Erik Tohvri - Tants läbi rukki

• Название: Tants läbi rukki
• Автор: Erik Tohvri
• Жанр: Зарубежное современное

Kui Erik Tohvri eelmiste romaanide "Kollaste lehtede aegu" ja "Kasevälja" tegevus toimub maal, siis "Tants läbi rukki" viib meid linna. Peategelane, ettevõtte noor ja perspektiivikas juht, puutub kokku kõigi praeguse aja probleemidega. Kirev ja vastuoluline aeg, kus paljud ammused põhiväärtused kõrvale heidetakse, põhjapanevaid otsuseid tehakse ülepeakaela ega osata vahet teha olulise ja ebaolulise vahel, ei jäta mõju avaldamata ka peategelase elule ja käekäigule. "Tants läbi rukki" leidis äramärkimist 2002. a romaanivõistlusel.

---

“Mis siis saab?”

“Mis saab – uus pink!” arvas Rõigas kategooriliselt.

“Nii äkki need asjad ei käi… See maksab! Ja teiseks – uue pingi tellimine võtab oma paar kuud aega, siis oleme korstnas!” Ain raputas pead. Tasapisi hakkas temasse imbuma teadmine, et probleem on tõsisem, kui ta esialgu arvanud oli.

“Ma olen kuulnud, et Soomes… Et seal on firmad, mis äritsevad kasutatud tööpinkidega! Korralikud pingid, peaaegu uued…Need seisavad laos, muudkui osta! Saab kohe kätte!.

“Nojah, aga mis nad maksavad…” Ain jäi mõttesse. Tõpoolest see, oleks lahendus, aga… “Otsi välja mõni niisugune firma ja helista!.

Pealelõunal tuli Rõigas tagasi, selginud ilma näol.

“Käes! Kuskil Tampere kandis on just niisugune pink, mis meile ideaalselt sobiks… Näe, vaata!” Ta ulatas Ainile faksipaberi.

“Jaa, aga põrsast kotis ei osteta! Sa pead ise kohale sõitma ja järele vaatama, millega on tegemist.” Direktor võttis telefoni ja valis numbri. “Elsa, palun tulge korraks minu juurde!”

“Arvad, et leiad selle raha? See oleks küll tore asi!” rõõmustas Elmar Rõigas. Samas tuli kabinetti ka pearaamatupidaja.

“Elsa, me lähetame Rõigase päevaks Soome. Sealt ostame ühe tööpingi, vana läks hingusele,” teatas Ain.

“Tööpingi? See on ju investeering! Mis see maksab?” imestas pearaamatupidaja ja vaatas hämmingus ühelt mehelt teisele.

“Kuskil paarsada tuhat…” venitas Rõigas esimesena.

“Aga juhatuse otsus…? Minu teada seda ei ole!” oli Elsa Lomp tõrjuv. See olek oli Ainile tuttav – pearaamatupidaja oskas oma näole alati manada sellise ilme, nagu kahtlustaks ta kõiki teisi kõikvõimalikes surmapattudes.

“Juhatuse otsus tuleb tagantjärele! Korraline koosolek on alles tuleval kuul, sellepärast,” seletas Ain.

“Ei tule kõne allagi! Raha kulutamise eest vastutan mina ja ilma juhatuse otsuseta ei tehta meil ühtegi investeeringut!”

“Vaadake, Elsa, praegu on meil käsil Marksoni AS suurtellimus, see on kiire töö ja oleme niigi omajagu jännis… Me lihtsalt peame selle pingi ostma!” üritas Ain pearaamatupidajat pehmeks rääkida, aga too oli nagu kalju.

“Tellige see töö alltöövõtu korras. Või üürige selline pink kuskilt ajutiseks kasutamiseks, seniks, kuni juhatus otsustab!”

“Elsa, saage aru, meil on leppetrahvid tulemas! Need on ise samas suurusjärgus kui selle pingi hind…” painas direktor, ja Rõigas arvas enda kohuseks omalt poolt seletada:

“Nii suures mahus alltöövõttu ei tee meile sellise tähtajaga keegi. Ja pinki laenata – see on utoopia, ega see pole õmblusmasin…”

“Mina teie mehaanikat ei tunne, aga mina tunnen raamatupidamist! Ja tean, milleks mind on ametisse pandud. Ja teie, härra Pajupuu, oletegi selleks direktor, et niisuguseid asju lahendada!” heitis Elsa Lomp omapoolse kivi.

“Nii! Ja ma lahendangi – me ostame Soomest uue pingi! Juhatuse ees vastutan mina, mitte teie!”

Objektiivne pahandus, tööpingi avarii, oli laienenud ettevõtte juhttöötajate vaheliseks tüliks. Esimeseks taoliseks Ain Pajupuu direktoriametis. Aga pearaamatupidaja ei lasknud end heidutada.

“Ilma minu allkirjata teil maksmine ei õnnestu. Aga kutsuge kokku juhatuse erakorraline koosolek! Kui see otsuse teeb, ma olen nõus!”

“Aga kas meil pingi ostmiseks raha oleks? Paarsada tuhat?”

“Seda meil on,” noogutas Elsa Lomp ja väljus väärikust säilitades kabinetist. Nagu märgiks, et temaga on edasine rääkimine mõttetu.

“Nii… Mis me siis nüüd teeme, härra direktor?” küsis Rõigas ja tema toonis oli tubli annus sarkasmi. Isegi pisikest kahjurõõmu selle üle, et direktor polnudki ettevõttes peremees.

“Lähed kõigepealt Soome, kas või juba täna. Ja tood sealt arve!”

“Lähetuspaberitele peab ju samuti Elsa alla kirjutama,” arvas Rõigas. “On ikka üks kuradi kange mutt!”

“Küll ta kirjutab, selleks pole vähemalt juhatuse otsust vaja. Aga sina uuri, millal laev läheb!”

“Kiireid asju aetakse lennukiga…” torises Elmar Rõigas.

“Noh, ei – see läheb liiga kalliks. Võta kiirlaeva pilet!”

Elmar Rõigas läks ja kohe sisenes kabinetti Maige Sinirand, noor raamatupidaja, kes tuli arvetele direktori allkirju saama.

“Mis sa Elsale tegid? Tuli tagasi ja porises omaette, nagu oleksid temaga riidu läinud!”

“Eks me peaaegu läksimegi… Ta on ju nagu kivi, ei anna järele, mitte üks põrm! Meil läks freespink tuksi, on vaja kohe uus saada, muidu läheb kogu tellimus aia taha… Aga tema -

ei!” Ain hammustas endale keelde, see veel puudus, et hakata tippjuhtide vahelisi lahkarvamisi mõne alluvaga arutama. Aga sõnavahetusest tekkinud nördimus otsis ilmselt väljapääsu.

“Näed siis – ma ju ütlesin: igavene kuivik! Aga niisugusel juhul – loomulikult oleks pidanud ta nõus olema!” Maige noogutas osavõtvalt ja jätkas siis nagu iseendaga kõneledes: “Mina tema asemel oleksin soovitanud midagi muud…”

“Mida siis? Mida sa oleksid osanud välja mõelda, olukord on minu arvates täiesti hull!” laiutas Ain käsi.

“Erakorraline juhatuse koosolek…”

“Ei ole võimalik! Osa juhatuse liikmeid on välismaal, ei teagi, millal tulevad!.

“Ei, ma tahtsin pakkuda hoopis midagi muud: helistad kõik juhatuse liikmed läbi, ükshaaval. Alustad esimehest ja… ja räägid asja ära. Ma usun, et nad on nõus järgmisel koosolekul selle investeeringu kinnitama. Asi on ju tähtis!”

“Sa mõtled – tagantjärele?”

“Just! Vormistada võib ju nii, et koosolek on toimunud varem – peaasi, et nad nõus on!”

“Sul on jumala õigus! Sa oled tark nagu hirmus!” Ainil läks tuju heaks, ta oleks olnud valmis Maiget kas või kallistama.

“Näed siis – Lombi Elsa on kirjatähes kinni, aga minu arust peab pearaamatupidaja asja ka sisuliselt nägema!” arvas Maige.

IV

Taksojuhi amet võib igal sammul üllatusi pakkuda. Näiteks istub sulle ühtäkki kõrvale portfelliga kodanik, kelles tunned ära tuntud kirjaniku. Või pead vedama välismaalast, kes vadistab ainult itaalia keeles ega oska kuidagi selgeks teha, kuhu nimelt ta sõita tahab. Või siis mõni üpris daamilikult riietatud naishing, kes meeldivale taksojuhile teeb ettepaneku õhtu koos veeta… Peep Sinirand oli kõik need situatsioonid läbi elanud, kuhjaga peale veel kõike muud, alates purupurjus rikkurist kuni poisinolkideni, kes arvet maksmata minema putkasid.

Ega see üks õige amet ikka ei ole, aga raha saab… mõtiskles ta. Öövahetusi üritas ta vältida, sest öösel oli liikvel ka niisuguseid sõitjaid, kelle teenindamine osutus enam kui ohtlikuks. Peebuga ei olnud õnneks seni midagi hullu juhtunud, kuid nii mõnedki kolleegid olid sattunud olukorda, kus jäädi ilma nii autost kui kassast ja võidi ainult õnne tänada, et hing sisse jäi. Jõudsalt arenevast majandusest hoolimata oli aeg karm ja kuri, piiramatute võimalustega kapitalism oli avardanud nii päikese- kui varjupoolt ja sinna varju mahtus nii vargaid kui ka neid, kes ei kohkunud tagasi isegi ligimese elu võtmise ees. Algul oli seda nimetatud üleminekuaja nähtuseks ja avalikkust lohutatud, et üsna pea kõik muutub; kui aga taasiseseisvumisest oli möödas juba kümme aastat, polnud asi oluliselt paremaks läinud. Vaid probleemide raskuspunkt oli nihkunud – kui varjupoole asukaid varem ajendas kuritegevusele soov lihtsamalt ära elada, siis nüüd oli tagasundijaks narkomaania, enamasti parandamatult põhja viiv haigus. Ühiskonna nakkuslik vähktõbi, mis on küll välditav, kuid väga raskesti ravitav. Just narkomaanid olid need, kelle eest ka taksojuhid hoiduma pidid, sest oma kire küüsis ei kohkunud see allakäinud ja plahvatuslikult kasvav inimgrupp millegi eest tagasi. Ka Peebul oli sellistega oma kogemus, mida ta ei suutnud värinata meenutada ning mis teda senisest veelgi hoolikamalt sundis sõitasoovijaid silmitsema. Ühel oktoobrikuu hilisõhtul olid takso tagapingile istunud järjekordsed kliendid – kaks noormeest, kes auto ühel kõrvalisel tänaval seisma kamandasid.

“Paar minutit, siis sõidame edasi,” oli üks nendest öelnud, ja pilku üle õla heites taipas Peep, kellega on tegemist – tagapingil oli teoksil midagi narkomaanidele ainuomast. Seal välkus süstal ja hakati paljastama süstimiseks sobivaid kehaosi.

“Välja taksost! Jalamaid välja, teid ma ei teeninda!” oli Peep häält tõstnud, aga saanud kohemaid vastulöögi, mis ta taltsaks tegi.

“Vait, ja mitte üks sõna! Muidu torkan sulle selle süstla kõrisse ja oled samamoodi aidsiga koos nagu meiegi!”

See võis olla ainult provokatsioon, aga Peep pidas paremaks kuuletuda. Sest meeste ähvardava ilme järgi oli arvata, et nad ei kohku millegi eest tagasi. Mitu päeva pärast seda juhtumit kaalus ta ameti vahetamist mõne rahulikuma ja ohutuma vastu, aga siis mattus üleelamine uute ja meeldivamate muljete alla ning kõik jäi vanaviisi. Aga kõige parem oli olla ikkagi kodus, oma pere ringis, kuigi ka seal ei saanud alati läbi sõnavahetuseta.

Maige oli viimaste nädalate jooksul muutunud kuidagi äraolevaks ja närviliseks. Isegi Reeli, kes oli alati olnud tema pailaps, tuli isale kaebama, et ema on tige.

“Emal on palju tööd, eks sellepärast. Küll see läheb mööda,” lohutas Peep last. Aga hilisõhtul tegi ikkagi sel teemal Maigega juttu.

“Kas sul on töö juures pahandusi? Oled kuidagi endast väljas ja…”

“Kassa näed, kui tähelepanelik!” oli naine tõrjuv.

“Tõesti, isegi laps kaebas, et ema on tige!”

“Kui ta määrib heast peast laudlina moosiga kokku, siis peab ju karistama! Tutistasin teist natuke, muud midagi!”

“Aga midagi sinuga ikka on. Sul ei ole juba ammu olnud niisugust lahedat olemist nagu varem,” painas Peep.

Maige kortsutas kulmu ja ei rutanud vastusega. Ütles siis kuidagi resigneerunult, nagu kahetsedes:

“Mis teha, kui ma pean üksi otsustama… Seda, mis meie perest edasi saab. Niiviisi me jääme lihtsalt elule jalgu, muud midagi!”

“Mismoodi – jalgu? Mis meil siis nii häda on?” imestas mees.

“Ah häda… Sina ei saa sellest aru! Kõik pürgivad ülespoole, tahavad midagi enamat… See ju ongi evolutsioon, et peab millegi poole püüdma! Aga meie trambime paigal ja paigalseis tähendab tagasiminekut. Sest kõik teised lähevad edasi!”

“Noh, see on sul küll üks väga segane jutt. Mis sind siis kõige rohkem häirib? Ja üldse – kuhu sul kiire on?”

“Häirib, häirib…” torises naine osatavalt. “Ütleme siis lihtinimeste viisil, et sina ka aru saaksid: rahapuudus kõigepealt!”

“On sul raha otsas? Ma annan sulle paarsada krooni, mul on!”

“Loll! Mitte selles, mitte taskurahas ei ole asi. Vaata enda ümber, siinsamas, meie kodus! Mis sa näed?”

“Minu arust normaalne elamine…”

“Seda arvad sina! Kas sa ei näe, et pehme mööbel tahaks ammu väljavahetamist? Praegu on moes nahkmööbel! Remonti pole me ammu teinud, kõigil on nüüd euroremont… Ja pesumasin tuleks uus muretseda, mis paremini väänaks, selle tsentrifuug on liiga aeglane. Uutest kingadest ma ei räägigi, need ma jaksan ise osta… Aga kodus on miljon asja, mida vaja oleks, tüdrukule kõigepealt arvuti, tänapäeval ilma ei saa!” seletas naine ja see kõik toimus kummalises vahelduvas rütmis, samas arutlevalt ja kohe jälle ägedalt.

“Arvuti, jah. Seda olen ka mina mõelnud, aga praegu on ta alles kaheksane. Veel paar aastat, siis…”

“Mees! Mille eest sa selle arvuti kavatsed osta? Kust sa selle raha võtad? Sinu palga juures ei ole see lihtsalt võimalik!” tõstis Maige nüüd juba ärritunult häält. Tavaliselt oli Peebu rahulik toon teda tagasi hoidnud, aga nüüd ärritas veelgi enam. Naisele tundus, et mees tahab nimme just selle rahuliku tooniga oma õigsust rõhutada, nagu distantseeruda nendest probleemidest, mida Maige esmatähtsaks peab. Sest kõik taandus ju ikkagi ühele küsimusele: sissetulek, raha… See oli võti, mis pidi kõik uksed avama.

“Hakkad jälle ajama seda jama, et ma pean direktoriks hakkama, siis teenin rohkem… Sa saad ju ka ise aru, et see on lollus! Parimal juhul võin ma kuskile vabrikusse osakonnajuhataja koha saada, aga sedagi alles pikkamisi, aste-astmelt…”

“Pealehakkamist on vaja! Tahtmist – aga just seda sul ei olegi! Sa pead ikkagi arvestama, et sul on naine ja laps, ja kui mitte mulle, siis Reelile looma tingimused…”

“Reelile hakkasid sina juba tingimusi looma – eliitkooliga! Miks ta ei oleks võinud tavalises koolis käia, siinsamas…? Nüüd peab sõitma linna teise serva – milleks?” Ka Peep hakkas ärrituma, aga püüdis end siiski tagasi hoida. Ta teadis, et tüli puhul on ikkagi tema see, kes lepitust otsima peab ja lihtsam oli tüli ära hoida, kui leppima hakata. Aga seekord taltus Maige üle ootuste lihtsalt ja ütles peaaegu alistuvalt:

“Ah, sina ei saa nagunii aru. Ja ega ma arvagi, et sinust mõni kõrgepalgaline asjamees võiks saada. Sellepärast…”

Naine peatus nagu kaalutledes, kas tasub edasi rääkida või mitte.

“Noh?”

“Sellepärast ma olengi mõelnud, et pean ise hakkama ülespoole ronima! Kõrgepalgaliseks!” lõpetas Maige enesekindlalt.

“Ohoo! Et hakkad ise direktoriks?”

“Miks just direktoriks? Näiteks pearaamatupidaja on ka hästi tasuv koht. Ma arvan, et see mulle sobiks!”

“Kus siis…? Teil ju on pearaamatupidaja olemas!” imestas Peep.

“Olgu-olgu… Praegu on sellest veel vara rääkida, läheme parem magama!” lõpetas naine jutu. Aga juba voodis, teki all, ei saanud ta oma mõtteid siiski vaid endale pidada ja jätkas: “Meil töö juures on praegu niisugune seis, et Lombi Elsa on Ainiga konflikti läinud. Tema on vanameelne, ikkagi nõukogude-aegne, saad aru! Ta lihtsalt ei oska nii kiiresti reageerida, kui elu nõuab. Praegu on vaja kiireid ja õigeid otsuseid, turumajanduses teisiti ei saa. Ain tahaks, aga Elsa on vastu, temal käib kõik täpselt kirjatähe järgi…”

“Ain – see on teie uus direktor, jah?” sai Peep vahele öelda.

“Muidugi, jumal, kas see sulle ükskord meelde ei jää! Nüüd oleks Elsa äärepealt ühe suurtellimuse nahka ajanud, oli vaja uus tööpink osta, aga tema ei andnud raha… Siis mina andsin Ainile nõu, kuidas teha, ja asi saigi korda! Ja siis, tead…” Naine peatus hetkeks, nagu jälle kaalutledes, kas mees on väärt kõike tema mõeldut kuulma. Aga ta oli end juba liiga soojaks rääkinud, et pooleli jätta. “Siis ma hakkasin mõtlema, et mina sobiksin Elsa asemele palju paremini! Ja see kaardimoor ka ennustas, et kui ise kaasa aitan, siis tuleb meie peresse õnn ja raha… Äkki see ongi!”

“Nojah, aga see – Elsa või mis ta… Kas ta on nii vana, et hakkab pensionile minema?” küsis Peep huvitult. Ta ei osanud Maige vadistamist liiga tõsiselt võtta.

“Ei…” raputas naine pead. “Siis oleks ju lihtne! Aga tal võib veel kümme aastat aega minna, kuskil viiekümne ringis ta on. Ma pean lihtsalt midagi muud välja mõtlema.”

“Mida siis? Kas lased ta maha lüüa või?” küsis Peep jõhkralt, sest Maige jutt hakkas teda tüütama. Tegemist oli ju ikka sellesama seriaaliga: rohkem teenida, raha, palju uut ja ilusat osta…

“Ära aja lollusi! Aga selleks ongi inimesele pea loodud, et eluks paremaid plaane välja haududa. Ja ma pean igaks juhuks valmis olema! Et kui võimalus avaneb, oleks tee lahti. Ma pean…” Jälle tuli kõnesse paus, sest siit edasi oli ta kavandanud midagi niisugust, mida mees võis valesti tõlgendada. “Noh, ma… ma katsun Ainile tasapisi paremaks käeks hakata. Nõuandjaks või nii… Et ta saaks aru, et minu pea jagab raamatupidamist paremini kui Elsal. Ja pealegi on tema ainult praktik, mingisuguse rahandustehnikumi haridusega. Aga minul on ülikool!”