Erik Tohvri - Tants läbi rukki

• Название: Tants läbi rukki
• Автор: Erik Tohvri
• Жанр: Зарубежное современное

Kui Erik Tohvri eelmiste romaanide "Kollaste lehtede aegu" ja "Kasevälja" tegevus toimub maal, siis "Tants läbi rukki" viib meid linna. Peategelane, ettevõtte noor ja perspektiivikas juht, puutub kokku kõigi praeguse aja probleemidega. Kirev ja vastuoluline aeg, kus paljud ammused põhiväärtused kõrvale heidetakse, põhjapanevaid otsuseid tehakse ülepeakaela ega osata vahet teha olulise ja ebaolulise vahel, ei jäta mõju avaldamata ka peategelase elule ja käekäigule. "Tants läbi rukki" leidis äramärkimist 2002. a romaanivõistlusel.

---

Peep Sinirand üritas nimme mitte sinnapoole vaadata, kus Prügi-Juhan oma igapäevatööga tegeles. Tõepoolest, mõelda, et inimene võib niiviisi elu hammasrataste vahele jääda, et kaotab kõik – perekonna, kodu, töökoha, sissetuleku, eneseväärikuse, võibolla isegi kunagi omaks peetud ideaalid… Kaotab isegi vastikustunde selle vastu, mille kaaskodanikud on prügikasti heitnud – mitte ainult sellepärast, et see on tarbetu, vaid see on ka riknenud, haisev, vastik… Ei, lihtsam oli sellele mitte mõelda. Prügi-Juhan oli vaid üks nendest, keda nüüd tänavate varjupoolele oli kui mitte just rohkesti, siis ikkagi märgataval arvul tekkinud ja nende arvukus ei torganud silma lihtsalt seetõttu, et nad tegutsesid konkurentide kartusel üksinda. Varem oli mõni selline heidik üritanud ka kerjata, käinud läbi terve ootel taksode rea ning juhtidelt almust luninud; ka Peep oli ühel sellisele lunijale kord viielise andnud ning seejärel leidnud mehe tänavanurgal õllepudelit kummutamas…

Tõesti, niisugustele asjadele oli õigem mitte mõelda. Parem oli unistada millestki muust, kas või päris tavalistest asjadest. Näiteks pühapäevast, mil saab kogu perega jalutama minna -

kas siis aedlinna tänavatele, või ilusa ilma korral isegi rongiga linnast välja sõita esimesi kevademärke otsima. Kolmekesi – Maige, Reeli ja tema, keda tüdruk mudilaseajast saadik issiks hüüdis. Nendel käikudel oli nii tore unistada ja plaani pidada, kuidas nad oma pere tarbeks kunagi kuskile looduskaunisse kohta majakese püsti panevad ja kuidas sellest saab nende tõeline kodu – just selline, millisest nad on alati unistanud. Aga selleks oli vaja raha, palju raha. Palju enam, kui nende visalt kasvavad pangaarved niipea võimaldanud oleksid, ja seega oli vaja selle unistuse teostumiseni kannatada veel aastaid.

Vahetus lõppes ja paarimees sõidutas Peebu koju, kus naised juba ees ootasid. Õhtulauas teatas Maige ka omapoolse uudise, tegi seda nii, nagu avaldaks mingi eriti suure ja tähtsa saladuse:

“Ain sai siis täna direktoriks!”

“Missugune Ain, mis direktoriks?” ei taibanud Peep korraga.

“Püha taevas, oled sa ka uimane! Ma ju rääkisin sulle, et meie konstrueerimisbüroo juhatajast tehakse direktor. Täna tehtigi!”

“Ah nii… See ongi siis Ain, jah…”

“Ih-ih-ii…Issi on uimane!” itsitas Reeli ema sõnu osatades.

“Isast nii ei räägita! Just, Ain Pajupuu, ma olen rääkinud küll! Ja uusaastapeol vist isegi nägid teda, pikk ja tumeda peaga noor mees. Ainult kakskümmend seitse vana, ja näe – direktor!”

“Nojah, mis minul sellest. Sinule, ma saan aru, on see tähtis, ikkagi sinu ülemus, aga mul ükskõik!” määris Peep leivatükile võid ja torkas siis lusika supitaldrikusse. Mõne aja sõid kõik kolm vaikides, siis Maige küsis:

“Kui palju sa seal takso peal ikkagi teenid?”

“Eks see on tükitöö, nii nagu juhtub… Keskeltläbi tuleb seitse-kaheksa tuhat ära!”

“Meie direktor saab kaheksateist! Mõelda vaid, kui sinul ka niisugune palk oleks!”

“Oleks, oleks…Mina ei ole direktor!” Peep kortsutas kulmu, Maige jutt hakkas võtma kahtlaselt intrigeerivat tooni.

“Aga miks sina ei võiks direktor olla? Kõrgharidus sul on, muu on kõik sinu enda teha! Pealehakkamist on vaja. Initsiatiivi!”

“Issi, itsidiivi on vaja!” noogutas ka Reeli ja naeris imelikku sõna.

“Kui kõik direktoriteks hakkaksid, kes siis tööd teeks? Sa ajad ka imelikku juttu!” pahandas mees.

“Mis see sinusse puutub? Kui aga saad head palka ja oled oma ülesannete kõrgusel… Alati on neid, kes nii kõrgele tõusta ei oska ja suudagi, las nemad teevad lihtsat tööd!” Näis, et Maige oli nõuks võtnud Peepu tõsiselt ümber kasvatama hakata. “Ja pealegi – sina pole ju enam mõni poisike, sa oled juba kolmkümmend seitse täis!”

“Kuule, naine – kas sulle ei tundu, et sa tahad hakata koerale tiibu kasvatama? Et tiivad külge ja ongi kotkas valmis! Aga kui ma ei tahagi linnuks saada, mis siis? Maa peal jooksjaid on ka vaja!”

“Iga inimene peab kõrgemale püüdma, see on evolutsiooni põhitõde! Kes ei püüa, see jääb ajale ja teistele jalgu, selles on asi!”

“Teistele? Sa tahad vist öelda teile – sinule ja Reelile?” võttis Peep juba tõsisema tooni. Oli ilmne, et Maige tahtis jälle tüli norida, üldse oli ta viimasel ajal liialt eneseteadvaks muutunud ja praegugi tundus, et ta vaatab mehele ülalt alla.

“Noh, ütle siis ise – mis saaks meil selle vastu olla, kui meie issil oleks korralik palk, peale selle veel ametiauto, väliskomandeeringud ja kõik muu, mis direktoriameti juurde kuulub? Mis sina, Reeli, arvad – oleks ju tore, kui issile antakse päris oma auto?”

“Jaa! Just, musta värvi mersu, eks! Nagu Kriivase Catlini isal… Ja autojuht viiks mind ka igal hommikul kooli!”

“Aitab! Mis sa lollitad last! Tead, Reeli – sinu issist ei saa kunagi direktorit ega ammugi mitte linnapead nagu Kriivase Catlini isa. Meie oleme lihtsad inimesed, meid kutsutakse keskklassiks. Kui me emaga veel töötame ja natuke teenime, siis ehitame endale maja ja ostame ise auto. Ja siis on meil koos tore elada!” seletas Peep tütrele. Reeli vaatas vaheldumisi isale ja emale otsa, aga ema pakutu meeldis talle rohkem, ju oli koolis selge vahe tekkinud, kes on kes. Voorimehe tütar ta igatahes olla ei tahtnud.

“Tead, Peep, miks ma sellest juttu tegin… Viktooria käis eile kaardimoori juures ja lasi endale tulevikku ennustada ja… kutsus mind ka kaasa! Ma lasin endale ka ennustada ja…”

“Ei, noh… puhta segaseks läinud! Kas sul mujale ei ole enam raha panna?” pahandas Peep.

“See polnud üldse kallis, mis see tühi sada krooni… Aga tead, mis kaardimoor rääkis! Tegelikult polnud ta üldse moor, päris noor inimene… Et meie peresse tuleb suur õnn, aga ise peab selleks kaasa aitama. Ja siis tuleb õnn ja raha! Elame elu lõpuni muredeta. Ja meil saab olema kokku kolm last!” seletas Maige.

“Püha rist! Ja niisugust sa usud! Ma oleksin sulle viiekümne krooni eest veel ilusamat tulevikku ennustanud! Kus kaardid on, hakkame kohe peale!” püüdis Peep veel asja naljaks keerata.

“Rumal, need ei olnud üldse niisugused tavalised kaardid, hoopis suuremad olid ja teistmoodi pildid! Ja tead, kui hästi ta rääkis!” oli Maige vaimustuses.

“Ah, jäta lollused!” lõpetas Peep söömise ja tõusis. Reeli aga rippus pilguga ema suu küljes ja päris omakorda:

“Emme, aga kas mulle tulevad siis õed ja vennad? Kas ta seda ka ütles, mis nende nimed on?”

Peep tõmbus köögist elutuppa ja võttis ajalehe, aga ei suutnud uudiste lugemisele keskenduda. Jälle haaras teda ebameeldiv tunne, et need kaks seal köögis on moodustanud tema vastu ühisrinde. Maigest on saanud Reelile suur eeskuju, ema ütlemised ja tõekspidamised võtab tüdruk kriitikata omaks. Ja mismoodi see saakski teisiti olla, tüdruk on alles kaheksane… Aga temale seletama hakata, et ema jutud ei ole alati päris õiged, see tundus sootuks kohatu ja last eksitav. Siin oli ikkagi vaid üks väljapääs – asjad Maigega omavahel klaariks rääkida, vähemalt üritada kokku leppida, et niisugused jutud aetakse edaspidi omavahel, ilma lapse osavõtuta. Sest lapsele ei tohi jätta muljet, nagu ema ja isa ei olekski alati ühel meelel või – mis veel hullem – on hoopiski eriarvamustel ning ajavad lausa vihutsi oma õigust …

See otsus meest siiski ei rahuldanud, sest see oli vaid ühepoolne. Veel enam – Peepu oli haaranud nimetu hirm, et praegu kogetav on vaid millegi suure ja ähvardava väike algus.

III

Ain Pajupuu pidas parimaks tööpingest lõõgastumise viisiks viibimist oma pere ringis. Juba see, kui ta peale tööpäeva koju jõudis ja ülikonna – aga see riietusese oli saanud talle pärast uue ameti vastuvõtmist tööl obligatoorseks – koduse dressi või teksapükste vastu vahetas, oli poistele märgiks, et isa on nüüd mõni aeg ainult nende päralt ning nad tervitasid seda lärmaka sõjakisaga. Viiene ja kolmene, teadagi – parajasti selline iga, kus tagasihoidlikkust veel ei tunta. Mõlemad marakratid tormasid koos isale kallale, Kalle, vanem, oli varmas võtteid valimata mööda esivanemat üles ronima, ja Kaido, kes jõult ja osavuselt vennale alla jäi, klammerdus isa jala ümber, lootuses too jalust kukutada ning seega kogunisti oma võimusesse saada. Ain teeskleski, nagu oleks jalast haaranud poiss ta taaruma pannud, ning hetk hiljem püherdasid kõik kolmekesi juba elutoa pehmel põrandavaibal.

“Mehed, mehed! Ärge mööblit lõhkuge!” manitses perekonna ainus naishing Evelin, kuid see oli öeldud rohkem moepärast või selleks, et enda olemasolu teistele meelde tuletada. Ain ja Evelin olid tutvunud juba üliõpilastena, neid oli kokku viinud ühine huvi – rahvatants. Üliõpilaste rahvatantsuansamblis nad tuttavaks saidki, tantsisid paaris end ka üsna pea perekonnaseisuametisse ja nende armastuse viljana sündis juba mõni kuu pärast seda Kalle. Ajalooõpetaja kutset taotlenud Evelinile tähendas see õpingute katkestamist kolmandal kursusel ja kenadest jätkamiskavatsustest hoolimata oli ülikool sinnapaika jäänudki.

“Ah, ega’s kõik saa kõrgharidusega olla,” heitis ta käega. “Piisab sellest, kui sinagi oled – jaksad peret ülal pidada!”

Ka Ainil oli niiviisi lihtsam. Nii mõnegi sõbra juures külas käies oli ta märganud, et kodutöid jagatakse seal mõlemale abikaasale kui mitte just võrdselt, siis ikkagi omajagu ka mehele, põhjenduseks, et mõlemad on töölkäijad; Ainil aga polnud erilisi suhteid ei nõudepesemise, toakraamimise ega muude tavaliste kodutöödega, erandiks ainult prüginõu väljaviimine, aga see oli tühiasi. Tänu sellele, et Evelin oli kodune, jäi perel ka rohkem aega nädalavahetusi koos veeta. Seni olid nad teinud puhkepäeva väljasõite oma vanal väikesel Fiatil, millel küll juba oma viisteist aastat turjal oli, kuid mis siiamaani õnneks ei olnud pererahvast alt vedanud; nüüd, seoses uue ametiga, oli Ainile antud aga ametiauto, peaaegu uus helehall läikiv limusiin, mida ei olnud piinlik ükskõik millisesse parkimiskohta teiste luksusautode kõrvale tagurdada. Puhkepäevastel väljasõitudel oli Pajupuude perel enamasti üks ja korduv programm: kõigepealt väljasõit kuskile looduslikult kaunisse kohta või ajalooliselt tuntud paika, oli selleks siis Rakvere Vallimägi või Käsmu rand. Seal tehti paaritunnine jalutuskäik ja lasti poistel rahus möllata, tagasiteel leiti mõni sobiv toidubaar või restoran, kus kogu perega keha kinnitati.

“Ka sina oled puhkepäeva ära teeninud, kallis,” jäi Ain kindlaks, kui Evelin teda sellest loobuma keelitas. Siis kodutee jätkus ja väsinuks möllanud poisid jäid peagi tagaistmel magama. Evelin laotas neile kaasa võetud teki peale ning edasi sõites said nad Ainiga rahumeeli ümbrust silmitseda ja segamatult vestelda. Selliseid väljasõite ootasid mõlemad, sest need pakkusid võimalust tavaelust eralduda, tunda vaheldust ja vabadust teadmisest, et hetkel pole neil kummalgi tegemist ei kodu- ega töösundusega. Ja mõnel vaiksemal teelõigul sai Ain mahti panna käe kõrvalistuva Evelini ümber ja naisega isegi põgusa suudluse vahetada.

Ametialane edukus oleneb lisaks inimese loomupärasele andekusele ja töövõimele veel mitmetest teguritest ja sugugi viimasel kohal ei ole selles reas kodu, sest koduprobleemid tikuvad paratamatult tööle kaasa tulema ja end omatahtsi tööküsimuste vahele kiiluma. Ain Pajupuul õnneks selliseid probleeme ei olnud ja sellepärast sai ta pöörata kogu tähelepanu oma uuele ametile, mis peale tähelepanu nõudis veel ka palju muud. Seni oli tal olnud vaid hämar teadmine, et on olemas selline valdkond nagu tööseadusandlus; nüüd selgus, et ettevõtte juht peab muu kõrval olema mingil määral ka jurist, vähemalt kuigivõrd tundma kehtivaid tööalaseid seadusi. Senised tehnikateadmised jäid igapäevatöös sootuks tagaplaanile, sest Ainile oli peamiseks saanud majandustegevus. Müügimehed hankisid uusi tellimisi, ja kuigi see ei olnud otseselt Aini ülesanne, üritas ta suuremad tellimised oma silmaga paberil üle vaadata ning teinekord ka kontrollarvutusi teha. Just suuremad tellimised olid need, mis ettevõtet majandusredelil edasi viisid; paraku kaasnes iga suurema tellimisega ka suurem risk – juhul kui polnud tegemist just üldtuntud ja majanduslikult kindlal jalal seisva tellijaga. Hoiatava eeskujuna oli Aini mälus säilinud seik veel Rasmussoni päevilt, kui üks suurtellijatest oli ootamatult pankrotti läinud ning peaaegu kümnendik oodatud aastatulust saamata jäi; see oli aga vaid pool häda, sest tellimisele raisatud materjal ja tööjõud tõid ettevõttele suure kahjumi. Pärast oli sellest juhatuses hiigelpahandus tõusnud ja Rasmusson jäeti kohale vaid tänu sellele, et tal oli pensionileminek käega katsuda ning senine teenistuskäik oli laitmatu olnud.

Suurtellimused tõid rohkesti raha ja kasumit, kuid ka vastutuse tellimuste õigeaegse täitmise eest. Lepingulised trahvid olid üldjuhul sedavõrd suured, et mingite ootamatute tõrgete korral tuli rakendada ületunnitööd ja muid ekstreemseid abinõusid, kuna makstav trahvisumma ähvardas eeldatud kasumi kogunisti nullida. Sellepärast käis kogu töö graafiku järgi ja selle graafiku täitmist kontrollis Ain ise igal õhtul. Iga mahajäämus oli vaja viivitamatult heaks teha ning aru andma kutsutud osakonnajuhatajad lahkusid nii mõnigi kord Aini kabinetist kipraskulmul. Ain ei tavatsenud nende peale häält tõsta, kuid oli osanud liigse semutsemise lõpetada ning nimetada asju nende õige nimega. Senine töökogemus oli talle andnud võimaluse olla peensusteni kursis kõikide osakondade tööga ning sellega juba eos ümber lükata kõik aruandluses esinevad hämamised, mis osakondade töös esinevaid lünki varjata püüdsid.

Välk lõi sisse uue ameti teisel kuul, mil mehaanikaosakonna juhataja Rõigas peale lühidat koputust tema kabinetti sisenes.

“Tead, Ain – nüüd on asi vussis!”

“Soh – ei tea, mis asi?”

“Kirovets on tuksis. Lõplikult! Käigukast jooksis kokku ja kõik!”

“Freespink…? Miks sa arvad, et lõplikult?”

“Võtsime lahti, ega ma muidu räägiks… Üks laager jooksis kinni, murdis võlli ära, siis läksid hammasratastel hambad maha. Täielik lõpp! Ma rääkisin juba ammu, et see muuseumiese enam kaua ei pea – näed, ongi käes!”

Ain kirtsutas nina. Suurem osa ettevõtte tööpinke olid pärit nõukogude ajast; ilmselt ei olnud Rasmusson tahtnud või osanud juhatuses uusi investeeringuid läbi suruda ja sellepärast töötati lootuses, et vana tehnika veel peab. Aga näed – ei pidanud.

“On sul mõni asjalik ettepanek? Remontida?”

“Remontida pole seal midagi! Aitaks uus käigukast, aga kus sa seda, see pink on juba kolmkümmend aastat vana. Kõige hullem – ilma freespingita ei tee me Marksoni tellimust ära, niigi seisis montaazhimees pingi kõrval ja ootas uusi tükke, et need kohemaid kokkupanekule viia…”

“Mis siis saab?”

“Mis saab – uus pink!” arvas Rõigas kategooriliselt.

“Nii äkki need asjad ei käi… See maksab! Ja teiseks – uue pingi tellimine võtab oma paar kuud aega, siis oleme korstnas!” Ain raputas pead. Tasapisi hakkas temasse imbuma teadmine, et probleem on tõsisem, kui ta esialgu arvanud oli.

“Ma olen kuulnud, et Soomes… Et seal on firmad, mis äritsevad kasutatud tööpinkidega! Korralikud pingid, peaaegu uued…Need seisavad laos, muudkui osta! Saab kohe kätte!.

“Nojah, aga mis nad maksavad…” Ain jäi mõttesse. Tõpoolest see, oleks lahendus, aga… “Otsi välja mõni niisugune firma ja helista!.