. Ta sulges silmad ja plaksutas kolm korda käsi.

Samal silmapilgul avanes uks ja lävele ilmus madaam Pimpa, üleni vabarnavärvi ülikonnas. Tema hallid juuksed olid kammit tuhandesse keerdu, nägu säet sajasse naeratusvolti.

Pimpale järgnes Silvia, kandes kätes kullat potti. Tehes reveraanssi vibutasid ta käed kõrgele. Eesriide vahelt tungiv päikesekiir välgatas astja serval.

Silvia taga seisis Dorina, pisukesel kandikul hiina tass udutseva šokolaadi ja mikroskoobiliste biskviitidega, mille vahele poetet nelkisid.

Madaam Pimpa, Silvia ja Dorina lähenesid kesktoani. Kuid printsess tegi, nagu magaks ta, käsi põse all.

„Printsess, printsess!” häälitses Pimpa armastava bassihäälega ja tuli voodi ette. „Printsess!”

Androgüüni huuled ja silmanurgad värisesid. Siis ei jõudnud ta enam vastu panna, vaid purskas naerma kellukesena. Ta hüppas istuli ja plaksutas käsi. Pimpa mitmekordne lõug võbises samuti naerust ja mustad habemekarvad lõual värisesid.

Tehtud kurjusega haaris ta sipleva Androgüüni kätele. See oli kerge kui udusulekene. Tema öösärk ulatus maani nagu lumivalge luige händ.

Pimpa tõstis särgi üles ja paljastas printsessi roosavärvilise tagumiku. Siis asetas ta lapse astjale.

Printsess liigutas särgi alt roosatavaid varbaid ja vaatles ümber seisvaid naisi. Ta oli nende ringis pisitilluke, küürus astja kohal, ümber öösärgi voltide kuhi.

Sel silmapilgul, kui kuuldus tasane veesulin, kostsid kõrvalruumist viole d’amouride õrnad helid. Muusika jäljendas armuohkeid metsapaviljoonis vihma ajal.

Kui muusika lõppes, hüppas printsess uuesti voodi. Ta hakkas einetama, kogu aeg õõtsutades end patjadel. Pimpa istus voodi serval, lihavad käed vabarnavärvi kõhul, näol emalik hool.

Nad kõnelsid mõne aja tõsiselt unenägudest, milles ilmuvad väikestele lastele inglid ja vitsakimbud. Vaevalt oli aga printsess söönd, kui ta uuesti vaipade alla tõmbus. Ta siputas sääl sääri ja naeris heledalt. Kogu alkoov oli täis hullamist ning vallatust.

Vaheajal oli Silvia lükand vaiba vannituppa viivalt ukselt. Printsess peitis enese naerdes patjade alla. Madaam Pimpa haaris ta sülle ja kandis vannituppa.

Selle mauri-stiili ruumi tahvelseinad läikisid kuldselt, lapis-lazuulselt ja safiirselt roosakas-rohekas valguses, mis voolas ümaraist aknaist lae all.

Kesk ruumi seisva teokarbi-kujulise vanni serva piiras tantsivate puttide vanik. Lae stalaktiitide metsast kumardusid dušistiku kraanid kui tagupidi lootosõied.

Printsessi paljastet keha väreles peegelduva vee ees. Peites kätega niudeid ja rindu astus ta vanni. Läbi lõhnastet vee paistsid ta puhkevad liikmed. Ta oli viieteistkümne-aastane.

Ta lamas liikumata, silmad sulet, kukal toetet Silvia ja Dorina kätele. Tema kõrvaehted tilisesid südametuksumisest vastu vanni serva. Puhkevad rinnad tõistusid vee virvendusest, nii et neid näis olevat kaks ja kolmgi paari.

Oli silmapilk vaikust, mis sarnanes unele. Kui printsess uuesti silmad avas, oli saabund esimene visitöör.

See oli tema pühadus Benedictissimus, kelle kombeks oli ilmuda audientsile, enne kui veel mingi ilmalik hool oleks puudutand printsessi meeli.

Preester oli lillas mantlis, mis langes laiades voltides ta tüseda keha ümber. Tema paksud sõrmed olid lükit sõrmustega. Tema silmad vestsid suurest hingelikust ja ihulikust armastusest. Tema punane nina oli ümbritset glooriaga.

Preester laskus vanni kõrvale taburetile ja heitis õnnistava pilgu üle vee.

Ta kõneles vaikse häälega ööst, mis oli möödund ja mis on igavese öö õde. Mis on selle taga, seda meie ei tea. Kuuleme ainult kuma, aimame lähenevat ööd ja väriseme.

Printsessi silmad suurenesid hirmunult seda kuulates.

Siis kõneles preester hinge ja ihu võluvusest. Noored printsessid on kehastund inglid. Taevane arm laskub neisse otsekoheselt kui karikasse. Nende ilu on hing, nende keha on müsteerium.

Printsess naeris seda kuulates heledalt. Vann andis vastukaja kui templi kuppel palvekellukese helinal.

Kui tema pühadus lahkus, tõusis printsess vannist. Lae stalaktiitidest avanesid lõhnastet vetenired, värvit sinakaiks, roosaiks ja rohekaiks. Nad möödusid printsessi kehast kui udutsevad vikerkaared, andes ainult aimu oma lähedalolust.

Siis mässis Pimpa printsessi linadesse ja asetas diivanile. Kusagilt kostis vaikne muusika, mille helidel printsessi silmad hetkeks sulgusid. Kui ta need avas, oli Dorina tõstnud vaiba buduaari ukselt.

See oli ovaalne saal, mille seinu katsid kuldkollased tapeedid. Seinte pikkuselt jatkusid rokokoo-lauakesed lõhnaõli pudelitega, milles murdusid päikesekiired kui lühtrites. Püramiididesse laot puudrikarbikeste värvirikkusega võisid võistelda ainult keerulisimad buketid.

Akende vahel olid mõned Aubrey Beardsley joonistused Veenuse riietumisest Under the Hill’is, täis jumalikke anakronisme.

Printsess ilmus lävel, jalas punasest safjanist tuhvlikesed ja õlul koorkollane mantel, mis ometi ei varjand ta keha ilu.

Kahelpool peeglitooli ootasid Fantesca ja Smeraldina, kõrval mannekiinide rida ühes ennenägemata tualettidega.

Siin oli pimpinell-rooside värvi alusriideid, mille haprust näis siduvat ainult mingi võlu. Siin oli klaaskiudest imeõrnu sukki, mis lõppesid üleval nagu õiskarikad. Ja siin oli kingasid, mille tikandid väljendasid suuremat fantaasiat, kui üldse lubat nõuda inimvaimult.

Algas riietamine, täis sisemist kirge ja välist graatsiat.

Mõlemad riietajad otse lõkendasid vaimustusest. Inspiratsioon kandis nende väledaid sõrmi, teostades kõige imeväärsemaid ideid. Loov and ühes riietamise kontrapunkti põhjaliku tundmisega avaldus täielikumalt kui iialgi ennem.

Riietamine ise kestis kolm tundi ja selle lõpus oli printsess kahekümne-aastane, nii et mõningaid tualeti üksikasju tuli muuta ta ea järele.

Parajasti sel ajal, kui Truffaldino esile astus, et alata keerulisimat kammingut, ilmus teisest uksest kaks võõrast: teadlane Plusquamdottore ning poeet Lelian.

Plusquamdottore kandis lainetavat parukat ja suuri mustaraamilisi prille. Parema käe esimese sõrme pika küünega osutas ta rääkides ühtsoodu enese ette.

Lelian oli lühike vanamees, kelle paljast lagipääd ümbritses ring käharaid juukseid nagu loorberpärg. Käes kandis ta jämedat pähklist keppi.

Ta tuletas meele osalt seda laulikut, kes hukkus tuhande aasta eest Kollases jões, osalt seda, kes kirjutas jumaliku Sagesse’i. Nagu arvatavasti neil, nii oli temagi nina punane.

Printsess nikutas võõrastele sõbralikult pääga, mille juuksed olid praegu kohevil nagu võilille valge nupp.

Võõrad asetusid akna alla kullat taburettidele ja algasid vestlust.

Poeet oli kidakeelne nagu ikka. Ta ei leidnud tarvilikke sõnu, kogeles ja komistas lauseis, nagu see, kes ei oska proosat. Siis peatus ta abitult, koputades ainult rütmiliselt kepiga põrandale, lugedes otsekui värsijalgu.

Selle vastu oli Plusquamdottore kõnerikas. Ta rääkis suure kära ja laiade liigutustega kõrgest teadusest, vürtsides juttu põhjalikult surnud keeltega. Kõik astroloogia saladused olid tal peopesal ja kogu tema olevus oli imbund täis alkeemiat. Ta oli valmis tegema horoskoope kogu inimkonnale ja valmistama tinast kulda ning soovi korral ka kullast tina.

Täna aga tegi ta printsessile palju nalja oma vaenuga doktor Spaccastrummolo vastu. Ta oli tulnud paluma, et printsess selle kelmi ja šarlataani laseks tuliriidal põletada või vähemalt maalt välja kihutada. Ta oli valmistand Spaccastrummolo kohta isegi horoskoobi, mis näitas ilmselt tuliriita.

Printsess naeris nõrkemiseni, nii et Truffaldino oma lokktangidega tema õõtsuva pää ümber otse gigue’i pidi tantsima.

Kuid printsess ei täitnud ometi teadlase soovi. Selle vastu laskis ta aga poeedile ulatada rahakukru kõrtsi võlgade tasumiseks. Ja seda oli laulik õieti mõelnudki oma värsijalgade lugemisega.

Kamming, mis võttis ääretu aja, muutis aeg-ajalt printsessi pää otse tundmattuseni fantastiliseks. Juuksed tõusid kui leegid tuules, kiskusid kerra, hargusid sarvedeks kahelpool pääd. Kuid selle keerulise töö tulemus oli ometi äärmiselt lihtne ja maitseline.

Ta lokid laskusid õrnade spiraalidena kahelpool põski, ilustet paari loomuliku õiega, mille aroomi täiendas diskreetne lõhnaõli.

Kui printsess tõusis, et lõpulikult riietuda, oli ta alusriiete pitsidest üleni kohev nagu sirelipõõsas.

Sel puhul tegi Lelian temast ainekohase soneti, mida ei suutnud aga kõvasti väljendada. Võib olla, ei söandandki ta seda, sest, hoolimata east, oli Lelian pisut kergemeelne, nagu kirjanikud ikka, isegi proosamehed.

Printsessi alusriiete vormituse peitis peagi ülikond, mille kaelus tõusis tagant peaaegu üle pää, kuid ees ulatus dekoltee kitsa kolmnurgana vööni. Kesk selga olev väljalõige oli südamekujuline. Truffaldino elustas seda pisitillukese amoretiga.

Tualeti lõpul oli printsess täiuslik. Kõige valelikumgi peegel poleks suutnud väärda seda tõde. Seda pidi möönma ka madaam Pimpa, kuna Lelian jäi printsessi ilust veelgi kidakeelsemaks.

Just tualeti lõpul kuuldusid ukse tagant õuepääliku Trastullo rasked sammud ja saue kompsumine vastu põranda marmorit.

Trastullo seisis lävel, ulatudes pääga ülemise piidani, paks ja õhetav. Tema lopsakad vurrud olid üleskeerat, pääs oli tal lai kübar hiiglasuurte sulgedega, käes hõbedane sau. Ta tuletas meele osalt ärtu soldatit, osalt ruutu kuningat.

Ta teatas kõmiseval häälel, et valitsus juba ammugi ootab majesteedi saabumist. Ja madaam Pimpa sulges printsessi hõbevärviliste sõrmikute kinnavere-punased nööbid.

2

Trastullo astus ees, põrutades igal sammul sauega vastu marmorpõrandat, nii et kõmasid ruumid. Printses jälgis igavustund ilmega. Ardelia, Lucinda ja Amaryllis, kes olid ilmund ilusamaina kui iialgi enne, astusid ta taga, vibutades lehvikuid.

Kohe uksel liitusid saatkonda moorlased, kelle kehad olid viksit täna eriliselt mustiks ja küüned kullat. Nad talutasid väikest kuldkõrvarõngastega ahvi, kes sõi kompvekke.

Loomakese nimi oli Joujou.

Üksi sellele lemmikule saatkonnas leidus printsessil tähelepanu. Ta ähvardas teda armastavalt sõrmega ja näpistas pisukesest kõrvast, mis oli õrn nagu närbund õisleht. Selle pääle ulatas ahv printsessile pooleli söödud kompveki.

Järgnes ruumide lõpmatu anfilaad.

Avanesid heledad klaasgalleriid, kus päikesekiired murdusid värvilistes akendes, vaheldamisi süngete saalidega, mille seinad kaet õudsete freskodega.

Teiste saalide lagedest laskusid mattvalged lühtrid ja seinu peitsid kristallid ning teokarbid. Valgus eksles lühtreis ja kristallides nagu vangistet liblik.

Mõnes ruumis kerkisid hiigla-gloobused tundmata ilmajagude piirjoontega. Muistsete mänguriistade torustikud tõusid saali tagaseinal bambusmetsana. Mööbel vaikis salameelikult välja sirutet faunijalul, mille sõrgu talland aastasajad.

Siis avanesid relvasaalid raudriideis rüütlitega, kelle silmikud kinni löödud ja kinnastet käed toetet mõõkadele. Esines kogu saatkond täistopit elevantidega, kelle silmad põlesid, ja india-meestega, kelle turbaanid hõõgusid verena.

Rasked müürid, võlvid ja trepistikud ristlesid sinna-tänna, vestes sõnatut eepost. Mõni väike tuba avat interjööriga sosistas sinna sekka peidet irooniat.

Kuid siis avardus ruumide räga hiigla-troonisaaliks. Seda võis ulatuselt ja fantastilikkuselt võrrelda ainult tema looja, jumaliku Piranesi teiste loometega. Siin aga oli tema carceri’te fantastika saavutand ülima tipu, otsekui võrdkujutades valitsemisvanglat.

Laiad trepid hiigla-tahvlitest viisid terrassidena troonile. Trooni baldakiin lõikas läbi lossi kolmest korrast. Baldakiini purpurnöörid laskusid kui võllaköied.

Saali laest rippus kakskümmend ja kaheksa raudlühtrit. Lühtrite ketid oleksid võind kanda kõige raskemaid tõstekraani koormaid.

Saal ise sarnanes oma sammastornide, võlvtühemeisse peidet rõdude, sildrägastikkude ja ristlevate arkidega ürgmetsale. Tema sammasgigandid, võlvide all küürutavad atlandid ja ammulisuised lõukoerad trooni kõrval kisendasid säärasest kivi-meeleolust, et saali võis pidada rohkem muinasjutuliseks kivimurruks kui arkitektuurteoseks.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!
Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Friedebert Tuglas

Friedebert Tuglas - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Friedebert Tuglas - Hingede rändamine"

Отзывы читателей о книге "Hingede rändamine", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.