Erik Tohvri - Tants läbi rukki

• Название: Tants läbi rukki
• Автор: Erik Tohvri
• Жанр: Зарубежное современное

Kui Erik Tohvri eelmiste romaanide "Kollaste lehtede aegu" ja "Kasevälja" tegevus toimub maal, siis "Tants läbi rukki" viib meid linna. Peategelane, ettevõtte noor ja perspektiivikas juht, puutub kokku kõigi praeguse aja probleemidega. Kirev ja vastuoluline aeg, kus paljud ammused põhiväärtused kõrvale heidetakse, põhjapanevaid otsuseid tehakse ülepeakaela ega osata vahet teha olulise ja ebaolulise vahel, ei jäta mõju avaldamata ka peategelase elule ja käekäigule. "Tants läbi rukki" leidis äramärkimist 2002. a romaanivõistlusel.

---

“Oota, ära ole nii pire! Elsale ei saa ju midagi ette heita, et teda niisama lihtsalt kohalt lahti teha. Tema on pearaamatupidaja etalon! Mis väega talle sulge sappa panna?” küsis Ain nüüd hoopiski mitte enam direktori moodi. Nad olid Maigega liiga vanad tuttavad, et ülearust distantsi pidada.

“Noh… Vast leiaks ka. Ma olen mõelnud, et…” alustas Maige ja vakatas. Tahtmatult oli ta välja lobisenud saladuse, et Elsa Lombi kohalt lahtikangutamine on saanud talle tõeliseks elueesmärgiks.

“Nii-nii… Et oledki asja tõsiselt kätte võtnud! Mina arvasin, et räägid niisama, jutujätkuks,” muigas Ain, saades kinnitust arvamisele, et Maigel on oma jutuga tuline tõsi taga. “Mismoodi see asi siis sinu arvates käiks?”

“Kui sa tõesti tahaksid, siis… Tead, Ain – selleks on väga lihtne tee…” Naine kaalutles ja jätkas siis, olles otsustanud edasi mängida lahtiste kaartidega. “Meie ettevõtte aktsiatest on üle poole välisinvestorite käes. Ei oleks mingi ime, kui nad nõuaksid, et kogu raamatupidamisaruandlus käiks inglise keeles! Aga Elsal on inglise keel null mis null!”

“Aga sinul?”

“Mina olin kursuse parim! Praegugi vaatan televiisorist filme nii, et subtiitreid ei loe. Olen inglise keeles isegi raamatupidamise terminoloogiat uurinud – saan hakkama!” ajas Maige kangekaelselt lõua ette.

“Nojah, ega minulgi probleeme poleks… Minagi saaksin hakkama, aga kas sel on mõtet? Ikkagi eesti ettevõte…” Ain kirtsutas nina.

“Nostalgia, muud midagi! Ärimaailmas on globaliseerumine praegu loomulik ja ühine keel käib selle juurde nagu euroraha. Varem või hiljem tuleb see nagunii. Nii et – härra direktor, mõtle selle peale, mina olen valmis!” haaras Maige laualt paberid ja kadus kabineti ukse taha, blond juukselakk seljal lehvimas.

“Kurat… Nagu mul muu peale oleks veel vähe mõelda,” torises Ain Pajupuu oma laua taga, kuid tigeduseta. Midagi selles tüdrukus talle meeldis – oli see sihikindlus, millega Maige oma eesmärgi poole püüdles ja oli valmis oma õigsust tõestama? Ja see plaan inglise keelega oli tal pagana osavalt välja mõeldud, juba sellepärast, et see oli vist Elsa Lombi ainus nõrk koht, millest kinni hakata. Aga kuidas selle peaks läbi viima? Mismoodi seda seadusega kooskõlla ajada, et ei tuleks pahandusi ega suurt vallandustoetust… Milline paragrahv, kas ebakompetentsus? Elsa Lombi puhul oleks see naeruväärt, aga keele mittevaldamine on ju samuti ebakompetentsus, niisiis ikkagi õige…

“Näe, mõtlengi juba nii, nagu oleksin otsuse teinud,” pomises Ain tusaselt ja võttis hommikuse posti ette. Arved, reklaamprospektid, järelepärimised… Ja siis ingliskeelne kiri Rootsist, mingilt firmalt, kes tundis huvi Finesteeli toodangu hindade ning maksmistingimuste vastu.

“Tont võtaks, nagu tellitud… Justkui Maige oleks selle ise saatnud!” pomises Ain omaette ja siis ilmus ta näole muie. Direktor võttis pastaka ja kirjutas paberi nurgale:

“Pr. Lomp, palun koostada vastus. A.P..

Sekretär viis posti laiali ja poole tunni pärast oli Elsa Lomp direktori kabinetis.

“Suunasite mulle selle kirja, aga… Teate, ma ei valda inglise keelt! Vast te selgitaksite, mida siin nõutakse?”

“Teie ei oska inglise keelt?” imestas Ain. “Seda ma ei teadnudki! Siis on küll paha lugu, me kavatseme hakata just eksporditurgu otsima ja on arvata, et edaspidi läheb seda tihti vaja… Kas raamatupidamises keegi ei oska?”

“Ma ei tea, me pole sellest rääkinud,” raputas Elsa Lomp pead ja tegi suu kriipsuks. See oli märk, et talle on keegi liiga teinud.

“Mis siis saab, meil ei ole ju võimalik tõlki tööle palgata…” teeskles ka Ain nõutut. “Äkki saata teid keelekursustele?”

See oli muidugi tema poolt rängalt üle pakutud ja Elsa Lomp turtsatas pahaselt.

“Ega ma pole mõni kooliplika! Siiamaani on eesti ja vene keelega hakkama saadud ja nüüd korraga enam mitte!”

“Ajad muutuvad, mis teha…”

“Aga teie – kas teie oskate inglise keelt?”

“Loomulikult, praegu on see iga juhtivtöötaja kohus!” Ain võttis Elsa Lombi käest kirja ja luges selle sisu väheste komistamistega eesti keeles ette. Kohati läks teksti sisu küll veidi viltu, aga tähtis oli soravus, sest see pidi tõestama tema eelnenud sõnu.

“Ahah, see ei ole ju keeruline! Maksetingimuste kohta ma koostan kohe kirja…” sirutas pearaamatupidaja käe paberi järele.

“Koostate? Inglise keeles?”

“Ei… Eesti keeles muidugi!” Elsa Lomp lasi käe langeda.

“Aga kes selle inglise keelde tõlgib?” küsis Ain juba varjamatu kiusuga. Siiamaani oli see ligipääsmatu naine oma üleolekut demonstreerinud, nüüd oli temal võimalus vastata samaga.

“Seda peate teie teadma! Teie olete direktor!”

“Noh, minu arvates ei peaks tõlkimine just direktori kohus olema… Aga see vastus on tähtis, just siit võib meile eksporditurg avanema hakatagi!” noogutas Ain.

Elsa Lomp oli kimbatuses, kuigi üritas kõigest väest olukorrast üle olla. Ta nuuskas närviliselt nina ja arvas:

“Küllap ma leian, kes selle tõlgib… Kas Marika ei oska, ta on ikkagi sekretär?”

“Noh, seal on raamatupidamise termineid tarvis, tema ei saa vast hakkama. Aga Maige Sinirand – tema on ju ülikoolis inglise keelt õppinud, rääkige temaga!”

“Ma ei usu, et temagi oskab!” kähvas pearaamatupidaja. Ega temalegi polnud teadmata, et Maige Ain Pajupuuga üsna sõbralikes suhetes on – ühe kooli inimesed, vist isegi ühel ajal käinud, teadagi…

“Igaks juhuks võiksite küsida,” arvas Ain neutraalselt ja Elsa Lomp läks oma teed. Aga see minek oli kuidagi nurgeline ja andis märku, et midagi on vanemat daami tõsiselt häirinud.

Noor direktor tundis pisikest kahjurõõmu. Kui palju oli ta omal ajal, nii konstruktorina kui osakonnajuhatajana Elsa Lombi ees seisnud ja hukkamõistu osaliseks saanud, teemaks mõni halvasti täidetud või õigeaegselt esitamata aruanne; nüüd lahkus see daam tema kabinetist samamoodi nagu tema omal ajal pearaamatupidaja juurest. Aga selle kahjurõõmu kõrvale asus Ainis õige pea ka mingi rahutus ning see tunne vajas juba tõsisemat analüüsi. Kas polnud ta liiga kergesti end Maige juttudest mõjutada lasknud, tema joonega kaasa läinud ja niimoodi koguni selle pikajuukselise nooriku tööriistaks muutunud? Sest lõppude lõpuks ei olnud ta ju veel isegi kindel, kas selline perspektiiv, et Maige Sinirand saab pearaamatupidaja kohale, on just kõige sobivam variant…? Muidugi, asju ajada oleks temaga lihtsam – võiks otsesõnu välja öelda, mis vaja, võiks isegi riidu minna ja leppida, sest lõpptulemuse nimel on kõik vahendid lubatud. Suhtlemine igatahes paraneks ja muutuks inimlikumaks. Aga mis siis Elsa Lombiga teha? Lahti lasta – ei, see oleks liiga julm ja põhjendamatu ning tekitaks palju pahandust. Või pakkuda varianti, et nad vahetaksid Maigega lihtsalt kohad? Palgavahe on küll suur, aga arvestades senise pearaamatupidaja pikka staazhi võiks talle ju väikese lisaboonuse teha…

“Kuradi keeruline värk see direktoriamet!” käratas Ain Pajupuu omaette ja vaatas siis kähku ukse poole, et kas see on ikka kindlalt kinni.

VII

Evelin Pajupuu ei osanud oma mehe uue ameti üle eriliselt rõõmustada. See läks temast kuidagi kaarega mööda, jõudes kohale vaid teadmisena, et nüüd on Ainil suurem palk ja ametiauto. Rohkem oli nende kodus tunda uue ameti negatiivset poolt: pereisa tuli õhtuti hiljem, kuigi üritas teisi lohutada:

“See on ajutine, ma katsun praegu pabereid uurida ja ennast kurssi viia, alguse asi… Eks hiljem, kui ära harjun, läheb elu jälle vanaviisi edasi.”

Muidu ta ei rutanud oma uue ameti muljeid Eveliniga jagama, ainult vahetevahel, kui miski oli teda tõsiselt pahandanud, tõdes, et inimesed on ikka imelikud. Küüned kõigil enda poole ja katsu sa niisugustega õigust teha…

“Egas’ sina jaksa kõiki asju lahendada, selleks on ju madalamaid mehi ka,” oli naine selle peale arvanud ja jutt sinnapaika jäänudki. Vanapiigast pearaamatupidaja oli ainus, kellest ka Pajupuude peres rohkem juttu tehti – võibolla sellepärast, et Ain ei osanud seda distantsi pidavat vanadaami liigitada ei enda pooldajate ega ka vastaste hulka.

“Tead, ta on na’ isevärki inimene – me oleme juba neli aastat koos töötanud, aga ta vaatab mind, nagu näeks esimest korda. Pagana pihta, ma annaksin kümme krooni, kui ta kas või korraks naerataks, aga ei… Isegi sada või tuhat võiks lubada, sest see on kindlalt välistatud!” seletas mees hapu muigega.

“Nii… Sa tahad siis, et kõik naised sulle naerataksid!” nokkis Evelin, oskamata mehe muret tõsiselt võtta.

“Tead – ta on nagu robot, eatu ja emotsioonideta, mul hakkab temaga kõhe… Teistega saan hakkama, aga Elsaga… ei!”

“Kas ta pensionile ei hakka varsti minema?” tundis Evelin huvi.

“Ei ilmaski! Mul on tunne, et enne lähen mina kui tema! Ainult et…”

“Noh? Mida sa tahtsid öelda?” uuris naine, kui Ain vait jäi.

“Seda, et…mulle seletati ühte moodust, kuidas temast võiks lahti saada. Mitte päriselt, aga pearaamatupidaja kohalt, ma mõtlen. See pole just eetiline, aga…”

Igal inimesel, kui ta just äärmuslikult kinnine ei ole, esineb hetki, mil ta tahab oma mõtteid kellegagi jagada – kas või lihtsalt sellepärast, et teise reaktsiooni kaudu nendes selgust saada. Ain oli jõudnud just sellise momendini – Maige pakutud ettekääne oli liiga ahvatlev, et sellest niisama loobuda, aga teisest küljest, puhtinimlikust aspektist jälle liiga inetu, et sellest kinni haarata. Aga mida arvab sellest Evelin?

“Kas sa tulid ise selle… keeleoskuse peale?” küsis naine, kui mees oli sellest plaanist rääkinud.

“Ei, mitte just päris… Ma ju ütlesin, et mulle pakuti seda varianti. See on Maige plaan.”

“Maige…?”

“Jaa, tema on meil raamatupidaja, sellesama Elsa alluv, me õppisime ülikoolis koos. Siis me, tõsi küll, teineteist ei tundnudki, aga Finesteeli tulime tööle samal aastal.”

“Kas ta tahab ise pearaamatupidajaks saada?”

See oli kõigiti loogiline küsimus, aga Ainil tekkis tunne, et naine vaatab temast läbi nagu röntgeniga ja näeb kõike. Isegi seda, et see pikajuukseline linalakk ei ole mehele sugugi ebameeldiv töökaaslane.

“Nojah… Siis, võibolla, jah. Sihuke variant on võimalik küll.”

“Igatahes inetu plaan. Alatu ja inetu!”

See oli hävitav hinnang. Liiga hävitav, et sellele mitte vastu hakata.

“Omajagu jah, ei vaidle. Aga Elsa Lombiga koos töötada… Tead, ma ütleksin lihtsalt – ta ei ole keskkonnasõbralik!” seletas Ain kortsuskulmul. Ta oli soovinud, et Evelin oleks selle plaani heaks kiitnud, nimetanud teravmeelseks või koguni ainuõigeks. Või siis vähemalt nentinud – nojah, kui on vaja, siis, miks mitte… Aga naine oli täiesti vastu.

“Tead, Ain – ma ei usu, et sina seda teed lähed. Minu arvates on sinul südametunnistus õiges kohas, aga see…” Evelin raputas pead ja läks oma toimetuste juurde tagasi, Ainile jäi aga okas hinge kratsima nagu ikka siis, kui mõni loodetud asi plaanipäraselt ei õnnestu.

Evelinil oli kodutoimetustega liiga palju tegemist, et veel mehe muret omaks võtta. Liiatigi ei olnud siin tegemist ju teab mis ülesaamatu probleemiga, inimesi on igasuguseid, ja sellel, kes direktoriametisse pandud, on kohustus nendega toime tulla. Pealegi kui on tegemist korraliku ja asjatundliku töötajaga, nagu see Elsa Lomp siiski olema pidi. Ometi võttis Evelin ka seda juttu rohkem signaalina, et mehe uus amet jätab kodused mured rohkem tema enda kanda. Need ei olnud küll teab mis suured probleemid, aga kui on tegemist koduga, kus kaks parajas kasvueas marakratti pidevalt tegutsevad, jätkub neid kuhjaga. Kallele on vaja uusi botaseid, vanad tikuvad väikeseks jääma; Kaidoga peaks silmaarsti juurde minema, poiss vaatab kuidagi isemoodi, äkki on tegemist algava lühinägelikkusega; päeval trööpasid mõlemad oma kombinesoonid õues nii mustaks, et tuli ette võtta üleplaaniline pesupesemine ja nüüd ei teagi, kas need homseks ära kuivavad. Siis peab poeskäigu ajaks neile midagi muud selga kombineerima…

Sellised olid Evelin Pajupuu mõtted, kui ta köögis õhtusöögi kallal toimetas ja kolm meest elutoas olid pool raamaturiiulit tühjaks teinud ning üritasid pere kirjavarast pilvelõhkujat ehitada. Alles siis, kui suurehitus robinal kokku kukkus, pistis pereema pea köögiuksest välja ja pahandas:

“Mehed, te lõhute ju raamatud ära! Ega need ei ole telliskivid!”

“Mängult on!” seletas Kalle, olles valmis jälle ehitamist otsast alustama.

“Kuule, Ain – ega see üks pedagoogiline tegevus küll ei ole. Raamatute vastu peab lastel austus tekkima, aga teie loobite neid mööda tuba ringi!” noomis Evelin.

“Ema tapleb! Nüüd pannakse meid kõiki nurka!” tegi Ain peenikest häält ja tõmbas pea õlgade vahele.

“Nurka! Nurka! Isa ka nurka!” kilkas Kaido. Ta oli hiljuti r-hääliku selgeks saanud ja nüüd meeldisid talle eriti need sõnad, kus sai seda põristada. Ta vudis esimesena toanurka ja surus näo vastu tapeeti. Raskelt ohates järgnes talle ka isa ning Kalle jäi mõlemat suuril silmil vahtima, saamata aru, kas nad ainult mängivad või ongi lugu tõsine. Evelin siirdus muigel näoga oma toimetuste juurde ja tõdes oma südames, et tal on elus vedanud nii mehega kui sellega, et peres on kaks toredat ja tervet poissi. Salasoov, et sinna sigineks veel kolmaski järeltulija, seekord kindlasti tüdruklaps, hingitses temas aga ikka edasi ja paari lähema aasta jooksul tahtis ta selle teoks teha. Siis oleks tegemist ideaalperega, mis hääbuvat rahvastikuiivet küll oluliselt ei kergitaks, kuid võimaldaks lastelastelegi onusid-tädisid. Evelin ja Ain olid mõlemad üksikud lapsed ja nii polnud neil peale kaugel elavate isade-emade teisi lähisugulasi. Mõisted onu ja tädi olid poistele seega tundmatud ning see tundus Evelinile ebanormaalne. Kuigi enda onu ja tädiga ei olnud ta kunagi eriti lähedaseks saanud, olid nad ikkagi olemas ja juba üksi teadmine, et vajaduse korral on võimalik kellegi poole kas või nõu saamiseks pöörduda, oli midagi väärt. Pealegi häiris Evelini tõsiasi, et sisserändajate peredes oli lapsi reeglina rohkem kui põliselanikel – see aga tähendas kohalike elanike osatähtsuse järjekindlat vähenemist ning mõistete “eestlased” ja “Eestimaa elanikkond” erinevuse kasvamist…

“Nii, mehed! Tuba korda ja sööma!”

Esimene komando oli liiast – tuba oli juba korras, raamatud riiulis tagasi ja poisid vaatasid televiisorist multifilmi.

“Emme! Kohe lõpeb, siis…”

“Noh, olgu-olgu…” oli Evelin nõus. Poisid jäid televiisori ette, Ain tuli aga kööki ja pani käe ümber naise piha.

“Emme…” osatas ta omalt poolt, aga ta hääles oli nii palju hellust, et Evelin hetkeks oma pea ta rinnale kallutas. See oli õnnehetk, tilluke tühine ajavahemik, mis elule ometi nii palju ilusaid värve annab.

“Laupäeval, kui poodi läheme – äkki hüppaks korraks ka mööblimajja? Kaidole oleks ikkagi uut magamisaset vaja, see titevoodi on lühikeseks jäänud!” nõutas Evelin.

“Nojah, nühib end vastu otsa kiilakaks, mis muud,” muigas Ain. “Mis sa arvad, mida osta – kas väike kušett?”

“Jah, kui ta ennast ainult sealt öösel maha ei keera…”

“Pole viga, paar korda tuleb robinal põrandale, siis harjub ära,” arvas mees. “Igaks juhuks võib ju pehmema vaiba sinna ette panna…”