Friedebert Tuglas - Hingede rändamine

• Название: Hingede rändamine
• Автор: Friedebert Tuglas
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Драматургия

---

Prints naeris suure suuga, tõstes klaasi. Ta oli läind vanemaks, tema näojooned toorenend, must juus rippus pulstunult ta otsaesisel. Temas oli seda suurust ja mehisust, mida toob kaasa ainult tapmine.

Vaevalt olid nad söönd, kui prints sadulasse hüppas. Kuni teised puhkasid, ratsutas ta üksi metsadesse.

Teda kannustas imelik iha, minna ikka kaugemale, et leida vahest midagi, mis üle kõigi seniste kogemuste. Teda ümbritsevad inimolendid aheldasid ta tõelikkusse. Kusagil pidi algama piir, kus oli kõik ilmvõimatu nagu ta isegi!

Prints kihutas huupi, hoolimata suunast ja valimata teid.

Jatkusid ümarad künkad lopsaka lehtmetsaga. Puusalgad tõusid taeva nagu hiigla-kuhjad. Ojad voolasid küngaste vahel, paisudes järvedeks. Metsamäed heitsid varjusid üle järvede.

Sünge okasmetsa sammastikus oli kollakas hämarus. Äkki tõusis ratsaniku ees kaljusein, millel olid inimnäo jooned. Silmakoopad mustasid süngelt kaljuimaraist kulmude alt, sõnajalad rippusid vurrudena. Suust nirises roostene allik kui veri. Ratsanik vaatles teda silmapilgu. Koletis oleks nagu silma pilgutand, ja hobune norskas pelglikult.

Siis jõudis prints suure jõe ääre. See voolas mudaraskelt läbi metsade. Puud olid langend õõnistet kaldailt, nende ladvad olid voogudes, kuid püsti juured ajasid uusi võsusid. Mõned rampend tüved ujusid pärivett alla nagu mustad krokodillid.

Ratsanik pööris uuesti metsadesse. Ta oli lõpulikult eksind. Kuid temale oli see ükskõik.

Looklev rada viis teda mööda päikeselist nõlvakut eksootilise taimestiku keskel. Mõned topaaskolibrid lendlesid põõsaste ladvul nagu liblikad. Prints peatas hobuse sammu ja vaatles nende kirendust valguse ning varjude vahel.

Siis alanes maa ja harvenes mets. Soiselt pinnalt tõusid mõned kääbuspuud. Nende vahelt paistis üheltpoolt madalale laskund päike ja teisalt kitsas kuusirp. Lähenes õhtu.

Hobune astus aeglaselt, vajutades kabjad musta, muredasse mulda. Sellest tõusid imal-kanged lõhnad, mis täitsid rinna magusa ahistusega.

Roosakas taevas pää kohal hõbedase kuuga ja must maa jalge all raskete lõhnadega äratasid printsi hinges igatsuse varjusid.

Tundus nagu mingisugune kahetsus enese pärast. Taeva ääretu avarus avatles üles, kuid maa lõhnad meelitasid alla. Ja ta oleks tahtnud olla peaaegu inimene, kõigi selle ahelatega: vananemise, kannatuste ning surmaga.

Kuid see oli ainult hetkeline nõrkus. Sest silmapilgu pärast muigas prints üleolevalt nii inimlikule kui mitte-inimlikule ja kannustas hobust kiiremale käigule.

Mets lõppes ja algasid soised madalikud. Jõe mudased harud vajusid uniselt ja raskelt mere poole. Siin-sääl läikisid tinased loigud, kaet piimase uduvinaga. Siis laiusid üle pää ulatuvad kõrkjastikud. Papüüruse päevavarjulised ladvatutid tukkusid liikumata. Nende tagant paistis taevarannal linna siluett.

Mingi vaevalt märgatav jalgrada läbistas maremmade salamaailma. Seda mööda liikus prints pikkamisi, peletades kõrkjastikust õhtupäikesest punavaid iibiseid.

Siis tihenes taimestik pea läbipääsmatuks. Hobune surus enesele selles rinnaga teed. Kuid äkki peatus ta madala savionni ees, millel kõrkjastest katus. Onni olemasolu oli nii ootamatu, et prints silmapilguks jahmatas.

Siis hüppas ta sadulast ja vilistas. Samal silmapilgul ulatus avat uksest ta poole kolm püstoli otsa kui pasunat.

Prints pahvatas naerma: „Auväärt kavalerid, püssirohi on teile kallis. Olen prints Androgüün ja teie sõber, kui soovite.”

Röövlid hüppasid välja, tõmbasid laiad kaabud pääst ja tegid reveraanssi: „Termigisto, Matamoros ja Spavento dell’ Inferno on teie majesteedi teenrid!”

Röövlid kandsid musti mantleid, mille alt paistsid punased kuued. Nende vöövahed olid otse arsenaalid ja nende kannuste läbimõõt oli meeltmasendav.

See oli suurepärane kohtamine, tundmusrikas ja vaba eelarvustest. Siin väljendeti nii palju kaunist irooniat ja üksteise mõistmist, et kohtamist võiks nimetada otse diplomaatiliseks.

Päälik Termigisto kumardas galandilt, hõljutades kaabut, mille suled ulatusid maani, ja palus printsi hääks võtta, mis pakub ausate röövlite kehv kodu.

Vastamisi kumardades ja viisakusi öeldes astusid nad madalasse onni. Kesk lauda oli kivikruus viinaga, selle kõrval praet põrsas, põueoda püsti sisse löödud. Pidu oli olnud hääl algul printsi saabumisel.

Ja pidu jatkus!

Peremehed hoolitsesid külalise eest, nagu võivad seda teha ainult röövlid. Suur karikas tumepunase viinaga käis ringi. Iga lonks sellest pani mühama pää kui tulisõõm. Ja prints kummutas seda meelsamini kui keegi teine.

Nad jõid üksteise terviseks. Nad pidasid üksteise auks kõnesid. Nende hääled paisusid.

Lõppeks oli kõnelus nagu kõuemürin, täis enese ja üksteise ülistusi ning hirmsaid ähvardusi eemalolijaile.

Oleks võimata kirjeldada selle kõneluse aineid ja arengut, – nii mitmekesine ja vaheldusrikas oli see. Ta riivas poliitikat ja naisi, kunsti ja filosoofiat, – üldse kõike, mis taeva ning maa vahel.

Ta laskus alla nukrustava pihtimiseni, avaldades delikaatseid südameasju. Spavento dell’ Inferno nuttis kõva häälega, näidates oma paljastet rinda, mis oli tätoveerit täis õrnade tütarlaste nägusid. Tema hell süda oli haavat veriselt nende poolt. Kuid sellest hoolimata oli ta vankumatu kavaler. Ja kes selles oleks kahtlend, selle pääluu oleks ta purustand!

Matamoros kõneles oma vägitegudest maal ja merel. Ta oli üksi kinni püüdnud sada sandarmi ja nende silma ees paljaks röövind kolm karavani. Ta oli noppind Seba kuningaemanda süütuse, kuigi daami kaitsesid kolmsada ja kolm eunukki. Samal hoobil oli ta läbi võtnud ka kuninganna viiskümmend toaneitsit, otsekui kuulus spordimees Herkules.

Tema vahvus oli nii suur, et ta seda isegi kartis. Ta palus hardalt, et seltsimehed teda kätest kinni hoiaksid. Sest muidu ei teadnud ta, mis teeb oma vahvusega.

Termigisto võimed ja huvid olid veelgi laiemad. Ta võttis asju avaramas perspektiivis, nagu see kohane päälikule. Tal ei puudund isegi kõrgemad interessid.

Ja sellepärast usaldas ta printsile, et krahv Moncrif oli mõistnud ta võlla. Kuid tal oli ministri kõrgemale osutava huvi suhtes eriarvamine. Ja seda jagas ka prints täielikult. Ta oli omapoolt päri, et Termigisto Moncrifi üles pooks, kui aga kätte saab.

See kokkulepe lähendas neid üksteisele sõnulseletamatul kombel. Nad jõid sinasõprust ja vahetasid omad kuued, ilma kummaltki poolt pääle nõudmata. Nad kaelustasid üksteist ja põrutasid rusikatega lauale, vandudes igavest vendlust.

See oli nii liigutav, et kõnelus arenes laulupeoks. Tuba oli muutund hämaraks, üksi õhetav viin andis veel valgust. Ja ses õhetuses mürises laul, mis on ikka lähendand isikuid ja klasse, nagu tõendab ajalugu.

Peo ülimal tipul olles kostis väljast sarve hääl. Pidulised hüppasid üles, ja silmapilgu pärast ulatus uksest välja neli püstolirauda kui pasunat.

Kõrkjastikust ilmusid Leandro ja Lelio, seirates printsi jälgi. See oli üllatav jällenägemine, mille õuelist jäikust pehmendas peagi karikas kanget viina. Ja pärast seda tahtsid nad elada – suurepäraselt ning meelipimestavalt!

5

Üks prints, kaks õuekondlast ja kolm röövlit kihutasid linna poole. Kuu oli tõusnud üle udutsevate maremmade, valades hõbedast valgust. Ses valguses lehvisid ratsanikkude mantlid kui mustad tiivad.

Nad jälgisid jalgradu ja kihutasid huupi. Roog ragises, loigud lainetasid ja hobukabjad pildusid pori. Nad kihutasid üle maremmade kui öised viirastused!

Nad läbistasid udude piirkonna ja tõusid kuivale maale. Jalge all tolmas tee ning ümber hingasid põllud.

Ees mustas pimeduses linn, sünge kui muumia. Kuid linna kõrval, soode ja sadama vahel, punas taevas tuledest.

Siin oli kuhjund vastu linnamüüri majade räga. Kõik näljane, mis ei leidnud päävarju linnas, oli siin; kõik paheline, mil polnud paika kirikute kõrval, oli otsind siin ulualuse. Siin olid kõrtsid, kommejandi palaganid ja rõõmumajad. Ning siia voolas linn isegi, väsind kirikute pühadusest.

Kõrgeil ritvadel rippusid suured laternad, valades valgust üle rahvamurru ja majaräga ning punades isegi linnamüüri süngeid sakke. Rahvasuma, laulurõkatused, riiukisa ja pillide ürgamine täitis õhku kõrvulukustavana. Valgused ja hääled tõusid ehana taeva poole.

Prints, õuekondsed ja röövlid süüvisid sesse valgusse ning häältesse kui merre. Nad segunesid merimeeste, lõbunaiste, sumptisellide ja kerjuste kilda kui pidule. Nad hingasid massi värisevate ninasõõrmetega ja maitsesid kogu kehaga.

Sadama poolt voogasid eksootilised lõhnad: merimehed kaugeilt mailt, paljukeelised, mitmevärvised, rajuilmust tuuldund nägudega. Nad tulid, vahetasid kulda, ahve ja haruldasi ehteid kallistuste ning viinade vastu. Nad olid nautides aeglased kui ajalugu ja ahned kui ainus silmapilk.

Maa poolt lainetasid maised aurud: kitsekarjased kaugeilt mägedelt, talupojad valmiva vilja lõhnaga, seljas viinakotid. Nad olid aplad ja valimatud, leppides karika asemel kapaga ning voodi asemel trepiga. Nad kohtasid omi tütreid ja õdesid ning nautisid nagu elajad.

Maa ja mere vahel higistas aga linn, müües end tuhandel kombel. Ta ahmis raha nii ühelt kui teiselt poolt, kaubeldes, kerjates ning röövides. Ja kesk seda mammonajahti lõbutses ta ise kuninga ning kerjusena.

Maskid rahvamurrus olid tuhandeilmelised, veel ilmekamad aga inimnäod. Oli võltside neegrite kõrval tõelisi, oli järelteht kuradite keskel õigeid. Oli pahe peitund süütuse taha, oli pahelisem aga süütus ise.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.