Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

• Название: Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
• Автор: Eduard Vilde
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Проза

---

Mati õpipoisi-põlwe raskusi aitas ka meistri tütarde lahkus tema wastu kergendada. Mõlemad noored neiud – üks kaheksateistkümmend, teine kakskümmend aastat wana – leidsiwad papa uue õpipoisi ilusa poisi olewat. See on naisterahwaste juures alati heaks soowituseks. Kui Mati talupojariides ja pastlates, juuksed pikad ja nägu päewatanud teatawal hommikul nende ees seisnud, oliwad neiud ainult tema sirget, tugewat kuju ja ta terast olekut tähele pannud. Nüüd aga, kus ta oma terwe wälimuse poolest moodsamaks saanud, kas ta pühapäewil paremas riides, pügatud ja soetud peaga ning walgeks ja õrnaks muutunud näoga neile silma puutus – nüüd oli mamslite ühine otsus see, et Mati nägus poiss on ja kenaks meheks tõotab saada. Nad leidsiwad tema näost „peeneid, uhkeid, ligitõmbawaid joonesid,” ta silmast midagi „luulelist, romantilist,” midagi, mida üksnes neiupilgud näewad ja millest üksnes naisterahwad lugu oskawad pidada.

Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda wõis nimetada – oli Matile mitmes tükis tuluks. Iseäranis Saksa keele õppimises. Ta läks tihti oma lugemise- ja kirjutuse-raamatutega nende palwele, kui ta ühest wõi teisest asjast ise jagu ei saanud, ning mamsel Emilie ja Bertha, kes selle aja kohta hästi koolitatud oliwad, andsiwad talle hea meelega juhatust. Niisama püüdsiwad nad temaga ta oma palwe peale igatahes Saksa keelt kõneleda ja tema keelewigu parandada. Neil oli Matilt luba, iga wea üle naerda ja teda pilgata, sest siis jäiwad, nagu poiss seletas, wead ja nende parandused talle kõige paremine meelde.

Mati oli raudse tahtmise ja wäsimata wirkusega õppija – niihästi oma ametis kui ka üleüldise hariduse omandamises ja wõera keele õppimises. Õhtutel, kui kõik sellid ja õpipoisid töökojas oma mitmekortsetes koikudes magusaste norskasiwad, istus tema weel oma raamatule juures ja tuupis endale pähe, mis sinna iganes mahtus. Pühapäewad pühendas ta peaaegu täieste õppimisele ning pühapäewa-koolist, kus ta warsti üheks esimestest õppijatest sai, ei puudunud ta ainust tundi. Ja et tal lahtine pea, kerge arusaamine ja hea mälu oliwad, siis jõudis ta wähese ajaga palju koguda ja palju tallel hoida.

Juba kolmandal õpiaastal kõneles Mati käsitöölise ja pealegi õpipoisi kohta kaunis rahululdawalt Saksa keelt, neljandal aastal oskas ta juba ilma liig suurte wigadeta Saksa keeli kirjutada, ning õpiaja lõpu poole wõis waewalt keegi weel öelda, ei see poiss mõne aasta eest otsekohe adra tagant kintspükste ja pastlatega linna tulnud ning üksnes ja ainult põlatud „maakeelt” kõnelenud.

Mati enese palwe peale ja tema silmapaistwa ande tõttu oli teda töökojas peenemate nikerduse-tööde peale pandud. Siin jõudis ta weel rutemine edasi kui keele- ja raamatu-tarkuses. Wanema õpipoisina tegi ta juba töösid, mis igale wilunud sellile auu oleksiwad toonud. Ta oli wäsimata uute mudelile otsimises ning kokkuseadmises ja mõtles neid iseseiswalt wäljagi – lugu, mis Oskar Brandti mitte wähe ei pahandanud, mis aga meistrile seda enam meeldis. Kuna wanasell „ninatarga külapoisi” ettepanekutest ja plaanidest nii mõnegi ära laitis, tagasi lükkas wõi meelega ära unustas, wõttis meister Wittelbach nii mõnegi, mis temale kätte puutus, tarwitusele ja jagas tegijale teenitud kiitust. Ta tunnistas heameelega kõigile, et katse, mida ta külapoisiga teinud, kõige paremine korda läiund. Mati oli oma „proowi-aja” hiilgawalt läbi teinud ja õpiaja hea lõpp polnud ta enam kaugel.

Juba hakkas Mati oma „sellitükist” und nägema. See pidi ilus saama – seda wõttis ta enesele waimustuse ja auuahnusega ette. Oodatud proowitöö tuligi kuuendama õpiaasta wiimasel poolel. Temale tehti auuwäärt tisleriameti poolt ülesandeks, ühte ilulaegast ehitada, mille juures ja külles tisleri-ametis ettetulewad tähtsamad nikerduse-algkujud heal kokkukõlal ühendatud oleksiwad. Ülesanne polnud kerge, aga seeüle Mati just rõemustas. Nüüd wõis ta ometi näidata, mis tal peas ja sõrmedes oli ja mida ta ligi kuus aastat õppiund. Nüüd wõis ta lõwipäid ja kalasabasid ja hirwitawad sarwikuid kentsakate kaswude ja lehtede wahel luua – weel ilusamaid, laadirikkamaid ja peenemaid, kui need, mis X. herra kappi ja lauda ehtisiwad. Rõemlise ärewusega ja kunstniku õhinaga asus ta oma proowitöö kallale.

Waheajal oli hea meister ühe asja peale mõelnud, mis Matil enesel üsna meelest läinud. Wiimane oli küll mõisniku maa küllest lahti saanud ja linna elama wõinud asuda, aga ta ei seisnud weel kodanikukirjas, ei olnud weel „linna all ülewal.” Seda pidi aga selleaegne käsitööline olema, muidu ei wõinud ta selliks saada. Ümberkirjutamine maksis tüki raha, mida Matil enesel polnud. Siin tuli meister Wittelbach talle palumata appi ja toimetas ta kodanikukirja, enne kui Mati sellitöö walmis sai. Wirgast, auusast teenijast oskas isand Wittelbaeh lugu pidada.

5. Mathias Lutz saab selliks

Õpipoissa öeldi, nagu praegugi weel pruugiks, igal aasta-weerandil ehk – kwartalil priiks: lihawõtteks, Jaani-päewaks, Mihkli-päewaks ja uueks-aastaks. Kui waja, kutsuti amet seks ka erakorraliselt kokku, kuid selle eest pidi õpipoiss, kelle palwel see sündis, eramaksu maksma. Meister Wittelbachi õpipoiss Mathias Lutz oli ta oma palwel lihawõtte-kwartaliks auulise ameti ette kutsutud, et selle otsust oma sellitöö üle ning oma priiksütlemist wastu wõtta.

Mati proowitöö oli aegsaste walmis saanud. Kodus äratas see imestust ja mitte wähem kadedust. Ametis, kuhu ta proowimisele wiidud, öeldi, et see ennemine meistri- kui sellitükk on. Mati enese soowil, mida meister Wittelbach hea meelega toetas, oli talle raskem ülesanne osaks saanud, kui tawalik oli. Ja sellest oli ta, nagu meister ette wõis arwata, kõige paremine jagu saanud. See „külapoiss” tegi Wittelbachile weel terwe ameti ees auu; seda pidi meister endale, rõemsaste käsi õerudes, ise tunnistama ja laskis seda ka teisi tunnistada.

Tähtjas päew jõudis kätte.

Mati tõmmas omale weidi kitsaks jäänud musta leeri-ülikonna selga, pani mamsel Bertha kingitud helewalge maniska ette, wõidis oma walkjad käherjuuksed õliga sisse ning kiskus saapad jalga, mis nii läikima oliwad wiksitud, et tarwita kas wõi peegliks. Ka selleaegse selli uhkus ja auumärk – hiilgaw torukübar – ei puudunud; selle kentsaka peakatte, mida sellid „hirmutoruks” kutsusiwad, pani ta täna esimest korda pähe.

Kui ta nõnda mamsel Bertha ette astus – see oli teda enne äraminekut soowinud näha – punastas neiu üsna ära – nii nägus ja peenike noorisand seisis ta ees! Kes oleks wõinud arwata, et külapoisist, kes siinsamas toas, pastlad ja kintspüksid jalas, nii ärdaste õpipoisikohta palunud, kuue aasta pärast herra saaks, keda mõne noore paruniga kergeste wõis ära wahetada! …

Neiu Bertha oli nii kohmetu, et ta teda ei kiita ega pilgata märganud, mida ta muidu tingimata oleks teinud. Ta punastas weel kord ära, kui noormees teda maniska ja kõige muu hea eest tänas, mis talle ta õpipoisi-põlwes mamsli poolt osaks saanud. Ja kui Mati uksest wälja läks, waatas neiu talle hoopis isewärki pilguga järele. Selles pilgus läikis ja säras midagi…

Meistri wanemale tütrele ei saanud Mati oma tänu awaldada, ega ennast temale näidata, sest see ei olnud enam majas. Ta oli ligi kahe aasta eest noorele tündersepa-meistrile, kes isalt jõuka äri pärinud, mehele saanud.

Nüüd läks noormees Kanuti gildesse, kus tähtjas etendus warsti pidi peale hakkama.

Esimest korda elus tohtis Mati oma jalga selle maja läwe üle tõsta. Oli see ju meistrite püha asupaik, kuhu õpipoissa millalgi sisse ei lastud, kuna sellid enamiste oma „härberides” koos käisiwad. Seisuse-müürid ja ameti-seinad oliwad sel ajal, rohkem kui wiiekümne aasta eest, kõrgemad ja kindlamad kui nüüd.

Mati pidi ootama, kuni teda ameti ette kutsuti. Temaga ühes ootasiwad täna weel wiis õpipoissi priiksütlemist, aga need oliwad teistest käsitöö-ametitest.

Joogid ja pealewõtted, millega ta ametiliikmeid pärast priiksütlemist wõerustada tahtis, oli ta juba walmis tellinud. Raha selleks oli ta meistrilt saanud, Wittelbach kinkis talle hommikul need kakskümmendwiis rubla, mis ta õpipoisina temale sisse maksnud, tugewate intressidega tagasi.

Matthias Luts kutsuti wiimaks koosoleku-tuppa.

Wäiklases, kõrges ruumis, mille seintelt endiste gildewanemale suured õlimaalid tõsiselt maha waatasiwad, seisis pikk, rohelise riidega kaetud laud. Selle ümber, kõrgeleeniliste toolide peal, istus kogu isandaid, nooremaid ja wanemaid, kõhnasid ja paksusid, ühed tihedate juukstega, teised läikiwate kiilaspeadega. Need isandad, selle tisleriameti auuwäärt liikmed, oliwad täna Mati kohtumõistjad ja saatusesepad.

Laua keskpaigal troonis elatanud ameti-wanem ehk eltermann Ludwig B., tema kõrwal, paremal ja pahemal käel, esimene ja teine kõrwalistuja. Mati meister Georg Wittelbach ise ja meister Arnold S. Muude lauas istuwate meistrite, ameti liht-liigete seas, silmas Mati ka neid kolme, kes teda kuue aasta eest ei tahtnud õpipoisiks wastu wõtta. Niisama wõtsiwad koosolekust ka sellide ühisuse mõlemad laekameistrid ja kaks wana-selli osa.

Keset lauda, wanema ees, seisis ametilaegas, ilus nikerdatud ehetega ja kolme lukuga puukast, milles ameti raha, raamatuid ja dokumentisid alal hoiti. Laua otsa peal nägi Mait oma sellitööd, nikerdustega ehitud ilukasti, meistrite proowiwate pilkude all seiswat.

Ametilaeka kaas oli kinni olnud, kui Mati sisse astus; meistrid suitsetasiwad ja ajasiwad naerdes juttu. Niipea aga kui õpipoiss ukse enese taga kinni pannud ja alandlikult keset tuba seisma jäänud, tõstis eltermann laeka kaane üles. See oli märgiks, et koosolek awatud. Sedamaid pandi sigarid suust, lõpetati jutuwestmine ja naermine, ning tõsiste, peaaegu pühalikkude nägudega istus terwe kogu laua ümber. Laeka awatud kaas nõudis siin sedasama auukartust, nagu kohtu-kull kohtus.

Ametiwanem B., wähese walge juuksega, habemest lagedaks aetud põskedega wäiklane isand, pööras oma päratu suured, wälkuwad prillid Mathias Lutzu poole.

„Mis on su soow?” küsis ta kohtumõistja tõsiduse ja kõrgusega.

Ja Mathiasel oli wastata:

„Ma soowin ülikiidetud tisleri-ametilt, et mind õpipoisina wälja kirjutataks ja sellina priiks öeldaks.”

„Tunned sa meie ametisõna?”

Mathias ütles selle üles. Nagu algukõne, nii oli talle ka ametisõna enne pähe õpitud. Ühtlasi pidi ta piinliku hoolega tähele panema, et ta oma keha-hoidmisega, käte-liigutamisega, silmawaatega, oma terwe olekuga pühaks peetud wiisakuse-pruukide wastu ei eksiks. Muidu oli karistawaid märkusi ja isegi pikemaid noomitusi karta. Kõige pealt pidi ta aga oma wastuste üle walwama. Need pidiwad lühikesed, selged, auupaklikad olema. Iga wasturääkimine, ka põhjuseta laidusõna peale, oli keelatud.

Kõige pealt kuulutas meister Wittelbach, et ta oma õpipoisi Mathias Lutzi, kes tema juures kontrahis määratud õpiaja läbi teinud, täna priiks ütleb, mispeale ta kontrahi ametile ette luges. Siis algas ametiwanem wäikest kõnet.

Selles waatas ta kandidadi õpipoisi-põlwe peale tagasi, tuletas ta wigu ja woorusi meelde, seletas, kuda meister tema eest isalikult hoolt kandnud, teda õpetanud, kaswatanud, toitnud ja katnud, teatas, et meister oma õpilase üle, selle eksimisi armulikult unustades, ainult kiitwa tunnistuse andnud jne. Siis järgnes isalik manitsus, kuda Mathias Lutz ennast sellina peab üles pidama, kuda tal oma leiwaisa tulusid igatahes on tähele panna, kuda ta ainult woorusliku, jumalakartliku, kaine eluga auusa ja tubli käsitöölise nime ära teenida, kuda ta peab walwama, et õpipoisid ülekäte ei lähe, wiina ei joo, sigarid ei suitseta ega meistri tööaega ei warasta, kuda ta õpipoissa kristliku kannatusega peab õpetama, nagu teda ennast on õpetatud, jne.

Pärast eltermanni wõttis esimene kõrwalistnik, meister Wittelbach ise, sõna. Ta ei olnud suurem kõnemees, wähemast mitte pidulistel wõi pühalikkudel puhkudel, siis, kui talle kohuseks tehti, kõneleda. Sellewastu wõis ta õllelauas, „eneste keskel”, tundide kaupa rääkida, siis ei tulnud tal sõnadest, mõjuwatest kõnekäänudest, iseäranis aga heast naljast ialgi puudus kätte.

Meister Wittelbach kõneles ainult mõne sõna, aga need oliwad Mati kohta wäga auustawad. Ta kiitis soojalt oma õpipoisi wirkust, wiisakat ülespidamist ja häid andeid ning tunnistas, et tal säherdusi õpilasi mitte palju pole olnud. Ainult moodu pärast, et noortmeest mitte upsakaks teha, siputas ta ta mõne laidumaitselise lause sekka ning lõpetas oma kõne mantlsewate ja õpetawate kõnekäänudega.

Kui ka teine kõrwalistnik, kuiwetanud näoga wagune ja weidi unine isand, mõne peaaegu arusaamata lause huulte otsalt pillanud, wõttis eltermann jälle sõna.

Ta kuulutas Mathias Lutz'ile, auuwäärt meistri Georg Wittelbachi õpipoisile, et ülikiidetud tisleri-amet tema sellitööd proowinud ning otsusele jõudnud, teda õpipoisina wälja kirjutada ja sellina priiks öelda. Senine õpipoiss Mathias Lutz ärgu mõtelgu aga sellepärast weel, et tema sellitükk auulise ameti poolt ainult kiitust leidnud, et see ilma wigadeta on. Ei poolegi. Sel tööl olewat nii mõnigi wiga külles. Nende wigade eest pidada noor sell ameti-seadust ja wana pruuki mööda trahwi maksma. Ja nüüd luges ta mitu wiga Mati laeka külles üles ja määras igaühe eest trahwi suuruse ära.

Walus arwustus ei suutnud aga Mati meelt maha rõhuda: ta teadis, ka see oli ainult pruuk ja kombe. Nõnda arwustati iga sellitükki. Sel wälisel kujul sunniti noort selli ainult ameti kahte laekasse andeid ohwerdama: ameti üleüldisesse ja ameti waeste-laekasse.

Mati tõmmas sedamaid punga taskust ja maksis trahwid eltermanni määrust mööda ära. Summad polnud ka suured: enamiste alla rubla.

Kui temale seepeale ta sellikiri ette loetud ja ära antud, sirutati talle käed wastu ja soowiti talle õnne. Sedamaid oli üks wahesein langenud, sest talle öeldi nüüd „sina” asemel „Teie” ja pandi ta ametilaua ette istuma. Õpipoisist oli sell saanud – poolest inimesest kolmweerand inimest, sest täiewäärtusline isik wõis siin ringis ainult meister olla.

Nüüd algas meistrite pidulik wõerustamine uue selli poolt peale.

See tõi weini, kookisid, puuwilja, sigarid sisse. Wein walati suure wanaaegse kannu sisse, mida mitmesugused kingitud mälestuse-asjakesed ehtisiwad, nagu ka laua peal seiswat laegast, mille kaas praegu kinni löödi, sest koosoleku ametlik osa oli lõpnud.

Kui Lutz teatud joogisõna öelnud ja ise pealt rüübanud, hakkas kann määratud järge mööda ringi käima. Sigarid pandi suitsema ja mõnus, sunduseta jutuajamine ühendas noort selli lühikeseks ajaks meistritega.

Pidu teine ja pikem pool järgnes härberis sellide seas.

Mathias pidi gildest selli-ühisuse raske ameti-laeka õlale wõtma ning ta mõlema laekameistri ning wanaselli saadetusel härberisse kandma. Wiimane oli Müüriwahe uulitsal. Sinna oli keegi noorsell ametiwennad waheajal kokku kutsunud, nende seas ka paar wanemat õpipoissi, kes pidulist aitasiwad ümardada. Niisama ilmus meister Wittelbach Mati palwel hiljemine härberisse.

Ka siin pandi wanu zunfti-aegseid kombeid ja pruukisid tähele – niihästi uue selli wastuwõtmises awatud laeka juures, kui ka joomises ja kõiksugu tembutustes, millest üks üleannetum oli kui teine.

Kõige pealt peeti uue selli üle kohut. Igaühel oli õigus teda süüdistada; kõik ta õpipoisi-põlwised patud kanti ette – ka niisugused, millest Mati hing midagi ei teadnud. Üks sell tõstis ta peale kaebtuse, Mait olewat uulitsal kepiga käinud; teine, tal olla kord kübar peas olnud: kolmas, ta olewat teda näinud suitsetawat; neljas, ta „patseerinud” neiudega; wiies, et Mati teda kord ei olla teretanud, wõi mitte küllalt auupaklikult teretanud. Kõik need oliwad asjad, mis õpipoisile keelatud, ja nüüd, mis karistust nõudsiwad.